-
Pilliroojahu katsetused vol.3
Katsetused ökomökoga jätkuvad 😀 Tundub, et see sajanditetagune toit polegi niiväga s…. Kui natuke katsetada siis saab päris põnevaid toite. Eelmine kord katsetatud pilliroojahust juustuküpsised söödi hetkega ära ja nõuti juurde 😀 😀 Sai uuesti ühendatud meeldiv kasulikuga, mere ääres lonkides korjasin kotitäie toorainet kah.
Kui mereäärne tooraine puhtaks pestud ja kuivatatud läks jahvatamiseks. Jahvatamine paras seesamune, veskisse panna ei saa sulab kohe kokku tänu suhkrusisaldusele. Tuleb jahvatamiseks kasutada kõikvõimalikku muud alternatiivi. Kohviveski liiga lahja selleks 😀 😀 Aga noh kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab 😀 peale pikka pusimist ja sõelumist on kilo jahu olemas 😉 Seekord panin jahule vähe särtsu ka sisse. 😀 😀
-
Pilliroojahu katsetused vol.2
Ükskõik kus ka ei kola jääb ikka igalpool silma hullult pilliroogu. Lapsepõlvest on meelde jäänud, et ellujäämislaagrite onud-tädid rääkisid ikka, et looduses on süüa aastaringi, ole mees ja tunne asja ainult 😀 😀 Ükspäev oli veidi igav ja mõtlesin, et katsetan veel mingit ökomökot. Vol 1 sai katsetatud kuuseokkasmuutit…. Kõlbas juua küll aga kuramuse vänge värk kuid peale väikest tuuningut kõlbas vägagi juua 😉 Hea vitamiinipomm aastaringi. Seekord läks käiku pilliroog. Mõned päevad eeltööd raamatutes, interneedumis jne andsid mingi ettekujutuse asjast. Tuleb välja, et väidetavalt on pilliroo juurikaid ja sellest tehtud jahu söödud juba krt teab mis ajal. Arheoloogid on tuvastanud, et kiviaegse Pulli asula Pärnu jõe suudmealal ja 6-8 tuh. a. vanuse Riigiküla asula Narva jõe ääres ning kuni 10 tuh. a. vanuse Kunda Lammasmäe kunagise järve saarel asulakoha lähedal kasvas kindlasti pilliroogu. Vahepeal ilmselt kadus see “umbrohu” söömine unustuse hõlma ja arvati, et see on ainult vaeste ja eluheidikute toit. Erinevatele uurimustele toetudes võib öelda, et nende teadmiste “uuendamise” või taasteadvustamise eest võlgneme tänu haritumatele baltisakslastele, kes 19. sajandil, püüdes eestlaste toitumisharjumusi rikastada, meile selle teene tegid.
Ajaloos veelgi tagasi minnes leiame tõendeid sellest, et meile nii tuntud ja põlatud umbrohud ning metsataimed nagu nõges, naat, vesihein, võilill või põdrakanep (nimistut võiks veel pikalt jätkata) on olnud hinnatud kraam suurte impeeriumide juhtide toidulaual. Rääkimata võimsate armeede turgutamisest.
Kui eeltöö tehtud panin vutvutvut jõe äärde juurikaid sebima. Kui märjaks ei karda saada siis saab juured kätte üsna lihtsalt. Tirisin mõned välja ja pistsin kohe hamba alla, kõlbas täitsa süüa, hea magusa maitsega oli. Ega midagi tarisin kotitäie juurikaid koju ja viskasin kuivatisse. Kui juurikad olid krõbedaks kuivanud tekkis probleem… Kuidas neid nüüd jahuks saada käepäraste masinatega 😀 😀 Esialgses katsefaasis ajasid belnder ja kohviveski asja ära. Muidugi jahu tegemiseks need ei kõlba aga katse sain ära teha. 😀 Peale väikseid ponnistusi sai lõpuks jahu laadne toode valmis. Nägi välja selline kollane mittemidagi ütlev pulber 😀 😀 Aimasin halba aga ega katset saanud enam pooleli jätta 😀
Improviseerisime sujuvalt mõned retseptid…. Soola, suhkru, kakao, kookoshelveste, kõrvitsaseemnejahu, vahukoore ja või lisamisega. Katsetuste põhikomponent pilliroojahu millele lisasime tunde järgi maitseks muid komponente. Tegime päris hulga erinevaid variante valmis ja asusime degusteerima. Igaks juhuks varusime kotitäie söetablette ja kempsupaberit, et kui juhtub põhja alt lööma siis…. 😀 😀 Algul nokitsesime tükikesi servast aga oi kurrrja täiesti söödavad olid ja maitsvad. Tegime kohe kohvi sinna kõrvale ja nautisime gurmeeküpsiseid 😀 😀
Neid küpsiseid teen ma kohe kindlasti veel ja palju, nüüd asi selge kuidas neid teha 😉 Kui nüüd mõni huviline tahab kah proovida siis lihtsam on minult sebida kas jahu ja retsept või valmis küpsised. Ise jalgratast leiutada pole pointi, ma juba taaselustasin ära esivanemate väega toidu 😉 Ükspäev katsetan ära ka juurikakrõpsud ja kohvi.