-
Haapsalu piiskopilinnus uues kuues
Enne remonti sai ikka Haapsalu linnuses kordi käidud aga peale remonti polegi veel siia saanud. Ükskord isegi üritasime minna aga siis oli pilet räme kallis. 12€ eest ikka väga ei roni muuseumi, eriti kui seal veel varasemalt korduvalt käidud ja midagi erilist loota ei ole. Tegime uue katse ja ennäe imet… pilet ainult 9€. Ei tea kas saadi aru, et varasemalt oli pilet ülemäära kallis ja lasti hinda alla või on praegu mingi hooajaväline hind 😀 😀
Linnuse keldrid ilusti arheoloogilisi leide täis, mis sealt renoveerimise käigus leiti ja natuke juttu kah juures. Nendele kes pole selliseid asju käes hoidnud on näitus isegi päris vaadatav. Minu jaoks kahjuks midagi erilist ei olnud. Ah jaa kerisahi oli ka ilusti välja kaevatud ja eksponeeritud.
Paar väikest ajanäitaja atraktsiooni oli ka
Kirikusse sai ka sisse ja ega ei saanud juhust kasutamata jätta ning piiluda “Valge Daami” tuba ka 😉 Päris asjalik lõhnakuusk oli tehtud käepärastest materjalidest 😉 Päris korralik “hoiupõrsas” on siin kirikus ka olemas, ei tea kui vana on… Kas kiriku algusaastatest või hilisem….
Kolistasime edasi linnuse poolel. Alumisel korrusel oli joru kõikvõimalikke raidkive linnuse ehitusajast. Mõned mõõgad, hellebardid ja sõjarüüd ka, need muidugi “Made in India” nagu ikka. Üks vitriin sisaldas päris mehiselt kõikvõimalikke kahureid. Huvitav kas kõik olid omalajal linnuses kasutuses.. Kuigi võib eeldada, et olid. Väidetavalt leiti omalajal väljakaevamiste käigus linnuse “kolikambrist” terve joru neid. Mõned isegi üsna haruldased ja dateerimisega jäädi natuke jänni. Ilmselt osad pärit kuskilt Euroopa valukojast. Kuna sarnaseid on Poolas Malborki muuseumi relvakollektsioonis. Siin on ka mõned malmkahuri. Müüri sisse isegi lift aretatud millega saab korruste vahel tsillida.
Lõpuks turnisime müüridel kah. Sealt avaneb linnuseõuele ja linnale päris kobedat vaadet. Muidugi Lible töökohta siin enam ei saa, oleks ju võinud renoveerimise käigus ju selle ka jonksu teha. Kellatornist ikka palju kobedam vaade. Küsisin järgi miks torni ei saa… Selle peale kosteti, et päästeamet tõmbas paanika üles, nende arust pidavat sinna minek ohtlik olema. Vanasti tegelikult sinna ju sai ja keegi ei kiununud, nüüd kahjuks mingi pehmondus igas asjas. Noh kokkuvõtvalt võiks öelda, et korda on küll ilusti tehtud aga kuidagi “kuiv” on. Varasemalt olid siin ikka põnevamad näitused. Korra tasub käia küll. Ainuke asi mis häiris ja mitte vähe… Kõik on jube sirgeks ja steriilseks aetud. Võiks tilguti ka kuskile nurka panna näeks rohkem palati moodi välja.
-
Haapsalu raekoda.
Haapsalus luusides oli vaja veidi aega parajaks teha. Ja kus sa seda ikka pimedal ja külmal ajal teed kui mitte muuseumis 😀 Raekoda tundus selleks täiesti sobilik olema. Raekoja ees platsil jäi silma üks ratasrist, mis teema sellega on ei tea, aga ükspäev uurin järgi. Raekoda ise ehitatud 1775 ja alates 1950 on siin muuseum olnud. Ei tea mis püsinäitus siin varem oli aga hetkel oli “Kuurortlinna teejuht”, see pidavat siin olema juba aastast 2014. Näitusel saab tutvuda Haapsalu eluoluga 19. sajandi lõpust kuni 1940. aastani suvitaja pilgu läbi.
Püsinäituse poolel näeb nii vanu linnaplaane kui ka kohalikke puitpitse. Siin on säilinud ka üks vana rauduks põneva ornamendiga. Päris äge oli ka ilus vaskne vanniahi ja istevann 😉
Teise poole peal näeb endise linnapea kabinetti aastatest 1929 – 1940 oma ajaloolise sisutusega meenutamaks aega mil siin töötas viimane okupatsioonieelne linnapea Hans Alver. Väikest apteegi väljapanekut jne. Mõned paarid kääre kah 😉 😉 Tänapäeval ilmsed väga vähesed teavad milleks selliseid kääre kasutati… Minge muuseumi saate teada 😉
-
Käsmu näitus Noblessneris
Puht juhuslikult jäi kuskilt kõrvu, et Noblessneri laevatehases on mingi näitus Käsmust. Pidavat viimane näitus olema enne kui see hoone maatasa tõmmatakse. See hoone pidavat olema Noblessneri sadamalinnaku üks suuremaid hooneid, lagede kõrgus lausa 20 meetrit. Hoone tõmmati püsti 1965 aastal ja seal tegutses veel üsna hiljuti laevatehas Väidetavalt keevitati siin ookeanidel kasutatavaid kõrgtehnoloogilisi kalasöödapargaseid. Paar viimast aastat on seal korraldatud hulk sündmusi: Scandi Lifestyle Weekend, ERKI Moeshow, Stancest autonäitused, Tallinn Art Week jne. Kahjuks pole sinna varem ühelegi üritusele jõudnud. Ühesõnaga oli siin EKA, Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli tudengite näitus KUIDAS RÄÄKIDA SALAPAIGAST SEDA REETMATA.
Näitus käsitleb Käsmu küla kaudu maaelu muutumist ja toimimist tänapäeva Eestis ning Käsmu fenomeni suvituskohana, kus käiakse juba sajandeid akusid laadimas. Saab näha maale, graafikat, installatsioone, videoid ja fotosid 19 autorilt, kellest mitmed on Käsmuga seotud ja lähtuvad teostes omaeluloolistest seikadest. Päris huvitav näitus ja hulga vineeri kasutatud, selle vineeri võiks omale saada peale näitust. Leiaks uut rakendust 😉
-
Aibolandsi muuseumi uurimas
Nii sai siis see muuseum ka lõpuks üle vaadatud 😀 😀 Miljon korda Haapsalus käinud ja isegi mitmeid kordi bussiga lapsi siia muuseumi vedanud aga vot ise polegi veel käinud. Muidugi veidi hiljaks jäänud selle asjaga, hooaeg läbi ja väliekspositsioon kokku pakitud. Ühe räästa all rippus ühepuupaat, huvitav kas see on haabjas või pärnjas….
Ilmselt on rootslased asustanud Loode-Eesti rannikualasid ja erinevaid saari juba ilmselt vikuajast saati. Miks just rootslaste asustus…. siin võis olla mitmeid põhjuseid. Tõenäoliselt oli tollastele meresõitjatele kasulik rannikuala asustatus, et oleks meresõitmisel kindlamad tugipunktid ja jumal teab mis veel. Muidugi moodustasid rootslased Eestis üsnagi suletud seltskonna tänu geograafiliste piiridele ja keelelisele barjäärile. Siinsele püsimajäämisele tegi üsnagi vägivaldselt lõpu II MS mis sundis kodu jätma ja Rootsi põgenema. Nõukaaja lagunemisel, kui hakati uuesti rääkima eestirootsi kultuurist ja vaatamata maade tagastamisele oleks olnud sinisilmne loota rannarootsi kultuuri taastumist sellise elava kultuurina nagu enne sõda. Muuseum on tänapäeval riiklik asutus. Selgus, et Rannarootsi Muuseum on olemas ka Stockholmis, peaks ükspäev seda ka tudeerima.
Muidugi huvitav nimetus muuseumil “Aiboland”…. Päris hea tõlgendus asjale… see on rannarootslaste oma nimetus alade kohta, mida nad Lääne -Eestis ja saartel kasutasid ja käsitlesid selle nimetuse kaudu oma kodumaana
Kui õues tiir peal siis viuh sisse uurima. Kõigepealt kohe väike päkapikutervitus 😉 Siin on ikka veidi vaadata ka 😉 Korralikud infotahvlid asustuse kohta jne. Muidugi eriti äge on siin rannavaip, mis on käsitsi tikitud eestirootsi naiste poolt ja kujutab endast kogu rannarootslaste eluolu läbi aegade.
Teisele korrusele minnes näeb tikitud aastaaegade tegevusi. See on päris ägedalt välja mõeldud värk. Mis mulle muidugi kohe silma jäi oli Naissaarelt pärit seinakell. See saareke oli kunagi praktiliselt peaaegu kodusaar enne kui “ärimehed” selle p… keerasid. Pruudi tanu oli ka päris huvitav, tavaliselt pannakse sinna külge rippuma ikka rahad aga siin olid suva plekitükid. Pruudi pilt ka oli olemas aga pruut oli sellise näoga nagu ta oleks vägisi tanu alla pandud 😀 😀 Muidugi õige mitmed vitriinid olid siin käbidega nii nagu Metsandusmuuseumis Sagadil. Milleks siin see teema ei jaga pointi…
Muidugi kohalikku kõikvõimalikku käsitööd on siin nii, et anna olla. Muidugi ma neid võinuge mida laser välja lõikab väga käsitööks ei nimetaks puhas masinatöö ju. Viskad tahvli vineeri alla ja ise lähed õlut libistama, tagasi tulles korja ainult valmis asjad kokku 😉 Aga iseenesest muuseum äge ja tuleb suvel uuesti tulla siis näeb väliekspositsiooni kah.
-
Sillamäe
Mõnda aega tagasi alles sai siin luusitud kogukonnatripi raames. Aga ega siis polnud siin pikalt aega laiata ja vaatamata jääb orgunnitud tripi ajal niikuinii kindlasti palju. Ekskursioone selleks tehaksegi, et saaks maitse suhu 😉 siis tahad uuesti minna. Nii ka Sillamäega, pealtnäha pole siin midagi erilist peale nõukaaegse “numbrilinna” kuhu pääses ainult erilubadega. Kõik ilmselt on kuulnud sellest siinsest kuulsast promenaadist aga muus ei teata midagi. Siin on tegelikult paar muuseumi ja juga ka 😀 😀 Kui promenaadil tiir tehtud suundusime kohalikku muuseumi uurima. Mõtlesin, et mis ta siin niiväga ikka on…. selline pisike külamuuseum paari eksponaadiga.
Muuseum oli väike kahekordne maja kortermajade vahel pargis. Aianurgas vedeles Volots ja nõuka vapp 😉 Need nagu polnudki muuseumi aukohal 😀
Aga tegelikkuses oli muuseum ikka väga kõva teema, vaadata sitaks ja täitsa tasus minna. Ühes toas oli see kinnise linna ja Silmeti teema siis natuke tüüpilist 50-ndate eluolu.
Nats ka sõja mudru, mida sealkandis vedeleb ilmselt siiani iga põõsa all. Isegi üks kuulivest oli ekspositsioonis, huvitav palju neid reaalselt sõja ajal kasutusel oli…
Natuke vanemat talukraami ja üks äge jalgratas. Muidu nagu polegi see ratas eriline aga tsekka sadulat 😀 😀
Ja ühes saalis oli päris kõva kohaliku geoloogi erakogu näitus. Kõikvõimalikke kive ja värke oli siin ikka nii, et anna olla. Kõik ilusti nummerdatud ja nimed juures. Vot siia tuleks saata kõik need kivikeste müüjad siis teavad ise ka mida tegelikult müüvad.
Teisel korrusel oli päris äge raadiote ja telekate püsinäitus. Nii mõnigi riistapuu oli kunagi omalgi olemas. Teises saalis olid nukuvankrid ja nukud aga see näitus oli läbi saanud ja juba peaaegu kokku korjatud. Siin muuseumis läks meil ikka õige mitu tundi. Teise muuseumi jaoks ei jäänudki aega. Huvitav oleks muidugi näha kuidas pommivarjend säilinud on 😉 Ühesõnaga teine muuseum ja juga jäävad järgmiseks korraks 😉
-
Jõhvi – Valaste
Asjaajamised sai planeeritust kiiremini valmis ja vaba aeg tuli ära kasutada produktiivselt. Võtsime projekti Jõhvi kindluskiriku. Kirik oli isegi lahti ja saime vähe uurida kirikut seest. Siin kirikus on ka muuseum aga kahjuks töötaja haiguse tõttu sinna sisse ei saanud. See asub kiriku võlvkeldris ja on eraldi sissepääsuga. Aga natuke kirikust endast ka paar sõna. Jõhvi Mihkli kirikut on esmakordselt mainitud 1364 seoses venelaste rüüsteretkedega. Kirik oli ehitatud kindluskirikuna mida ümbritses vallikraav. Algselt oli see väidetavalt võlvimata nelinurkne kaitseehitis, mille kitsad aknad paiknesid kindlusarhitektuurile iseloomulikult kõrgel ja hoonel oli vaid üks sissepääs. Hiljem ehitati siia isegi püssirohukelder. Jõhvi Mihkli kirik on suurim ühelööviline kirik, seetõttu on siin akustika väga hea.
Samas sai siin viimast päeva vaadata Iisaku muuseumi fondidest pärit kalendrite – tähtraamatute näitust. Jõudsime sellele veel kiire pilgu visata, ühest servast hakati juba maha võtma. Üritasin küll sebida, et äkki ikka kuidagi saame muuseumi ka aga peale erinevatele inimestele helistamist ei saanudki selgust kes keda asendama peaks ja kelle käes on võtmed. Egas midagi tuleb kiriku külastus veelkord ette võtta kui sinnapoole asja on.
Koduteel põikasime läbi Valaste joa juurest. Ma seal peale seda kui uus trepp ja matkarada tehti paar korda möödaminnes käinud. Aga alla pole viitsinud minna. Seekord otsustasin ikka all ka ära käia. Oi kurja kus seal on ikka treppi tehtud kanjonisse aga jummala äge on. Iga natukese maa tagant on infotahvlid ja üks puu oli ka risti üle laudtee kukkunud. Tiksusime vähe mere ääres ja turnisime üles tagasi. Tegelikult see matkarada tundus ka päris põnev olema aga see jääb teiseks korraks 😉
-
Jääaega uurimas
Üritan ikka aegajalt mõnda põnevat näitust või muud värki külastada. Viimasel ajal muidugi on see külastamise värk kuidagi niru. Üsna keeruline oli algul muude toimetuste vahel leida tsillimiseks aega aga nüüd juba asi selge kuidas toimetuste sisse sättida ka natuke tsilli 😀 😀 Minnes vaja ju ikka kuskilt läbi põigata. Seekord mõtlesime, et vaatame üle teeäärsed vaatetornid. Valgehobusemäe vaatetorni jätsime seekord vahele, sealt eriti midagi peale ümberringi laiuvate metsade ei näe ja peale vaatetorni seal midagi vaadata pole. Emumäe hoopis teine tera, see aga viimasel ajal muutunud tasuliseks. Muidugi väga ei näe mida seal selle piletiraha eest tehakse….. Kõik laguneb aga parandajaid pole näha.
Teine selline päris hea vaatega tornike on Lähtes. Vaated ümbrusele muljetavaldavad. Siia tasub ka alati sisse põigata selga sirutama.
Lõpuks jõudsime ka sihtpunkti. Väidetavalt olla jääaja keskus ainulaadne elamuskeskus terves Baltikumis. Siin saab tutvuda elusuuruses eelajalooliste loomadega ja uurida kuidas aastatuhandete jooksul on kujunenud maailm, jääaja tekkepõhjustega ja selle mõjust maakerale. Kui pikast uurimistööst kõht tühjaks läheb saab kohvikus keha kinnitada ja pärast Saadjärvel parvega sõita.
Natuke näeb siin ka arheoloogilisi leide, need pole küll Kalevipoja omad aga abiks ikka 😉 Ühesõnaga päris põnev kohake ja tasub käia. Eriti neil kelle silmaring ninast kaugemale ei ulatu. Aga siia peab planeerima aega ikka õige mitu tundi.
