Sai korra Lõuna – Eestis luusides viuh Petserisse ka põigatud. Sinna pole erilist mõtet autoga üle trügida. Kuna Petseri praktiliselt teisel pool piiri siis on mõistlik auto Eesti poolel parklasse jätta ja käsitsi üle piiri minna, saab kordades kiiremini. Eks Nii saigi tehtud, pool tunnikest jalutamist ja oledki juba kesklinnas. Desantnikud marssisid kuskile, ei tea kas neil miski üritus või niisama linnaluba. Iseenesest Petseris ei tohiks desantnike väeosa olla ja linnaloa jaoks neid ka liiga palju. Ilmselt siiski mingi üritus. Kõigepealt sõime kohvikus ja siis tegime tiiru ümber kloostri. Siin on ikka vägevad müürid küll ja huvitav mis saladusi need varjavad….

Kloostri taga on päris suur põllumaa kus mungad toimetavad ja ega lehmadki on siin vabapidamisel. Karjus oli päris toimekas papi kes oskas isegi veel mitmemeetrist piitsa laksutada nii, et kõrvad lukus 😀 😀

Lõpuks tiir peal astusime sisse ka. Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster ja kloostri ajalugu ulatub jumal teab kuhumaani. Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi talumees. See oli 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli teadmata kust tulnud munk Markus. Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. 1470. aastal saabus sinna sakslaste tagakiusamise eest Tartust põgenenud preester Joann Setšnik koos naise ja lastega. Munkade abiga ehitati pühasse mäesse koobaskiriku, mis sai 1473. aastal sisse õnnistatud Novgorodi peapiiskopi Feofili loal Jumalaema Uinumise pühal. Joann Setšnik pühitses end mungaks Joona nime all. Klooster-kindluse müürid ehitas Vene tsaar Ivan Julm Liivi sõja aastail1553—1565. Kivid olid toodud kahekümne versta kauguselt Irboskast ja sellega pidid tegelema pea kõik ümbruskonna talupojad. Vallikraavid kaevasid aga sõdurid hiljem Peeter I käsul. Väidetavalt leidis kloostri ülemise sissekäigu juures 1570 aastal intsident kus ootamatult saabus kloostrisse tsaar Ivan Julm isiklikult, talle läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Tervitussõnade asemel lõi tsaar kloostriülemal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut saades aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu tsaar kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellest ajast peale «vereteeks». Tsaar olla oma järelemõtlematut tegu kahetsenud kogu elu vältel ning saatnud Petseri kloostrile palju kinke. Kas see jutt on tõsi või legend ei tea, ühe teise versiooni kohaselt olevat bojaaride konservatiivse opositsiooni juht vürst Andrei Kurbski oma kodumaa reetnud ja põgenenud 1564. aastal Leetu. Enne seda oli Kornelius tuntud Kurbski lähedase sõbrana. Vürst külastas Korneliust kloostris ja pidas temaga kirjavahetust. Kui tsaar Ivan hakkas oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, langesid tema viha alla ka Kurbski sõbrad, nende hulgas Kornelius, kes mõningatel andmetel hukati Pihkvas. Igatahes oli siin päris lahe ringi kolistada, seda enam, et külastajaid oli suhteliselt vähe

Muidugi lilli on siin kloostris ikka hullult ja milline imeline roosilõhn siin levib…. Ükskord tahaks ära käia ka sealsetes katakombides kuhu lastakse ainult teatud aegadel ekskursiooniga. Ja muidugi peaks uurima kas müürikäikudesse ka lubatakse.