-
Rohepöörde ämbriga kolistamas
Ükspäev oli lihtsalt kiiresti vaja mingit suuremat neliveolist töölooma mis jõuaks normaalselt vedada ka ca 1 – 2 tonnist haagist. Autosid müügil nagu putru aga kui sul on vaja midagi konkreetset siis unusta ära, et midagi leiad. Rohepöörde hulluses on kõikide siiani vägagi normaalsete tööautode mootorid ära kohitsetud. Seda enam, et minu kindel “kiiks” oli manuaalkast, nagu selgus siis ka nende valik on olematu. Lõpuks sai välja selekteeritud 3 varianti, Amarok, Ranger või Hilux. Sai neid kõiki näppimas käidud korduvalt, müüjad kiitsid üksteise võidu neid kui autosid millega isegi Jumal sõidab 😉
Tuustisin läbi kõikvõimalikud foorumid. Accelerista lehel jäi silma uue Hiluxi testsõit, kuigi jutt tundus muinasjutulise ülistusoodina kirjutatud, eriti kütusekulu osas. Raske auto ja väikese mootori puhul võib artiklis mainitud kütusekulu olla ainult taganttuulega allamäge sõites. Paberi järgi olla see lausa 7L/100km, ei tea muidugi kust selline paber võeti aga ju siis kuskil oli. Mina isiklikult olen näinud paberit kus on kirjas hoopis teised numbrid ja neid võite teiegi allolevalt pildilt näha. Kusjuures tänaseks päevaks on need numbrid veelgi suuremaks muutunud, ei tea kas kardeti “Kolkswageni” petuskeemi väljatuleku tagajärgi ka enda nahal tunda ning suures hirmus pandi veidi reaalsemad numbrid paberile 😀 😀 Lõppkokkuvõttes pani valiku paika mitte hind, tuled ja viled vaid lollikindlus, kandevõime ja garantii. On ikka suur vahe kas garantii on 2 või 10 aastat. Kuna hetkel polnud manuaalidest midagi muud võtta peale 2,4L Hiluxi, oli küll üks 3L Amarok aga see langes kohe valikust välja automaadi tõttu. Seega kodustasin ühe Hiluxi.
Nüüd siis veidi lähemalt roheämbrist 😉 Hiluxiga nüüd siis pea 100 000 km käru sabas Eestimaal tuuritatud. Auto ise väliselt hea ja senini töökindel olnud aga… Jutt sellest, et jaapanlased teevad autosid meetodil plekk värvitakse kahelt poolt ära ja siis tõmmatakse plekk värvi vahelt viuh välja vastab ilmselt tõele 😀 😀 Sõites need pleki laadsed tooted vibreerivad, tundub kohe-kohe lendavad minema 😀 Metalli puudumine keredetailides selgus puht juhuslikult, siis kui auto tagurdades välja suri ja vajus praktiliselt olematu kiirusega vastu väravaposti. Ei mingit raginat ega kolinat, mõtlesin, et ok pole hullu, kraapis veidi värvi ära 😀 Aga siis kui välja vaatama läksin pidin perseli kukkuma, esitulest kuni poole esiukseni oli kogu külg läinud, nagu poleks olnudki. Jäin mõtlema, et kui juba see väike libisemine viis pool külge ära mis siis saab kui paugu paned…. Krt ja kusjuures selle asja juures ei saa aru mis kuradi asi selle auto juures kaalub kui plekke pole. Väiksed japsid on vist raami tinast teinud, värv nüüd küll üle 2 tonni ei tohiks kaaluda 😀 😀
Ja nüüd see teine reaalsus kütusekulu. Tegelikult ei vasta ükski paberil olev kulu reaalsusele. Kuigi kastile on kate peale pandud tuuletakistuse vähendamiseks ja kärul on ka kate peal. Kui nüüd tühjalt sõita ilma käruta siis saab selle keskmise no enamvähem sinna 10 kanti aga nagu natukenegi viskad kolu kasti ja paned käru sappa on reaalsus hoopis teine. Seda korduvalt testitud silmini täis paagi meetodil pikki maid sõites. Keskmiseks tuleb sellisel juhul 13-14 sajale olenevalt tuulesuunast 😉 Kiirendusest ei hakka rääkimagi, siin oled ühel pulgal nende poolemeelsete rekkameestega (vabandan normaalsete juhtide ees) kes kaherealisel üritavad igal võimalikul juhul üksteisest mööda saada. Ühel on piiraja 89 teisel 90, Jüris hakkab möödasõitu tegema ja Kosel saab mööda, sabas kilomeeter vihaseid juhte 😀 😀
Mu vana RAM 4,7 mootoriga võttis keskmiselt samapalju olenemata sellest kas on midagi sabas või ei. Täpselt sama võrdlust olen teinud vanakooli V70, kui muidu keskmine 6,5 siis 1,5 tonni sabas on kulu ca 7 seega mitte märkimisväärne kulu tõus. Sama on 2,8 Voya, kui keskmine 9 siis käruga praktiliselt sama. Kui nüüd vaatame 2,8 mootoriga Hiluxit siis ametlikult on selle kütusekulu väiksem kui 2,4 Hiluxil. Kas see ka päriselus nii on ei ole katsetanud, aga ühe tuttava 2,8 Hiluxi omaniku sõnul pidi väiksem olema küll. Muidugi tõstab mootorite kütusekulu ka igasugu rohevidinate lisamine mis kokkuvõttes ei anna miskit erilist kasu vaid pigem kahju, vähendades mootori ressurssi. Mis need igasugused mõttetud rohevidinad on EGR, Adblue ja muu näol on ilusti maakeeli lahti kirjutatud siin artiklis.
Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et tööautole muruniitja mootori installimine on alla igasugu arvestust ja tegi korralikust tööloomast naerualuse, veelvähem on see roheline. Aga ju selle asja mõtlesid välja naftamagnaadid koostöös autotootjatega 😉 Paneme suurele autole väikese mootori, see näeb väliselt välja tõeliselt roheline ja kõik pimedusega löödud rohepöörajad kohe kummardavad saamata aru, et tegelikult võtab see mootor rasket kere vedades rohkem kütust kui suur mootor võtaks. Kasu on kahepoolne, rohepöörajad ja naftamagnaadid on rahul.
Minu uus normaalne auto oleks juba ammu uuesti RAM aga kahjuks nuditi see ka rohehulluses ära. Kuid juba käivad jutud, et järgmise aasta mudelil on uuesti tagasi vana hea 5,7. Ilmselt saadi mikimaal ruttu aru muruniitja mootori mõttetusest. RAM on siiski mõeldud tööautoks mitte linnas laiamiseks. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et kui tahad olla roheline siis mitte mingil juhul ära osta muruniitja mootoriga autot. Osta suure mootoriga auto, kulub kõvasti vähem kütsi ja saab normaalselt tööd ka teha 😉
Ja ei maksa targutama hakata, et ühes potis saab teha nii suppi, praadi kui magustoitu. Kui meil on päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid ja Hiinas on söeelektrijaamad siis on meil kõik roheline. No ega ikka ei ole küll. Kui mõned aastad tagasi Islandil vulkaan purskas kas meil oli siis roheline või.. See tahm tegi meilgi ilusa ilma söeks. Sahara liivatorm tõi meilegi tolmu. Kanada metsapõlengu suits värvis meilgi taevast. Neid näiteid on nõrkemiseni. Aga ikka on see hullus mõne peas kampaania raames. Viime CO taseme nulli my ass… mis siis kasvaks? Seletage mulle lollile ära miks siis taimekasvatuse suurtootjad kasutavad CO generaatoreid kasvuhoonetes, kui CO on saatanast. Ilmselt on globaalse soojenemise jutt poliitikute hästi väljamõeldud vale, et toetussummadega taskuid täita. Kõikvõimalikud andmed on ju tegelikult lihtsalt kättesaadavad, kusjuures keegi isegi ei vaidlusta neid andmeid, neid lihtsalt ignoreeritakse. Rohehulluse eesmärk on elada keskajas, tuul on – siis purjetad. Tuult pole – vehiks aerudega või viskaks sütt katlasse aga ei tohi, see on kallis ja saastav. Seega istu ja oota millal tuul tuleb. Nett tuleks kinni panna ja hakata päris elu elama. Hiigelsuured serverid toodavad liiga palju sooja, sealt see maa soojenemine tulebki 😉 Aga ei saa, see on inimõiguste piiramine. Mis siis, et see pole roheline 😀 😀
-
Kuusevõrsesiirup
Sada korda kuulnud kuusevõrsesiirupist aga ise veel katsetanud ei olegi. Egas midagi pillid kotti ja asja katsetama 😉 Kõigepealt tuli sebida pinutäis kuusevõrseid. Need head pehmed ja vitamiinirikkad niisamagi maiustada. Keetes sai nendest rohelistest asjandustest mingi hall ollus 😀 😀 Välimus proovima igatahes ei kutsunud 😉 aga asi polnud veel valmis ka. Keeta tuleb seda värki muidugi mehiselt, enne kui asja saab. Aga nüüd tagantjärgi tean öelda, et see möllamine oli seda väärt.
Vahepeal said puud otsa ja läksin kuurist lisa tooma. Kurinahk küll astun uksest sisse ja täpselt silmade kõrguselt paneb riida pealt lind viuh minema, palju ei puudunud, et oleks “Colti” järgi haaranud 😀 Siis alles nägin, et vennikesel seal korter ja pere ka sees. Need muidugi istusid hiirvaikselt ja ei lasknud end segada. Sebisin mõned puud ja viskasin varvast, et mamma saaks tagasi omi asju ajama tulla.
Nii, lõpuks peale mitut tundi podisemist oli hallist ollusest saanud imeväel ilus läbipaistev punane siirup, poleks uskunud, et selliseks muutub. Kuusevõrsesiirupi saamiseks on ka teine moodus aga see on väga ajamahukas,võtab aega nädalaid. Lihtsam ja kiireim moodus on keeta. Kasutatakse seda nii raviks kurguvalu kui ka köha puhul või kõikvõimalike toitude maitsestamisel. Nüüd kui see värk valmis sai katsetasin õige mitme toiduga. See on tõsiselt hea värk ainult, et üle ei tohi pingutada. Eriti hea oli minumeelest segada vahukoore sisse ja maasikatega maiustada 😉 Kes tahab samuti nautida maitseelamusi siis veidi on veel järgi 😉 Aga hoiatan, seda kauaks ei jätku…. liiga hea on 😉
-
Koriluse uued tuuled
Inimesed omnivoorina pistavad hamba alla kõik mis vähegi kannatab. Tänapäeval see veel eriti mugavaks tehtud, kõik mida hing ihkab tuuakse koju kätte Bolti, Wolti või jumal teab kelle poolt. Aga vot küsimus selles ongi mida kõik see kiirtoit või muu mudru sisaldab. Mikimaal ilmselt on palju “pontsikuid” ja “Michelinimehikesi” just tänu kiirtoidule 😉 Mulle meeldib igasugu vanu retsepte katsetada ja proovida mis siis loodusest tegelikult ka süüa kõlbab. Kes vähegi loodust tunneb see metsas nälga ei jää. See muidugi maitse asi aga päris huvitavaid toiduelamusi saab kui vähegi viitsid katsetada. Polegi ammu oma katsetuste kohta midagi kirjutanud. Eelmisel aastal sai siin katsetatud pilliroojahuga. See oli päris lahe, andsin küpsiseid maitsta ikka paljudele ütlemata millest need tehtud on. Kõik söödi ära ja nõuti juurde, kui ütlesin millest tehtud ei tahtnud keegi uskuda 😀 😀 selle kohta saab pikemalt lugeda siit. Seekord kolistasime veidi metsas ja uurisime mida sealt head saab 😉 Üksik ekskavaator oli metsa ära eksinud ja möllas kraavikaldaid puhastada, kohe hea oli jalutada selle sabas. Sõnajalga juba oli aga see ei isutanud väga
Kasepungade jaoks juba veidi hiljaks jäänud aga kuusevõrsete jaoks liiga vara 😉 Lõpuks piirdusime nõgesega. Pidavat hea kotletimaterjal olema. Egas midagi kindad kätte ja korilusega tegelema…
Kui kott nõgeseid täis siis padavai kodupoole ja pannile tuli alla. Kurja küll need olid täitsa söödavad ja kippusid vägisi ennem otsa saama kui pildistada jõudsin 😀 😀 Neid tuleb kindlasti veel teha 😉 Kõlbab küll umbrohi süüa ja kurinahk on täitsa maitsev 😉
-
Seebimeistril külas
Ükspäev käisin vaatasin kuidas searasvast saab seep. Heal tuttaval oli parasjagu pada tulel ja rasv podises 😀 😀 Kõige ehedam ökovärk, midagi ei lähe raisku. Kui vanasti maal praeti pea kõik asjad searasvaga siis nüüd ei taha sellest keegi kuuldagi midagi.
Ma vahel harva kodus kasutan pannukate praadimisel, hoopis teine maitse on kui õliga praetud kookidel. Ega vanasti searasv ainult praadimiseks olnud, juba siis tehti vahet mis kuhu läks. Paremad palad sulatati toidu tegemiseks, nirumad läksid seebi või küünalde tegemiseks. Ja mitte ainult searasv, kõik muude loomade rasv kasutati samuti ära. Küünlaid tehti enamjaolt lambarasvast. Seebi keetmiseks sobis kõik kus vähegi rasva küljes, näiteks, sooled, siseelundid jne kõik läheb kaubaks 😉 Isegi surnud loomad keedeti seebiks. Väike vahe siiski seebi mõistes rasval on. Veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Saartel keedeti seepi hülgerasvast, mis haises koledalt ja nägi välja must nagu karus… aga väidetavalt pesi välja kõik plekid. Eestis seebi keetmine kodus on ilmselt alguse saanud keskajal. Vanasti kasutati muidugi seebistumise tagamiseks tuhaleelist, mis saadi kasetuha leotamisel veega.
Käis see protseduur umbes nii… sõelutud kasetuhale valati peale kuum vesi ja jäeti settima. Kui vesi settinud kurnati see tuha pealt ära ja sellega keedeti seep. Leelis pidi olema nii kange, et toores muna ujus peal. Tuhaleelisega seebi keetmine on päris pikk protsess, seetõttu kasutatakse tänapäeval tuhaleelise asemel seebikivi. Muidugi ega see, et seep keedetud ja vormi valatud ei tähenda, et kohe võib sellega pesema hakata. Et sellest ollusest saaks hea seep peab see laagerduma vähemalt paar nädalat soojas ja kuivas kohas. Parimaid seepe laagerdatakse lausa mitmeid kuid. Seebi sisse võib lisada meresoola, savi, muda, vetikaid, lilli või mida iganes. Siinjuures peab muidugi hoolikalt mõtlema mida seebile lisada… Lisandid on küll edevad ja ilusad aga kõik see lisa peab ju alla minema kanalisatsioonist…..
Seda seebivärki saab proovida seebimeistri juures õpitoas ise kah. Paari tunnikesega saab valmis keedetud ja meelepärasesse vormi valatud. Edasine seebiks saamine võtab tiba rohkem aega 😉 See on nagu vanasti majaehitus 😉 ühel aastal valad vundamendi ja järgmine aasta tõmbad seinad püsti 😀 😀 Ühesõnaga tahab veidi laagerdust 😉
Sai natuke valmis seepe ka näpitud. Pole paha… ei mingit rasva lõhna. Suht lõhnavabad ökoseebid kui just polnud lisatud vähe vanilli või mõnda muud lõhna 😉 Aga isegi need lõhnad sellised mõnusalt tagasihoidlikud, mitte nii nagu poeseebil rämedalt vänge keemialõhn juures.
Kellel sellise mõnusa kodukootud ökoseebi vastu huvi siis seda saab sebida kas tegijalt otse või meie poest. Valikud on põnevad 😉 Kas lihtsalt seebitükk või siis nö. “taaskasutus pakendiga” mis sobib nõude, pesu, ihu või mille iganes pesemiseks.
-
Küünlameisterdamise õpituba.
Muidu nokitsen küünlaid ise teha aga seekord tegime neid toreda seltskonnaga õpitoas. Kõigepealt tegime väikse ekskursiooni Viikingite külas, rääkisin natuke küla tegemistest ja siis proovisime naturaalsest mesilasvahast ökoküünlaid meisterdada. Iga õpilane proovis meisterdada kahte eri kujuga küünalt. Nagu piltidelt näha saadi edukalt hakkama 😉 Aitäh meeldivale seltskonnale. Kelle huvi selle õpitoa või küünalde vastu siis täpsema info leiab tegevuste või poe rubriigist 😉
Piltide autor Kaisa Högren
-
Pilliroojahu vol.8
Nii, eelmisest katsetusest juba tiba aega möödas. Ega see eelmine kook väga välja ei tulnud ka, oma lollusest muidugi…. Ei viitsinud retsepti süveneda, et see kook on söödav kastmega 😀 Egas midagi, uued katsed järgmise retseptiga 😀 Netist retsept ja läks asendamiseks, purupõhja sisse läks kõik mille jäägid kapis vedelesid 😀 😀 kaerahelbed jne. Nisujahu sai asendatud pilliroojahuga ca kolmandiku osas. Sai see taigen siis plaadile pressidud, peale ikka kohe mõnuga õunu ja ikka mõned mustsõstrad kah, et saaks rõvedad lillad laigud koogile 😀 😀 Kõige peale sai installitud kohupiim hapukoorega kuhu sai mõni muna ka sisse pistetud.
Igatahes valmis ta sai ja ikka kordades parem kui eelmine oli, seda sai juba mõnuga kohvi kõrvale näksida. Küla peale jagasin kah igaks juhuks, mõtlesin… äkitse mul liiga hea seedimine ja kurinahk ei tee mulle midagi. Katsetamisest juba immuunseks muutunud. Aga kurja need jäid ka ellu ja isegi junnilõikajal ei visanud rihma maha. Seega inimkatsed võib vist lõppenuks lugeda. Selle jahuga on muidugi nüüd siuke värk, et ma mõtlesin tänapäeval peale Hiinlaste seda keegi enam ei pruugi aga…. Tuleb välja, et Euroopas mõnes riigis täiesti kasutusel tänapäevalgi. Praegu käib sebimine, et saada neilt retsepte ja tehnoloogianippe. Ükspäev kui need käes kriban uue teema. Aga seni kes tahab ise katsetada seda värki siis minult saab jahu.
-
Küünlategu
Sai täna tehtud natuke küünlaid tellija mõõtude järgi. Tulid välja küll ja täitsa kobedad 😉 Need siis mõõtudega 6 x 8 cm. Nende põlemisaega kahjuks veel ei tea aga äkki saab teada 😉 Igaks juhuks sai neid kohe tiba rohkem tehtud 😉 Need jämedad kreemjad rändasid Valga poole, kollased on veel poes täitsa saadaval. Nii, et kellel on vaja mingeid erimõõtudega küünlaid andke märku, leiame lahenduse 😉
