fbpx
  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Daugavpils

    Daugavpilsis kobisime kohe hommikul varakult luusima kohalikku kindlusesse. See on päris muljetavaldavalt suur. See on ainus praktiliselt muutumatuna säilinud 19 sajandi alguse kindlus Põhja -Euroopas. 1812 aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829 oli siin üleujutus. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht ulatudes kahele poole jõge. Kindlus on jagatud kvartaliteks mille keskosas asub paraadväljak. Enne I MS teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid. Nõuka ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja lennunduse tehnikakõrgkool. Tänapäeval on siin politseijaoskond, joru muuseume ja korterid. Tasapisi taastatakse ka kindlust turismiobjektiks. Proovisin tiba drooniga pilti teha aga midagi eriti ei saanud kuna ilge tuul oli. Jõepoolse värava juures on mõnes ruumis ekspositsioonid kuid enamus on suletud. Samas on tagumine ots täiesti vaba, ole mees ja turni kus tahad. Saab mööda reduute kolistada jne. Kahju ainult, et välimise ja sisemise kindluse vahel on hull võsa ja seal ikka annab ragistada. Huvitav, et mõne värava juures olid säilinud isegi mehhanismid värava üles tõstmiseks. Igatahes siin on kus kolada nii, et anna olla, paari tunniga ei saa isegi aimu kindluse suurusest.

    Värava kõrval on selline mittemidagi ütlev majake milles on tänapäeval turismiinfopunkt. Siin on ka väike muuseuminurgake erinevate sõjameeste rüüde ja muu näol. Teisel korrusel on igavesti suur veetünn, ilmselt siit sai omal ajal vee kogu kindlus. Praegu loobivad turistid sinna sisse münte 😉

    Korralikult renoveeritud arsenalihoones on päris kobe automuuseum. Siin näeb mitte ainult autosid vaid ka omaaegset Läti tööstustoodangut alates raadiotest ja lõpetades autodega. Tuleb välja, et Riga võrride variante oli nii, et anna olla. Mõningatest võrride mudelitest polnud isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Kusjuures see siin ei ole ainuke automuuseum, kindluse lähedal linnas on üks veel, aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud.

    Kindluse renoveeritud osas on ka väike Arsenali nimeline kohvik. Käisime keha kinnitamas, ütleks, et päris kobe kohake ja toit maitsev.

    Peale sööki käisime uurisime veel ühte huvitavat näitust, nimelt arstiriistade ja rasestumisvastaste vahendite näitus. Mnjh ka siin on mida vaadata 😀 😀 Siin on veel muuseume aga kahjuks igalepoole ei jõua paari tunniga. Siin tuleb piisavalt aega varuda. Käisime veel luusimas kohalikel kalmistutel, siin on neid reas erinevate usulahkude omasid nõrkemiseni. Päris huvitavaid kujunduse lahendusi näeb siin. Aga eks ma teen nendest eraldi jutukese.

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Aluliina

    Aluliinasse jõudes ootas ees mingi hull autode mass ja parkimiskohtade puudus. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, ikkagi puhkepäev ju ja inimesed puhkavad. Pärast selgus, et siin on üritus ürituse otsa 😉 Kõigepealt väike tiir kohalikku luteri kirikusse. Kiriku õu on ehitusmaterjali täis ja remont käib juba mitmeid aastaid. Marssisime mööda paraadtreppi kiriku torni, sealt on hea vaade ümbrusele. Näeb isegi järve äärseid garaaže. Need on tegelikult paadikuurid nii nagu meil Narva Veneetsias, vahe ainult selles, et Narvas on neid kordades rohkem ja sealsamas elatakse ka.

    Edasi oli plaan minna Templimäe vaatetorni, möödaminnes sattusime järveäärses parklas mingile lasteüritusele. Siin oli batuutide ja muu mudru kõrval ka väike tehnikanäitus. Lapsed said tutvuda nii politseiauto kui sõjatehnikaga. Kui nüüd võrrelda meie samalaadsete lasteüritustega siis siinne oli väga lahja tehnika poolest. Aga eks hetkel siin asi veidi teisiti ka kui meil, sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus ja piirile kupatatud. Tuleb välja, et lätlastel on sõjaväes kasutusel kõvasti UTV ja ATV versioone. Ühte Pasi soomukit vaadates jäi kohe kilomeetri pealt silma, et moodsad ajad on sõjaväkke ka jõudnud 😉 Muidu Pasi nagu Pasi ikka ilusti kamo värvides aga vintsi konks lilla 😀 😀 Käisime vaatasime üle ka ordulinnuse varemed ning tuld edasi templimäele.

    Templimäel turnisime vaatetorni ja imetlesime vaateid ümbruskonnale. Ordulinnusest ja templimäest siin pikemalt kirjutama ei hakka, see juba varasemalt kirja pandud siin. Muidugi templimäelt linna tagasi vantsida ikka annab, aga on ka lihtsamaid variante. Siinsamas on zipline millega saad sahinal üle järve sõita otse linnusesaare randa, seda me ka tegime. Rannas sattusime kohe järgmisele üritusele, siin toimus tünnidest tehtud sõiduvahenditega võiduajamine. Mnjh, jalgadega siledat tünni ringi ajades ei arenda mingit erilist kiirust 😀 😀 aga elamus missugune.

    Lonkisime Aluliina uue lossi juurde, lootuses sisse saada aga kahjuks seekord ei saanud. Huvitav, et lossi ees on ilgelt suur II MS memoriaal millele kohalikud polegi kangi sisse löönud. Siinsamas sattusime juba järgmisele üritusele, laadale.

    Kohalik Aluliina laat hõlmas siin ikka nii mõnegi tänava ja valik oli vägev. Ostsin paar saiakest ja ennäe imet polnudki vaja läti keelt osata, osad kohalikud oskavad hoopis eesti keelt 😉

    Peale laata otsustasime tutvuda ühe siinse suurima atraktsiooniga, nimelt kitsarööpmelise raudteega. Sellega olen tahtnud ammu tiiru teha aga siiani pole õnnestunud. Kitsarööpmeline toimiv raudtee on siin üle 30 kiltsa pikk. Siin mingi oma skeemi alusel sõidavad vaheldumisi nii mootorvedur kui ka auruvedur. Täna oli sõidus auruvedur ja kusjuures tuli välja, et eesti vedur täitsa kasutusel. Kahjuks jäi ka seekord rongisõit ära, polnud lihtsalt enam aega selleks. Raudteejaamast veidi eemal elevaatori juures oli üks vana auto, selle vaatasime ka möödaminnes üle. Põhja polnud küll all aga kest nägi hea välja.

    Kimasime edasi Rezekne poole. Jaunanna külas oli maantee ääres päris huvitav teekäija palvekoda, see olla siia ehitatud ühe kohaliku poolt 2017 aastal. See palvekoda on midagi taolist nagu Setumaal tsässonid.

  • Tripid

    Dominikaani trip. Samana, juga ja rand

    Uus hommik ja uus trip. Ma olin muidugi suht surnud sellest öisest peldikurallist aga elab üle. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud selle tripi muidugi jätma viimaseks tripiks enne kojusõitu. Siis oleks vaalad juba kindlasti kohal olnud, aga nuh kes selle peale kohe tuli. Hommikul start suht vara, sööma ei saa veel aga ilmselgelt süüakse tee peal kuskil. Varsti oligi vana meil autoga järgi ja viskas keskväljakule bussi juurde. Seekord oli kohe suur buss, rahvas peale ja minek. Kuskil külas tuli maanteel meile lehmakari vastu nagi Indias, lapsed olid karjased 😉 Nagu ma eelnevalt arvasin, et tee peal kuskil midagi süüakse siis nii ka oli. Tegime väikse 20 mintsase peatuse “Tienda Turistica” poe juures, see oli kohalik nännipood kust said süüa ja kohviautomaadist kohvi. Sita oleku pärast jätsin söögikorra vahele aga kohvi proovisin. 1$ oli topsi hind ja kohv oli automaadist üllatavalt hea. Kui kohv joodud kimasime edasi Samana poole. Lõpuks jõudsime Las Cañitasesse, siin kobisime suure tee ääres bussist välja ja läksime käsitsi sadamasse. Siin sadama nurgataguses oli mingi pisike restoran “Marivanna” kus oli meil väike hommikueine enne laevale minekut. Vorstivõiku jäi seekord söömata, nokkisin ainult arbuusi ja jõin kohvi. Isegi siin nurgataguses restoranis oli kohv kordades parem kui meie hotellis. Siin resto kõrval kasvas mingi huvitav puu millel olid punased viljad nagu paprikad, mis puu see selline kahjuks ei tea.

    Kui keha kinnitatud kobisime laevale ja algas sõit üle lahe Samana poolsaarele. Maad mööda ringi sõites pidavat sinna olema pea 300 kiltsa. Üle lahe sõit võttis aega veidi üle tunni. Vilksamisi nägid eespool istujad isegi ühte vaala. Lõpuks olime kohal mingis pisikeses sadamas, siin kobisime autole ja suundusime läbi Samana kuhugi poolsaare südamesse.

    Lõpuks jõudsime mingisugusesse turistikeskusesse “Rancho Limón” Siit edasi pidime minema metsas asuva kose juurde. Võimalus oli minna nii jala kui hobustega. Jalamehed said soovi korral siit keskusest tasuta kummikud. Mõtlesin, et kõhuvaluga ei hakka käsitsi minema, ratsa ehk lihtsam. Mets on siin muidugi omapärane, lisaks kõigele muule kasvab nii bambus, kohv, kakao, mandel ja banaanid. Hobused käisid siin nagu konveieril edasi-tagasi turistide hordidega. Näevad välja suht nirud, aga eks sellise koormuse juures ei jõuagi ilmselt kõhtu täis süüa. See metsarada joani mida mööda hobuseid aetakse on ikka äärmiselt sitt. Mööda libedaid munakive koperdada ei ole hobustega mingi tark tegu. Oleks ma teadnud varem milline loomapiinamine seal käib oleks pigem jala läinud joani. Minu suksu koperdas korduvalt, hea, et jalgu ei murdnud. Iga hobusega on kaasas ajaja kes neid piitsutab kui liikuda ei taha, seesama ajaja vahib sulle pärast süütu näoga otsa käsi pikas ja kerjab jotsi. Krt küll, loomapiinamise eest või??? Kõigil kes soovivad juga vaadata soovitan loomade säästmise huvides pigem jala minna. Ja muideks on põnevam ka, saab põigata iga väikse joakese juurde ning neid seal jätkub. Lõpuks jõudsime kohale, isegi siia on kohalikud suutnud mingi mõtetu nännipoe teha 😀 😀 Siin on terve joru pisikesi jugasid ning kui trepist alla turnida siis näeb ühte päris suurt juga ka, see on tõesti muljetavaldav ja tasub vaatamas käia. Tegin drooniga paar pildikest ka. Kohapeal saab töllerdada ca tunnikese, siis padavai tuldud teed tagasi.

    Väike droonivideo joast sai ka purki.

    Kimasime mööda tuldud teed tagasi sadamasse, seal oli meil lõunasöök. Ka siin oli asi korraldatud rootsi lauana. Kahjuks kõike pakutavat proovida ei julgenud, laeval pole kempsu kuhugi minna 😉 Nokkisin vähe makarone kastmega, arbuusi ja ananassi. Toit oli väga ok. Kui kõhud täis kimasime laevaga siinsamas läheduses olevale saarele mida kohalikud kutsuvad Bacardi saareks.

    Siin saarel tiksusime rannas ca 1,5 tundi. Soovijad said rannabaarist ühe tasuta rummikoksi 😉 Kuna me erilised rannas vedelejad ei ole siis lennutasime drooni ja vaatasime mis ümbruses toimub. Päris tsill on siin loodus ja meri, vesi on väga läbipaistev. Isegi paari sisalikku õnnestus näha ühe puu peal. Lõpuks kimasime üle lahe sadamasse tagasi ja bussiga kodupoole minek. Hotelli jõudsime suht hilja ja kobisime kotile, isegi sööma ei viitsinud minna. Ja ega mul polnud erilist tahtmist ka, junnilõikajale ei saanud kuidagi rihma peale 😉 Kokkuvõtvalt, hoolimata minu sitast olekust oli see tänavalt 90$ eest võetud trip väga ok. Mingi samalaadne trip reisikorraldajalt maksis 176$

  • Tripid

    Dominikaani trip. Santo Domingo

    Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga. Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas Anakonda ja Rambo. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.

    Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.

    Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures. Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.

    Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.

    Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀

    Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.

    Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉

    Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Kokkuvõtvalt on Santo Domingo päris äge koht.

    Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.

  • Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Sharmi liiklus ja muud kiiksud

    Võrreldes Hurghada liiklusega on Sharmis liiklus ikka väga uimane. Huvitav, et siin on üsna tavaline, et rekka sabadel puuduvad mõnel sillal rattad või puudub koguni terve sild 😀 😀 Muidugi ei saanud pihta pointile miks gaasiveo rekkal stangel muru kasvab, aga ju nii on äge juhi meelest. Loodussõbralik ikkagi 😀 😀 Samas taksodel esituled suvaliselt ja väga rõvedalt pruuniks värvitud jne. Päris tsill pilt oleks kui see munaveo kastikas väikse kõksu teeks kuskil 😀 😀

    Kusjuures blingi kui sellist siin väga ei näe. Mõni üksik auto hakkas ainult silma kõikvõimalike värviliste tulukestega. Huvitav, et siin lubatakse sõita autoga millel küljes rivi erinevaid numbreid. Mida rohkem numbreid seda ägedam vist 😀

    Samuti nägi siin suhteliselt harva mõnda autot mille kastis rahvast veeti. Hurghadas see täiesti tavaline teema.

    Politseid oli siin kohe eriliselt palju aga eks see veeti kokku siia seoses rahvusvahelise noortefoorumi ja presidendi külaskäiguga. Nagu Hurghadaski ei saanud ka siin kellegiga jutule, et tohiks pilti teha. Kuigi töötõendit õnnestus siiski näha. Samasugune plastkaart nagu meilgi, ainult zetooni ei ole. Isegi ühte politsei ATV nägin. Muidugi praktiliselt igal ringil on politsei ja aegajalt kontrollib mõnda autot. Meil ei peeta ringil kedagi kinni aga siin peetakse. Raks keset ringi peetakse kinni ja kontrollitakse, kõik seisavad ja ootavad. Ei mingit signaalitamist ega närvilist liiklust. Kui kontrollitud sõidetakse rahulikult edasi. Ühes kohas kõrbes maantee ääres oli kontrollpunkt koos soomukiga, aga mis veel oli äge, et putkad olid roosat värvi 😀 😀

    Muidugi kohalikud müüjad ja muidu kauba kärutajad on siin ikka masohhistid 😀 Kärud on ikka korralikult rauast kokku keevitatud kärakad. Ratasteks on neil kasutatud kõikvõimalikke auto rattaid.

    Liiklusmärke on siin ka igasugu blinge nagu Hurghadaski. Selle suure haigla juures oli isegi tee keskel oleva ohutussaare serv valgustatud. Tänavaid ehitatakse ka nii, et ei mingeid piirdeid, ega liiklusmärke. Lihtsalt nii ongi, et kuskil suvalt midagi ehitatakse saad teada kui käpuli käid 😀 😀 Jube palju teid on kas ühesuunalised või siis eraldusribaga, Hurghadas oli sama teema. Vahel kui tahad vasakule panna tulev ilmatu hulk kilomeetreid otse sõita enne kui saad tagasipöörde teha. Sellist signaalitamist nagu Hurghadas siin ei kuule, vahel harva keegi paneb törtsu. Teed pidavat tehtama spetsiaalselt ühesuunalised, et vältida avariisid nende poolt kes küll autokooli eest on maksnud aga kohale pole jõudnud 😉

    Ehitustõstuk nägi ka selline välja, et mina sinna otsa küll ei roniks. Ja tellingud, hmm täiesti suvalt kokku pandud lauajupid. Huvitav küll kuidas koos püsivad. Küsisin oma Soome tellinguspetsilt kuidas selliseid ehitada oleks. Palju lihtsam pidavat olema kui päris tellinguid kokku panna 😀 😀

    Ega elektrigagi midagi turvalist pole 😉 Ühendused on täiesti suvad ja isoleerimata, kilpide uksed pärani jne. Suvalt on tänavavalgustuse postist kuskile põõsasse elekter veetud jne. Huvitav kas siin kohalikud elektri eest maksavad ka ja mille alusel…. voolumõõtjaid küll kuskil ei näinud.

    Oma bolt kullerid on siin ka olemas ja tänava koristaja ka 😉 Tänava äärekivi paigaldust nägin paaris kohas. Üks või kaks vennikest lihtsalt tiksuvad tee ääres ja panevad kive paika. Kiirus on nii umbes 5 kivi päevas 😀 Samas on olemas 9D kino ja tänaval bussijaamade juures malelauad malenditega. Pargitakse samuti kuidas jumal juhatab ja ei mingit kobinat. Meie suur buss ei mahtunud läbi ja lasigi lihtsalt oma paarsada meetrit tagurpidi tagasi ilma, et oleks signaalitama hakanud või parkijatega mölisema läinud. Iseenesest oli õige mitu ristmikku kus oleks saanud ringi keerata aga ju siin kombeks terve tee tagurpidi tagasi lasta 😀 😀

    Kaevuluukidel on avamise manual peal ja tavaliselt ühest servast hingedega korpusega ühenduses. Tänava sillutis on ka selline omamoodi. Algul vaatasin, et toho till ae ongi laotud mustrisse kõik tänavad. Aga tegelikult on laotud värki siiski üsna vähe. Tegelikult on puhas betoonivalu millele siis sablooniga sobilik muster peale vajutatud ja pärast sobilikud kujundid peale värvitud 😀 😀

  • Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Dahab – Nuweiba. Safari, snorgeldamine ja kanjon

    Nii täna varakult äratus, kiirelt sööma ja tripile minek. Plaanis terve päeva pikkune programm. Ei ole siin midagi nii nagu reisikorraldajad räägivad, et ainult neil on korralikud bussid ja kvaliteetne teenus. Meile tuli järgi vägagi korralik Toyota buss mis on üsnagi tavaline nii Hurghadas kui Sharmis. Kui rahvas peale korjatud hotellidest algas sõit Dahabi suunas. Seal on meil programmis atv, kaamelid ja snorgeldamine. Peale seda lõuna ja sõit Nuweibasse värvilist kanjonit vaatama. Vaatasin, et turva on Sharmis hullult tasemel seoses foorumi ja presidendi kohalolekuga. Igal nurgal on politsei ja kõik lagendikud on turvamehi täis. Huvitav oleks teada mis relvi hõlma all kantakse. Riietuse hoiaku järgi on juba aru saada, et seal pole mitte pelgalt püstol vaid midagi tõhusamat 😉 Ilmselt midagi mini uzi taolist alternatiivi. Kuigi jh ilmselt võiks pooled turvamehed päevapealt minema lüüa. Kui sul on objektil number üks, aga sa ennastunustavalt telefoni näpid siis mis kasu sellisest turvast on.

    Lõpuks jõudsime maanteel oleva politseipostini. Siit edasi sai ainult politseieskordi saatel. Ootasime umbes 5 minutit eskorti ja panime kolonnis minema. Politseieskort keset teed ees ja oma paarkümmend bussi kolonnis järgi. Niimoodi kolonnis uhasime oma paarkümmend kiltsi siis keeras konvoi tagasi ja bussid kimasid oma teed edasi. Lõpuks jõudsime ühte tanklasse kus oli pissipeatus 10 mintsa. Kurja muidu iseenesest vägagi moodne tankla aga mida kütsivalik 😀 😀 Meie noorem põlvkond pole isegi sellistest kütsidest nagu 76, 80, 92 ilmselt isegi kuulnud mitte. Aga siin need lisaks 95 ja 98 täiesti vabalt saadavad. Huvitav muidugi kuhu tänapäeval sellist kütsi pannakse. Beduiinid joodavad kaameleid ilmselt 76 😀 😀 Prüginduses pole midagi uut, prügikast võib ju olla aga ümberringi on ikka kõik prügi täis 😀

    Lõpuks jõudsime Dahabi, haarasime kohe kiirelt snorgeldamisvarustuse ära ja kimasime edasi, meil oli veel valikut kuna olime esimesed. Meie taga tuli ilge joru busse turistidega. Siin on juba kohal ka esimesed müügimehed, aga need on kohalikud papid või lapsed, kõik on väga püüdlikult selgeks õppinud hinna 1 dollar 😀 😀 Lõpuks olime atv safari baasis. Ega atv siingi millegi poolest erine Hurghada ega Türgi omadest, parajad rondid igalpool. Aga noh turistile proovimiseks käivad küll. Tegime miski tunnise tiiru, põikasime ka kanjonisse. Mu Hurghadast ostetud arafat sai siin jälle kiita 😉 Edasi oli mingi pool tunnikest kaamelisõitu ja siis 1,5-2 tundi snorgeldust. Ma kaameliga sõita ei viitsinud, pole midagi erilist peale hullu kõikumise 😀 😀 Kaamelisõit väga sobilik istuva töö tegijatele, logistab lubjast lahti kõik selgroo diskid 😀 😀

    Kui kõik huvilised olid kaamelitega ka tiiru ära teinud läksime snorgeldama. Siinsamas lähedal on ka see kohalik kuulus “sinine auk” aga sinna me ei läinud, see on rohkem sukeldujate värk. Algul mõtlesin, et lähen snorgeldan ka, aga ei tulnud seda õiget tunnet ja jätsin seekord asja vahele. Vesi oli vastikult märg ka 😉 Tiksusin niisama rannas ja vaatasin mis nurga taga on. Nagu ikka on nurga taga prügi 😀 Meil olid kambas ka ühed kohalikud noored. Omamoodi huvitav oli vaadata nende ujumiskultuuri. Naised ei tohi ju paljad olla teiste ees, pikk kalipso selga ja pähe ning ümber perse seoti arafat. Milleks küll see veel vajalik, kui midagi ei kata nagunii peale kalipso 😀 Aga kombed on kombed, mis teha, tuleb neid austada, kõigest ei peagi meie aru saama. Iseenesest oli siin muidugi väga äge korallid on juba päris kalda ääres aga mitte nii kirevad kui seal kus sügavaks läheb. Käisin vahepeal silla pealt vaatasin sügavamale vette, seal elu ikka päris kirev ja hullult kõikvõimalikke värvilisi kalu on ka. Varsti oligi lõuna läes ja snorgeldajad tulid ka sööma. Kui söödud viisime staffi tagasi ja kimasime Dahabi keskusesse poodi. Väike poepeatus kuulub siin programmi nagunii tahad või ei taha. Moblamastid on siin enamjaolt kõik palmi kujulised, Hurghadas nägin ainult paari sellist.

    Siin on kitsekarjad tänaval täitsa tavaline ja korra nägi isegi inimesi autokastis sõitmas. Siinai poolel pole see tavaline nagu liikluspilt näitab. See ilus roosa maja pildil “peldikute” vahel on kohalik beduiinide kool. Niikaua kui teised käisid poes võtsime meie kohvikust ühe kohvi ja jäätise. Kohv 15 kohalikku ja jäätis ka 15 kohalikku. Kohv oli päris hea ja ega jäätiselgi viga polnud, täiesti söödav mangojäätis. Kusjuures Siinai poolel leiab poest märksa rohkem jäätist kui Hurghadas.

    Kui poetuur rahval tehtud kimasime edasi Nuweiba poole. Tee on nii hea, et bussijuhid lasevad siin stabiilselt 150 – 160 rauas. Ega Luxoris käik väga aeglasema sõiduga polnud, seal lasid 120-130 rauas. Teel vilksasid mööda aegajalt kasvuhooned, beduiinid kaamelitega kui ka mingid suva putkad. Ah jaa prügimäe nägin ka vilksamisi mägede vahel ära. Korralikku pilti teha kahjuks ei jõudnud aga midagi sai. Suured kuhjad kokku veetud prügi lihtsalt põletati ära.

    Lõpuks jõudsime kohale, dziip juba ootas meid. Väike jalasirutus enne edasisõitu kõrbes. Vaatasin, et veidi eemal mingi autoront külili kalju peal, et mis värk. Giid ütles, et seal kalju sees elab beduiinide pere kes tegid ise omale kalju sisse koopaelamise. Krt sellist asja tahaks ka lähemalt vaadata. Edasi kobisime kõik dziipi ja kimasime läbi kõrbe värvilise kanjoni juurde. Giid ja bussijuht autosse ei mahtunud, need sõitsid kaasa väljas auto küljes rippudes 😀 😀

    Lõpuks olime punase kanjoni juures. See pole küll nüüd see õige värviline kanjon aga üks sarnastest. Õige kanjon on juba mitu aastat kinni kuna turistid sodisid ja läbustasid selle ära. Eks siingi kanjonis juba näeb seintesse kraabitud nimesid ja muud jura, eriti palju hakkab silma slaavikeelseid nimesid aga tundub, et ega kohalikud ka väga maha jää. Iseenesest päris äge kanjon. Kahju, et sinna osasse ei lähe kus vesi ka on. Küsisin giidilt kas siin madusid ja muud mürgist värki ka on. Ütles, et madusid pole aga skorpione pidavat olema ja komistades võid kaamelitoidu põõsasse kukkudes omale sõrme pikkuse okka perse kukkuda 😀 😀 Ma siiski leidsin kuskilt põõsast miski imeliku eluka, mis see oli ei tea. Väike beduiinide laat oli ka poole kanjoni peal. Lapsed müüsid käsitööd ja allapoole minnes pidi kuskil nende laager ka olema.

    KUi tiir tehtud kimasime hotelli tagasi. Tagasiteel meid konvoi ei saatnud. Hotellis oli meil täna restoran. See on paketihinnas. Salat, kalasupp ja praad tundmatust kalast pluss krabi oli täiesti mõnus õhtusöök. Magustoiduks olev kook oli isegi söödav, tavaliselt need läägelt magusad. Kokkuvõtvalt ütlen, et selline paketitrip sobib ideaalselt neile kes tahavad kiirelt asjadest miskit aimu saada. See ongi selline natuke siit ja natuke sealt asju proovimiseks aga täit naudingut ei saa. Kui tahad asja nautida siis soovitan soojalt paketti mitte võtta. Kui vähegi aega on võtke iga trip eraldi, siis on aega asja nautida ja kui võtate tänavalt asju nö hulgi siis saab hea hinna ka.

  • Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Sharmi vanalinn ja vaatamisväärsused

    Hommikul kui pestud, kustud, kammitud kobisime sööma. Vot siuke pikk promenaad oli hotelli hoovis. See mis pildilt paistab on üks väike jupike ainult. Siit oli teisele poole umbes kolm korda niipalju minna enne kui sööma said 😀 Hea hommikune jalutuskäik. Kohalik söökla üsna tühi ja ruumi laialt. Valiku üle ei saa ka nuriseda. Üks kiiks muidugi oli 😀 😀 Kohvi termoses, kuum vesi termoses ja kuum piim kohvile ka termoses 😀 😀 kurja nagu 1980 aastal kuskil Venemaa urka hotellis 😀

    Kui kõht täis uurisime mis ümbruses on. Mõnes kohas nägi isegi prügi sorteerimishuvilistele turistidele mõeldud prügikaste. Neid uunikum rollusi on siin kõik kohad täis. Seekord mingeid kohaliku tripi pakette reisikorraldajalt ei võtnud, need üsnagi kirved. Isegi tasuta linnaekskursiooni ei võtnud, otsustasime käsitsi vanalinna luusima minna.

    Kurja, kus siin on politseid, igal nurgal keegi passib või sõidab ringi. Marsad ja taksod on siin kõik ühesuguste kirjadega, eksida pole võimalik. Ja keset linna on suur tahvel marsa hindadega üleval. Igavesti äge mošee on vanalinnas aga kahjuks on siin samuti nagu Hurghadas, et seoses pandeemiaga sisse ei lasta.

    Vaatasime veidi ringi selles imepisikeses vanalinnas. Ega prügi on siingi aga siin näeb ka koristajaid. Vanalinn koosneb praktiliselt ainult poodidest ja kohvikutest. Igale maitsele leiab midagi. Huvitav, et tanklad on siin enamjaolt CNG.

    Kuna mošeesse sisse ei saanud siis mõtlesime, äkitse saab kopti kirikusse sisse. Algul mõtlesime, et lähme selle paar kiltsa marsaga aga loobusime. Lonkisime käsitsi ja vaatasime mis tee ääres põnevat. Siinkandis näeb isegi lille ja aianduspoode. Tee remont käib siin nii, et miski suva vennike istub kuskil põõsa all värvipott kõrval ja pintseldab mingeid piirdeid jne 😀 😀 Vahepeal keset tühermaad oli päris lahe käsitöökeraamika pood ja kohvik. Tegime paar pilti ja lonkisime edasi. Siin on päris korralikud kõnniteed ja iga natukese maa tagant on seeneke pinkidega istumiseks. Lõpuks jõudsime teise linnaossa kus see kopti kirik olema peaks. Kohe tee ääres oli päris äge püramiidi kujuline haigla.