-
Valjala maalinn
Sai üle vaadatud ka Valjala maalinn. Muideks siin on lausa kaks linnust lähestikku, vana linnus asub maalinnast ca 700 meetri kaugusel. Seekord me vana linnust ei külasta, muidu ei jää järgmiseks korraks midagi 😉 Linnuse tee otsas näeb ilmselt Eesti ainukest ruunikivi, võibolla on neid veel aga näinud ei ole. Lätis võib neid ka näha mõnes kohas. Aga ega need pole ajaloolised vaid tänapäeva moodsad arendused. Valjala maalinna juures on ka täitsa arvestatav RMK lõkkekoht, natuke küll väsinud aga toimiv asi. Valjala on üks esimesi maalinnu mida Eestis näinud olen kus saab QR koodiga linnuse lugu uurida.
Kuigi Saaremaa ajaloos kõlavad rohkem Pöide ja Maasi nimed, on siiski ehk kõige võimsam hoopis Muinas-Eesti vastupanu pärandit kandev Valjala maalinnus. Just siin toimus Saaremaa muistse vabadusvõitluse viimane lahing. Läti Henrik kirjeldab oma kroonikas linnuse piiramist 1227 ja mainib Valjalat kui kõige suuremat linnust Saaremaal. Arvatakse, et 1260 aastate paiku jäeti linnus mingiks ajaks maha aga võeti uuesti kasutusele enne Jüriöö möllu. Viimaste uuringute põhjal kaitses siinset linnust lausa kolm valli ja sinna pääsemiseks tuli minna läbi “linna” ja nii mõnegi värava. Inimtegevus on siin olnud juba 5 – 6 sajandi paiku. Juba tõsisem tegevus maalinnas algas ilmselt 11 sajandi paiku, seega võisid siin laiata juba viikingid 😉 Pikemalt maalinnast ja sellel toimunud värskest arheoloogilistest kaevamistest saab lugeda siit.
Väike pilvepiirilt ülevaade Valjala linnusest
-
Kaarma linnus
Vaatame pilvepiirilt üle järjekordse linnuse, seekord siis Kaarma linnus. Kirjalikes allikates mainitakse Kaarma linnust esmakordselt Liivimaa vanemas riimkroonikas. Väidetavalt olla Kaarma linnus üks Saaremaa võimsamaid muistse vabadusvõitluse eel rajatud kaitseehitisi. 1261 aastal oli see Liivi ordu vastu võitlevate saarlaste viimane kants. Selleks ajaks olevat ristiusust taganenud saarlased maha nottinud enamuse tulnukkristlasi. Aga ju mõnel ikka õnnestus pääseda ja Riiga ordumeistrile “kitse” panema minna. Sellele see värk muidugi ei meeldinud ja kogudes kokku suure väe läks 1261 aastal üle Väikese väina jää Saaremaale rüüsteretkele. Rünnak linnusele löödi küll tagasi aga peale ammuküttide kaasamist läks asi käest ära ja linnus vallutati. Kristlased olevat peale võitu linnuses peatunud paar päeva ja laadinud oma regedele üüratu koguse linnusest saadud sõjasaaki.
Huvitaval kombel pole seda linnust eriti uuritud, siin on kaevanud üksnes J. B. Holzmayer 1860 aastal. Tema andmetel on linnuse hoovis kividega vooderdatud kaev, linnuse vallid on kokku kuhjatud mullast ja kividest ning valli peal on olnud täiendav palkkindlustis, mis põlenud. Paar tolleaegset leidu on pärit tõenäoliselt 13 sajandist. Huvitav oleks muidugi teada kas rüüstajatest jäi maha ka mõni peidetud aare. Mõned aastad tagasi on linnust uuritud küll georadariga aga sinna see asi ka jäänud on. Loodame, et kunagi lüüakse ka siin labidas maasse.
Väike video pilvepiirilt
-
Pöide maalinn
Lõpuks ometi sai üle vaadatud ka Pöide (Kahutsi) maalinn, seda ei maksa segamini ajada mõne kilomeetri kaugusel asuva Pöide ordulinnusega. Need on kaks täitsa erinevat asja. Pöide ordulinnuse põletasid saarlased Jüriööl maha. Arvatakse, et siis juba oli linnusega ühes tükis kirik. Praegune kirik on ilmselt ehitatud maha põletatud kiriku ja linnuse varemetele.
Pöide maalinn arvatakse olevat üks Saaremaa tugevamaid esiajaloolistest ja keskaegsetest linnustest. Mis on huvitav, et väidetavalt on see linnus olnud topelt valliga. Välimisest vallist pole muidugi tänapäeval enam haisugi. Ja linnuse sünniaeg on ka veel teadmata, selle tuvastamiseks käivad seal praegu päris usinad uuringud. Loodame, et ükspäev on see saamislugu täpsemalt teada. Mõned leiud ja veidi eemal asuvad kivikalmed viitavad, et mingi elu käis siin juba tol ajal kui ajaarvamise kell nulli löödi.
Arvatakse, et esimene linnuselaadne asi ringikujulise valli näol oli siin olemas enne vikuaega, aga seda pole veel arheoloogiliselt uuritud. Viimaste uuringute käigus linnuseõuel on sealt leitud päris palju huvitavaid leide alates hoonepõhjadest eheteni välja. Leidude põhjal võib arvata, et maalinn oli veel kasutusel 14 sajandil. Muidugi oleks põnev teada kui palju elu oli väljaspool linnust, aga eks see on seal üsnagi hävitatud nii kunagise välise valli äraveo kui ka maaparanduse tagajärjel. Kui maapeal luusitud proovisime teha paar pilti pilvepiirilt, aga ilmataat seda ei soosinud ja midagi ilusat kaadrisse ei saanud.
Pöide maalinn pilvepiirilt. Muideks põnevat lugemist värsketest maalinna uuringutest saab lugeda siit.
-
Maasi maalinn
Maasi maalinnas muidu luusitud küll ja küll aga pilvepiirilt asi üle vaatamata. Nüüd siis see ka tehtud. Muidugi Saaremaiste linnustega on üks huvitav lugu mida mandril eriti ei näe. Nimelt uuritakse neid linnuseid üsnagi intensiivselt ja uusi ajaloo teadmisi pritsib sisse uksest – aknast. Ühesõnaga, siin on ajalugu pidevas ümberkirjutuse faasis 😉 Ei jõua veel ühte avastust kirja panna kui juba on uus olemas. Maasi linnus ehk Maasilinn on üks väheseid Eesti linnuseid, mille lugu on ajalooliselt küllaltki hästi teada. Jüriöö ülestõusu käigus hävitasid saarlased ordu senise keskuse Pöidel ja pärast mässu mahasurumist 1345 aastal käskis ordumeister Burchard von Dreileben neil karistuseks lammutada oma Maansaare linnus ja ehitada ordule uus tugipunkt nn. lepituslinnus (Soneburg) Maasi.
Kusjuures Maansaare linnuse asukoht pole teada, arvatakse, et see asus praeguse Maasilinna kohal. Maasilinn jäi ordu samanimelise foogtkonna keskuseks väidetavalt 1562 aastani, mil see anti üle taanlastele. Kuna siin käisid pidevad madinad rootslastega mille tagajärjel rootslased vallutasid korduvalt linnuse sai Taani kunnil Frederik II kopp ette ja ta käskis 1576 aastal linnuse õhku lasta.
2019 aastal tehti siin väliuuringuid mille eesmärk oli teadusliku informatsiooni hankimine Maasi linnuse ehitusliku kujunemise, kultuurkihi, hoovisillutiste jne kohta. Kokku rajati terve joru kaevandeid ja puhastati rusust 30 meetrine lõik ringmüüri merepoolsel küljel. Sealt loodeti leida pealinnusesse viivat väravakäiku, mida tegelikult lõppkokkuvõtteks sealt ei leitud. Samuti tehti kindlaks ringmüüri olemasolu kõikidel külgedel. Kusjuures huvitav on see, et ringmüür on Maasi linnusel umbes 53 x 41 meetrit aga Kuressaare on ainult 43 x 43 meetrit. Uuringute põhjal võib öelda, Maasi ehitati Kuressaare linnuse eeskujul, et siis just kastelli ja konvendihoone segatüübina. Tegime paar pilvepiiri pilti mälestuseks ja sukeldusime siseruumidesse.
Võlvialusel korrusel pole aastate jooksul midagi muutunud. Muidugi on siin ka üks väike eripära, kui tavaliselt sellistes kohtades kobad pimeduses, siis siin on anduriga valgustus täitsa omal kohal. Ja linnuse vallidele on oma koha leidnud terve joru kivipüramiide. Kokkuvõtvalt tasub siia mõne aja pärast jälle sammud seada kuna hetkeseisuga arvatakse, et Maasi linnusest on teada ainult ca 15 prossu, ülejäänu on vaja alles välja kaevata 😉
Väike Maasilinna video taevalaotuselt ka
-
Muhu linnus
Sai täiendatud natuke jälle linnustest ülelennu projekti. Seekord siis Saaremaa linnused, aga kahjuks ilmataat ei olnud minuga ühel meelel ja lükkas vihmapilved nii madalale, et praktiliselt midagi eriti head nendest lendudest välja ei tulnud. Eks tuleb seda üritust korrata mingil hetkel. Aga kõigepealt siis väike kõrvalpõige Muhu kiriku juurde. Kui siin viimati sai käidud siis oli see igavene pirakas saar äsja murdunud. Tänaseks päevaks on siin järgi veel juure osa, enamus tüvest on leidnud kasutust ümbruskonnas puukujude näol. Kirikust endast pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on lugu olemas siin. Huvitav, et kirikuaias on siiani veel püsti viisnurgaga propamonument. Kui mujal on need juba suht ammu likvideeritud siis siin on veel ehe näide täiesti püsti.
Niisiis, Muhu linnus või siis maalinn. Vaatasime üle muinaseestlastele pühendatud mälestusmärgi linnuses ja üritasime niru ilma kiuste mingitki pilti pilvepiirilt saada. Midagi head küll ei saanud, vihmapilved ca 70 meetri peal. Aga natuke aimu asjast ikka saab 😉 Nüüd moodsal ajal kannavad hoolt linnuse vallidel kasvava heina eest lambad. Jube head ja praktilised ökoniidukid, tankimise ja laadimise vajadus puudub 😀 😀
Arheoloogiliste leidude põhjal rajati Muhu linnus arvatavalt 11 sajandil, ning see oli kasutusel kuni 13 sajandini. 1227 põletasid ristisõdalased linnuse maha. Kahjuks ei ole siin säilinud kogu linnuse vall, 1894 – 1895 veeti tuimalt suurem osa linnuse vallist Väikese Väina tammi ehitusele täiteks. Arvatakse, et algne vall oli praegusest säilinud osast 2-3 meetrit kõrgem. Tol ajal leiti linnusest paar suuremat peitleidu, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Kusjuures Läti Hendrik on üsna üksikasjalikult oma kroonikas kirjutanud linnuse mahapõletust ja mitte ainult. Seal räägitakse ka mingist salapärasest Muhu linnast (ladina keeles Urbs) mis paljaks rööviti ja maha põletati.
Siiani polnud sellest Urbsi linnast eriti midagi teada peale kroonikas kirjapandu. 2025 aasta suvel uuriti Marika Mägi juhtimisel linnuse ümbrust üsna põhjalikult ja suure tõenäosusega leidis kinnitust ümber linnuse olnud Urbsi linna olemasolu. Linnust ümbritseb ca 4 hektari suurune kultuurkihiga ala ja sealt leiti 2 vikuaegset hõbeaaret. Nüüd ootame põnevusega leidudest näitust 😉
Väike ülevaade Muhu linnusest pilvepiirilt
-
Saaremaal uusi asju avastamas
Üle pika aja sai külastatud Saaremaad, mitte töö asjus vaid lihtsalt tšillimise pärast. Päris palju uusi asju on seal vahepeal tekkinud. Tegelikult oli plaan ka drooniga usinasti lennata aga see jäi plaanitust kõvasti nirumaks. Ilmataat va vigurvänt arvas, et detsember on normaalne suviseks vihmaks koos tormituulega 😀 😀 Paarist linnusest õnnestus küll mõned kehvad videod pilvepiirilt teha, ei midagi erilist kui pilvepiir on ca 70 meetri peal Aga nendest kirjutan ükspäev eraldi. Tuli jooksvalt ringi orienteeruda maapealsetele asjadele 😉
Virtsus saeketastest kuusk jäi seekord vaatamata, kuna see polnud veel valmis 😉 Saaremaal vaatasime üle Orissaare kanistritest jõulukuuse, eks need omamoodi kiiksuga kuused on vist alguse saanud kunagisest Rakvere vanades akendest tehtud kuusest. Noh ma nüüd ei tea kas jõulude traditsioonilist kuuske peab rämpsuga asendama, aga eks jõulud on meil juba ammu devalveerunud mingiks palaganiks, mis algab juba peale Jaanipäeva 😀 Kui õige aeg käes siis puudub igasugune jõulutunne, mõtled, et saaks see jura juba läbi. Kuskil tee ääres jäi silma veel jaburam installatsioon. Pererahvas oli väravasse pannud 2 sitapotti, huvitav millele sellega vihjata taheti.
Muidugi vaatasime üle ka uue kuue saanud Tehumardi obeliski, ei midagi erilist. Minu meelest oleks võinud selle junni ka pigem kuskile muuseumi viia. Vähemalt likvideeriti sealt see propa ühishaud. Nagu ikka selliste memoriaalide puhul ei vasta asjad reaalsusele. Peaks ju olema Tehumardi lahingus langenute ühishaud. Aga peale 2024 haudade avamist arvatakse, et ilmselt on see hoopis ühe hilisema punaarmee sanitaarväeosa matmispaik, kus sirgetes ridades asusid terved luustikud. Ringiga tagasi Kuressaares avastasime, et sadama juures on päris huvitav väljapanek vanadest hobuatradest ja vaoajajatest.
Pimedas mõtlesin, et lähen korra ikka proovin drooniga linnusest paar pilti teha. Kahjuks ei saanud seekord Kuressaare linnusest ühtki asjalikku pilti, tuul ja vihm panid korraliku piduri sellele. Tuli ära kotile kobida. Tagasiteele jäi päris huvitava nimega söögikoht, aga see jäi külastamata 😀 😀
Hommikul kui pestud – kustud – kammitud marssisime linnuse muuseumi vaatama mis seal uut. Viimati sai seal käidud õige mitu aastat tagasi vaatamas näituseid “Elu piimanõus” ja “Viikingid enne viikingeid” Vahepeal on muuseum läbinud väikese uuenduskuuri. Muuseumites tasub ikka käia, vahel on seal põnevaid ajutisi näituseid. Ja nagu elu näitab siis vahel on muutuseid märgata isegi püsinäitustel 😉 Kõigepealt sai siin muidugi korvi 😀 😀 tavaliselt saab seda Avinurmes 😉 Muidugi jäi näitusel silma akutrelli isa. Hea praktiline asi praegusel keerulisel ajal, saab puurida ja kui häda käes saab lõket teha, mille peal just äsja metsas odaga maha löödud elevanti küpsetada 😉
Uuenduskuuriga on lisaks europeldikutele tehtud ja üks normaalne kemps. Saab vanas linnuse köögis kolada, katlasse vaadata jne. Ja muidugi saab nüüd ka altpoolt lõviauku sisse vaadata, sinna on isegi hologrammiga lõvi sisse tehtud. Muidugi see näeb välja rohkem multikalõvina kui päris lõvina aga abiks ikka. Muidugi mul jäi õhku küsimus miks köögi katla tagant otse lõviauku sai… Kas “lõvi” toitmiseks või siis danskeritest allalastud saaduste koristamiseks 😉
Muidugi oli siin juba mõnda aega väike ajutine näitus “Silmast silma keskaegse saarlasega” mille üheks kuraatoriks Marika Mägi. Ja eks Saaremaalgi ole oma Kukruse memm Valjala emanda näol. Üllatavalt pika naise uuringute põhjal võib eeldada, et maetu oli juba kristlane ja kusjuures seda ennem kui Saaremaa üldse ametlikult ristiusustati. Teine huvitav asi oli tema juures see, et panuseks arvatakse olevat kasutatud sõba. Nagu näitusel näha siis kanti omal ajal ka päris edevaid vöökette, aga samas pole täpselt teada kuidas neid kanti. Pärinevad need 13 sajandist ja leitud on neid üldjuhul ainult mõnekümne cm pikkuseid. Hiljuti leiti Ansekülast juhuleiuna üle kahe meetri pikk kett millel isegi pannal ja ketilülide küljes joru kuljuseid.
-
Kudjape kalmistu
Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan, siis tuleb üle vaadata.
Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade-monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.
Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.
Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.
Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.
Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne.
Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.
Äkki oleks kellelgi ka seal hauahooldustöid vaja teha? Tulen meeleldi 🙂
