-
Kreenholm ja Joala astang
Nagu ükspäev lubatud sai panen paar pilti sellest kuidas Kreenholmis ikka vett ka on. Enamjaolt on seal ju joastik kuival. Kreenholmist endast ei hakka pikalt kirjutama, sellest varasemalt juba blogis juttu olnud korduvalt. Vett pole just kõige rohkem aga juba siit saab aimu kui võimas on sealne joastik.
Kellatornist ka väike meenutus. Huvitav kas see ogaline mast on piksekaitse või midagi muud 😉
Siin see Joala joastik täies hoos ongi. Piltidel pole muidugi pooltki seda vaadet mis tegelikkuses on. Seda peab ise oma silmaga nägema. Kahjuks ei tea kauaks vett jätkub joastikul, see oleneb kõik kui kaua lüüse lahti hoitakse.
Paar pilti tsehhide sisevaadetest. Siin ikka ruumi nii, et anna olla. Kahju, et põhja lasti kogu see krempel.
Mõned jääpurikad ja paiselehed ka. Kreenholmis on tegelikult hullult igasugu keldreid ja muid ruume kuhu ei lasta kolama. Peab mingi legendi välja mõtlema kuidas saaks neid kohti ka uurida 😉 Kuuldavasti pidavat tehtama paar ruumi veel lahti ekskursioonide jaoks aga eks näis. Vaatame mida uus hooaeg toob.
Koduteel põikasime läbi Purtse kindluselamust. Väike kohv ja kook läks kaubaks 😉
-
Kogukonnatrip
Et siis uus põnev kogukonnatrip. Kui eelmisel aastal kolasime romantilisel rannateel siis seekord läks kaubaks Virumaa. Esimene suurem peatus Purtse kindluselamu tudeerimiseks. Siin väike ekskursioon, kohaliku õlle degusteerimine ja lõuna. Pikemalt kindluselamust kirjutama ei hakka, sellest olen juba kirjutanud siin. See on selline äge kohake mida peab ikka oma silmaga vaatama. Danskeritega on siin natuke teisiti kui tavaliselt. Üldjuhul lasid sealt ikka oma hädad müüri taha aga siin on asi kinnine ja lased müüri sisse 😉
Kui ekskursioon tehtud läks väikseks kohaliku õlle degusteerimiseks. Nimed iseenesest neil head aga õlu nagu õlu ikka… Maitsesin ära aga ei oska mina sellest lugu pidada 😀 😀 Eks ma ole neid käsitöö värke ikka maitsnud siin ja seal aga siiani pole midagi erilist näppu juhtunud. Nimeta seda kuidas tahad aga algained ikka ju ühed nii poe kui koduõllel. Söök muidugi kohalikus restos päris hea ja läbisõidul tasub täitsa sööma põigata.
Järgmises sihtpunktis sai vähe jalga sirutada ja ringi luusida. Sillamäe oli kunagine kinnine ja iselaadi linn tänu siia rajatud salastatud tööstusele. Mõnda aega tagasi käisin juba seda Sillamäe uhket promenaadi uudistamas siis polnud veel päris valmis aga ega nüüdki veel päris valmis pole. Aga ilus asjake on küll tehtud ja jutud käivad, et kogu promenaad tahetakse muinsuskaitse alla võtta, iseenesest äge idee. Muidugi kohalikku poodi tuli ka uudistada, kui juba seal. Siin on poel nimeks “Desjatka” huvitav kas inspiratsiooniks on olnud Venemaa poekett “Pjatjoruska” 😀 😀 Üks kass uuris ka ennastunustavalt põõsast, huvitav mis seal küll oli 😉
Kui jalad sirutatud, promenaadil luusitud ja jäätis söödud võtsime suuna Vaivara Sinimägede muuseumi. See on ka üks kohake kus trippides mitu korda käinud aga sisse pole veel õnnestunud saada. Seekord sai ikka sisse ka. Niikaua kui grupp kogunes tegin kiire tiiru ümber muuseumi.
Muuseum küll väga pisikesel pinnal aga samas on iga sentimeeter ära kasutatud eksponeerimiseks. Vaadata on siin ikka kõvasti ja giid väga tasemel. Kui vähegi sinnakanti asja siis soovitan läbi astuda
Kui muuseum uuritud ja väga põnev giidi jutt kuulatud käisime uurisime ka Grenaderimäe memoriaali. Sinimägede sõjaloo jäädvustamist alustati 8. juulil 1994. aastal, kui Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel püstitati Sinimägede keskmisele mäele 6,5 meetrine puurist. Selle risti juures toimus II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Paljud sõjaveteranid nägid üksteist taas üle hulga aja. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse. Sellest kokkutulekust alates ongi korraldatud iga-aastaseid Sinimäe kokkutulekuid just siin. Mälestusväli on ligi hektariline ala, millel on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist mis sümboliseerib plahvatust. Suurlahingu 60. aastapäeval avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. (eesti) Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.
Põikasime korraks ka Vaivara vanale kalmistule, siin on terve piirdeaed täis erinevaid mälestustahvleid. Lugemist jätkub pikemaks ajaks 😉
Päeva lõpuks Toila oru pargi külastus. Seekord lähenesime asjale mitte karuväravatest vaid jääkaruväravatest 😉 Vot oleks varem teadnud, et siin toimub äge “Toila valge öö” üritus oleks uurima läinud. Aga noh jõuad sa kõiki üritusi külastada 😀 😀 Igatahes päris huvitavaid installatsioone nägi siin igal nurgal.
Oligi aeg öömaja poole sättida. Mäetaguse spaas polegi varem käinud, täitsa ok koht. Eriti hea on, et siin on sauna osa eraldi vaikse toana 😉 Pargis luusides avastasime õige mitmeid karupostamente 😉 Mis teema seal karudega on ei saanudki teada. Iseenesest tundus see Mäetaguse huvitav kohake olema, peab tulema valges luusima ja mõisa ka üle vaatama 😉
-
Purtse kindluselamu
Möödaminnes põikasime sisse Purtse kindluselamu juurde. Siia olen korduvalt üritanud sisse saada aga pole väga õnnestunud, küll on remondis küll lihtsalt kinni jne jne. Muinasajal oli Purtse jõe suudmeala ilmselt üks kõige tihedamalt asustatud piirkondi Ida-Eestis. Vajadus aktiivse kaitse järgi suurenes pärast maa ristiusustamist taanlaste poolt 13. sajandi alguses. Kindlustatud olid isegi esimesed kivikirikud Jõhvis ja Lüganusel. Purtse vasall-linnuse ehitamist alustati suhteliselt hilja – 1533. aastal. Taubede valduses püsis Purtse 1615. aastani. Mõis siirdus edasi Rootsi kõrgaadlisse kuuluvale Heinrich Flemingile. Linnuse pidusaal kaunistati värviliste kahhelahjude ja baroksete nahktapeetidega. Ajaloo jooksul on Purtse vasall-linnus mitu korda maha põletatud ja uuesti üles ehitatud. Eriti tugevalt sai hoone kannatada Liivi ja Põhjasõja ajal. Põhjasõjas (1700-1710) hävines hoone torniosa ja kaitsekorrus. Peale Põhjasõja lõppu (1721) ühendati Purtse mõisa maad Püssi mõisaga ning Purtse kindluselamu läks Stackelberide valdusse. Stackelbergide ajal ehitati mõisamaja mitu korda ümber. Oma eksisteerimisaja jooksul on tulnud hoonel täita mitmeid funktsioone: ta on olnud eluasemeks feodaaliperekonnale, pakkunud kaitset sõjakäikude ajal ning hiljem olnud kasutuses jääkeldri, piimakambri, viljalao aga ka vangla ning tööliselamuna. 1950datel aastatel jäid kindlusest alles ainult varemed. Purtse kindluselamu restaureeriti aastatel 1987-1990 ning kindluselamu pälvis 1991. Eesti parima ehitise tiitli.
Seekord saime siia sisse ja loomulikult luusisime läbi kõik nurgatagused. Nii härra kui proua toad jne. Huvitav oli see, et nii härral kui proual toas oma dansker 😉 See kindluselamu on täiest mõnus ja hubane kohake, mulle sobiks 😉