-
Vikunuga, mis tegelikult polegi vikunuga
Aegade jooksul tellimise peale nii mõnigi nn. vikunuga tehtud. Nimetatakse tänapäeval neid nugasid kõikvõimalikes e-poodides ja foorumites valdavalt viikingi naiste nugadeks või siis germaani meeste nugadeks. Ükspäev ühte tellimust täites hakkas asi kuidagi kripeldama. Miks neid siis niiväga pole leitud vikuaegsetest naiste haudadest, miks need on just naiste noad ja mis on nende otstarve. Egas midagi interneedum lahti ja jälgi ajama. Meil sellist tüüpi nugasid muuseumide arhiivides küllaga kõvernoa nime all aga kahjuks pole pilte ega dateeringuid. Seega tuleb minna nugade kohalikus päritolus selguse saamiseks hakata arhiive läbi kammima.
Interneedumis jälgi ajades leidsin selliseid nugasid hulgaliselt Rootsi Ajaloomuuseumi arhiivist. Seal on ilusti nii pildid kui dateeringud. jälgi ajades tuleb välja, et nende nn. vikunugade ema on ilmselt hoopis pronksiaegne habemenuga. Nii, et kui just naised juba tol ajal jalgu ei raseerinud 😉 on tegu siiski pigem meeste või hoopis unisex noaga.
Rootsi Ajaloomuuseumis on hoiul nii mõnigi Rootsist leitud väga edeva mustriga pronksist habemenuga. Panen siia mõned üksikud põnevamad pildid. Valdav enamus neist on dateeritud ajavahemikku 1100ekr – 700ekr. On leitud isegi üks tammepuust kast kus erineva stafi hulgas oli edev habemenuga. Huvitav on see, et päris paljudel habemenugadel on kujutatud vikulaeva sarnaseid motiive.
Aga nüüd, siis kui ema üle vaadatud tudeerime lapsi ka 😉 Algusaegadest peale on nende kuju varieerunud äärmusest äärmusesse. Rootslastel on nende kõvernugade ühine nimetaja krumkniv. Kui nüüd neid pildil olevaid kõvernugasid vaadata siis ka rootslased kahtlevad kas need on noad või habemenoad. Pigem siiski need viimased kui mõõte vaadata. Ma ei kujuta ette, et selliste nugadega saaks midagi muud praktilist teha peale habemeajamise. No on muidugi ka variant, et nendega võidi näiteks pisikestel jahiloomadel nahka võtta.
On ka päris palju selliseid millel on riputusrõngas. Siin vaatame jälle suurust, sellises suuruses noad võisid täiesti vabalt vöö asemel näiteks kaelas rippuda. Jäi silma ka üks omamoodi huvitav eksemplar, sellel oli millegi pärast käekaitse
Arhiivides leidub ka päris ägedaid stiliseeritud kõvernuge mille käepidemel kaunistuseks kas ornament või loomapea.
Ja nüüd siis põhiasja juurde, valdav enamus nendest nugadest on dateeritud 500ekr – 400 mõni üksik on dateeritud 500ekr – 1100. Seega pole vikunoaga asjal erilist pistmist. Ilmselt neid siiski mingil määral vikuajal pruugiti kui head, odavat sepanuga, mida sai kiirelt ja lihtsalt valmistada. Mõned nimetavad seda nn. vikunuga ka germaani meeste noaks. Kumb ta siis on? Pigem ma ise ütleks, et tegemist on üldlevinud rauaaegse kõvernoaga mille otstarve sõltus ilmselt noa omanikust. Kes ajas habet, kes raseeris jalgu, kes puhastas nahka, kes kooris õunu jne jne 😉 Kui me räägime mingist vikuaegsest naistenoast siis vaatame pigem Kukruse Memme. Mis siis, et matuse pole vikuaegne. Päris huvitav artikkel Soome emännänveitsi nugade versioonist on siin. Väidetavalt sündis emännänveitsi nagu kõik muudki asjad siin ilmas juhuse tahtel 😀 😀 Mehel läks noa ots katki läks ja see enam tööks ei sobinud. Nii tuunis mees sellest jupist mis noast alles jäi uue ilma terava otsata noa. Nuga sai kergem ja naiselikum, seega naisele sobivam. Tänu lühemale ja ilma terava otsata noale saab mees nüüd rahulikult magada, kartmata, et naine ta vihahoos surnuks pussitab 😉
Kuidas sai sellest kõvernoast vikunuga on liikvel väike linnalegend 😉 Umbes 40 aastat tagasi olevat üks kuulus Hollandi sepp selliseid odavaid ja kiirelt valmistatavaid nuge viikingiturgudel müünud viikinginoa nimega. See kujunes väga populaarseks tooteks. Kuna tegu oli hea müügiartikliga siis hakkasid paljud teisedki neid nuge valmistama ja müüma sama nimega. Ja nii see levis 😉 Eks ma ükspäev uurin mis meie arhiivides nende kohta täpsemalt on.
Fotod pärinevad Rootsi ajaloomuuseumi arhiividest ja autoriteks on: Tania Muñoz Marzá; Asp Yliali; Kusmin Sara; Stiftelsen Föremålsvård Kirunas; Eriksson Thomas; Olsson Karin; Rosengren Helena; Myrin Ola
-
Ojamaa
Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks ometi see saar ka üle vaadatud. Vanalinn on siin äge, peaaegu nagu Tallinn. Nagu kohapeal selgus siis ühe päevaga Tallinki tripi käigus ei jõua eriti midagi vaadata. Mõistlikum on omal käel siin luusida paar päeva saamaks aimu mastaapidest.
Tallink pakub miskit väikest bussituuri lähedal asuvale pankrannikule. See midagi sarnast meie Türisalu pangale. Lisaks veel giidiga väikest põgusat linnatuuri ja botaanikaaia külastust.
Kui see kohustuslik tuur tehtud luusisime omal käel. Tudeerisime veidi linnamüüri, paljut ei jõua ajaliselt, tuleb teha valikuid. Vaatasime üle ka kohaliku suurema kiriku. Hmmm… päris huvitavad veesülitid kiriku räästas 😉 Muidugi on päris muljetavaldavalt efektsed vana kiriku varemed, neid tasub kindlasti külastada kui siinkandis luusimas.
Veidi aega jäi kohaliku muuseumiga tutvumiseks ka. Kurja küll see ilgelt suur ja põnev, siia oleks pidanud kõvasti aega varuma. Kus siin on ikka kohalikke aardeleide väljas ja mis eriti äge, et on ka sõdalaste luustikke. Nii mõnelgi luustikul on näha ohtralt kas mõõga või taprijälgi.
Peale muuseumi sulgemist luusisime veidi veel linnamüüridel. Huvitav, et siinseal näeb konserveeritud laskepesasid. Siin saarel polnud ju pikka aega sõjaväge, aga tarkust neil jätkus peale sõjaväe lahkumist. Nimelt ei jäetud siin ühtki sõjaväelist objekti saatuse hooleks vaid konserveeriti ilusti. Vajadusel saab need dzotid jne kohe kiirelt kasutusele võtta. Igatahes väga äge saar ja kindlasti tasub külastust. Vaatamist on nii palju, et isegi ei jõua seda kõike kirjeldada. August muidugi selleks kõige parem aeg kui on huvi ajaloo vastu. Siis on siin erinevad keskaja teemalised üritused, laadad jne jne. Panen selle külastuse kiirelt uude projekti ja katsun võimalusel paar päeva siin tuustida.
-
Stockholmi trip
Ükspäev oli lihtsalt tiba vaba aega… Aga mis selle vaba ajaga ikka peale hakata kui mitte just pähe löönud ideed realiseerida 😀 😀 Mis siin ikka lonkisin tühjalt kohalt sadamasse võtsin Rootsi kunni juurde pileti ja juba minek oligi. Aja veetmiseks ja välja puhkamiseks suht hea variant. Kobid kotile ja ärkad välismaal. Natuke uimerdad ringi, kobid jälle kotile ja viuh kodumaal tagasi 😀 😀
Ja kusjuures tõesti ei teinudki midagi peale söömise ja magamise 😀 😀 Rootsi kunni juures vaatasin ainult kuidas idanaabri purjekal vennikesed turnisid nagu ahvid mööda maste ja tõmbasid purjed kokku. Sellist asja ikka igapäev enam ei näe. Päris huvitav vaatepilt oli. Kahju, et poliitikud teevad hirmsat paanikat vene purjekate pärast ja ei luba neid sadamatesse. Aga ilmselt nad ei saa aru, et need on päris ägedad vaatamisväärsused ja mujal maailmas selliseid suuri ju ei ole enam elavate kirjas. Koju tagasi jõudes käisid sadamas miskid päästeõppused, paari päästepaati oli näha vette lastuna muud tarka ei midagi.
-
Stockholm
Tiksusime sõpradega igavusest niisama….. Mõtlesime, et mis me ikka niisama passime, hüppame paati ja paneme Stokki 😀 Sebisime piletid ja juba olimegi teel D – terminali. Laevas tsillisime kõikvõimalikes kohtades seni kui kopp ette sai ja kotile kobisime.
Hommikul kui kõht täis kobisime välja dekile. Väikestesse kaljusaartesse olid militaristid hulga käike uuristanud ja isegi tehnikat oli mõnes kohas näha. Samas oli hulgaliselt ka pisikesi saarekesi millel pesitsesid linnud. Linnusitasaartel ei kasva peale raagus puude midagi 😀 Saared on lindude poolt nii täis lastud, et on sitast valged 😀
Sadamast panime käsitsi kesklinna poole. Kuna aega oli siis vaatasime igasugu kujukesi teel ja astusime sisse ka muuseumi.
Muuseum oli päris suur aga midagi ulmeerilist ei olnud. Riided, jalatsid ja muu eluolu.
Lõpuks kui mööda promenaadi kesklinna jõudsime läksime vaatama mis Karla teeb. Sattusime täpselt vahtkonna vahetuse tseremooniale. See oli päris huvitav ja kestis pikalt
Lõpuks kui tseremoonia vaadatud luusisime vähe linnas ja panime vaikselt sadama poole tagasi. Teel sadamasse läksime kohalikku teletorni. Seal oli päris kobe kohvik ja muidugi ka vaated linnale olid ka päris head.
-
Plixiga Rootsis
Tallinnast Stokki minna oskab iga mats, see on nõrkadele. Aga me plixiga panime Paldiskist Kapellskäri ja sealt edasi. Vot see hoopis teine tera. Ega veel Paldiskist kaugele ei saanudki kui juba iga nurga taga oli näha “kookoneid” vedelemas. Odavaotsamehed kes ei raatsi kajutit sebida 😀
Kapellskärist sügasime edasi Gävle poole. Päris huvitav pisik linnake. Selline rahulik ja limane nagu Tartu 😉 Õhtul oli muidugi põnev siis aeti välja USA raud ja tiirutati mööda tänavaid vaikselt. Krt keset platsi nägin miski kuju 😀 aga paistis sellise nurga alt, et mõtlesin mida värki….. tsurkad juba siia ka jõudnud ja neile lausa kitsen… ausammas pandud 😀 Lähemalt uurides selgus, et õnneks on ikka ainult papi ja kits 😀 Jõe kaldal oli päris mõnus promenaad.
Sai veidi äärelinnas ka luusitud ja tutvutud kohaliku eluoluga. Tehaseid ja töökodasi kõik servad täis. Gevalia tehas jäi teele ja miskid laevaehituse kolakad. Mingi vennike tuhises mööda kummalise sõiduriistaga… millesarnast varem polnud näinud. Huvitav kuidas ta sinna kuuti mahtus 😀 Lõpuks lonkisime hotelli ja kotile.
Hommikul luusima teisele poole… Seal oli hiigelsuur park kus oli messikeskus, majutus, seikluspark, klaasitöökoda-muuseum jne. Pargi läheduses oli pisike puukirik ja surnuaed. Sellesama kiriku kell kukkus mõni aasta tagasi alla ja lömastas all olnud laste jalgrattad, õnneks keegi viga ei saanud