Pärast pikka talve on esimese kuldnoka kohtamine ilmselt üks oodatumaid sündmusi. Selleks et linnud kodu ümbrusesse pikemalt peatuma ja pesitsema jääksid saab paljugi ära teha. Ilmselt tänapäeval pole enamik inimesi meisterdanud kuldnoka või tihase pesakasti.

Pesakastid… kellele ja milleks? Pesakasti ülespanek on kindlasti üks tuntumaid viise lindude kodu juurde meelitamiseks. Alguse on see komme saanud ilmselt inimeste himust lindude munade järele. Eelmisel sajandil pandi pesakaste aga hulganisti üles metsadesse, et linnud aitaksid vähendada puidukahjurite hulka. Tänapäeval ehitatakse pesakaste enamasti siiski selleks, et kodu juures tegutsevad linnud silmale ja kõrvale rõõmu pakuksid. Kõige tavalisemad kinnised pesakastid on mõeldud neile lindudelekes elavad puuõõnsustes ja -pragudes või ehitiste ja muude rajatiste uuretes, kasutavad looduslikke õõnsusi või rähnide mahajäetud kortereid. Neile linnukestele saabki appi tulla inimene pesakastiga. Eestis kasutab kinniseid pesakaste peaaegu 30 linnuliiki. Pesakastid leiavad kasutust talvelgi – mõnele linnule ööbimispaigana, teisele toidulaona. Seega võib pesakaste üles panna aastaringi. 

Enamasti tehakse pesakaste tihase- ja kuldnokasuurustele lindudele. Meisterdades tuleb meeles pidada, et kast ja ava oleksid piisavalt suured ja kast vastupidav. Kui poest võib leida ka täiesti kõlbmatuid pesakaste, siis ise meisterdades ja juhiseid järgides on peaaegu kindel, et mõni lind selle omaks võtab. Ei ole olemas pesakasti, mis sobiks kõigile lindudele. Nii nagu on väga erinevad lindude kehamõõtmed, on erineva suurusega ka nende kodud – ikka väiksemale väiksem ja suuremale suurem. Kuigi pesakasti mõõtmed on juhistes sageli esitatud iga liigi kohta, on need siiski vaid ligikaudsed. Looduses ei leidu ju kahte täpselt ühesugust oksaauku või puuõõnsust. Kes tegelikult kasti elama asub, see selgub ikka alles kevadel. Pealegi võivad omanikud ka vahetuda. Kuigi katsetada võib igasuguste materjalide ja vormidega, võiks pesakast siiski olla võimalikult looduslähedane ja ilma liigsete lisanditeta.

Kui soovite, et pesakast kestaks aastaid, tuleb see teha tugev ja vastupidav. Pesakasti materjaliks vali vähemalt 2 cm paksused lauad. Vastupidavam on okaspuulaud, kuid selle juures tuleb jälgida, et ta vaiku ei ajaks. Kasuta kuivi laudu, sest märg materjal praguneb ja kaardub kuivamisel. Pesakasti sisemine pool peab kindlasti olema kare. Pesast väljumiseks peavad pojad ronima avani mööda kasti seina ja libe või tahapoole kaldus kast võib muutuda neile lõksuks. Katus võiks ulatuda üle kasti servade, eest vähemalt 5 cm. Ära pane pesakastile istepulka. Lindudele seda vaja ei ole, kuid röövlitele on see hea toetuspunkt. Ära värvi pesakasti seinu. See teeb kasti umbseks ja ka niiskus ei pääse hästi välja. Lindude pesakaste võib üles panna igal ajal. Eri liigid alustavad pesitsemist eri ajal ja mitmed liigid pesitsevad suve jooksul ka kaks või kolm korda, valides igaks korraks sageli uue kasti.

Pesakast peab olema kas püsti või ettepoole kaldu. Lennuava võiks avaneda lõunasse või itta, kindlasti mitte põhja ega selles paigas valitsevate tuulte suunas. Kast paigalda poolvarju, nii et päike sellele pidevalt peale ei paistaks. Kast võiks olla puutüvel võra hõredamas kohas, et lind saaks pesale lennata. Pesakasti kõrgus maapinnast ei ole lindudele eriti oluline. Üldiselt tihasesuurustele lindudele on sobivaks kõrguseks maapinnast umbes 2–4 m, kuldnokale ja temast suurematele lindudele 3–6 m. Kuldnoka pesakastid võivad paikneda lähestikku või isegi ühel puul mitu tükki. Tihased ja enamik teisi linde oma liigikaaslasi väga lähedal näha ei taha ja vajavad suuremat territooriumi. Nende pesade vahe võiks olla vähemalt 15 m. Kõige parem on teha pesakaste eri liikidele, siis ei häiri elanikud üksteist ja on endal ka põnevam. Täpsemalt saad lindude eluolu kohta lugeda Eesti Ornitoloogiaühingu lehelt.

Ka Sina võid aidata, tule meie õpituppa ja teeme lindudele kodu!