-
Veel natuke pidurit kiiresse temposse
Mõnda aega tagasi sai keraamikat näpitud ja lubatud, et kordame 😉 Nüüd see siis käes. Vidinad ahju ja tuli räästasse 😀 😀 Kurja termomeetri saime peaaegu põhja.
Näppisime ahju lahti, seal sees ikka päris soe vist. Keraamika täitsa hõõgus… Ja tulemused päris ägedad. Peab vist veel kordama 😀 😀
-
Vähe vaheldust kiiresse temposse
Koguaeg kiire ja eriti puhata pole aegagi, veelvähem sõpradega midagi korraldada. Aja mahavõtmine muutus juba üsnagi aktuaalseks. Kamp kokku ja tuulduma 😉 Kõigepealt ikka läbi ajaveskist. Uurisime vähe ümbrust ja ajaveski tegemisi. Siin toimetab isegi paar ringikest, enamjaolt muidugi keraamika teemalised. Isegi põletusahi olemas. Siin saab ka ürituseks ruume rentida. Aga meie läksime ajas veel veidi tagasi ja külastasime Rebala muuseumi. See igavesti äge muuseum. Kahju ainult, et lahti jube lühikest aega, paar päeva nädalas ja talvel saab siia üldse ainult külastusaja eelneval kokkuleppel. Aga iseenesest tasub seal muuseumis käia end harimas küll.
Lõpuks jõudsime ise ka Kunstikrati Suvekoolis natuke keraamikat nokitseda. Natuke värvidega mäkerdamist ja vidinad ahju sooja 😀 Hagu ikka nii alla, et leek korstnast väljas 😀 😀 Lõpuks olid asjad küpsed ja sai imetleda omi saavutusi. Päris tsill teema ajaviiteks, seda tuleb korrata 😉
-
Veidi vaheldust kiiretesse tööpäevadesse.
Hullult toimetamisi viimasel ajal olnud ja veidi puhkust kulub marjaks 😉 Viikingiteküla hea koht vahelduseks. Seal saab tsillida aegajalt ümber kehastades viikingilaeva kapteniks või relvameistriks. Kõik on teretulnud laevaga sõitma või meisterdada. Kuna ma seal igapäevaselt ei toimeta siis tuleb sõidu või meisterdamise ajad eelnevalt kokku leppida… Või jälgida reklaami Viikingiteküla FB lehel 😉 Kui tunned endas olevat natuke viikingit siis tule meisterda omale varustus ja lähme laevaga retkele 😉
-
Padise klooster uues kuues.
Peale Laitse raadiojaamaga tutvumist üritasime ühe hooga ka Padise kloostrit lähemalt uurida. Sattusime siia kohe esimesel avamise päeval luusima. Varasemalt siin ikka küll ja küll käinud ja nüüd peale renoveerimist saab võrrelda mis värk on. Kõigepealt viskasime pilgu peale valitsejamajale. Mõnda aega tagasi nägi see veel välja nagu peldik aga nüüd väljast vinksvonks. Ja ega seestki paha polnud. Asja kallal oli ikka vaeva nähtud. Turismiinfokeskus ja väike meenepoeke ka olemas. Plaanis on siin hakata ka õpitubasi läbi viima. Mantelkorsten ilusti säilitatud ja garderoob sees 😉 Mis seal valitsejamajas ajalooliselt põnevat on olnud ei tea. Aga omalajal kui von Rammide pesakond muutus liiga suureks ja mõisa ei mahtunud siis osa suguvõsast käis väidetavalt valitsejamajas magamas 😀 😀 Poe seinas on säilitatud ka vana seif, huvitav oleks teada kui vana see tegelikult on.
Kui valitsejamaja uuritud kobisime kloostrisse kah. See nüüd piletiga ja enam ei saa 24/7 sinna luusima. Õnneks on siin natuke kainet mõistust säilinud ja piletihind pole ulmeline, mitte nii nagu tehti Haapsalu linnuses… Kõvasti on korrastatud ja igal nurgal on infotahvlid. Keldrites terve hunnik igasugu põnevaid kive püsinäitusena väljas mis renoveerimise käigus leiti. Isegi kempsud on ehitatud ja invalift. Kõik endised pimedad nurgatagused on korras ja valgustatud, lust kohe käia 😉 Muidugi ühel infotahvlil väike “kala” ka…. Tekstis on kirjutatud, et väljakaevamistel leiti pronkskatel ja samas edasi on kirjutatud tekstis vaskkatel… Et siis nagu kumb leiti… Aga noh ikka juhtub. Ühes keldris oli ka väike arvuti moodi asi puutetundliku ekraaniga, seal sai uurida kloostri ajaloo kohta ja teisel pool oli miski äraarvamise mäng. Seekord ei viitsinud seda näppida aga ükspäev näpin ja vaatan kuidas funkab. Vahe on ikka märgatav sellega mis oli ennem ja on praegu.
Isegi torni saab nüüd normaalselt minna, ei pea kartma muhku pähe saada 😉 Ma muidugi turnisin nii tornis kui värava kohal müüri serval.
Rahvast tuli järsku hullupööra palju, eriti tsiklimehi. Tsikleid oli terve plats täis. Tegime tiiru peale väljastpoolt kah ja kobisime edasi luusima. Üldiselt on päris kobedaks tehtud ja tasus käia küll.
-
Viikingiteküla talvelaager
Sai käidud piilutud sel aastal ka vikulaagrit, varasemalt olen ikka vahel osalenud ka mõne õpitoaga. Sel aastas on muidugi siin toimumas juba teine üritus. Alles mõnda aega tagasi oli holmgang. Kurja ilm rämedalt kehva, sadas kõikvõimalikku ollust. Küll vihma, lund, lörtsi jne. Tavaliselt on ikka veebruaris külma ka olnud ja pole pidanud põlvini mudas hullama aga noh jah…. seekord läks nii. Just äsja kirjutasin blogi ühest varasemast talvelaagrist, siis oli veidi külma ka 😉 Tunnen kaasa mõõgavõitlejatele kes pärast oma läbimärga varustust kuivatama peavad. Linnuses oli muidugi päris mudane tänu sellele sajule. Võitlejad kobisid linnuse esisele platsile, seal vähemalt polnud muda nii palju. Nats vaatasin üritust ja kobisin sisse ära, külm hakkas.
Suures saalis nagu alati väike laat ja õpitoad. Sel aastal ma ise osaleda ei viitsinud. Vaatab mis tulevik toob, ehk järgmine aasta osalen kui õnnestub.
Mõne aja pärast hakkas linnuses vibuturniir, Dmitri viitsib ikka sellega pusida ja mõtleb päris ägedaid lahendusi välja. Igaljuhul palju põnevam kui kuivalt märklauda lasta.
Peale turniiri oli väike kontsert ja mõned päris põnevad loengud. Mingi aeg peale õhtusööki pidi olema autasustamine aga seda ma ootama ei jäänud, kobisin koju ära. Tegelikult võiks selliseid üritusi rohkem olla, päris lahe vaatemäng on 😉
-
Holmgang Viikingitekülas.
Sain puhtjuhuslikult teada holmgangi toimumisest Viikingitekülas. Vot ei saa aru miks selliseid ägedaid üritusi väga ei reklaamita. Aga eks see FB on reklaamiks paras porno koht ka nagu iseenda s… kogemus näitab. Seal ei tea kunagi mis hetkel sul lihtsalt konto kinni pannakse või koguni kustutatakse. Miskipärast kuulen viimasel ajal sellisest probleemist päris paljude inimeste käest. Tundub, et FB on asunud usinalt takistama inimeste äritegevust aga see selleks. Päris alguseks küll kohale ei jõudnud aga pole hullu. Kohal olid väidetavalt peale meie st. Eesti omade ka külalised Peterburist ja Pihkvast. Võis täitsa olla 😉 Päris lahe oli vaadata vahel ka natuke teistmoodi mõõgavõitlust. Holmgangi reeglid tiba teised.
Kes veel ei tea, siis holmgang on rituaalne viikingite duell mille käigus selgitati omavahel kõikvõimalikke asju. Holmgangile võis vastase kutsuda igaüks olenemata oma staatusest. Üldjuhul viidi holmgang läbi 3 – 7 päeva jooksul alates väljakutse saamisest. Selle käigus selgitati välja nii juriidilisi lahkhelisi, võlgade tagasimaksmist, varalisi kohustusi, auküsimusi. Kui väljakutsutu ei ilmunud kohale loeti nõudmised tõendatuks. Kes kohale ei ilmunud võidi nimetada halvustava nimega «Niðingr» – see tähendas au kaotust ja raskematel juhtudel isegi võidi määrata surma. Holmgangi iseloomu tõttu peeti seda päris karmiks vaidluste või auasjade selgitamise süsteemiks. Mingil ajal läks see süsteem natuke “käest ära” ning kõvemad vennad asusid seda süsteemi pahatahtlikult kasutama nõrgematelt maa, naiste ja muu vara ülevõtmiseks. Uuesti asja kontrolli alla saamiseks kuulutati holmgang lausa väljaspool seadust olevaks. Mingismõttes sarnanes holmgang keskaegsete rüütliduellidega, ainuke vahe oli, et neid võis korraldada ainult eliit. Niisiis sai seda asja nüüd näha vikus, ma muidugi ei tea mille või kelle peale seal vaidlus käis. Huvitav oli muidugi see, et võitlejad viitsisid vehkida üüratu suurte kilpidega….. mis nagu asja point…
Vahepeal prooviti ka linnust vallutada väravate kaudu. Võitjate naised olid muidugi väga mures, et nüüd neid ei vägistatagi vaenlaste poolt 😀 😀 😀 Aga noh ehk elasid üle seekord selle mure 😉
Sõdalaste saalis toimus pirukate tegemise õpituba. See oli päris tore üritus iga soovija sai käed jahuseks teha ja sealsamas kaminas pirukad valmis küpsetada. Ma ise neid tegema ei viitsinud hakata, kes muidu pilti oleks teinud 😉 aga maitsta anti mulle neid küll. Täitsa vinksvonks pirukad olid.
Vahepeal toodi natuke kala ka 😉 millest osatakse vikus imehead toitu valmistada.
-
Seebimeistril külas
Ükspäev käisin vaatasin kuidas searasvast saab seep. Heal tuttaval oli parasjagu pada tulel ja rasv podises 😀 😀 Kõige ehedam ökovärk, midagi ei lähe raisku. Kui vanasti maal praeti pea kõik asjad searasvaga siis nüüd ei taha sellest keegi kuuldagi midagi.
Ma vahel harva kodus kasutan pannukate praadimisel, hoopis teine maitse on kui õliga praetud kookidel. Ega vanasti searasv ainult praadimiseks olnud, juba siis tehti vahet mis kuhu läks. Paremad palad sulatati toidu tegemiseks, nirumad läksid seebi või küünalde tegemiseks. Ja mitte ainult searasv, kõik muude loomade rasv kasutati samuti ära. Küünlaid tehti enamjaolt lambarasvast. Seebi keetmiseks sobis kõik kus vähegi rasva küljes, näiteks, sooled, siseelundid jne kõik läheb kaubaks 😉 Isegi surnud loomad keedeti seebiks. Väike vahe siiski seebi mõistes rasval on. Veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Saartel keedeti seepi hülgerasvast, mis haises koledalt ja nägi välja must nagu karus… aga väidetavalt pesi välja kõik plekid. Eestis seebi keetmine kodus on ilmselt alguse saanud keskajal. Vanasti kasutati muidugi seebistumise tagamiseks tuhaleelist, mis saadi kasetuha leotamisel veega. Käis see protseduur umbes nii… sõelutud kasetuhale valati peale kuum vesi ja jäeti settima. Kui vesi settinud kurnati see tuha pealt ära ja sellega keedeti seep. Leelis pidi olema nii kange, et toores muna ujus peal. Tuhaleelisega seebi keetmine on päris pikk protsess, seetõttu kasutatakse tänapäeval tuhaleelise asemel seebikivi. Muidugi ega see, et seep keedetud ja vormi valatud ei tähenda, et kohe võib sellega pesema hakata. Et sellest ollusest saaks hea seep peab see laagerduma vähemalt paar nädalat soojas ja kuivas kohas. Parimaid seepe laagerdatakse lausa mitmeid kuid. Seebi sisse võib lisada meresoola, savi, muda, vetikaid, lilli või mida iganes. Siinjuures peab muidugi hoolikalt mõtlema mida seebile lisada… Lisandid on küll edevad ja ilusad aga kõik see lisa peab ju alla minema kanalisatsioonist…..
Seda seebivärki saab proovida seebimeistri juures õpitoas ise kah. Paari tunnikesega saab valmis keedetud ja meelepärasesse vormi valatud. Edasine seebiks saamine võtab tiba rohkem aega 😉 See on nagu vanasti majaehitus 😉 ühel aastal valad vundamendi ja järgmine aasta tõmbad seinad püsti 😀 😀 Ühesõnaga tahab veidi laagerdust 😉
Sai natuke valmis seepe ka näpitud. Pole paha… ei mingit rasva lõhna. Suht lõhnavabad ökoseebid kui just polnud lisatud vähe vanilli või mõnda muud lõhna 😉 Aga isegi need lõhnad sellised mõnusalt tagasihoidlikud, mitte nii nagu poeseebil rämedalt vänge keemialõhn juures.
Kellel sellise mõnusa kodukootud ökoseebi vastu huvi siis seda saab sebida kas tegijalt otse või meie poest. Valikud on põnevad 😉 Kas lihtsalt seebitükk või siis nö. “taaskasutus pakendiga” mis sobib nõude, pesu, ihu või mille iganes pesemiseks.