-
Vao – Kiltsi
Koguaeg on hulgutud mööda Eestimaa servi, seekord vaatasime mis seal keskel kah on. Võtsime suuna Vao poole, teel põikasime sisse Järva – Jaani servas oleva Schillingite kabeli juurde. Kabel ise mittemidagi ütlev aga pilgu peale viskamist väärib küll. Kabeli juurde läheb ilus allee. Kabeli ümber paikneb kalmistu mille rajasid omalaajal Kuksema mõisa tollased omanikud Stackelbergid umbes 19. sajandi algul. Esimene teadaolev matus toimus siin 1803. aastal. Hiljem on kalmistu tuntud uute omanike Schillingite kalmistuna. Kalmistule on olemaolevate hauatähiste järgi maetud 23 lahkunut, teiste allikate järgi on sinna maetud 18 lahkunut. Kui kabel uuritud võtsime suuna sihtpunkti poole.
Vaos tegime väikse tiiru ümber tornlinnuse. Sisse kahjuks ei saanud, see on avatud miskitel väga kummalistel aegadel. Linnus on ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Linnus restaureeriti 1986. aastal Vao sovhoosi eestvedamisel. Linnuses pidavat olema linnuse ja mõisa ning ümberkaudsete külade ajalugu tutvustab ekspositsioon I korrusel. II korrusel on keskaegne eluruum, kus asuvad lavatoorium (kätepesukoht) ja dansker (käimla). Praegune sisustus pidavat jäljendama ruumi endisaegset ilmet. Aknaid kaunistavad vitraažid. Salapära lisab müürisisene trepp, mis viib keldrisse. Kuna sisse ei saanud siis luusisime ringi ümbruses. Seal oli päris edev maja. Kahju, et maha jäetud, seal on olnud kunagi ilmselt vesiveski. Kui varemed kah uuritud võtsime suuna Kiltsi mõisa poole.
Kiltsi mõisas tegime ka väikse tiiru ümber mõisa. Siin me ka sisse ei saanud seekord. Aga eks aeg oli ka hiline juba. Mõis iseenesest on väga põneva ajalooga. Mõis püstitati keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Gilsenite suguvõsa andis paigale Kiltsi saksapärase rööpnime GILSENHOF. Mõis on olnud Asserinide, Uexküllide, Zoegade, Manteuffelite, Rosenite ja Benckendorffide perekonna käes. Aja- ja kultuuriloos on Kiltsi lossil, mis aastail 1816-1846 kuulus meresõijtale ja õpetlasele Adam Johann von KRUSENSTERNILE (1770-1846), eriline koht. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Krusensternidele kuulus mõis käesoleva sajandi alguseni. Perekonna matmispaik asub Väike-Maarja kirikuaias. 1920. aastast alates asub lossis kool. Põnevat lugemist selle mõisa kohta on siin
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti oma Stockmanni uurimas.
Juba ammu kuulsin midagi Eesti oma “Stockmannist” Are külas aga sinna uurima pole olnud aega minna. Rahvasuu räägib sellest imejutte ja isegi ajakirjandusest mõned korrad läbi jooksnud. Igakord on kiire kas Pärnu poole või kodupoole 😀 😀 Nüüd sattus üks mittemidagi tegemise päev olema 😉 Are vanasse sigalasse on tõesti kokku veetud igasugu träna mänguasjadest mööblini välja, asi näeb muidugi rohkem muuseumina välja aga noh maitse asi. Mina igatahes seal midagi tarka ja vajalikku omale küll ei leidnud. Aga võibolla oli lihtsalt sitt päev kauba ostmiseks 😉 Vanakraami kogujatele ilmselt ühtteist on, vanad trenazöörid näiteks 😉 Muidugi küünlafännidele on seal kõikvõimalikke küünlajalgu nõrkemiseni. Ainuke äge asi mis mulle silma jäi oli puidust taldrik siilide ja maasikatega 😉
Et päev luhta ei läheks põikasime tagasiteel läbi automuuseumist. Vanas Halinga kaubakeskuses kuhu hiilgeaegadel veeti bussidega eestlasi igast nurgast kokku ostlema pole tänapäeval suht midagi järgi. Ongi hostel ja automuuseum ainult muud ei midagi. Iseenesest päris lahe muuseum, enamjaolt on eksponaatide puhul tegu nõukogude autotööstuse toodanguga. Väidetavalt olla see EL suurim NL autode muuseum. Väliselt paistavad autod olema taastatud vägagi korralikult muidugi mis neil kõhus on kahjuks ei näinud. Isegi soomustatud Volga oli olemas 😉
Üks auto oli seal isegi korralike puitvelgedega ja rehvid olid Garfield. Pole isegi kuulnud sellisest rehvitootjast. Huvitav kumb oli ennem kas rehv Garfield või kass Garfield 😉 Üks ilus sinine 2141 oli kah täitsa olemas, kohe kodune tunne tuli 😀 Mul oli omalajal samasugune ainult Žigulli mootoriga ja ilma kollaste udukateta. Oli teine kunagi vallavanema auto aga sain omale osta. Sõber tegi mootorile veel korraliku remondi, kõik sisu kaaluti ja lihviti paika. Oi kurja kus see oli püss 😀 kiirendus polnud küll suurem asi aga selleeest lõppkiirus oli muljetavaldav. Nii mõnigi tol ajal popp Opel Ascona nägi ainult tagatulesi kaugusesse kaduvat.
Vot selline rollu on ka kunagi täitsa olnud ainult vanem mudel, rohelist värvi ja kast oli kuudiga. Aga vot Jawat ple mul olnud selle asemel oli Pannonia 😀 😀 Muuseum täiesti vaadatav ja täitsa soovitan möödaminnes sisse astuda on ju teine ilusti tee ääres.
Tagasiteel põikasime veel läbi Haimrest ja luusisime vähe mõisapargis. Huvitav, et aidal olid veel säilinud lükanduksed… Polegi mujal enam selliseid täheldanud. Mõisa pargis pidi olema kuskil ka taastatud jääkelder aga selle uurimine ununes ära, nüüd on põhjust tagasi minna 😉 Mõis ise põletati maha 1905 aastal ja peale seda ei taastatud. Vähesed säilinud varemed on veel näha.
Huvitav asjandus seal pargis on muidugi pargipaviljoni varemed mida rahvasuu kutsub Muhamedi kabeliks. Ehitatud on kabel ilmselt 18. sajandi lõpus. Kabeli olevat ehitanud Haimre mõisniku poeg Alexander Uexküll oma idamaise kallima jaoks. Islami sümbol “poolkuu” olnud veel 1960 -ndatel kabeli esiküljel nähtav.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Narva lahingu eelmäng
Seekord kuidagi nende lahingutega eriti tihe teema. Alles oli Kukrusel, nüüd on siin Narva servas miskis teeäärses pargis. Kusjuures seda sattusime vaatama puht juhuslikult nö möödasõidul olles 😀 Ega midagi loomulikult tuleb ju kohe vaatama minna mis toimub. Siin oli sõdimiseks ruumi laialt. Üks kahur oli seekord kuidagi eriti vallatu 😉 iga paugu järel tuli pikk suitsurõngas millel suur saba taga 😀 😀
Kui piisavalt pargis hullatud pandi kola kokku ja kimati Narva poole tagasi. Pärast pidavat linnuses väike lahing olema 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.1 Järvamaa – Virumaa
Lõpuks ükspäev õnnestus pikalt planeeritud Läti trip, kaks autotäit rahvast koos ja minek. Plaan oli kolada veidi pikemalt kui ainult nädalavahetusja võtta asja rahulikult. Ööbimiskohti ette ei planeerinud, need vaatame spontaanselt seal kuhu me just jõudnud oleme uneajaks 😉 Esimese suurema peatuse tegime vanatehnika varjupaigas. Siin küll juba sada korda käidud aga ikka on põnev, igakord on midagi uut juurde toodud ja meestele ju ikka meeldib tehnikat näppida 😉 Siin läks ikka õige mitu tundi enne kui edasi liikusime.
Järgmise peatuse tegime Porkunis. Uurisime vähe milline on olnud järve veetase aastate jooksul ja mis värk nende ujuvate saartega on. Porkuni järv koosneb neljast osast: Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Alumine järv. Järvest saab alguse Valgejõgi. Edasi kobisime nn küngassaarele kus on paemuuseum, mõis jne. Natuke ajalugu kah selle saarekese kohta…
1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874 ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne. 20. saj algul oli Porkuni vallaakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele. Hetkel on siin nii mõis kui kool tühjad, miski aeg olid isegi müügis kui ma ei eksi. Aga ühes säilinud linnusetornis on täiesti asjalik ja toimiv paemuuseum. Tutvusime muuseumi eksponaatidega ja turnisime ka katusele. Seal on vaateplatvorm kust avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Porkunist edasi põikasime korra sisse Vao tornlinnuse juurde. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal. Orus voolab oja, mis saab oma veed lähedastest Mõisamaa allikatest, andes alguse Põltsamaa jõele. Linnus on nelinurkne ja neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks. Ilmselt peale Jüriöö ülestõusu muutus selliste tornlinnuste ehitamine populaarseks aga kahjuks ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Sisse me siia ei saanud, kuna tulime ju ekspromt. Sisse saab sinna ainult ettetellimisel. Edasi liikusime Kiltsi mõisa.
Kiltsi mõis on ilmselt püstitatud keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Kuigi Kiltsis oli väike, ilma sisehoovita linnus, oli tema XVI sajandi sõjaliste sündmustega märkimisväärne. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Koht on olnud aegade jooksul paljude mõisnike valduses. Eestlaste jaoks neist vast kõige kuulsam on meresõitja ja õpetlane Adam Johann von KRUSENSTERN. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Kolasime kogu mõisa läbi keldrist katusealuseni, keldrid on ilmselt veel linnuseaegsed… Päris põnev oli, igaljuhul soovitan seal käia. Kolasime ka seal Krusensterni tubades, uurisime kaarti mis renoveerimise käigus põranda alt leiti ja muidugi ka kirja mis kraabitud aknaklaasile 😉
Kiltsist edasi liikusime Emumäele. Turnisime vaatetornis nautides vaateid ümbrusele ja kolistasime läbi peaaegu kogu mäe vaatamisväärsused. Lõpuks kobisime sinna püstkoja juurde laagrisse. Püstkojast saab maa sisse ehitatud onni kus saab rahulikult lavatsitel ööbida. Siin me tänase öö veetsimegi…
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Piiteri nurgatagused vol.2
Hommikul kimasime otse Krestovski ostrovisse. Algselt oli plaan külastada lõbustusparki ja delfinaariumi. Metroost väljudes tiksusime mööda tänavat otse lõbustuspargi poole. Pargis luuras meid üks usin oravake, oli teine üsna julge ja tuli ligi manti nuruma. Kahjuks meil talle midagi pakkuda ei olnud. Edasi oli pargis väike vahva kivilatern. See kingiti jaapanlaste poolt Peterburile 300 aastapäeva ja sõbralike suhete hoidmise eest. Siin tsillisime vähe erinevatel atraktsioonidel, luusisime pargis jne. Päris äge kohake ja turisti siia ei tooda ning enamus inimesi ei teagi, et Piiteris dino- ja lõbustuspark on 😀 See on jälle selline lahe kohake kus soovitan igaljuhul käia. Tegevust jätkub nii suurtele kui väikestele ja hinnad suht mõistlikud.
Kui lõbustuspargist sai kopp ette käisime siinsamas lähedal oleva väiksel saarel kus asub Kirovi nimeline kultuuri- ja puhkepark. Asssa raks kus see oli äge koht tiksumiseks. Eriti tsill on seal muidugi käia oma südamedaamiga jalutamas…. ükspäev teen ära 😉 No ikka niiiiiiii super koht. Rahulik, vaikne park ja need lõputud lillepeenrad, vanikud, tiigid, promenaad, kaunistatud paadid jne jne. Nu seda peab oma silmaga nägema. Isegi meie sõbraga käisime seal suu lahti 😀 😀 et mida värki. Müts maha tegijate ees. Ja niimoodi märkamatult oli päev viuh läbi, delfinaariumi ei jõudnudki…
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Peterhof
Piiteris sõbral külas olles tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Ühistransport on ikka Piiteris ulmehea. Hüppasime marsasse ja tuld, pilet 50 rutsi. Kohapeal luusisime veidi ülemises pargis mis on tasuta, alumine park on tasulise sissepääsuga. Sõber võttis kohaliku piletid ja juba olimegi alumises pargis. Luusisime pargis, käisime ka sealses vasakus osas mis oli remondis aga peatselt tehakse lahti. Kui piisavalt luusitud mõtlesime, et tagasi Piiterisse lähme Meteoriga.
Lonkisime promenaadi mööda sadamasse. Jõudsime täpselt õigeks ajaks, Meteor just sildus. Kobisime peale, pilet oli 900 rutsi. Kui rahvas peal anti otsad ja tuld piiteri poole. Krt polnudki varem sellise riistaga sõitnud…. Aga sõlmi tegi see riistapuu ikka uhkelt 😀 Veitsa ajaga olime juba keset Piiterit.
Piiteris läksime jänesesaarele. Tegime vähe aega parajaks. Viskasime jänesele münti ja uudistasime äsja lõppenud liivakujude festivali töid. Eestlaste töö oli kah täitsa olemas 😉
Kui jänesesaar kah inspekteeritud tiksusime vaikselt läbi pargi Smolnõi poole. Smolnõis Vovkat ei näinud ja panime edasi. Vahepeal jäi teele vägev malmsild ja olimegi lõpuks hotellis
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Wittenstein ajakeskus.
Otsustasime veel enne ziilu lahkumist külastada Paide linnust kah. Seal töötab vahva ajamasin ja lubati ka ajastukohaseid toite 😉
Esimesel korrusel oli vähe vikuaega ja lühike kino eesti ajaloost. Nurgas seisis ilmselt Eesti ainuke “ruunikivi”, abiks ikka 😀
Edasi siit sai ajamasinaga läbi erinevate korruste, igal korrusel oli oma ajastu. Krt rebisin ühe ukse lahti, seal taga oli miski vennike danskeril istumas 😀 Kukkus kohe rämedalt sõimama ja rahvusvahelisi käemärke näitama 😀 😀
Vabariigiaegsel näitusekorrusel oli hullult erinevaid pilte ja jalgratas mille pakikal orad püsti… Huvitav milleks need küll seal olid. Eks kogu see näitus seal väikse huumoriga läbi Eesti ajaloo.
Viimasele korrusele oli kohvik tehtud. Päris lahe oli seal ringi käia ja akendest ümbrust vaadata. Mõtlesime proovida ka ajastukohaseid toite. Tellisin siis muinasaegse põdraliha peekoni täidisega ja kuningateaegse kaerakile. Miskipärast oli neisse suratud hullult astelpaju mis ei teinud sugugi neid roogi heaks vaid pigem tapsid kõik muud maitsed. Tavaliselt kui restoranis on liha väga piprane siis on see hakanud juba roiskuma ja pipar varjab vähe 😀 😀 Aga miks siin astelpaju???? Põdraliha iseenesest oli enamvähem kui poleks olnud astelpaju aga kaerakile kriitikat ei kannata olen ikka kõvasti paremat saanud. Ziilu võttis omale tsaariaegse nõgesekreemiga täidetud kanafilee, seal kah astelpaju aga õnneks seal ei tapnud see hullult maitset ära. Magustoiduks võttis vabariigiaegse rukkileivavahu, see kannatas täitsa normaalselt süüa.
Paidest edasi kimasime kodupoole Kuimetsa kaudu. Kuimetsas uurisime vähe kohalikku karstiala, soovitan käia kui keegi pole seal veel käinud. Päris huvitav kohake. Ilusti parkla, kemps ja katusealune piknikuks olemas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
