• Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Vikukülast Lõuna-Eestisse

    9. sept. 2019 /

    Ühel heal päeval pidime minema tripile Lõuna-Eestisse koos väikese haltuuraga 😉 Algselt tegime aega parajaks Viikingitekülas, seni kuni üks tellitud programm läbi sai. Päriv vahva linnuselahing ja muud tegevused olid. Polnud ammu niimoodi nalja saanud 😀 😀 Lõpuks kui programm läbi kimasime edasi Kirumpääle.

    Kirumpääl oli juba rahvas koos ning kõva üritus käis. Siin tuli omal ka vähe haltuurat teha ja viikingit mängida. All platsil mingi maakera suurune jorss heitis palki nii kuidas ise tahtis 😀 Tassisime oma kiviheitemasina künka otsa laagrisse, meie kõrval valmistusid lahinguks Petsi ja Karla mehed.

    Lõpuks lasi pommionu oma kahurist avapaugu ära ja läks lahinguks. Petsi ja Karla mehed paugutasid ja müdistasid mehiselt. Kui neil asi läbi sai pakkusid silmailu kõhutantsijad. Lõpuks madistasid veidi ka viikingid nii, et higimull otsa ees ja sädemeid lendas kahte lehte.

    Lõpuks oli meie haltuura siin tehtud, korjasime kola kokku ja kimasime edasi. Nüüd juba omi asju ajama. Järgmiseks peatuspaigaks oli Rõngu vasallilinnus. Rõngu linnus ehitusajaks loetakse 1340. aastat. Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale, hiljem jesuiitidele, kes muutsid selle oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558. aastal toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel. Linnus käis käest kätte. Oktoobris 1558 purustasid orduväed linnuse. Linnusest on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati Suure-Rõngu lossi (nn Uue lossi) ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit idas. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, eesti päritoluga kindral Carl Friedrich Tenner (1783 – 1869).

    Siit edasi sügasime Tarvastu ordulinnuse juurde. mingil ajal sai sellest linnusest foogti residents. Ligikaudu 75×75 meetri suurune erakorrapärane linnus hõlmas kogu loodusliku künka tipu. Hooned paiknesid ringmüüride ääres. Linnuse põhjaküljele Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Praegu on sellest järel väheseid müüriosi, vaid vesiveski on 17.-19. sajandeil mõisa veskina taastatud ning ümber ehitatud. 17. sajandil tekkis linnuse asupaika. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1796. aastani oli mõis riigi omanduses, kuni Vene keiser Paul I kinkis ta Henry Joseph de Lambert’ile. 1820tel aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkamffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni.

    Edasi tudeerisime vähe ka Helme linnust. Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus rajati ilmselt tüüpilise teetõkkelinnusena. Arvatakse, et samas paigas asus juba eestlaste muinaslinnus, aga selle kohta senini faktid puuduvad. 16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu selle kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks. Nende vahetus läheduses on nn Helme põrgu — liivakivisse uuristatud koopad. Suur hulk koobastest on kahjuks küll sisse varisenud. Samas läheduses paikneb ohvriallikas, mille vesi pidi pärimuste kohaselt aitama seitsme tõve vastu. Kui see kõik läbi tuustitud kimasime edasi Mats Erdelli kabelit uurima.

    Taagepera läheduses asub Ala kalmistu, mille lõunapoolsest otsas paikneb esimese Eesti soost mõisniku Mats Erdelli kabel. Seal puhkavad ka Matsi naine Kärt, poeg Friedrich Bernhard ja veel üks Matsi järglasi. Mats Erdell oli Taagepera Sõnni talu omanik, kelle üks järglasi – Hans Erdell – ostis 1868.a. Roobe mõisa päriseks. See oli üks varasemaid taolisi oste Liivimaa ajaloos. Natuke pikemat lugemist Matsist on siin. Edasi luusisime vähe ka Taagepera lossis, seal luusides sattusime peale ka ühele pulmale. Päris lahe oli vaadata kui hobukaarikuga toodi noorpaar kohale 😉

    Tuustisime ringi veel Koorküla koobastes. Arvatavasti on Koorküla koopad liivakivisse algselt uuristanud jõkke voolav allikas, kuid inimesed on need hiljem laiemaks ja kõrgemaks kaevanud. Erinevatel aegadel on koopaid kasutatud erinevalt – esialgu rajati ruumid, ühendusteed ja avaused ilmselt vaenlaste eest varju otsimiseks, mõisa ajal on osa ruume laiendatud saalideks ja olnud kasutuses parki külastavate seltskondade lõbustamiseks. Aleksander von Rennenkampf on kirjeldanud 19. sajandi alguses, kuidas maa-alused käigud ja saalid olid dekoreeritud ja sisustatud ning suuremas saalis einet võeti. Nüüdseks on suurem osa ruumidest ja käikudest kokku varisenud, kuid maa peal on näha langatuslehtreid nelja suurema ruumi koha peal, lisaks käikude jälgi. Praegusse koopasse pääseb läbi 5 meetri pikkuse madala koridori, mille järel tee hargneb kolmeks. Vasakpoolsed harud lõpevad peagi tupikuga, parempoolne haru viib ümmargusse 6,5 meetri laiusesse ja 3,5 meetri kõrgusesse saali. Ruumid on kuivad, liivase põrandaga, kuid käigud on toestamata ja pimedad. Oma tippajal hõlmas koobastik ligikaudu veerand hektari suurust maa-ala. Sellel oli olnud mitu sissepääsu, nagu pelgupaikadel vajalik – üks mõisa juures, teine praeguses kohas, kolmas naabruses oleva Sepa talu juures, kust saanud mööda treppi alla laskuda. Koopasuude ette oli paigutatud uksed. Käigud moodustasid maa-aluse labürindi, osa neist oli vooderdatud telliskivi-müüritusega.             Nagu selliste maa-aluste rajatiste puhul tavaks, nii olid ka Koorküla koopad seotud muistendite ja rahvajuttudega, mis tekkinud pärast seda, kui nende algne kasutusviis ununes. Rahvasuus kannavad koopad Põrguhaua nime. Neid on peetud tontide elupaigaks, küllap keerukate käikude, tuuletõmbega seotud salapäraste häälte ja valgustuse puudumise tõttu.

    Siit edasi kobisime Karula Rahvusparki ja ööbisime RMK lõkkekohal. See Ähijärve lõkkekoht on päris äge ja siin on veel korduvalt ööbitud. Järgmisel päeval kolasime vähe ümbruse mahajäetud kirikus, vaatetornis jne.

    Tripi lõpetuseks lipsasime läbi veel Piusa koobastest. Seal on alati äge, kuigi seal kus meie käime luusida ei tohi….

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Lennundusmuuseumist Maanteemuuseumini

    20. aug. 2019 /

    Ühel heal päeval pidin toimetama seltskonna tsillima Valma seiklusparki aga ise seal küll kolm päeva passida ei viitsinud. Kuigi pakuti päris põnevaid seiklusi ühe kodaniku asemel kes kohale ei tulnud. Kõik olevat makstud aga noh ma igaks juhuks tegin muu plaani. Sebisin pesakonna autoga järgi ja läksime vaatama lennusõud Lennundusmuuseumis.

    Lennundusmuuseumis oli rahvast hullult ja katsuda sai igasugu atraktsioone. Isegi piirivalve lennusalga helikopter oli kohal. Näidati ka mõnda moodsamat ralliautot 😀 Lennusõu alguseni oli veel aega, uurisime niikaua erinevaid rekvisiite. Päris huvitav muuseum on ja see on hea, et eksponaate üritatakse koguaeg juurde sebida.

    Lõpuks oli aeg käes ja taevasse ilmusid vigurlendurid oma triibuliste lennukitega 😀 Päris huvitav oli vaadata mida kõike oskab kogenud piloot lendava plekitükiga peale hakata. Lennusalga omad näitasid helikopteriga kuidas kustutamine käib. Ammutasid tiigist vett ja lasid selle alla, päris huvitav oli vaadata. Kui üritus läbi otsustasime väisata ka maanteemuuseumi.

    Maanteemuuseumis näppisime kõikvõimalikke eksponaate ja Rix proovis kopamehe ametit 😀 Eksponaate seal jätkub näppimiseks terveks päevaks 😉

    Soovijad saavad tõllaga teha väikse tiiru kah muuseumi ümbruse teedel. Muidugi tõld on moodsaks tehtud, ketaspidurid ja puha 😀 😀 Huvitav kas ABS ka on… Jõuallikaks oli sellel tõllal 1 hobujõuline kaeramootor 😉 Liikluslinnakus sai väikse tiiru teha ka elektriautoga. Lõpuks sai siin ka isu täis ja kuna õhtuni oli veel aega siis tegime kiire kõrvalpõike veel mõne vaatamisväärsuse juurde.

    Tudeerisime põgusalt Vastseliina ordulinnuses, käisime Hinni kanjonis ja Piusa koobastes. Ja oligi õhtu käes… mina tagasi Valma seiklusparki ja pesakond koju. Valmas oli just õhtusöögi ja sauna aeg. Tiksusin vähe saunas ja kobisin kotile. Hommikul oli vaja seltskond Tallinnasse tagasi transportida.

    loe edasi
  • Tripid

    Maanteemuuseum – Piusa – Mooste

    4. mai 2019 /

    Ühel heal päeval otsustasime sõpradega natuke luusida järjekordselt Lõunaosariikides. Seekord panime kodust otse Maanteemuuseumi. Muuseumi juures “kasvab” päris kobe palm 😀 mis igale möödasõitjale silma jääb. Muuseum iseenesest päris suurel alal ja vaatamist jätkub nii õue kui tuppa. Suvel muidugi vähe põnevam siis on ka mõned atraktsioonid liikluslinnakus ja saab ka kalessiga sõita. Kaless on muidugi “tänu” meie jaburatele euronõuetele ringi ehitatud ja käsipiduri asemel on moodsad ketaspidurid 😀 😀 aga noh kes ei tea, et nii ei olnud ei saa arugi.

    Kaarhallis on vaatamiseks igasugu põnevat tehnikat mida on teedeehitusel ja ka mujal kasutatud. Eksponaadid on ilusti puhastatud ja varustatud kõikvõimalike siltidega päritolu, kasutuse jne kohta.

    Muidugi oli eksponaatide hulgas ka Eestis valmistatud sõiduauto “Taksikoer”. Auto ise muidugi taksi moodi välja ei näinud 😀 😀 Paar võrri oli kah välja pandud….. kurrrja kus nendega sai omalajal ringi põristatud 😉 Eriti äge oli muidugi liivapuistur mis veoauto kasti külge käis ja siis sõidu ajal paar meest kühveldasid kastis liiva sinna puisturisse. Kui praegu sellisega kuskil keegi tööd teeks siis ilmselt nõrganärvilised ja politsei saaksid südari 😀 😀 Aga vanasti töö nii käiski ja keegi ei virisenud. Kui muuseum uuritud panime edasi Piusa poole. Muuseumi läheduses on muidugi üks päris põnev ehitis kahju ainult, et maha jäetud ja lagunenud aga sellest kirjutan teinekord.

    Piusal nagu ikka uurisime koopaid. Aga mitte neid mida rahvale kalli raha eest näidatakse vaid ikka päris koopaid. Teie muidugi ärge kodus seda järgi tehke 😉 Vaadake parem ohutult diivanil tiksudes imelisi vaateid mis seal koobastes avanevad 😉

    Mõnes kohas oli isegi natuke nahkhiiri talvitumas näha. Sealt lasime ruttu jalga, et neid mitte häirida ja mängisime mujal natuke valguse ja muude asjadega 😉 Mõnes käigus oli näha päris huvitavaid värvidemänge, miks nii ja mida need triibud sisaldasid ei tea.

    Mõnes käigus oli isegi veel raudteed veidi säilinud. Väiksemates ja jahedamates käikudes oli näha suva kohtades ägedaid jääpurikaid mis olid alt ülespoole mitte nagu tavapärased räästas rippuvad 😀 Mõni oli ikka isegi üle meetri pikk. Proovisime siis seal ka natuke valgusega mängida ja pildistada. Midagi tuli isegi välja 😉 Selleks ajaks kui koobastest välja tulime oli maapeal öö saabunud 😀 Kobisime ühe tuttava juurde ööbima, et hommikul vaikselt kodupoole sättida.

    Hommikul väga ärkamisega ei kiirustanud. Võtsime asja vabalt ja hakkasime liikuma alles lõuna paiku. Koduteel käisime läbi Moostest, tegime paar pilti ja panime edasi kodupoole. Moostes on ikka päris usinasti taastatud kõikvõimalikud mõisahooned ja nendele on ka kasutus leitud. Suvel tasub võimalusel sinna igaljuhul sisse põigata.

    loe edasi
  • Tripid

    Sangaste-Piusa-Mooste

    13. märts 2019 /

    Seekordsel Annimatsi üritusel oli lund ikka hullult ja ega külmagi vähem polnud. Kaevasime end kuidagi kämpinguteni ja kolisime sisse. Peale seda käisime korra Pühajärvel sõjatamme tema hiilguses vaatamas.
    Sõjatammeks kutsutakse seda puud kui ajalooliste sündmuste tunnistajat. Väidetavalt keeldunud 1841.aasta sügisel Pühajärve mõisa talupojad mõisategu tegemast ja vastuhakkajaid karistatud tamme naabruses. Kahjuks tänaseks on tammelt murdunud õige mitu haru. Peale tamme uurimist kobisime tagasi Annimatsile. Seal väike õhtusöök, saun ja kotile.

    Järgmisel päeval peale hommikusööki panid osad kaasvõitlejad Kuutsekale suusatama aga meie käisime uurisime Harimäe vaatetornist, kui valmis on Tartu Maratoni rada. Täitsa valmis oli ja isegi mõni harjutaja oli rajal. Sealt edasi tiksusime Sangaste poole.

    Sangastes luusisime vähe surnuaial ja kiriku juures. Sealt edasi vaikselt lossi poole. Seekord lossis sees ei käinud, luusisime niisama mööda lumist parki. Lõpuks olid jalad läbimärjad paksus lumes sumpamisest ja otsustasime tagasi sõita Annimatsile. Annimatsil kobisime sööma ja sauna sooja.

    Järgmisel päeval võtsime suuna kodupoole aga nagu tavaliselt siis ikka ringiga 😀 Mõte oli käia korra Piusa koobastes. Teel Piusale jäi tee äärde mingi värskelt valmis saanud vaatetorn. Loomulikult oli kohe vaja latva ronida ja vaadata ümbrust 😀 Vaade oli päris hea. Kui paar pilti tehtud tiksusime edasi. Teel möödusime sujuvalt ka Pokumaast.

    Lõpuks jõudsime Piusale, tõmbasime vajaliku varustuse selga, fotokad ja taskulambid kaasa ning läks turnimiseks. Koobastes sai nii mõnegi põneva pildi. Näiteks alt ülespoole kasvavast jääpurikast 😀 Jupp raudteedki jäi silma. Iseenesest on see kaevandus omaette vaatamisväärsus, vägevad võlvid, mitu korrust jne jne. Kahju, et sinna sisse ei lubata nö. ametlikult. Peale mitut head tundi seal luusimist otsustasime edasi sõita kodupoole.

    Koduteel põikasime sisse Mooste mõisa, tegime väikse jalutuskäigu territooriumil. Päris palju hooneid on taastatud ja erinevaid tegevusi sealses kompleksis on ilmselt igale maitsele. Isegi saun on olemas 😀 Kui mõisa ümbrus läbi jalutatud võtsime uuesti suuna kodule.

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tripid

    Lõunaosariigid

    26. veebr. 2019 /

    Kuidagi nii on kujunenud, et kui luusida lõunaosariikides siis tuleb ikka Piusa koopaid kah vaadata. Aga mitte seda osa mida rahvale raha eest näidatakse, vaid ikka päris koopaid. Kui õnnestub muidugi. Teie armsad lugejad ärge seda järgi tehke, koobastes turnimine on rangelt oma vastutus ja risk. Vaadake parem minu tehtud pilte koobastest 😀 😀 See on riskivaba.

    Kui Piusa uuritud läksime Ööbikuorgu. Siis oli seal veel vana vaatetorn. Turnisime tornis, nautisime vaateid. Pärast käisime uurisime veel kuidas vesioinas elab. See toimetas usinasti oma toimetusi. Selle oinaga kohtumiseks ei pea varitsema ega peale passima ning kohtumise osas on ta samuti paindlik – tähtis on ainult kohale minna.
    Vesioinas on hüdraulilise löögi jõul töötav pump, mis ei vaja töötamiseks lisaenergiat. Delikatesstoitu oli kah päris palju liikumas 😀 😀 Ei hakanud korjama seekord. Aga olen korjanud ja valmistanud küll. Päris head on 😉

    ÖÖbikuorust tiksusime vaikselt Hinni kanjoni poole. Kui kanjonis kiire tiir tehtud tiksusime edasi Kerepäälsele ööbima.

    Kerepäälse oli vanasti meie trippide lemmikmajutuse koht. Kahju, et see turismitalu enam ei toimi. Mõnus privaatne kohake hea saunaga.

    Järgmisel päeval peale äratust ja külluslikku hommikusööki suundusime Härma müüri poole. Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on Eesti kõrgeim devoni liivakivi paljand. Oruperve kõrgus küünib siin 43 meetrini. 150 meetri pikkust lausalist paljandit on näha kuni 19 meetri kõrguseni. Tähelepanelik silm võib näha paljandites pesitsevaid putukaid. Siidimesilaste hulka kuuluv kaevab liivakivisse vorstjaid pesakäike, milles üksikkambri seinad on vooderdatud kileja näärmenõrega ja kamber ise on täidetud suiraga. Siinsetes paljandites võivad pesaehitajana tegutseda veel saviherilased. Nende kahe pesaehitaja töövilju naudivad ka mitmed pesades parasiteerivad herilased ja mesilased – näiteks kuldmesilased. Härma Alumine müür ehk Kõlgusniidu müür. See 20,5 m kõrgune etteulatuv kalju on Piusa ürgoru üks kaunimaid oma erksavärviliste savikihtide ja majesteetliku püramiidja kuju tõttu. Jõekäärus asuval niidul on võimalik telkida ja lõket teha. Turnisime kõik müürid läbi ja tiksusime edasi vaikselt Vastseliina linnuse poole.

    Vastseliina linnuse püstitamist alustasid Tartu piiskop ja Liivimaa ordumeister ühiselt 1342. aastal tolleaegsele Pihkva vürstiriigi piirile sagedaste piiri- ja kaubandustülide tõttu. Vastseliina piirilinnus oli võimas ja oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal. Pärast purustamist Põhjasõjas linnust enam ei taastatud. Vastseliinas paar traditisioonilist klõpsu ja edasi Meremäe poole. Meremäel turnisime vaatetornis, nautisime vaadet j tiksusime edasi Kalmetumäe poole.

    Kalmetumägi (Kääpamägi) on 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Siin varjasid inimesed end veel Teise maailmasõja päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe ja Jõksi müüri vastas asub Päevapööramise mägi (ka Hobuseselja mägi), mis on teada muistse ohvrikohana. Kui Kalmetumägi kah läbi uuritud suundusime vaikselt Pokumaa poole.

    Pokumaal uudistasime natuke ümber maja ja majas sees ka. Matkarajale ei viitsinud enam minna. Jätsime teiseks korraks kah midagi.

    loe edasi
  • Tripid

    Luusimas

    25. jaan. 2019 /

    Seekord otsustasime sõpradega trippida teistmoodi 😀 Sügasime siit ühe jutiga lõunasse ja hakkasime sealt vaikselt tagasi tulema. Võtsime majutuse Kerepäälse turismitalus. Kui olime sisse kolinud läksime otse läbi metsa jala Härma müüri vaatama. Turnisime pool päeva mööda liivapaljandeid jne. Lõpuks sai kopp ette ja lonkisime Kerepäälsele tagasi.

    Kerepäälsel tutvusime taluga, lahke pererahvas näidati kõikvõimalikke koduloomi. Lõpuks tegime väikse sauna ja kobisime kotile.

    Järgmisel päeval kiire põige möödasõidul Vastseliina kiriku juurde ja edasi kohalikku poodi ja tanklasse. Kui autod tangitud ja söögivarud poest sebitud läks sõit edasi Vastseliina linnuse poole.


    Vastseliina linnuse juurest algab päris huvitav matkarada mille tahan ükskord läbi käia seltskonnaga. Linnus on oma ajaloo poolest üsna värvikas, väidetavalt oli see mitmeid aastaid mereröövlite koduks. Samuti on see olnud palverännakute kohaks. Kui linnus ka inspekteeritud ja läbi turnitud suundusime edasi Kalmetumäe ja Jõksi müüri poole.

    Jõksi müüri juures sai siis veel üle jõe rippsilla kaudu. Kahjuks mõni aasta hiljem viis kevadine tulvavesi selle minema. Väidetavalt olla müüri jalamil olevatesse koobastesse maetud Põhjasõja ajal inimesi… See küll vähe kahtlane sest koopad suure veega ligipääsmatud ja tegelikult üsna pisikesed. II MS ajal varjusid seal kohalikud sõja eest… see on juba reaalsem. Üle jõe asub Päevapööramise mägi, mida on kasutatud ilmselt aastasadu riituste läbiviimiseks pööripäevadel. Seal asub ka maausuliste jaoks oluline pudruplats. Tänasel päeval näitavad arheoloogilised uuringud, et ilmselt oli seal pronksiaja lõpus või rauaaja alguses linnus. Iseenesest on see päris huvitav ja tundub, et ka väega mägi. Siit edasi liikusime Piusa koobaste poole.

    Teel Piusa koobastesse hüppasime läbi ka Obinitsa surnuaialt. Vaatasime üle seto lauluema Taarka puhkepaiga, tegime tiiru ümber kohaliku kiriku ja edasi Piusa poole

    Piusal luusisime natuke mööda künkaid ja luurasime ka koobastes. Külastuskeskusest näeb paari koopajuppi raha eest. Aga mujal on neid koopaid seal nõrkemiseni mida saab ilma rahata vaadata, kuid omal vastutusel. Eks me siis vaatasime natuke omal vastutusel, sest see mis raha eest näidatakse on rohkem naljanumber kui koopad. Aimu mastaapsusest saab ikka natuke mujal 😀 😀 Kui koopad ka uudistatud ja jäädvustatud kimasime edasi kodu poole.

    Teel põikasime kiiruga veel Maanteemuuseumi. Veetsime seal tubli tunni, uudistasime tehnikat jne. Sealt kimasime kodupoole juba ilma märkimisväärsete peatusteta kuni Kassinurmeni välja.

    Kassinurmes vaatasime natuke ringi linnuses. Seda oli isegi natuke juurde ehitatud. Kahjuks tänaseks päevaks on seal kõik mädanenud ja varisemisohtlik. Vaatamata sellele, et seal on täitsa aktiivne selts olemas. J a paraku ei ole ainult kindlus käest ära lastud, vaid kogu kompleks vajaks korralikku värskendust..

    loe edasi
  • Tripid

    Sinka-vonka

    29. dets. 2018 /

    Kuidagi krooniliseks on juba muutunud see vingerdamine mööda Eestit. Nii ka seekord… Mõtlesime sõbraga minna paar pilti teha Nõmmeveskil. Mõeldud tehtud, fotostaff autosse ja tuld. Nagu elu näitab siis peab kaasas olema igaks juhuks ka telk ja magamiskott 😀 Kunagi ei tea kus ööbida tuleb 😉 Pildistasime siis natuke siit ja natuke sealt, turnisime mööda vana elektrijaama kanalit. Maitsesime mäenõlvast tuleva allika vett

    Ega siis saa ju kohe kodu tagasi minna, ikka tuleb miski uitmõte …. Panime Valgehobusemäele Turnisime torni tegime paar pilti, siis meenus , et siinsamas kuskil metsas peaks olema mingi majake kus on pudelitest pudel. Leidsime üles ja täitsa olemas oli… Edasi mõtlesime, et kui juba siin sis vaatame Albu mõisa kah 😀

    Albu inspekteeritud lõi kilk pähe, et ega Järva – Jaani ja Koerugi pole enam kaugel 😀 Järva-jaani servas sai tudeeritud Schillingite kabelit ja sealt edasi Koeru (Aruküla) mõisa. Koeru mõisa lähedal on veel von Tollide kabel aga sinna ei jõudnud

    Noh ja ega siis Emumägi pole kah enam kaugel 😀 Koerust kiviga visata 😀 😀

    Emumägi inspekteeritud ja paar pilti tornist tehtud….. Ega siis kodupoole saa kui teisel pool om äkki veel miskit vaadata. Meenus, et Kärdes väidetavalt sõlmiti 1661 venkude ja rootslaste vahel rahu… Ega midagi tuleb vaatama minna kas iva sees.

    Kärdes onnike inspekteeritud mõtlesime… ah las minna ja kimasime vaatama kas Tõnissoni põhja lastud parv on ikka põhjas. Palamusel parve ei leidnud aga saun oli küll kus Toots Jorhile sauna tegi 😀 Nu ei saanud siin ka hing rahu ja sügasime ikka sinka-vonka edasi 😀

    Ühel heal hetkel avastasime meeltesegaduses, et oleme Vastseliina jõudnud. Egas midagi luusisime ümber kiriku ja ka linnus sai inspekteeritud. Nüüd oli juba õhtu käes ja plaan oli kuskil kotile kobida. Tsekkasime ümbrust ja mida näeme 😀 😀 Kerepäälse turismitalu…. Nu krt seda ei saanud mitte uurimata jätta. Kimasime kohale, koht oli ilus ja perenaine väga tore. Sebisime omale sauna ja hommikusöögi. Saunas lubati tiksuda niikaua kui viitsime, juhatati kätte ka kus puud on 😀 Hommikul oli kaetud väga rikkalik laud. Enamjaolt oma talu toodang. Kui kõht täis tegi perenaine meile väikse ekskursiooni oma valdustes. Lõpuks arveldasime ära ja lahkusime. Arve oli väga inimsõbralik. Kahju, et see tore talu tänapäeval enam ei toimi. Perenaine peab nüüd taevast talu.

    Peale Kerepäälselt keretäieta lahkumist meie meeltesegadus jätkus 😀 Näppisime kaarti ja avastasime, et miskine pudrukeetmise mägi on olemas. No kui selline mägi siis äkki saab putru kah 😀 Läksime uurima ja tuli välja, et sinna mäele sai lausa üle rippsilla. Jõe kaldas olid mõned koopad kus väidetavalt rahvas käis sõjapaos. Mäe otsas oligi pudrukeetmise koht aga pudru oli otsa saanud.

    Kuna putru ei saanud siis panime edasi Piusa jõe ürgorgu… Luusisime vähe ringi, inspekteerisime ka vesiveski varemeid. Varemete juures oli pisike talu mille kelder oli oskuslikult suure kuuse taga kanjoni see varjul. Seda eemalt relvastamata silmaga ei märka 😀

    No ja kui juba seal ilmaotsas olla siis on imelik mitte käia Piusa koobastes . Koopad inspekteeritud mõtlesime endid kodupoole vedada….


    Aga kus sa sellega… teele jäi ju Taevaskoda. Ikka vaja seal ka luusida. Seal oli päris põnev ca 2 tunni jooksul sai nii suve kui talvepildid 😀 Minnes oli ilus ilm ja päike paistis kui Kanjonist tagasi hakkasime tulema tuli hull lumesadu… Nüüd sai küll kopp ette ja vedasime end koju, seekord ilma kõrvalpõigeteta 😀

    loe edasi