-
Noarootsis
Noarootsi kandis kalmistutel asjatades näpistasime aega ka ümbruskonnaga tutvumiseks. Kõigepealt põikasime sisse Riguldi mõisa, iseenesest on Läänemaa mõisad välimuselt üsnagi tagasihoidlikud võrreldes muu Eestiga. Mõisa peahoone meenutab pigem suurt ja uhket taluhoonet kui mõisa. Mõis rajati ilmselt kuskil 1620 aastate paiku Robert Woldecki poolt ja aegade jooksul on käinud läbi nii mitmetegi kuulsate mõisnike käest. Tänapäeval on mõis erivajadustega noorte päralt. Sisse ei hakanud sinna minema, vaatasime põgusalt mõne kõrvalhoone varemeid ja tuiskasime edasi.
Edasi kimasime kiirelt Österby sadamasse, piilusime üle lahe Haapsalu panoraami ja võtsime suuna Saare mõisale millega tahtsime lähemalt tutvuda. Põikasime korraks sisse ka kohalikku pritsukuuri 😉 Saare mõisas tutvusime põgusalt mõisaga. Huvitav on see, et peale Põhjasõda ostis mõisa von Rosen ja see on tänapäevani selle suguvõsa omanduses. Aastatel 1995 – 2001 viis Gustav von Rosen mõisas läbi korraliku restaureerimise. Mõisas on väike vägagi mõistliku hinnaga majutus. Läheduses asub veel nii mõnigi linnuvaatlustorn ja muideks siia mõisa saab tulla ka lennukiga.
Mõisa juurde kuulub väikelennukitele sobilik lennurada. Meie panime muidugi rohkem rõhku Lyckholmi muuseumile mis on rajatud mõisa endisesse hobusetalli. Muuseumis saab ülevaate Noarootsi ajaloost, pearõhk on suunatud Eesti Vabariigile aastatel 1918-1940. Näeb erinevaid majapidamistarbeid ja tööriistu, mida kasutati tol ajal põllutöödel ja mis rõhutavad head põllumajandusalast koostööd Lyckholmis elavate eestlaste, rootslaste, sakslaste ja soomlaste vahel. Egs siit puudu ka esivanemate käsitööriistad. Ka üks väga lahe koht kus tasub käia.
-
Põltsamaa loss
Sai ära käidud äsja uue kuue saanud Põltsamaa lossis. Külastuseks sebid kassast pileti ja edasi käib igale poole sissepääs juba pileti triipkoodiga, moodsad ajad 😉 Lossi ajaloost pikemalt kirjutama ei hakka, seda on juba varasemalt siin kirjutatud. Lossi müürid on omale kenasti katuse peale saanud ja torni viib korralik trepp. Tornist avaneb ümbrusele päris kobe vaade ja kindlasti tasub sinna turnida. Tornis saate teada ka kes oli kottkodanik Struve ja misasi on struve kaar. Varemed iseenesest päris ägedalt konserveeritud aga mõnes kohas oleks võinud kasvõi veidi vahelagesid taastada oleks veel ägedam.
Lossihoovi veinikeldris on kohvik ka olemas aga pole viitsinud sinna kunagi sisse astuda. Tavaliselt ma sellistes kohtades eriti ei söö, tänaval on põnevamaid ja odavamaid kohti. Igasugused muuseumikohvikud on tavaliselt üsna kirved. Seekord tulles vastu töörahva soovidele sõime siinses uhke nimega restoranis Oberpahlen. Toiduvalik eriti suur ei olnud aga see on minu meelest normaalne, et restoranis pole menüü 10 A4 lehte tihedas kirjas, vaid mahub ilusti ühele lehele ära. Toit iseenesest maitsev ja koht hubane. Aga sitta viskas ventikasse see, et samal ajal oli seal miski firma lõunasöök. Firmaks oli ilmselt kurtide ühing, ilge üksteisest üle rääkimine käis ja üks kottkodanik üritas olla veel eriti vaimukas kisades üle kõigi omastarust vaimukaid kilde. Igas seltskonnas kipub ikka oma tola olema 😀 😀 Peale sööki jätkasime tuuriga. Turismiinfo keskuses on väike väljanäitus vana Põltsamaa konservitehase toodangust, mida käike tuubi ei pandud, minu meelest võiks praegugi sellist toodangut olla. Siinsamas on ka väike muuseum, see on nüüd vähe ruumikam kuna osa muuseumist koliti äsja renoveeritud väravamajja.
Väravamajas on nüüd piletikassa, nännipood, kinosaal ja osa eksponaate infopunkti majast. Siin on ka infotahvlid mõisa ajaloost ja valitsejatest. Kokkuvõtvalt on asi päris tšilliks juba tehtud ja tasub kindlasti külastada
-
Helmest Värskasse
Viimati sai Helme kandis kolatud ikka õige mitu aastat tagasi ja siis panime rõhku rohkem linnusele ja koobastele. Seekord siis tudeerisime muid vaatamisväärsuseid ka. Näiteks on siin Helme kiriku varemed, kiriku enda täpset ehitusaega ei teata. Ajaloolased pakuvad, et kas 13 või 14 sajand. Oma asukoha tõttu on Helme praktiliselt alati sõja jalus olnud, nii on ka kirikut rüüstatud, laastatud ja süütatud mitmeid kordi. 17 sajandi alguse sõdades sai kirik tugevasti kannatada. Kirik taastati 1674 aastal aga juba 1702 aasta suvel süütasid kiriku Põhjasõjas Hummuli lahingu järel Vene väed.
Kirik taastati järjekordselt 1720 aastatel, siis lisati ka puidust torn. Viimane suurem remont tehti kirikus 1921 aastal. 1944 sai kirik järgmise litaka Aadu meeste kahurist, mürsk lõhkes orelis ja lööklainega liigutas paigast torni alustalad. Mõnda aega hiljem kukkus torn kokku lõhkudes katust ja osa seina. Helme koopad jätsime ka seekord vahele, kimasime otse Koorküla koobastesse. Kahju, et need pole säilinud oma algses hiilguses aga pole hullu ühtteist ikka on veel alles ja saab sees kolada ka 😉 Kuigatsi koolimaja juures tegime väikse jalasirutuse. Tundus huvitav koht olema. Tegime tiiru pargis ja uudistasime mingit vana lagunenud maja. Huvitaval kombel polnudki kõik metall ära varastatud ja klaasid puruks pekstud.
Lõpuks vaatasime põgusalt üle Värskas Seto talumuuseumi. See on üks põnev kohake, tasub kindlasti käimist
-
Pommiauk
Lõpuks ometi sai üle vaadatud ka Jõgeva militaarmuuseum. Ütleks, et see muuseum ei jää millegiga alla Valga militaarteemapargile või Sõjamuuseumile. Kohati ehk isegi põnevam kui ülalmainitud. Mida kõike siin ei näe, isegi Arsenali tehase toodangut on vaatamiseks välja pandud. Samuti on siin muuseumis väljas mitte just väga ammu sealtkandist leitud lennuki IL jäänused ja sellesama lennuki lenduri langevari. Ilmselgelt ei olnud lenduril sellest abi oma viimasel lahingulennul. Siin on ka päris palju vanu fotosid, nii mõneltki näeb sõjaväe tavalist eluolu. Nagu näiteks välipeldik, ei mingeid vaheseinu ega auke põrandas. Istud palgil reas ja lased üle ääre 😀 😀 Tagumikku pühid mitte ajalehega vaid Edelweis peldikupaberiga.
Samuti näeb siin kõikvõimalikke sööginõusid ja muid tarbeesemeid. Muidugi ei puudu siit ka erinevad vormid ja muud riideesemed politseist viikingiteni välja.
Üks päris huvitav eksponaat on Laiuse linnuse makett mis olla pärit esimese vabariigi ajast. Veel on hulgaliselt nii noole- kui ka odaotsi ja kõikvõimaliku muud vikuaja staffi. Nii, et siia muuseumi võiks vabalt asja olla nii militaari kui ka vikuaja huvilistel. Igatahes väga ok muuseum kus tasub kindlasti käia.
-
Läti partisanid ja Võnnu linnus
Sihitult seltskonnaga Lätis hulkudes sattusime puht juhuslikult mingis Valmiera nurgataguses partisanide punkrile. Siin on näha nii vana punkrikoht kui ka uus punker, kahjuks sinna sisse ei saanud. Taba oli ees ja sisse saamiseks tuli helistada kontaktisikule, sellega kahjuks polnud aega tegeleda. Siinsamas on ka väike puhke- ja lõkkekoht. Midagi taolist nagu meie RMK. Samuti oli siin terve joru asjakohaseid infotahvleid partisanide eluolu kohta. Need partisanid on meie mõistes metsavennad. Igatahes päris äge ja külastust väärt kohake. Kahju muidugi, et sisse ei saanud, oleks tahtnud sisustust näha. Meie samalaadne ja tuntuim metsavendade punker on ilmselt Põrgupõhja, selle kohta saate lugeda siit.
Lõpuks jõudsime tiiruga Võnnu, luusisime veidi linnuses. Sellest ei hakka pikemalt kirjutama, varasemalt juba neid jutukesi kodukal küllaga. Seekord saime sisse ka uude linnusesse või lossi, krt teab kuidas õigem nimetada oleks. Igatahes väga tsill teema on selles uues osas. Siin on päris arvestatav näitus siitsamast linnusest väljakaevamistel leitud esemetest ja tornist avaneb ümbrusele muljetavaldav vaade. Peale pikka renoveerimist on praktiliselt vaatamiseks avatud enamus ruume. Siin tõesti on mida vaadata. Meil läks uues osas õige mitu tundi ja kindlasti soovitan teistelegi siin käia.
Seltskond soovis külastada lisaks veel kohalikku kirikut ka. Mina ei viitsinud, siin on varasemalt juba luusitud peaaegu kõik urkad läbi. Vaatasin paari hauaplaati ajaviiteks ja kogu lugu.
-
Sihitult hulkumas
Ringi luusides sattusime kuidagi Inju mõisa juurde, mõtlesime mõisas ka väikse tuuri teha aga kahjuks ei saanud. Esimest korda mainitakse Inju mõisa ajalooürikutes 1479 aastal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis nii mitmegi mõisniku valduses. 1920 aastal loodi siia orbudekodu millest hiljem sai lastekodu. Mõis jäi tühjaks 2009 aastal kui valmisid Vinni perekodu elamud ja asukad kolisid sinna. Mõni aasta hiljem müüdi mõis soomlastele. Mis sellest edasi saab ei tea, kahju muidugi kui ilus mõis lastakse hävineda.
Edasi tudeerisime Käsmu meremuuseumi. See on päris hea ja eksponaadirohke muuseum mida tasub kindlasti külastada. Kui Aarnel hea tuju siis saab ehk päris ehtsat vikumõõka ka katsuda. Ja muideks vikulaevaga saab ka siin sõita.
Põikasime veel sisse Ilumäe kabelisse ja sealsamas läheduses olevasse muuseumi. Need on ka sellised põnevad kohad kus kindlasti tasub käia. Mida kõike siinses muuseumis ei näe. Paljusid eksponaate saab katsuda ka 😉
Juminda mälestusmärgi vaatasime ka üle. Tahaks loota, et oma suures agaruses seda mälestusmärki laiali ei tassita.
-
Väike – Maarja muuseum
Läbisõidul Väike – Maarjast sattusime kohalikule laadale. Lisaks lihale, kalale ja muule stafile olid ka vanavara müüjad platsis. Igasugu põnevaid asju oli lettidel müügis. Kui nüüd oleks sõjamudru koguja siis sealt oleks saanud staffi kollektsiooni nii, et anna olla. Õnneks ma seda mudru ei kogu 😉 Kui juba siin siis tuleb üle vaadata promenaad ja kohalik muuseum. Promenaad koos tiigikeste ja uue ilme saanud keskväljakuga täiesti arvestatav vaatamisväärsus. Muuseumi ees on Lennarti poolt istutatud tamm jõudsalt kasvamas. Muuseum ja turismiinfokeskus asub kunagises kihelkonnakooli hoones. Muuseumi asutas Väike – Maarja kolhoos 1986 aastal ja kolhoosi ajalugu käsitlev ekspositsioon hoone teisel korrusel avati 1988. Mõned head aastat hiljem valmis Väike – Maarja ajalugu kajastav väljapanek. 2013 avati muuseumi II korrusel talutuba.
Sai üle vaadatud nii näitused kui ka klassiruum. Hetkel olid siin ka apteeker “Melchior” võttepaikade infotahvid, ilmselt lähevad need siit edasi Vao tornlinnusesse kus osad võtted toimusid. Peab seda ka ükspäev külastama. Väidetavalt läheb sinna ka veidi rekvisiite nii nagu Narva linnusesse läks.
Teisel korrusel päris huvitav kolhoositeemaline näitus ja talutuba ka. Isegi veidi sõjamudru oli väljas. Igatahes kokkuvõtvalt väga asjalik muuseum ja tore perenaine kes tegi mulle personaalse giidituuri 😉 Igatahes soovitan soojalt seda muuseumi külastada.
