Ükspäev sai kiiruga katsetatud mõne küünlaga sportlikust huvis. Aga täna võtsin asja natuke pikemalt käsile 😉 Sai siin erinevatest kohtadest tükikaupa mesilasvaha sebitud ja päris huvitav on see värk. Vaha värvus varieerub suht palju ja seda ilma kustlikku värvainet lisamata 😉 Algul mõtlesin, et miks nii aga tuleb välja, et vaha värvus oleneb lisandite (mesi, taruvaik, suir) sisaldusest. Algselt on värskelt toodetud mesilasvaha puhas valge. Kasutamise käigus omandab vaha värvuse, mis võib varieeruda helekollasest tumepruuni kuni mustani. Erinev värv vihjab ka tarusisesele tegevusele. Vaha kollased toonid pärinevad taruvaigust ja õietolmu värvidest. Vaha koosneb rohkem kui 300 koostisainest, mis võivad regiooniti erineda vastavalt mesilastele kättesaadavate korjetaimede erinevusele. Kuid kohalikust floorast veelgi enam määravad vaha koostist pärilikud omadused. Vaha täpne keemiline koostis on geneetiliselt määratletud ning seega on sama piirkonna vahad keemiliselt sarnasemad kui kaugemate piirkondade vahad. Tsiteerides Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi taimekaitse osakonna teadur Reet Karise kirjatükki…. Mesilasvaha on inimesed kasutanud ilmselt sama kaua kui mettki. Juba vanas Egiptuses kasutati mesilasvaha kosmeetilistes ja raviotstarbelistes salvides, sellest valmistati küünlaid ja maalimiseks vajalikke värve. Mesilasvaha lisati ka nende segude hulka, mida kasutati surnukehade mumifitseerimiseks. Tänapäeval on mesilasvahal väga palju kasutusviise, kuid 80% läheb mesindusse tagasi kärjepõhjade tegemiseks. Ülejäänud 20%-st on tuntuimad küünalde ning vahapitserite valmistamine. Kergesti vormitavat vaha kasutatakse ka erinevate anumate õhukindlaks sulgemiseks. Vaha vetthülgavad omadused on viinud selle kasutamisele riiete, jalatsite jm. veega kokkupuutuvate nahkade või tekstiilmaterjalide veekindlamaks muutmisel. Mesilasvaha on väärtuslikuks vahendiks erinevate söödavate materjalide koostises: puuviljad säilivad paremini, kui need on pärast valmimist ja korjamist kaetud imeõhukese vahakihiga, arstirohud muutuvad kergemini neelatavaks, kui need katta mõne pehme ja sileda materjaliga, nagu näiteks vaha. Mesilasvahal on leitud olevat turseid alandavaid ja põletikuvastaseid omadusi.

Ühesõnaga võtsin vaha sooja ja voolisin mõned küünlad. Piltidel on näha kuidas varieerub vaha värv. Meisterdamisel kasutasin nii Eesti kui Inglismaa päritolu mesilasvaha. Väliselt ei tee mingit vahet mis on mis 😀 😀 ja vot ei ütle ka 😉 Ajaviiteks katsetasin ära ka kaua need küünlad põlevad… Koonuse kujulised põlevad ca 100 minutit ja silinderjad põlevad ca 120 minutit. Aga eks see põlemisaeg oleneb paljudest teguritest…. Kas küünalt on enne süütamist hoitud külmikus, milline on ümbritsev temperatuur jne jne. Ja voolimisega saab tõesti head pehmed käed, pole mingit kreemi vajagi 😉 Soovijad saavad minult nüüd mesilasvahast käsitööküünlaid omale sebida või õpitoas neid ise meisterdada.

Tegin väiksed ettevalmistused õpitoa läbiviimiseks. Hunnik erineva jämedusega tahti parajaks lõigatud ja vaha kah 😉 Pildil ilusti näha kuidas vaha värv varieerub ja sugugi mitte kunstlikest värvainetest 😉 Millest värvierinevus tuleb kirjutan ükspäev pikemalt 😉

Nüüd jääb vaid oodata toredate õpilaste sooviavaldusi meisterdamiseks 😉 Kui sa tead kedagi kes teab kedagi kes tahab meisterdada oma väikeste käekestega küünlaid siis juhata ta siia 😀

Krt võibolla ma olen mingi imelik…. aga vahel ikka panen mõne küünla põlema, kas lihtsalt meeleolu loomiseks või kellegi mälestamiseks. Küünaldega on see jama, et poest saab neid kõikvõimaliku kuju, värvi ja lõhnaga. Aga mulle need vänge keemia lõhnaga küünlad ei istu, eelistas mõnusat looduslikku lõhna. Vahel kuskil ringi tuuritades olen üsna palju sattunud kirikutesse kus põlevad mesilasvahast küünlad… vot see on selline mõnus lõhn. Kusjuures igas kirikus nii ei ole, viimasel ajal olen spetsiaalselt käinud nuusutamas kas on või ei. On selline 50/50… ilmselt on mindud odavama vastupanu teed ja parafiinist hakatud kirikuküünlaid tegema. Tekkis väike sportlik huvi kust saab päris mesilasvahast küünlaid. Egas midagi interneedum aitab 😀 😀 Tuleb välja, et neid ikka tehakse ja müüakse aga päris kirved on. Kuna linna oli asja siis peale asjatamist kolasin nii mõneski käsitööpoes otsides mesilasvahast küünlaid… See ülesanne polnud lihtsate killast 😉 Neid tegelikult ei ole…. lõhnavad keemia järgi… või ei tea müüja küünla koostist, kas on 100% puhas mesilasvaha või on sisse segatud parafiini. Netist neid ka tellida ei taha, mul selline imelik haigus… silmad on näpu otsas 😀 😀 Tahaks ikka ennem katsuda ja nuusutada kas on õige lõhn….

Egas midagi kui häda käes lendab kana ka mesipuusse 😀 😀 Sebisin miljonist erinevast kohast kokku nii mesilasvaha kui tahid. Värske kogemus näitas, et kõiki asju ühest kohast polegi võimalik saada 😉 ja hind on ka äärmusest äärmusesse. Aga nüüd on kõik vajalikud asjad koos ja läheb katsetamiseks.

Mõni muidugi hakkab nüüd kiunuma, et mis vahe on…. küünal on ikka küünal ükskõik millest seda ei tee 😀 😀 Ega omal oli algul sama mõte aga mida vanemaks saad seda rohkem hakkavad igasugu kiiksud välja lööma 😀 Tahad proovida midagi sellist mis on unustusehõlma vajunud jne jne. Ah jaa ühes kirikus küsisin miks just mesilasvahast küünlaid kasutatakse kirikus. Vastus oli päris huvitav… tuleb välja, et mesilasvahast küünlaid on kasutatud kirikutes juba sellest ajast kui maod veel rääkisid ja sellel lihtsal põhjusel, et kui küünlad on õigesti tehtud põlevad kaua, ühtlase leegiga, ei tahma ega tilgu ning põlevad täielikult ära. Nende küünalde puhul pidi jälgima, et taht oleks jämedamat sorti, sest vaha põleb aeglasemalt. Väidetavalt puhastavad need küünlad õhku, rahustavad ja tasakaalustavad oma imelise lõhnaga. Mnjh sellel võib isegi iva sees olla…. kes seda tahma jõuaks ikoonidelt maha pesta… Kusjuures olen tähele pannud küll, et osades kirikutes on miski hull suitsuvine üleval aga osades ei ole… Kuid pole kunagi mõelnud sellele miks see nii on.

Kogusin siia interneedumist kokku mõned näited ja seletused mis vahe on küünlal ja küünlal 😉 Omalgi oli päris huvitav lugeda neid asju. Ei tea muidugi kas see tõsi on aga ju on ikka iva asjal.

Parafiin… Kõige levinum ja odavam küünla valmistamise tooraine mida valmistatakse naftatööstuse jääkainest ning hind sõltub ka suuresti maailmaturu nafta hinnast. Parafiin on naftast deparafiinimisel eralduv värvitu vahataoline ollus. Siin on mängus ennenägematu kogus kasumit ning keskkonnale erilist tähelepanu ei pöörata. Parafiinist küünlad eraldavad ka kõige rohkem CO2 ning jätavad endast maha suurema ökoloogilise jalajälje.  ¾ kõigist küünaldest valmistatakse parafiinist, sh kõige popimad on teeküünlad. Olenevalt valmistamise viisist on siin erinevused, kuidas küünal põleb, kui palju tahma ajab või palju põlemata jääb ning kas värv on ainult peale kantud või läbib tervet küünalt. Odavad küünlad eraldavad põledes kahjulikke jääkaineid õhku, sh vääveldioksiidi, mis on sisse hingates kahjulikud ning tundlikele inimestele ei sobi. Kõige kahjulikumad ja isegi vähki tekitavad ained, tulevad hoopis värvist, lakist või sünteetilistest lõhnaainetest. Kõige odavam ja lihtsam on tehases pressida parafiinigraanulid kokku ja lisada taht. Tihtipeale on küünal kergem, kui teised, lähemalt vaadates võivad olla nähtavad graanulid või väikesed õhuaugud küünlas. Samuti põlevad nad väga kiirelt ära ja lõhnavad kunstlikult.

Steariin… Tähtsuselt teine tooraine on steariin, mida  valmistatakse taimsest või loomsest toorainest. Enamasti valmistatakse neid palmi- või sojaõlist. Kõlab päris hästi, kuid siingi peab jälgima päritolu ja valmistaja sertifikaate.  Palmiõli saadakse õlipalmi viljade pressimisel, ta on taastuv tooraine ja inimesele kahjutu. Tõelised keskkonna sõbrad jälgivad siin hoolikalt, kas tegemist on tavapõllundusega või öko sertifikaadiga, sest palmipuude istutamiseks hävitatakse tuhandeid hektareid vihmametsa ning seetõttu on palmiõli sattunud suure põlu alla. EL on kombeks toodetele märkida, et need ei sisalda palmiõli. Öko sertifikaadiga palmiõli toodete jaoks saadakse tooraine metsa laastamata ja kohalikke keskkonna tingimusi arvestades. Valmistamisel sulatatakse vaha ja valatakse vormi. Need küünlad on raskemad ja põlevad tunduvalt kauem, kui parafiinist küünlad. Üksikud käsitöömeistrid valmistavad ka nö uputamise meetodil küünlaid, kus kiht kihilt kastetakse taht kuuma vahasse ning saadakse nii eriti vastupidav ja kvaliteetne küünal. Küünla tooraine reedab hind… steariinküünal on peaaegu kaks korda kallim parafiinist küünlast.

Sojavaha… on looduslik vaha ja taastuv ressurss, kuid on madala põlemistemperatuuriga, mistõttu on puhtalt sojavaha küünlaid võimalik teha ainult anumatesse. Ühtlasi on sojavaha ilma säilitusaineteta kiiresti riknev, mistõttu sisaldavad sojavaha küünlad enamasti lisaaineid mis võivad olla tervisele kahjulikud. Soja on kultuurtaim ja seda kasvatatakse nagu meil rapsi.

 Mesilasvaha… Kõige kallim ja kvaliteetsem on mesilasvaha, mille osakaal küünalde müügist jääb kõvasti alla 0,5%. Tihti on tal kergesti tuntav kärjemuster. Mesilasvaha valmistavad töömesilased, kes väljutavad seda oma vahanäärmetest kärgede valmistamiseks. Vahanäärmed paiknevad töömesilaste tagakeha kolmandal, neljandal, viiendal ja kuuendal kõhulookel. Igal lookel on kaks läbipaistvat vahapeeglikest. Vahapeeglite all paiknevad vaha eritavad rakud, mis mesilase kasvades muutuvad põietaolisteks ning täituvad vedela vahaga. Vaha tungib läbi kitiini peeglikese pinnale ja hangub väikeseks plaadikeseks. Mesilased hakkavad vaha eritama 3–5 päeva vanuselt ning lõpetavad korjemesilastena 18–20 päeva vanuselt. Mesilasemadel ja leskedel vahanäärmeid ei ole. Põlemisel eraldab ta mõnusat mesilasvaha lõhna ning on energeetilises mõttes kõige parem kodudele. Väidetavalt on mesilasvaha üks väheseid looduslikke kütuseid, mis põlemisel neutraliseerivad õhus tolmu, allergeenid, vingugaasi ja muud halvad lõhnad. Seega on tegemist loodusliku õhupuhastiga. Neid küünlaid on soovitatav põletada enne magamajäämist inimestel, kel on hingamisraskused (nt. astmaatikutel)

Oma tervisest lugupidavad inimesed võiksid jälgida, millise küünla nad oma kodus põlema panevad. Eriti kui majas on ka lapsi või tundliku hingamisteedega inimesi. Parim valik on mesilasvaha küünlad või öko steariinist küünlad, mis on valmistatud taastuvast metsandusest kohalikku keskkonda kahjustamata. Kui aga ei raatsi head küünalt osta, siis on hubase valguse saamiseks võib osta kimbu patareisid ja LED küünlad 😀 😀 😀

Selle postituse pildid on netist virutatud, loodan, et autorid ei pahanda kui ma neid reklaamin 😉 Aga nüüd siis selle iva juurde millest alguses oli jutt 😀 😀 et siis minu katsetused 😉 Hmm, kannatab teha küll ilma probleemideta 😉 kui tehnoloogia ennem süvitsi selgeks tehtud. Esimest korda katsetasin ja p… ei läinudki 😀 😀 Tuba on mõnusat meelõhna täis… aga ma pole veel küünalt põlema pannudki 😉 Ükspäev proovin valada ka mõned küünlad.

Ühesõnaga kes tahab mesilasvahast käsitööküünlaid siis minult saab 😉 Ja huvilised saavad õpitoas ise ka käed pehmeks 😉 sõna otseses mõttes. Oma väikeste käekestega küünalt voolides saab kaks – ühes… ilusa oma kätega valmistatud küünla ja mee järgi lõhnavad siidised käed 😉 Täpsem info õpitoa kohta on “Tegevused” rubriigis.