-
Hoarder Õismäe moodi ehk mida kõike inimesed koguvad.
Sai abiks käidud ühe kadunukese ühetoalist korterit koristamas. Kurrrrja küll mida kõike siin ei ole, isegi asjade sorteerimiseks pole kohta. Tuimalt prügikottidesse ja prügimäele. Kogu see nassvärk tuli viiendalt korruselt veel kuidagi mööda treppe alla tarida. Huvitav miks inimesed koguvad rämpsu, nagunii käid väljas võta kotiga näppu ja mine viska möödaminnes prügikasti aga ei…. kõik purgid, keefiripakid, toidukarbid, saiakotid, pudelid jne ladustatud toas. Isegi õlleankur oli tihedalt täis topitud saiakotte.
Mööbel ehitatud käepärastest materjalidest naelu kasutamata 😀 😀 Nöör aitab kinnitada kõike 😉 Voodi üles laotud lauajuppidest ja praktiliselt ilma vahedeta… huvitav millal ta seda ehitas ja kuidas viitsis kogu selle kuhja kuskilt jupikaupa kohale tarida. Remondiga on siin korteris ka mitte just kõige parem sõprus olnud. Ah jaa süüa tehti siin mitte köögis vaid elutoas ja teravam silm leiab piltidelt ka selle täpsema koha 😉 Raamatud küll ilusti riiuli laadses asjas kus iga alumine rida hoidis paigal ülemist aga aru küll polnud saada mis raamatutega tegu. Kõik ilusti paberisse pakitud ja paari – kolme kaupa veel eraldi kilekottides.
Elekter oli korteris ikka korralik elektriku õudusunenägu 😀 Ainult miski pikenduste teema ja, et elekter jalga ei laseks nööriga kinni seotud 😀 😀 Virnade viisi sigarillode karpe kus kruvid, poldid, naelad jne ilusti sisse ritta laotud. Väga ratsionaalselt ruumisäästu mõttes keefiripakid lahti lõigatud ja piimapudelid sisse pandud 😉 huvitav, et kuskil ei olnud näha neid keefiripakkide ülemisi pooli… äkitse need ikka jõudsid prügikasti. Igati praktiline purkide ärakasutamine sokkide, kinnaste, trussikute jne hoiustamiseks.
Tegelikult oleks saanud veel kokkuhoidlikumalt kui keefiripakkides olevad piimapudelid ka midagi täis oleks pannud 😉 aga võibolla olid need meelega tühjad, et kui enam kuskile ei mahu siis saab sinna panna. Muidugi kilekottide kogujate jaoks oli seal täielik klondike, ikka selliseid ägedaid kotte oli, et anna olla. Kõikvõimalikke vinkli-, torujuppe, metallplaate, suurte kerade viis traati jne jne. Kusjuures enamus sellest rämpsust ilusti pakendatud nagu jõulukingid 😀 😀 Vaatad ilus pakk, harutad paela ja paberi lahti ning voilaaa… sees on näiteks kaks lauajuppi või torujupp 😀 😀 Muidugi neid väikseid ajalehte pakitud pakikesi kempsus kraanikausi all virnas ei hakanud lõhna tõttu igaks juhuks isegi mitte avama…. Las see rõõm jääb mõnele jäätmejaama töötajale 😉
Kõikvõimalikke seepe, pesupulbreid ja muud mudru nõrkemiseni. Selle seebi ja pesupulbrikogusega mis seal leidus saaks sada aastat pesta 😀 Kusjuures siin leidus ka üks selline huvitav pesupulber millest ma isegi kuulnud ei olnud varasemalt…. nii universaalne asi, et sellega võis pesta nii riideid, aknaid, autot kui ka toidunõusid, ühesõnaga kõike. Isegi Eesti tubakatööstuse hiilgeaeg oli esindatud
Mnjh, ega keldriboks parem polnud, tegin ukse lahti ja maast laeni rämpsu täis. Vot nii, ühetoalisest korterist sai terve suure prügikonteineri täis, mitu kuhjaga kärutäit jäätmejaama veetud, mitu hunnikut küttepuid, muuseumile eksponaate jne jne. Kokkuvõtvalt nägi see asi nii kole välja, et kodus vaatasin kohe kriitilise pilguga ringi ning palju “äkki läheb vaja” mõttega mudru lendas suure kaarega prügisse.
Peale mitmeid pikki päevi ja kilomeetreid tallates mööda treppe üles-alla sai elamise lagedaks. Siit moraal, ükskõik mida sa kogud tagavaraks või milleks igane, siitilmast lähed minema nagunii tühjade pihkudega jõudmata kõike seda kasutada. Ärge jätke kõike seda “päranduseks” järeltulijad seda nagunii ei hinda.
-
Korraks Rakverre
Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa, aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀
Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.
Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉
Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.
Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.
Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.
