-
Vana indiaanlase radadel
Täpselt 1 kuu ja 1 päev tagasi läks taevastele jahimaadele üks minu hea sõber. Kahju, et nii vara, meil oli veel palju põnevaid plaane projektis. Aga mis teha, loodame, et tal on seal kus iganes ta viibib parem kui siin. Peielauas küsiti kuidas tutvusid Andrusega tema sõbrad ja mida nad temast mäletavad, kes tahtis see rääkis põgusalt. Mina otsustasin teda paari sõnaga meenutada siin. Meie tutvus ja hilisem sõprus sai alguse puht juhuslikult just Tabasalust. Läksin lahendama Tabasalu bensukasse mingit alakate sigadust. Järsku ilmus sinna eikuskilt vana länkariga mingi patsiga vennike, kes lihtsalt tuli aitas selle kaagikarja laiali ajada. Kohe jäi silma, et vennike kuidagi kiirelt oskas alakate karjale selgeks teha, et kui nad kohe lesta ei tõmba siis juhtub nendega palju pahasid asju. Ja ennäe imet kari kaduski nelja tuule poole ilma suurema poleemikata.
Jäime peale seda juttu ajama maailma asjadest. Jutu käigus sain kohe aru, et Andrusel oli tavapärasest kõvasti suurem õiglustunne. Samas tuli jutuks, et ta otsib tööd. Pakkusin, et äkki ta tahab tulla mulle abikaks, mõtles natuke ja juba sõitsime jaoskonda vajalikke pabereid täitma. Üsna kiirelt sain vajalikud asjad korda ja Andrus saigi vormistatud abikaks. Sealtmaalt jätkus teda igale poole, küll pätte taga ajama, niisama korda looma, Tabasalu Looduspargi loomise juurde ja ka esimese pargivahi ametisse. Hiljem juba toimetas vallavalitsuses järelevalveinspektorina. Siiani ei tea kuidas ta seda kõike jõudis. Eks muidugi ajad olid ka sellised kus koguaeg midagi juhtus. Minu jaoks oli ta 24/7 telefonitsi kättesaadav ja valmis sündmustele koheselt reageerima. Muidugi öised ajad katsusin siiski jätta talle uneajaks, aga kahjuks ei arvestanud sellega korrapidajad. Neid nagu väga ei huvitanud, et inimene tahab puhata ja omi asju ka ajada. Nagu Tabasalu kandis oli mingi teema siis selle asemel, et saata patrull, helistati talle ja paluti vaatama minna. Eks Andrus muidugi ilma vastu vaidlemata läks ka. Kuigi väga tihti selgus, et siiski tuleb patrull saata kurikaelu jaoskonda toimetama.
Mingist hetkest kui hakati looma Tabasalu Loodusparki oli ta kohe ka seal asjatamas. Küll korrastustöödel ja lõpuks lausa pargivahina. Alguses oli see päris raske kuna seal käis koos igasugu kontingenti. Küll laamendati, joodi ja loobiti näiteks pingid pangast alla või pisteti lõkkesse. Autodest vargused olid igapäevased asjad. Aga eks me koos pusides saime seal lõpuks enamvähem korra majja. Mingist hetkest hakkasid liikuma legendid, et looduspargis enam juua ja lällata ei saa, sest eikuskilt võib järsku ilmuda ratsutades indiaanlasest pargivaht suure dobermanniga. Ja need kes sõna ei kuula toimetatakse tuimalt jaoskonda minu juurde riigilt sponsorlepingut saama, eks mõned ülbemad veetsid aega ka tasuta hotellis. Mõned kes arvasid, et see ongi legend said ruttu aimu, et see hoopis tegelikkus 😉 Kust tekkis talle hüüdnimi “Indiaanlane” isegi ei tea. Võibolla sealt, kui ta midagi kommenteeris siis armastas öelda: “kuula nüüd mida vana indiaanlane sulle ütleb”.
Seoses Antošaga (Andruse hobune) tuleb meelde üks lugu. Tol ajal peeti veel Tabasalus kantripäevi ja eks ikka politsei pidi kohal olema sellistel suurtel üritustel oma jõududega. Räägin Andrusele, et kle sul hea kõrgejalgne täkk, äkki sa käid ka homme täkuga aegajalt läbi ja vaatad, et asjad korras oleks. Ülevalt näeb ju kaugele. Et noh kantri ja hobused sobib ju ilusti kokku 😀 😀 Istus maha, mõtles natuke ja ütles: “sitaks hea plaan” aga Antošaga lähed sina. Noh ega ma muidu loomi karda ja pulli peab ikka tegema aga selle plaani peale läksin korra lühisesse, et huioo mojoo, mismoodi, MINA, ja Antošaga, ma teda ainult mõned korrad näinud ja üsna peruna, veelvähem ratsutanud. Täkud ju veel veidi isepäised ka. Räägin Andreikale, et kle äärmiselt sitt plaan, ma viimati istusin hobuse seljas miski viie aastasena niisama ilma sadulata, nüüd järsku võõra hobuse selga ja üritusele, see veel ju täkk ka. Eks ma ju olin Andruselt varem kuulnud ka, et hobene isepäine vahel. Ütlen, et see ei lähe kohe mitte, võõras loom jne, et kujuta nüüd ette ma istun seal täis vormis seljas ja Antoša arvab heaks mu seljast maha visata kuskil rahva hulgas, mark maani, ma ei oska midagi pealegi hakata kui perutama hakkab. Vaidlesime sellel teemal tükk aega, räägin, et ma pean ju minema mapi ja paki paberitega kui midagi vaja vormistada. Räägib, et ei, sa lähed Antošaga, ma võin ise jala käia sinu mapiga. Ma ikka vaidlen, et kle jama ju nii. Aga kus sa sellega, tema jäi kindlaks, et kas lähen Antošaga või tema ei tule üldse. Üritan ikka veel natuke puigelda, et ta ju peru. Andrus ütleb selle peale, ära põe ma räägin temaga läbi. Mõtlesin natsa… hea küll, mis mul kaotada on. Ütlen Andreikale, et sitta kah, teeme ära, pulli peab ju saama, aga kui ta mu maha viskab ja ma ellu jään siis lasen sul põlved läbi 😀 😀 Ütlen Andrusele, et too siis homme hobune jaoskonna juurde, salamisi mõtlesin, see oleks hea plaan, üritus toimus ju praktiliselt jaoskonna kõrval. Kus sa sellega, Andrus ütles, et tuled võtad hobuse Rannamõisast ja lähed ratsutades, niikaua kui Tabasallu ratsutad saad sõbraks. Ja no ei õnnestunud ümber rääkida.
Eks ma siis järgmisel päeval sõitsin Rannamõisa. Andreika oli juba hobuse juures, nähes mind keeras hobuse ninapidi minu poole, näitab näpuga minu peale ja räägib midagi hobusele kõrva sisse. See laseb kõrvad lidusse ja kraabib jalaga maad. Ma mõtlen johhaidii, nüüd läheb jamaks, pidin ma sellele afäärile alla kirjutama 😀 😀 aga noh juba oli hilja ümber mõelda. Egas midagi hüppan siis täisvarustuses selga, Andrus andis veel paar juhist kaasa ja minek. Eks ma siis tiksusin Rannamõisast Tabasallu läbi looduspargi, kusjuures juhtida polnud praktiliselt vaja, autopiloot töötas laitmatult 😉 Teadis täpselt kuhu vaja minna on. Lõpuks jõudsin Tabasalus Klooga maantee lähedale, ise mõtlen, et krt seal ju päris suur liiklus peal kuidas ma hobusega üle saan. Siis polnud seal Ranna tee ristis ju mitte midagi, ei ülekäigurada ega foore. Aga nii kummaline kui see ka polnud, nagu tee äärde jõudsin jäid kõik autod seisma ja vahtisid suud lahti nagu ilmaimet ratsapolitsei näol. Kuigi see ei olnud ju uus asi tol hetkel, Haapsalus oli ju lausa terve ratsapolitsei üksus ja Haaberstiski liikus üks politseinik vahel hobusega. Igatahes üle tee sain ja üritusel tiksusin ka mitu tundi. Vahepeal oli tunne, et ma olen Antošaga populaarsem kui mõni bänd laval, kõik tahtsid hobust silitada. Mul muidugi koguaeg väike pind perses, et millal Antoša perutama hakkab kogu selle möllu peale. Aga tõele au andes ma ei tea mida Andreika talle minust rääkis, võibolla seda, et kui perutama hakkab siis ma lasen Andreikal põlved läbi 😉 aga võibaolla mingeid muid nõiasõnu, igatahes käitus Antoša kogu ürituse vältel väga eeskujulikult. Pärast tagasi Rannamõisa läksime juba galopis. Andreika istus koolimaja trepil ja kimus närviliselt suitsu, küsin mis viga? Andreika küsib, kuidas käitus? Räägin, et ma ei tea mida sa talle ennem rääkisid, aga ei mingit perutamist ega jama, väga väärikalt käitus. Andreika selle peale, et pole võimalik, ta selle paari tunni jooksul paki suitsu ära kimunud ja küüned küünarnukkideni ära söönud, telefon näpus oodanud, et millal keegi helistab ja ütleb, et Antoša on politsei maha visanud ja jooksu pannud 😀 😀
Neid lugusid mis meil koos Andrusega juhtus on nii palju, et need ei mahu internetti ära, see saab täis ennem kui lood otsa saavad 😉 Ta suutis olemas olla kõigi jaoks, meenub kui meile tuli tööle konstaabliks üks tütarlaps. Muidu tore ja asjalik tegelane aga eks elu natuke väntsutanud ja silmad sattusid märjal kohal olema. Andrus suutis isegi tema naeratama panna. Eks me tegime lisaks tõsistele asjadele vahel noortele konstaablitele kondiproovi vempu ka 😉 Elus peab nalja ka saama. Võibolla kunagi kirjutan mõne loo 😉 Eks muidugi Andruse tegemised järelevalveinspektorina on tegelikult ka filmina olemas. Soovitan seda kindlasti vaadata, näete natuke päriselu ja politsei argipäeva. Mind muidugi kummitab natuke Andruse poolt filmis öeldud lause… “Kui ma nii jätkan siis olen võibolla 20 aasta pärast surnud.” Sõnapidaja mees, 21 läks
Vaatasime pilvepiirilt üle vana indiaanlase südameasjaks olnud Tabasalu Looduspargi. Loodan, et ta näeb neid valduseid praegu samamoodi sealt kus iganes ta on.
Tegime jalgsi ka looduspargile tiiru peale, isegi üks lilleke õitses keset detsembrit, äkki tema auks… aga võibolla niisama. Edasi lonkisime piki pangaalust Tabasalust Rannamõisani välja, see oli koht kus ta armastas koeraga jalutada
Suurupi Peeter Suure merekindluse objektid olid meil metallivarguste buumi ajal igapäevased probleemkohad. Ega metallikratte huvitanud kas on ohtlik, kaitsealune või eraomand, igale poole kus vähegi sai nad küüned taha ajasid. Tavaliselt tegutsesid nad öösiti aga Suurupisse sattus ükskord eriti nagla kamp, kes sõitsid päise päeva ajal kohale nõukaaegse töökojaautoga ja hakkasid gaasikeevitusega muinsuskaitseliselt objektilt metalluksi maha lõikama. Eks arvati, et suvilapiirkonnas hooaeg läbi ja rahvast pole kuid siiski leidus pealtnägija kes meile helistas. Lendasime Andrusega kohale, seal mingid 2 hiigelsuurt vene vanti tuimalt toimetavad. Nii kuradi ülbed olid, et täiesti savi politseist, noh kõige tavalisemad “bõdlad” kes millestki aru ei taha saada. Üritame rahulikult selgeks teha, et sorry mehed lõpetage nali ja nüüd vutvut jaoskonda. Kus sa sellega, nii kuradi ülbed, et kohe kohe läheb rüseluseks. Üks selline suur koll kellele Andrus oli vaevu õlani oli kuidagi eriti ülbe ja kaagutas nagu papagoi koguaeg, et mida te mölisete, silti ju ei ole, et võtta ei tohi. Üritame selgeks teha, et silti ei peagi olema, aju peab olema. Aga ei see sibul asjast aru saanud. Siin hakkas juba tunduma kunagi kellegi poolt öeldud lausel “Kõik sibulad tuleb varakult mulda panna” on iva sees.
Vaatasime, et asi kipub juba üsna teravaks ja ilmselt läheb kinnipidamisel kakluseks. Krt mul hakkas juba päästikunäpp tõmblema. See möliseja vend hakkas haamer käes Andruse poole minema, see muidugi lajatas enesekaitseks otse pasunasse. No ei tea kuidas ta ulatas ja kust see jõud võeti igatahes vennike oli selili maas nina punapasunaks. Eks see sibul ehmatas selle peale ikka päris ära, et kuidas temast 2 korda väiksem vennike talle nii pasunasse andis, et kohe selili lendas. Aga noh ega sellega asi lõppenud. Kukkus kohe kisama, et miks sa mind lõid. Andrus muidugi ühmas selle peale, silti ju polnud, et lüüa ei tohi. Selle peale käis asi nagu lülitist, sellest ülbest vennast sai väga vaikne vennike kes oli madalam kui muru ja pomises edaspidi iga lause peale. “ja ponjal natshalnik” Peale seda kui paberid vormistatud sai need härgadest talledeks muutunud vennikesed ilusti jaoskonda uurija juurde toimetatud.
Lonkisime veidi Keila-Joa mõisapargis, ka seal sai Andrusega tööasjus tihti käidud. Alati mõtlesime, et miks pargis on vana kivisild ehitatud kolme kraavi liitumiskohta. Siiani ei tea miks see nii on.
Kui juba Keila-Joal siis vaatasime üle kunagise mõisa surnuaia. Kalmistu rajasid mõisa tollased omanikud Benckendorffid 1844 aastal, kui suri Alexander von Benckendorff. Siia on maetud ka terve joru Volkonskeid. Viimane matus olevat 1940 aastal, kui siia maeti mingi punaarmeelane. Kabel ise on ehitatud millalgi 19 sajandil. See kabeli ja kalmistu külastus ei ole kuidagi Andruse endaga seotud, vaid pigem seotud tema kaootilise olemusega, et kui juba siin siis käime sealt ka läbi 😉 Seetõttu on ka postitus mitte 1 kuu pärast 😉 Talle ei meeldinud mingid kindlad sündmused stiilis “100 päeva demblini”. Aga kui nüüd kokku panna kõik tema teod inimeste aitamise näol siis võiks talle kabeli ehitada küll.
Käisin Andrust viimasel ajal üsna tihti kodus vaatamas, kas on poest midagi vaja või siis koera jalutada, ta ise enam ei jaksanud. Elu viimased päevad viibis haiglas, paar päeva enne siitilmast lahkumist käisin teda haiglas vaatamas, oli teine üsna positiivne nagu alati. Aga ilmselt teadis, et kohekohe on minek parematele jahimaadele. Mees kes tavaliselt teretuseks kätt ei andnud võttis mul lahkudes käest kinni ja hoidis pikalt midagi lausumata.
Tema kuldsed sõnad olid: “Elu – see on kuratlikult lühike ajavahemik. Ärge kulutage seda sõimu ja pisarate, vandumise ja alkoholi peale. Te võite teha palju häid ja meeldivaid asju.” Ja ega ta ei valetanudki, tema jaoks oligi see elu kuratlikult lühike.
Minu mällu on Andreika jäänud ikka kui suure õiglustundega hea sõber ja kolleeg kes oli lisaks ka igavene pulli- ja naljavend. Mees, kellele teiste mured olid alati tähtsamad kui enda omad. Kahju, et tänapäeval enamus inimestel puudub õiglustunne, eriti neil kes on mäe otsa saanud. Kokkuvõtvalt oli üks huvitav vennike kes isegi iseenda matused korraldas ise ära. Matustele polnud oodatud mingit viiulikääksutajat, unustada tuli nutt ja hala. Ärasaatmisel kostus tema enda loodud muusika, sai nalja ja naeru. Isegi platsi korrastus ja kujundus sai minuga enne lahkumist kokku lepitud. Oli au Sind tunda, Mees, motoga “Kui kuidagi enam ei saa siis kuidagi ikka saab”….
-
Paikuse politseimuuseum
Sai üle vaadatud veel üks politseimuuseum, seekord siis Paikusel. See on nüüd üks selline muuseum kuhu ilmselt otse tänavalt sisse astuda ei saagi ja ka infot olemasolu kohta ei leia. Muuseum ise pisike, aga näeb täitsa kobe välja. Paljud eksponaadid on varasemast vägagi tuttavad. Mnjaa teletaip on üks äge riistapuu, sellega sai omal ajal ikka palju pulli 😀 😀 Isegi Tootsi punane pintsak on siin vaatamiseks olemas. Eksponaatide hulgas ei märganud kuldse kirjaga politsei embleemi, see oli kasutusel sel ajal kui lõvi veel söönud oli 😉 Hiljem kui lõvi näljutama hakati muutus kiri ka valgeks. Kui Rakvere Politseimuuseumis on olemas siis Paikuse politsei muuseumis peaks see ammugi olema. Aga muidugi ei näinud ma siin muuseumis kuskil muuseumi ja kooli enda lugu. Sellel koolil on vägagi huvitav ajalugu enne politseikooliks saamist 😉
-
Allika Sulps 2024
Sai sellel aastal samuti üle vaadatud Allika Sulps, seekord fotograafina. Kuigi seekordne Allika Sulps toimus jaanuari asemel märtsis on mu meelest jää tiigil paksem kui eelmisel aastal. Lund on samapalju aga ilm on seekord superilus, tuulevaikne ja päikesepaisteline 😉 Kui saunad – tünnid paigas ja soojad lükati vool sisse ning anti avapauk.
Kui eelmisel aastal oli osalistele näitamiseks kohal päästeauto siis sel aastal lausa 2 politseiautot. Mulle tundus vahepeal, et ümber politseiautode on rohkem rahvast kui saunades või jääaugus. Kellel saunatades kõht tühjaks läks sai keha kinnitada kohvikus. Ühtteist maitsvat proovisin ise ka, ei saa kurta. Kahju, et selliste maitsvate toitudega kohvik on ajutine mitte päris igapäevane. See oleks just see kohvik mida ma ilmselt sageli külastaks 😉
Üks väike video üritusest ka. Rohkem videoid siin.
-
Läti – Leedu trip. Daugavpils
Daugavpilsis kobisime kohe hommikul varakult luusima kohalikku kindlusesse. See on päris muljetavaldavalt suur. See on ainus praktiliselt muutumatuna säilinud 19 sajandi alguse kindlus Põhja -Euroopas. 1812 aastal sai kindlus kannatada sõjategevuses ja 1829 oli siin üleujutus. Daugavpilsi kindlus oli strateegilise tähtsusega koht ulatudes kahele poole jõge. Kindlus on jagatud kvartaliteks mille keskosas asub paraadväljak. Enne I MS teenisid Daugavpilsi garnisonis läti sõjaväe ohvitserid. Nõuka ajal paiknesid siin sõjaväeüksused ja lennunduse tehnikakõrgkool.
Tänapäeval on siin politseijaoskond, joru muuseume ja korterid. Tasapisi taastatakse ka kindlust turismiobjektiks. Proovisin tiba drooniga pilti teha aga midagi eriti ei saanud kuna ilge tuul oli. Jõepoolse värava juures on mõnes ruumis ekspositsioonid kuid enamus on suletud. Samas on tagumine ots täiesti vaba, ole mees ja turni kus tahad. Saab mööda reduute kolistada jne. Kahju ainult, et välimise ja sisemise kindluse vahel on hull võsa ja seal ikka annab ragistada. Huvitav, et mõne värava juures olid säilinud isegi mehhanismid värava üles tõstmiseks. Igatahes siin on kus kolada nii, et anna olla, paari tunniga ei saa isegi aimu kindluse suurusest.
Värava kõrval on selline mittemidagi ütlev majake milles on tänapäeval turismiinfopunkt. Siin on ka väike muuseuminurgake erinevate sõjameeste rüüde ja muu näol. Teisel korrusel on igavesti suur veetünn, ilmselt siit sai omal ajal vee kogu kindlus. Praegu loobivad turistid sinna sisse münte 😉
Korralikult renoveeritud arsenalihoones on päris kobe automuuseum. Siin näeb mitte ainult autosid vaid ka omaaegset Läti tööstustoodangut alates raadiotest ja lõpetades autodega. Tuleb välja, et Riga võrride variante oli nii, et anna olla. Mõningatest võrride mudelitest polnud isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Kusjuures see siin ei ole ainuke automuuseum, kindluse lähedal linnas on üks veel, aga sinna kahjuks seekord ei jõudnud.
Kindluse renoveeritud osas on ka väike Arsenali nimeline kohvik. Käisime keha kinnitamas, ütleks, et päris kobe kohake ja toit maitsev.
Peale sööki käisime uurisime veel ühte huvitavat näitust, nimelt arstiriistade ja rasestumisvastaste vahendite näitus. Mnjh ka siin on mida vaadata 😀 😀 Siin on veel muuseume aga kahjuks igalepoole ei jõua paari tunniga. Siin tuleb piisavalt aega varuda. Käisime veel luusimas kohalikel kalmistutel, siin on neid reas erinevate usulahkude omasid nõrkemiseni. Päris huvitavaid kujunduse lahendusi näeb siin. Aga eks ma teen nendest eraldi jutukese.
-
Läti – Leedu trip. Aluliina
Aluliinasse jõudes ootas ees mingi hull autode mass ja parkimiskohtade puudus. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, ikkagi puhkepäev ju ja inimesed puhkavad. Pärast selgus, et siin on üritus ürituse otsa 😉 Kõigepealt väike tiir kohalikku luteri kirikusse. Kiriku õu on ehitusmaterjali täis ja remont käib juba mitmeid aastaid. Marssisime mööda paraadtreppi kiriku torni, sealt on hea vaade ümbrusele. Näeb isegi järve äärseid garaaže. Need on tegelikult paadikuurid nii nagu meil Narva Veneetsias, vahe ainult selles, et Narvas on neid kordades rohkem ja sealsamas elatakse ka.
Edasi oli plaan minna Templimäe vaatetorni, möödaminnes sattusime järveäärses parklas mingile lasteüritusele. Siin oli batuutide ja muu mudru kõrval ka väike tehnikanäitus. Lapsed said tutvuda nii politseiauto kui sõjatehnikaga. Kui nüüd võrrelda meie samalaadsete lasteüritustega siis siinne oli väga lahja tehnika poolest. Aga eks hetkel siin asi veidi teisiti ka kui meil, sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus ja piirile kupatatud. Tuleb välja, et lätlastel on sõjaväes kasutusel kõvasti UTV ja ATV versioone. Ühte Pasi soomukit vaadates jäi kohe kilomeetri pealt silma, et moodsad ajad on sõjaväkke ka jõudnud 😉 Muidu Pasi nagu Pasi ikka ilusti kamo värvides aga vintsi konks lilla 😀 😀 Käisime vaatasime üle ka ordulinnuse varemed ning tuld edasi templimäele.
Templimäel turnisime vaatetorni ja imetlesime vaateid ümbruskonnale. Ordulinnusest ja templimäest siin pikemalt kirjutama ei hakka, see juba varasemalt kirja pandud siin. Muidugi templimäelt linna tagasi vantsida ikka annab, aga on ka lihtsamaid variante. Siinsamas on zipline millega saad sahinal üle järve sõita otse linnusesaare randa, seda me ka tegime. Rannas sattusime kohe järgmisele üritusele, siin toimus tünnidest tehtud sõiduvahenditega võiduajamine. Mnjh, jalgadega siledat tünni ringi ajades ei arenda mingit erilist kiirust 😀 😀 aga elamus missugune.
Lonkisime Aluliina uue lossi juurde, lootuses sisse saada aga kahjuks seekord ei saanud. Huvitav, et lossi ees on ilgelt suur II MS memoriaal millele kohalikud polegi kangi sisse löönud. Siinsamas sattusime juba järgmisele üritusele, laadale.
Kohalik Aluliina laat hõlmas siin ikka nii mõnegi tänava ja valik oli vägev. Ostsin paar saiakest ja ennäe imet polnudki vaja läti keelt osata, osad kohalikud oskavad hoopis eesti keelt 😉
Peale laata otsustasime tutvuda ühe siinse suurima atraktsiooniga, nimelt kitsarööpmelise raudteega. Sellega olen tahtnud ammu tiiru teha aga siiani pole õnnestunud. Kitsarööpmeline toimiv raudtee on siin üle 30 kiltsa pikk. Siin mingi oma skeemi alusel sõidavad vaheldumisi nii mootorvedur kui ka auruvedur. Täna oli sõidus auruvedur ja kusjuures tuli välja, et eesti vedur täitsa kasutusel. Kahjuks jäi ka seekord rongisõit ära, polnud lihtsalt enam aega selleks. Raudteejaamast veidi eemal elevaatori juures oli üks vana auto, selle vaatasime ka möödaminnes üle. Põhja polnud küll all aga kest nägi hea välja.
Kimasime edasi Rezekne poole. Jaunanna külas oli maantee ääres päris huvitav teekäija palvekoda, see olla siia ehitatud ühe kohaliku poolt 2017 aastal. See palvekoda on midagi taolist nagu Setumaal tsässonid.
-
Dominikaani trip. Samana, juga ja rand
Uus hommik ja uus trip. Ma olin muidugi suht surnud sellest öisest peldikurallist aga elab üle. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud selle tripi muidugi jätma viimaseks tripiks enne kojusõitu. Siis oleks vaalad juba kindlasti kohal olnud, aga nuh kes selle peale kohe tuli. Hommikul start suht vara, sööma ei saa veel aga ilmselgelt süüakse tee peal kuskil. Varsti oligi vana meil autoga järgi ja viskas keskväljakule bussi juurde. Seekord oli kohe suur buss, rahvas peale ja minek. Kuskil külas tuli maanteel meile lehmakari vastu nagi Indias, lapsed olid karjased 😉 Nagu ma eelnevalt arvasin, et tee peal kuskil midagi süüakse siis nii ka oli. Tegime väikse 20 mintsase peatuse “Tienda Turistica” poe juures, see oli kohalik nännipood kust said süüa ja kohviautomaadist kohvi.
Sita oleku pärast jätsin söögikorra vahele aga kohvi proovisin. 1$ oli topsi hind ja kohv oli automaadist üllatavalt hea. Kui kohv joodud kimasime edasi Samana poole. Lõpuks jõudsime Las Cañitasesse, siin kobisime suure tee ääres bussist välja ja läksime käsitsi sadamasse. Siin sadama nurgataguses oli mingi pisike restoran “Marivanna” kus oli meil väike hommikueine enne laevale minekut. Vorstivõiku jäi seekord söömata, nokkisin ainult arbuusi ja jõin kohvi. Isegi siin nurgataguses restoranis oli kohv kordades parem kui meie hotellis. Siin resto kõrval kasvas mingi huvitav puu millel olid punased viljad nagu paprikad, mis puu see selline kahjuks ei tea.
Kui keha kinnitatud kobisime laevale ja algas sõit üle lahe Samana poolsaarele. Maad mööda ringi sõites pidavat sinna olema pea 300 kiltsa. Üle lahe sõit võttis aega veidi üle tunni. Vilksamisi nägid eespool istujad isegi ühte vaala. Lõpuks olime kohal mingis pisikeses sadamas, siin kobisime autole ja suundusime läbi Samana kuhugi poolsaare südamesse.
Lõpuks jõudsime mingisugusesse turistikeskusesse “Rancho Limón” Siit edasi pidime minema metsas asuva kose juurde. Võimalus oli minna nii jala kui hobustega. Jalamehed said soovi korral siit keskusest tasuta kummikud. Mõtlesin, et kõhuvaluga ei hakka käsitsi minema, ratsa ehk lihtsam. Mets on siin muidugi omapärane, lisaks kõigele muule kasvab nii bambus, kohv, kakao, mandel ja banaanid. Hobused käisid siin nagu konveieril edasi-tagasi turistide hordidega. Näevad välja suht nirud, aga eks sellise koormuse juures ei jõuagi ilmselt kõhtu täis süüa. See metsarada joani mida mööda hobuseid aetakse on ikka äärmiselt sitt. Mööda libedaid munakive koperdada ei ole hobustega mingi tark tegu.
Oleks ma teadnud varem milline loomapiinamine seal käib oleks pigem jala läinud joani. Minu suksu koperdas korduvalt, hea, et jalgu ei murdnud. Iga hobusega on kaasas ajaja kes neid piitsutab kui liikuda ei taha, seesama ajaja vahib sulle pärast süütu näoga otsa käsi pikas ja kerjab jotsi. Krt küll, loomapiinamise eest või??? Kõigil kes soovivad juga vaadata soovitan loomade säästmise huvides pigem jala minna. Ja muideks on põnevam ka, saab põigata iga väikse joakese juurde ning neid seal jätkub. Lõpuks jõudsime kohale, isegi siia on kohalikud suutnud mingi mõtetu nännipoe teha 😀 😀 Siin on terve joru pisikesi jugasid ning kui trepist alla turnida siis näeb ühte päris suurt juga ka, see on tõesti muljetavaldav ja tasub vaatamas käia. Tegin drooniga paar pildikest ka. Kohapeal saab töllerdada ca tunnikese, siis padavai tuldud teed tagasi.
Väike droonivideo joast sai ka purki.
Kimasime mööda tuldud teed tagasi sadamasse, seal oli meil lõunasöök. Ka siin oli asi korraldatud rootsi lauana. Kahjuks kõike pakutavat proovida ei julgenud, laeval pole kempsu kuhugi minna 😉 Nokkisin vähe makarone kastmega, arbuusi ja ananassi. Toit oli väga ok. Kui kõhud täis kimasime laevaga siinsamas läheduses olevale saarele mida kohalikud kutsuvad Bacardi saareks.
Siin saarel tiksusime rannas ca 1,5 tundi. Soovijad said rannabaarist ühe tasuta rummikoksi 😉 Kuna me erilised rannas vedelejad ei ole siis lennutasime drooni ja vaatasime mis ümbruses toimub. Päris tsill on siin loodus ja meri, vesi on väga läbipaistev. Isegi paari sisalikku õnnestus näha ühe puu peal. Lõpuks kimasime üle lahe sadamasse tagasi ja bussiga kodupoole minek. Hotelli jõudsime suht hilja ja kobisime kotile, isegi sööma ei viitsinud minna. Ja ega mul polnud erilist tahtmist ka, junnilõikajale ei saanud kuidagi rihma peale 😉 Kokkuvõtvalt, hoolimata minu sitast olekust oli see tänavalt 90$ eest võetud trip väga ok. Mingi samalaadne trip reisikorraldajalt maksis 176$
-
Dominikaani trip. Santo Domingo
Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga.
Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas “Anakonda” ja “Rambo”. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.
Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.
Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures.
Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.
Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.
Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀
Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.
Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉
Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Kokkuvõtvalt on Santo Domingo päris äge koht.
Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.
