fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.

    29. apr. 2020 /

    Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitab, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.

    Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest

    Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.

    Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.

    Tavaliselt siin käimegi kirikus ja linnuses, muust linnast ei tea sittagi. Seekord mõtlesime väikse jalutuskäigu linna peal ka teha. Tuleb välja, et seal on ikka kõvasti veel asju mida vaadata. Kolasime pikalt mööda linnuse tagust parki, seal on päris vägevad trepid, tiigid, ausambad jne. Ühesõnaga minge vaadake ise 😉

    Pargis jõudsime ringiga linnuse ette tagasi, egas midagi nüüd tuli linnust ka külastada. Sai mõned pildid tehtud eksponaatidest, uue linnuse tornis luusitud jne. Sealt tornist on ka päris kobe vaade ümbrusele aga mitte nii hea kui kirikust. Eks seal ole kõrguste vahe ka natuke 😉 Linnuse eksponaatide seal on hulgaliselt linnusest endast välja kaevatud esemeid. Meil ma nagu ei teagi mõnda sellist nii rikkalike leidudega linnust.

    Kui tavaliselt kimame siit otse Valmiera peale ja kodu siis seekord otsustasime väikse kõrvalpõike ja vaadata veel ühte linnust. Teel sinna oli marsruudil igasugu põnevaid sildu, tamme jne. Rauna linnus ehitati 1262 Riia piiskopi käsul kui piiskopi residents. See kohake oli jälle midagi uut millest varem polnud midagi kuulnud. Alati tasub marsruudilt kõrvale kalduda, näeb midagi põnevat millest varem aimugi pole olnud. Muidugi mis oli siin äge, et torn on lukus 😀 😀 aga võtme saab sebida turismiinfo punktist.

    Seal Rauna pargis oli lõkkekoht ja päris äge välikemmerg. Suur nagu mõne mehe maja ja isegi meeste peale oli mõeldud 😉

    Edasi uurisime veel vanade latgalite linnamäele ehitatud Gulbene luteri kirikut, kirik on eriline selle poolest, et II MS kaotas torni ja seda ei taastatud. Stameriena Aleksander Nevski õigeusu kirikut.Majesteetliku kuju tõttu loetakse seda kirikut regiooni üheks mõjukamaks ja omapärasemaks õigeusu kirikuks. Kirik on taastatud endises hiilguses ja uhkustab torniristidesse paigaldatud mäekristallidega. Muidugi ilma tähelepanuta ei jäänud ka kitsarööpmeline raudtee. Sellega peaks ka ikka ükskord väikse sõidu tegema. Lähemalt saab nende asjade kohta lugeda siit.

    Õhtul siis kui juba peaaegu kodus nautisime natuke päikeseloojangu värvidemängu.

    loe edasi
  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Eesti – Läti trip vol.2 Linnused

    27. apr. 2020 /

    Hommikul peale äratust panime punuma Läti poole, esimese kiire peatuse tegime Paju lahingu mälestusmärgi juures. Ja juba Läti paistiski, üritasime ära jätta võimalikult palju neid kohti kus juba käidud aga ega see eriti hästi välja ei tulnud.

    Järgmise peatuse tegime mingite varemete juures kus polnud varem käinud. See oli Ergeme linnus, Eesti keeli siis Härgemäe linnus. Et siis ca 14 sajandi lõpus eestlaste linnamäele rajatud ordulinnus ja kirik. Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas Siin varemetes käisid parajasti restaureerimistööd, ilmselt paari aastab pärast tuleb seda kohta uuesti külastada.

    Siit edasi liikusime Valmiera poole, tee ääres üritasime vaadata kõiki neid kohti kuhu pruun silt suunas 😉 Ühes kohas oli keset põldu aia sees mingi kadakas oli teine pirakas küll jah. siinsamas läheduses oli mingi huvitav kivisild, tüdrukud käisid kohe ennast värskendamas ojas. Siit edasi kimasime Valmierasse, tegime kiire tiiru linnuses ja ümber kiriku ning tuld edasi.

    Muidugi Stalbes ei saa üle ega ümber “Ezerini” kunstipoest. Seal on ikka päris ägedaid kujukesi. Ziil leidis sealt isegi vennad grupipildile 😀 😀 See koht väärib alati läbi astumist. Siinsamas on ka turismiinfo punkt kust saab igasugu voldikuid. Kui kujud näpitud ja pildid tehtu panime edasi Turaida poole. Põikasime korra sisse Lielstraupe lossi juurde, see kuulus omalajal von Rosenite suguvõsale. Vasalliloss oli ehitatud nii, et see täitis ka kaitserajatise funktsioone. 13 sajandil ehitati lossi juurde kirik. Siin on ka nunnaklooster olnud aga tänapäeval on narkoreha keskus. Igatahes sisse me sinna ei saanud.

    Ja juba olimegi Turaidas, siin esimese asjana läksime sööma. Siin on jummala äge nõukaaegne söökla, toidud head ja odavad. Kui kõhud täis läksime luusima küla peale. Vahepeal jäi meie teele pisike kuri nastik aga kui nägi, et me talle liiga ei tee läks oma teed edasi. Me läksime kah lossi luusima

    Ega ma siin sada korda käinud aga ikka on huvitav, muuseumis uurisin vähe vikuaegseid ehteid. Neid seal ikka natuke on, koopiaid on ka päris hea valik müügil. Ainult, et hind on päris soolane aga noh eks ole ju tegemist turistilõksuga ka 😉

    Kui Turaidast kopp ees kolistasime ringi Krimuldas ja Siguldas, ka nendes asumites on kunagi linnused olnud. Muidugi tegime väikse tiiru ka köisraudteega, muidu pole ju Siguldas käinud kui sellega ei sõida 😀 Mingi naljamees on muidugi sinna köisraudtee alla kuuse otsa karu meisterdanud. Siit sügasime Kubesele kiriku juurde, kuskil seal pidavat olema miskid koopad ja Kaupo haud ka. Kirik oli päris huvitav ja avatud mitte ühtki hingelist, vaatasime vähe ringi kirikus ringi. Kiriku aias oli ka labürint olemas. Edasi läksime koopaid otsima. Üllaülla isegi need olid täitsa olemas. Metsas oli isegi üks pisike kabel, siinsamas läheduses oli ka väidetav Kaupo haud. Vähemalt hauakivi oli küll. Ühe keldri peale oli ehitatud väike kohvik kus kõik vajalik staff olema, vesi, kohv, tee jne. Ainult, et ise tuli valmistada ja raha pärast purki panna südametunnistuse järgi. Siit kimasime Siguldasse tagasi, seal oli meil majutus sebitud ühes kämpingus. Sõime ja kobisime kotile.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Nädalavahetus Peterburis.

    21. apr. 2020 /

    Kui igavus tapab siis võib ikka mõnele sõbrale külla minna 😉 Aleks oli juba mitu korda kutsunud aga ei olnud aega või aeg ei klappinud. Seekord sobis kõik täpselt, hüppasin bussi ja kimasin Piiterisse. Esimese asjana käisime kiirelt läbi Grandmaket muuseumist. Kohalikud ise nimetavad seda rahvuslikuks show muuseumiks 😀 😀 See on selline suht asjalik kohake kus saab ühe koha peal ülevaate kogu venemaast. Tasub käia küll aga paar tunnikest peab kindlasti aega varuma selleks. Siit edasi käisime vaatasime Moskovski prospektil alguses väikest näitust Leningradi blokaadist. Siin on ka mälestusmärk Leningradi kangelaslikele kaitsjatele. See ka päris ok teema ja tasus vaatamist. Siia on tehtud lausa mingi püsinäitus.

    Edasi tsillisime vähe mööda linna, keegi oli teinud omale “muruvolga” 😀 😀 Aega meil oli, mõtlesime, et käime verekirikus kah. Tavaliselt on sinna kilomeeter järjekorda aga kuna praegu pole hooaeg siis saime põhimõtteliselt kohe sisse kui olime pileti ostnud. Siin on ka see teema, et heal lapsel mitu nime Spas na Krovi, Mosaiigikirik, verelunastuskirik.
    Kiriku ehitamisel olla kasutatud ka Narvast ja Saaremaalt toodud materjale, seetõttu tõttu on kiriku välisseinal ka nende kahe linna vapid. Verekirik on 1997. aastal taasavatud kirik, mis on nii seest kui väljast kaunistatud mosaiikidega. Kiriku siseruumi kujundamisel on kasutatud üle 20 erineva mineraali, sealhulgas itaalia marmorit, malahhiiti, mäekristalli ja topaasi. Väidetavalt olla siin 7000 ruutmeetrit mosaiiki mis on üks venemaa suurimaid. Kah selline päris ilus kohake ja tasub vaatamist.

    Kui kirik inspekteeritud mõtlesime, et lippaks korra ja Jaani kiriku juurde enne kodu minekut. Panime üle paleeväljaku minema, ilm oli külm ja rahvast haruldaselt vähe. Jaani kirikus vaatasime korra põgusalt ringi, siin olid seintel päris huvitavad pildid eestlastest tsaari ajal. Siin oli ikka väga suur kogukond kaasmaalasi sel ajal. Kahjuks nendest väga paljud langesid NKVD terrori ohvriks ja on maetud Levašovo salajasse surnuaeda. Levašovo värgist on vähe lähemalt kirjutatud siin. Oligi aeg homseks plaan teha ja kodu kotile minna.

    Järgmisel päeval kui pestudkustudkammitud kimasime sõjaajaloo muuseumi. Igavesti võimas muuseum ja ma varasemalt seal mõned korrad käinud ning ilmselt lähen ka edaspidi. Muuseum on nii suur, et seal pole 1-2 tunniga midagi teha, seal läheb ikka paar päeva ära 😀 😀 Kellel vähegi huvi sõjaajaloo kohta tasub kindlasti käia seal on väljapanekud alates nuiadest kuni rakettideni.

    Kui muuseum põgusalt uuritud tsillisime vähe veel linnas ja oligi aeg bussijaama lonkida, et koju sõita. Piiter on selline kummaline linn kus on igal aastaajal midagi teha.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Sutlema ja Pajaka mõis

    17. apr. 2020 /

    Ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Tuli väike tööots Hageri kalmistul ja miksmitte vähe ümbruses ringi ka luusida. Pool pesakonda kaasa ja minek 😀 Kui töö tehtud kimasime uurima siinsamas läheduses olevat Sutlema mõisa. Polnudki siin varem käinud. Siin on säilinud päris äge väravatorn. Muidugi mõisa hoovis on paar nõukaaegset kortermaja. Päris äss on neil elanikel autoga läbi väravatorni koju sõita 😉 Torn on taastatud mingil määral ja siin majandab MTÜ. Ega siin rohkem nagu eriti säilinud ei olegi, algselt oli siin 2 ühesugust väravatorni aga teise asemele ehitati 19 sajandil viinaköök. Säilinud väravatorn on üks vähestest mõisate suurejoonelistest väravaehitistest Eestis. Historitsistlik krohvitud paekivist hävimisohus ümartorn restaureeriti osaliselt 1999. a. All on kõrge kaarega suured ukseavad, teisel korrusel 8 kõrget kaarakent ja nende kohal lame ovaalaken. Torni külgedel oli mõisaparki ümbritsev müür ehitatud tornini kaldu üles nii kõrgele, et sai kõndida torni teisele korrusele. Külanoored käisid veel 1950-ndatel torni teisel korrusel tantsimas. Mõisa esmamainimine on 1425. Algselt kuulus see Maydellidele. Seal on olnud mitmeid omanikke, kõige pikemalt kuulus see ilmselt  Stackelbergide suguvõsale. Mõisa park koos tiikidega on ka korda tehtud ja siin on päris kobe tsillimise koht. Ühtteist selle mõisa kohta saab lugeda siit.

    Viskasime pilgu peale ka teise väravatorni asemele ehitatud viinaköögile. See päris edev maakiviehitis aga kahjuks käest ära lastud. Ma ei saa aru nendest inimestest kes ahnitsevad omale vara kokku ja siis lasevad sellel laguneda. Selline kummaline mentaliteet. “võidab see kellel on surres kõige rohkem asju”. Viimane aeg oleks sellega veel midagi ette võtta. Kuidagi hinge kripeldama jäi selline ilus aga käest lastud hoone….

    Kui juba siinkandis hullamiseks läks võtsime ette ka Pajaka mõisa. Pajaka mõisast pärinevad esimesed teated 1452 aastast. 16 – 17 sajandil kuulus mõis von Taubedele, 17 sajandi lõpul von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt olid mõisa valdajad nii von Zoeged, von Luederid von Knorringud kui ka von Mohrenschildtid. 1808 omandas mõisa Peter von Stackelberg. 1889 aastal omandas mõisa Woldemar von Uexküll, viimaseks 1919 aasta võõrandamise eelseks omanikuks oli Michael Markgraf. Mõisa peahoone hävis 1933. aastal tulekahjus, misjärel ta jäi varemetesse. Tänapäeval on see mõis taastatud ja näeb välja päris kobe. Tahaks sinna sisse luusima ka saada kunagi.

    Pajakale sõites jäi ühes kohas metsas silma mingi majakese varemed millest varem ei teadnud midagi. Nüüd RMK metsa maha võtnud ja majake ilmus välja 😉 Tagasiteel põikasime sisse, päris äge teine ja krt teab mille peale ehitatud. All igatahes päris pikk maakivist vundament. Selle ühes otsas majake mille juurde keegi on kunagi hakanud kergplokist midagi ehitama aga sinnapaika see jäänud ongi. Äge oli muidugi see, et majas päris pirakas kelder ja kerisahi. Kerisahje väga enam ei näe. Keegi muidugi on asunud seda maja küttepuudeks lammutama, terve hunnik laudist juba ära saetud. Ja oligi päev õhtus ja aeg koju kobida.

    loe edasi
  • Tehtud üritused,  Tripid

    Virumaad avastamas

    29. märts 2020 /

    Polnudki ammu Virumaal luusimas käinud, võtsime projekti ja tegime kiire plaani. Kuna kindlat plaani paika ei saanud siis võtsime asja vabalt. Kolame seal mis teele jääb ja huvitav tundub. Panime hommikul varakult tuld ja esimese peatuse tegime Hundikangrutel. Oi kurja kus seal oli rästikuid, nii mõnigi jäi meie teele.Püüdsime nende toimetusi mitte segada ja hiilisime vaikselt edasi kalmete vahel. See kivikalmete kompleks on Kahala järve kaldal ja peetakse üheks Eesti suuremaks kalmekompleksiks. Kindlat kalmete hulka seal ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et neid võib olla kuni 250. Iseenesest on see kompleks vaatamist väärt ja siinsamas lähedal on ju veel üks juga ja linnus kah 😉 Siit edasi kimasimegi linnamäele.

    Muuksi linnamägi on ka päris tsill koht, praegu muidugi meri kõvasti taandunud ja mets kasvanud. Ilmselt omalajal oli meri siin mäe jalamil ja vaade merele väga hea, seega ilmselt oli linnuse põhiülesanne rannavalve ja majakaks olemine. Siin on ka Põhjatähe monument mis on rajatud Eesti-Soome relvavendluse meenutuseks lahingutes. Kevad on siin linnamäel juba kohal ja sarapuu õitseb täiega.

    Muuksilt edasi plaanisime algul minna Hara sadamasse aga seal juba palju käidud otsustasime loobuda. Kimasime hoopis Pärispeale, seal vana kalakasvatus ja piirivalvekordon ka. Turnisime natuke kordoni varemetes ja uurisime eemalt seda kalakasvatust. Seal suur aed ümber aga kõik pillapalla ja nagu Eestile kombeks maha parseldatud. Omalajal oli see Kirovi kolhoosi pärusmaa ja siin kasvatati merevees kõikvõimalikku kala. Mis sellest hetkeseisuga saanud on ei tea, mingi aeg üritati müüa aga kas uus omanik on tegija või mitte näitab aeg

    Pärispealt edasi otsustasime minna mööda ranniku äärt ja uurida mis värk on. Teel Vergi poole oli ühes kohas tee ääres hiilgama suur koprapesa. Möödaminnes tegime paar pilti ja tuld edasi. Vergis turnisime natuke piirivalve tornis, kahjuks on need Eestimaa pinnalt tänapäeval kõik kadunud. Iseenesest on see külake olemas olnud juba 1539. aastal, sadamakohana on teateid aastast 1582. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asus seal Eesti põhjaranniku suurim kaluriküla, mis oli tuntud parima angerjapüügi kohana. 20 sajandi 20. aastatel hoiti Vergi sadamas väikesi laevu talikorteris ning samas oli ka laevaehitustööstus. 1924. aastal rajati Vergi sadama juurde suurele rannarahnule püramiidjas automaatvalgustiga sõrestikukujuline raudplekiga kaetud tulepaak. Analoogsed paagid asetati ka mitmele Eesti saarele, nagu näiteks Pranglile ja Muhule. Läbiroostetanud tulepaak asendati 1936. aastal 10 meetrit kõrge raudbetoonist tuletorniga. II maailmasõja ajal tuletorn ei töötanud, kuid 1945. aastal hakkas jälle plinkima, praeguse tule nähtavus on 9 miili. Siinsamas kõrval näeb veel nõukaaegseid piirivalve punkreid ja varjendeid. Muidugi materjali järgi vaadates võib olla seal ka uuemaid varjendeid aga kes krt seda teab.

    Lõpuks jõudsime Vihula mõisa oma tiiruga. Siin turnisime vähe kohalikus tuuleveskis ja vaatasime ringi mõisa pargis ja laudas. See mõis siin on päris vana, esmakordselt mainiti 1501 aga ilmselt oli ta selleks ajaks ammu olemas muidu poleks ju olnud mida mainida 😉

    Kui juba siin kuldses mõisakolmnurgas luusimas on ju vaja Vainupea kabelile ka pilk peale visata. See on kummalise ajalooga kohake ja siin liigub erinevaid legende. Väidetavalt pole kabeli asutamisaeg teada. Räägitakse ka sellest, algselt peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Lähemalt saab selle kabeli kohta lugeda siit. Vaatasime ringi siinsamas asuval surnuaial, see on Eesti kõige mereäärsem kalmistu Siin on säilinud hauatähiseid erinevatest aegadest. Leidub külaseppade tehtud riste, metallpärgi 19 sajandist jne.

    Peipsi poole kihutades põikasime läbi ka Tudulinna kirikute juurest. Siin on äge, et 2 kirikut on kõrvuti lihtsalt miski rahva kiiksu pärast 😀 😀 Uus kirik valmis 1939. aastal ja ehitati vana kiriku kõrvale, sest osa Tudulinna koguduse liikmeid ei tahtnud kuulata Voldemar Kuljuse jutlusi, mida nad pidasid liiga ilmalikeks 😉 Piilusime ka Tudulinna hüdroelektrijaama, see valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustati 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmisid 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõudsid kohale generaator, elektrijama turbiinid saabusid 1950. aastal. Koos jaamaga valmis ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötas 10 aastat ja seiskus 1960. aastal. 1998. aastal jaam erastati ja renoveeriti. Elektrijaam taaskäivitati 1999 aastal. Kui asi uuritud kimasime edasi Peipsi poole.

    Iisakul tegime väikse kõrvalpõike vaatetorni juurde, näppisime sinililli ja turnisime vaatetornis. Sealt on ümbrusele päris hea vaade, nüüd muidugi veel parem sest uus vaatetorn on vähe kõrgem vanast 😉

    Lõpuks jõudsime ka Peipsi äärde, uurisime Alajõe ja Vasknarva kirikuid. Alajõe Jumalaema Sündimise kirik on õigeusu kirik. Telliskirik valmis arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi 1889. aastal. Kirikuhoonet ja selle juurde kuuluvat kinnistut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Alajõe Jumalaema Sündimise Kogudus. Vasknarva prohvet Eelijale pühendatud kirik ehitati 19. sajandi lõpus. II MS pommitati see sodiks ja taastati alles 1970 – 1980. aastatel. 2002. aasta septembris muudeti see Moskva patriarhi Aleksius II korraldusel skeetaks ning viidi Kuremäe kloostri alluvusse. Seejärel algasid kogu hoonetekompleksi hõlmanud restaureerimis- ja remonditööd. Skeetas elab kümmekond Kuremäe kloostri õde. Natuke nägime ka Peipsi rüsijää jäänuseid. Aeg hakkas jalaga sinnasamusesse taguma ja pikalt siin aega luusida ei olnud. Muidugi pärast selgus, et sealkandis on ka linnuse varemed. Seal tahaks kindlasti ära käia ükspäev.

    Kuidas sa ikka saad ilma Kuremäeta kui sealkandis luusid. Põikasime sinna ka viivuks sisse.

    Kuremäelt edasi Kimasime Narva, seal traditsiooniline linnuse külastus, väike tiir promenaadil ja muidugi ka Rootsi lõvi juures. Ja oligi aeg kodupoole kimada.

    loe edasi
  • Tripid

    Rakvere linnus

    7. märts 2020 /

    Sai vähe katsetatud pimedas linnust pildistada. Rakvere linnus on aegade jooksul kuulunud nii Taani kuningatele, Liivi ordu rüütelmunkadele kui ka Rootsi ja Poola riigile. Kõige kauem kestis Rakveres orduaeg, mille ajal linnus oli oluline osa orduriigi idapiiri kaitsesüsteemis. Rakvere foogtideks sattusid tavaliselt tublid ja tragid noored rüütlid, kellele linnus oli heaks hüppelauaks ordu juhtivate käsknike hulka. Muinasaja lõpul asus Rakvere linnuse praegusel asukohal eestlaste linnus, mida kutsuti Tarvanpääks. Mõned pildid tulid isegi välja.

    loe edasi
  • Tehtud üritused,  Tripid

    Rohu raketibaas – Kunda

    17. veebr. 2020 /

    Milleks ikka nädalavahetusi kasutada kui mitte trippimiseks. Sõbrad kokku ja minek. Plaan oli seekord sihitu, välja arvatud ööbimine ja saun 😉 Need olid kindlas kohas kokku lepitud. Mõtlesime, et vaatame kõike seda mis tundub huvitav teel sauna. Võtsime vaikselt suuna Rakverele mööda külateid. Kõigepealt jäi ette silt Pikva Miikaeli kabel, otsustasime vaadata. Tegu on endise Diakonisside kabeliga, mis ehitati 1891. aastal haiglatöötajate palveruumiks. Algselt asus see Tallinnas Magdaleena haigla kõrval, kus ta jäi ette kinnisvaraarendusele. Pikva mõisakompleksi omaniku Mika Orava eestvedamisel toodi 2005 aastal kabel Tallinnast Pikva mõisa. Kabel kuulub nüüd Pikva mõisa kompleksi ja töötab Kose koguduse abikirikuna. Ma ei teadnudki, et see kabel on siia mujalt teisaldatud. Siinsamas on ka mõisakompleks mis 18 sajandi alguses oli karjamõis von Ungern-Sternbergide aadliperekonna käes muutus see iseseisvaks rüütlimõisaks. 1850. aastal valmis mõisa historitsistlik peahoone, mis on otstest ühekorruseline, keskelt aga kahekorruseline. Kahjuks pole mõis veel korralikult taastatud aga asjad vist liiguvad. Huvitav on see, et 1920 – 1972 tegutses siin mõisas kool. Lisaks peahoonele on säilinud mõned kõrvalhooned, näiteks ait, valitsejamaja, tall-tõllakuur jne. Täiesti tasus käia vaatamas seda värki, jälle midagi uut teada saadud. Järgmise peatuse tegime Vetla vesiveski juures. Siin töötab nüüd ainult väike hüdroelektrijaam aga omalajal oli siin korralik vee jõul käitatav kolm – ühes veski. Saekaater, viljaveski ja elektrigeneraator ühes tükis. Isegi mõned seadmed on säilinud selles kompleksis. Kohalik külamees Hugo Pärnamäe kes sai pärast Vabadussõda Nirgu vesiveski omanikuks ostis hiljem säästetud raha ja väikse pangalaenu eest ka Vetla vesiveski. Esimeseks ettevõtmiseks oli vana vesiratta asendamine Rootsist tellitud Alfa Lavali kahe veeturbiiniga, mis töötasid nõukogude aja lõpuni. Rekonstrueeriti ka pais ja turbiinikanal. Suurem turbiin käitas jahu- ja saeveski ning elektrigeneraatori, voolu kasutati tisleritöökoja mootorite toiteks. Viimased rajati jõe vastaskaldale. Tööpäeva lõppedes seisati suur turbiin ja käiku jäeti väike, mis käitas generaatori, siit said elektrit valgustuseks ümbruskonna talud u 2 km raadiuses. Kuna ettevõtmine oli tublisti laienenud ja kohalik elanikkond ei suutnud vajalikke töökohti täita, ehitati ka kaks tööliste maja. Neist üks, mis seisab Hugo Pärnamäe endale ehitatud elamu lähedal on tänapäeval isegi säilinud. II MS ajal põlesid maha jahu- ja saeveski. Sõjaaja oludes taastati need küll kiirkorras ja loodeti pärast sõda kaasajastada. 1944. aastal põgenes veski omanik Hugo Pärnamäe koos abikaasa Lilly ja kolme tütrega Rootsi. 2003. aastal rekonstrueeriti Vetla hüdroelektrijaam ning see toodab energiavõrku elektrit. Omaaegsest vägevast veskist on järgi ainult varemed.

    Iseenesest on Vetla ajaloos päris huvitav kohake. Siin on ka vabadussõja ausammas, siinne lahing oli üks murdelahinguid vabadussõjas. Sellest lahingust alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung. Üle jõe viib sild samas kohas kus enne sõdagi. 1941. aastal kasutades nn “põletatud maa” taktikat õhiti punaväe taganemisel sõjaeelne sild ja liiklus toimus üle veepaisule rajatud hädasilla, mille laius oli võrdne veoauto rataste laiusega. Praegune sild ehitati 1960 ndatel.

    Järgmise põike tegime Albu mõisa juurde, siin muidugi midagi erilist vaadata ei ole peale mõisa ja vana kivisilla. Kui tiir pargis tehtud kimasime Ambla poole. Seal sirutasime vähe jalga, uurisime kohalikku vabadussõja ausammast ja kirikusse saime ka sisse piiluda. Väidetavalt pidavat Ambla kirik olema vanim järvamaal ja on ehitatud 13 sajandil. Kirik on lihtne kolmelööviline kodakirik. Kiriku keskaegne sisustus hävis Liivi sõjas. Edasi kimades põikasime sisse Võhmuta mõisa. See on üks huvitav kohake, enamus asju on veel taastamata ja varemetes aga väravamaja on korras. Sinna on usin mõisaproua teinud käsitööpoe kus müüb enamjaolt oma loomingut. Proua on väga asjalik ja tore, pursib püüdlikult isegi Eesti keelt. Huvitav, et seda klassitsistlikku väravahoonet peetakse võiduväravaks, mis on Eestis ainus omataoline. Arvatakse, et see ehitati 1812 aasta Vene -Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Tasus täiesti sisse põigata. Siit edasi võtsime suuna juba teadlikumalt Rakvere poole, pimedaks hakkas minema ja paari asja tahtsime veel vaadata. Tegime kiire sissepõike Porkunisse. Paemuuseumi ei hakanud minema ajapuuduses aga eks seal ole juba käidud ka.

    Lõpuks jõudsime raketibaasi ka, see oli üks nendest kohtadest kust tahtsime kindlasti läbi käia. See on juba tükk aega projektis olnud aga kunagi pole siia jõudnud luusima. Nüüd siis linnuke kirjas. Rohu raketibaas on üks osa Rakvere rajoonis asunud nõukogude tuumaraketibaasist. Baas tegutses aastatel 1960-1970 ja likvideeriti kui moraalselt vananenud 1978.a.
    Tänaseks alles jäänu on suures osas varemetes, saab näha säilinud raketi-, teenindus ja hoidlaangaare ja stardiväljakuid. Siin olid isegi R-12 tuumalõhkepeadega raketid. Huvitav on muidugi see, et siin ei olnud need raketid vertikaalsetes šahtides vaid hoiti horisontaalselt suurtes angaarides. Mis asja point oli ei tea, sellise riistapuu stardiplatsile vedamine ja püsti ajamine võttis ilmselt ikka märkimisväärselt aega. See on ka üks selline kohake kus tasub luusida. Lõpuks läks pimedaks ja lasime jalga. Enne ööbimiskohta minekut käisime piilusime veel Rakvere linnust ja moodsat kuuske.

    Järgmisel päeval kui pestud kustud kammitud vedasime ennast Kundasse. Meil ju kaks huvitavat linnakest, üks neist Kunda kus kõik tsemendiga kaetud ja Rakke kus kõik lubjaga kaetud 😀 😀 Tänapäeval muidugi see asi nii hull ei ole. Luusisime vähe vana tsemenditehase varemetes. Siin on isegi säilinud 19 sajandist pärit šahtahi. Oma hiilgeaegadel toodeti siin ikka väga märkimisväärne kogus tsementi mida saadeti klientidele üle maailma. Siin on olemas isegi tsemendimuuseum, ise ma muidugi seal käinud ei ole aga ehk ükspäev käin 😉 20 sajandi alguses kui tsement muutus odavaks ja kättesaadavaks hakati sellest isegi hauaplaate ja riste valmistama. Käisime kolistasime vähe ka vana elektrijaama juures. Elektrijaamast ja vanast tsemenditehasest kirjutasin pikemalt siin. Kundast suundusime otse Toolse poole, tee ääres jäi silma päris huvitava kujuga vaatetorn. Ei saanud ju sinna kohe ronimata jätta 😉

    Toolse linnuse varemed on eemalt päris müstilised, arvestades tuule ja niiskuse eripära kõike lammutada siis siin on näha omaaegsete ehitajate meistriklassi. Varemed on seisnud juba sajandeid trotsides ilma. Toolse ordulinnus on Eesti põhjaranniku keskaegsetest linnustest üks noorimaid, ühtlasi merepoolseim linnus Eestis. Esialgne majakindlus rajati ilmselt juba 14. sajandil ordu poolt sadama, kauplemiskoha ja teede kaitseks. Liivi sõja käigus käis linnus käest kätte ning lõpuks jäi Rootsi vägede valdusse. Lõplikult purustati ta Põhjasõja päevil. Keegi naljamees on muidugi sinna ühe keldrisuu peale pannud sinised “silmad”, eemalt näeb päris efektse elukana välja 😉

    Toolselt edasi kimasime vaikselt kodupoole läbi kuulsa mõisate kolmnurga Vihula – Sagadi – Palmse. Esimestest panime hooga mööda aga Palmses tegime paar pilti. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jne. Peahoone taguses tiikidega pargis asub hulk pargipaviljone. Tänapäeval on see mõis üks paremini taastatud mõisakompleks. Mõis kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab reserveerida üritusteks. Mõisa aidas on avatud vanasõidukite püsinäitus – Eesti vanatehnika Muuseumi väljapanek kus on näha huvitavaid sõidukeid jalgratastest autodeni. Mõisa historitsistlik viinavabrik on rekonstrueeritud hotelliks.

    Siit edasi põikasime sisse Ilumäe kabeli juurde. Ilumäe kabel on Palmse mõisnike von Pahlenite ehitatud kabel, mis toimib Kadrina abikirikuna. Praegune hilisklasstsistlik neogooti sugemetega kabel on ehitatud 1843. aastal 18. sajandist pärineva puitkabeli asemele. Vanast kabelist on säilinud barokne altar ning talupoegade vappidega maalitud klaasaknad. Kabeli aias paikneb ka Palmse mõisa omanike von der Pahlenite kõrge sepisaiaga piiratud perekonnakalmistu. See on selline huvitav koht, et igakord kui sealkandis luusin katsun läbi käia. Kuidagi kummaliselt hea energia on seal. Ja muidugi mis on äge, et surnuaial näeb riste päris paljudest ajastutest ja kujundusega.

    Ja kui juba siinkandis olla siis tuleb ikka Nõmmeveskilt läbi käia. See on kah selline huvitav kohake. Äge on muidugi see, et keegi on teisel kaldal olevast allikast vooliku üle jõe vedanud ja kohalikud käivad kõik sealt vett omale võtmas. Huvitav kas see toru ära ka külmub??? Niipalju kui mina seal talvel käinud olen pole veel seda täheldanud. Ziilu degusteeris vee kohe ära ja kinnitas joogikõlblikuks 😉 Siit edasi põikasime korra ka Kiiu torni juurde sisse. Tornelamu valmis arvatavasti 16 sajandi algusepoole ja on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Tänapäeval on seal kohvik.

    loe edasi