-
Maanteemuuseum – Piusa – Mooste
Ühel heal päeval otsustasime sõpradega natuke luusida järjekordselt Lõunaosariikides. Seekord panime kodust otse Maanteemuuseumi. Muuseumi juures “kasvab” päris kobe palm 😀 mis igale möödasõitjale silma jääb. Muuseum iseenesest päris suurel alal ja vaatamist jätkub nii õue kui tuppa. Suvel muidugi vähe põnevam siis on ka mõned atraktsioonid liikluslinnakus ja saab ka kalessiga sõita. Kaless on muidugi “tänu” meie jaburatele euronõuetele ringi ehitatud ja käsipiduri asemel on moodsad ketaspidurid 😀 😀 aga noh kes ei tea, et nii ei olnud ei saa arugi.
Kaarhallis on vaatamiseks igasugu põnevat tehnikat mida on teedeehitusel ja ka mujal kasutatud. Eksponaadid on ilusti puhastatud ja varustatud kõikvõimalike siltidega päritolu, kasutuse jne kohta.
Muidugi oli eksponaatide hulgas ka Eestis valmistatud sõiduauto “Taksikoer”. Auto ise muidugi taksi moodi välja ei näinud 😀 😀 Paar võrri oli kah välja pandud….. kurrrja kus nendega sai omalajal ringi põristatud 😉 Eriti äge oli muidugi liivapuistur mis veoauto kasti külge käis ja siis sõidu ajal paar meest kühveldasid kastis liiva sinna puisturisse. Kui praegu sellisega kuskil keegi tööd teeks siis ilmselt nõrganärvilised ja politsei saaksid südari 😀 😀 Aga vanasti töö nii käiski ja keegi ei virisenud. Kui muuseum uuritud panime edasi Piusa poole. Muuseumi läheduses on muidugi üks päris põnev ehitis kahju ainult, et maha jäetud ja lagunenud aga sellest kirjutan teinekord.
Piusal nagu ikka uurisime koopaid. Aga mitte neid mida rahvale kalli raha eest näidatakse vaid ikka päris koopaid. Teie muidugi ärge kodus seda järgi tehke 😉 Vaadake parem ohutult diivanil tiksudes imelisi vaateid mis seal koobastes avanevad 😉
Mõnes kohas oli isegi natuke nahkhiiri talvitumas näha. Sealt lasime ruttu jalga, et neid mitte häirida ja mängisime mujal natuke valguse ja muude asjadega 😉 Mõnes käigus oli näha päris huvitavaid värvidemänge, miks nii ja mida need triibud sisaldasid ei tea.
Mõnes käigus oli isegi veel raudteed veidi säilinud. Väiksemates ja jahedamates käikudes oli näha suva kohtades ägedaid jääpurikaid mis olid alt ülespoole mitte nagu tavapärased räästas rippuvad 😀 Mõni oli ikka isegi üle meetri pikk. Proovisime siis seal ka natuke valgusega mängida ja pildistada. Midagi tuli isegi välja 😉 Selleks ajaks kui koobastest välja tulime oli maapeal öö saabunud 😀 Kobisime ühe tuttava juurde ööbima, et hommikul vaikselt kodupoole sättida.
Hommikul väga ärkamisega ei kiirustanud. Võtsime asja vabalt ja hakkasime liikuma alles lõuna paiku. Koduteel käisime läbi Moostest, tegime paar pilti ja panime edasi kodupoole. Moostes on ikka päris usinasti taastatud kõikvõimalikud mõisahooned ja nendele on ka kasutus leitud. Suvel tasub võimalusel sinna igaljuhul sisse põigata.
-
Hiiumaa vol.3. Kassari-Kõpu-Ristna-Kassari
Kolmanda päeva hommikul urisime vähe Kassaris ühte ilusat veskit, polnud teine veel lõpuni ehitatud…. Sealsamas läheduses vaatasime üle ka Suure Tõllu venna Leigeri kuju 😀 Edasi luusisime natuke Kassari mõisasüdames ja muuseumis. Kassari mõis loodi Vaemla mõisast eraldamise teel 18. sajandi algul. Alates loomisest kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Stackelbergidele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Justus von Stackelberg. Muuseum iseenesest väike aga sisukas. Isegi mõni väga suur muuseum pole nii sisukas kui see. Igaljuhul tasub käimist kui sealkandis luusida.
Kassarist edasi kimasime Sõru poole. Tahtsime näha kustkaudu need hiidlased saarlastel külas käivad ja vastupidi 😀 😀
Sõrust suundusime vaikselt Kõpu poole. Teel põikasime korra sisse Tihu maastikukaitsealale, seal oli täiesti korralik RMK lõkkekoht. Kolasime vähe ringi ja liikusime edasi Kõpu poole.
Kõpus esimese asjana ikka kohe turnisime majakasse. Tuletorni ajalugu algas rohkem kui 500 aastat tagasi, mil maamärki vajas ennekõike Hansa Liit, mille kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Aastaks 1531 sai umbne kivitorn valmis. 1660. aastatel ehitati torni välisseinale raudtrepp. 1810. aastast raiuti torni sisemusse trepikäik. Tuletorn asub Hiiumaa kõrgeimal mäel – Tornimäel. Tuletorn on 36 meetrit kõrge. Kõpust edasi läksime Ristna majakat uurima. Ristna tuletorn on ehitatud kõrgendikule keset soid ja on seetõttu vahel uduga varjatud. See oli ka põhjuseks, miks ehitati Ristna tuletorn. Ristna tuletorn telliti 1873.a Prantsusmaalt ning hakkas tööle 1874.a. Tuletorni paigutati ka 7-puudane vaskne udukell.
Kui majakad uuritud läksime kolasime vähe Ristna kaitserajatistel. Turnisime tulejuhtimistorni latva välja. Trepid polnudki langenud veel metallivaraste objektiks. Mujal Eestis asuvad samalaadsed tornid on metallist lagedad juba ammu. Ülevalt avanes päris hea vaade ümbrusele.
Peale tulejuhtimistorni kolasime veel sõjaväelinnakus ringi. Seal maju igast ajastust ja materjalist. Nii puitkasarmuid kui korralikke kortermaju. Üsna vägev linnak omalajal olnud ja tasub ka täitsa kolamist. Kui siin luusimisest isu täis siis meenus, et Tahkunas me tulejuhtimistornis ei käinudki…
Egas midagi, sättisime siis kodutee läbi Tahkuna. Kolasime seal ka veidi ringi. Siin oli ka trepp veel säilinud ja sai üles ronida. Muidugi siin nägi sellist huvitavat asja, et ilmselt mets kasvas nii kõrgeks, et tornist enam ümbrust ei näinud 😀 😀 Vene sõjaväe värk… siis tuleb katusele uus putka ehitada 😀 😀 Nii siin ka tehtud oli, isegi ahi oli nurka ehitatud. Muidugi ma ei tea mis nipiga sinna küttepuid tariti aga ju kuidagi ikka saadi 😉
Lõpuks oligi asi niikaugel, et tuli hakata laevale sättima. Teel tegime veel kiire sissepõike Käina, et uurida kirikuvaremeid.
Varemed on Käina aleviku südames. Kivikirik ehitati 15. – 16. sajandi piirimail. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim. Kirik hävis 1941. Kunstimälestisena on kaitse alla võetud mitu hauaplaati ja rõngasrist ukse kohal. Tulekahju hävitas palju kunstiväätusi: Neitsi Maarja, Püha Nicolause ja Püha Antoniuse altari, Rudolf Tobiase isa valmistatud oreli jt. Mitu sajandit oli kirik ka kihelkonnakeskus. Praegu on varemed konserveeritud, kavas on kirik restaureerida. Ja sellega oligi selleks korraks Hiiumaa trip läbi. Miljon asja jäi veel vaatamata kahjuks. Aga eks ükspäev jätkan. -
Alatskivi
Sattusin kuidagi puhtjuhuslikult luusima Alatskivi kanti. Kui juba seal siis tuleb ju ringi ka vaadata. Tegin väikse tiiru pargis, tutvusin ümbruskonnaga. Kui pargis tiir tehtud üritasin tutvuda lossiga. Seal käis päris usin remont ja hoone oli tellingutes.
Remondi tõttu ekskursioone majas ei tehtud aga lubati ringi vaadata omal käel. Eks ma siis natuke luusisin 😉 Isegi seal kuhu muidu ei lasta. Kui esimene korrus läbi vaadatud võtsin ette teise korruse ja lakapealse.
Eks ikka oli sisse vaja vaadata korstnasse ja igasugu nurgatagustesse. Lakapealsel olid sellised huvitavad väiksed toakesed, mille kasutusotstarve jäi mulle algul selgusetuks. Pärast küsisin adminnilt mis värk nende tubadega on. Sain teada, et need olid omaaegsed teenijate toad.
-
Sangaste-Piusa-Mooste
Seekordsel Annimatsi üritusel oli lund ikka hullult ja ega külmagi vähem polnud. Kaevasime end kuidagi kämpinguteni ja kolisime sisse. Peale seda käisime korra Pühajärvel sõjatamme tema hiilguses vaatamas.
Sõjatammeks kutsutakse seda puud kui ajalooliste sündmuste tunnistajat. Väidetavalt keeldunud 1841.aasta sügisel Pühajärve mõisa talupojad mõisategu tegemast ja vastuhakkajaid karistatud tamme naabruses. Kahjuks tänaseks on tammelt murdunud õige mitu haru. Peale tamme uurimist kobisime tagasi Annimatsile. Seal väike õhtusöök, saun ja kotile.Järgmisel päeval peale hommikusööki panid osad kaasvõitlejad Kuutsekale suusatama aga meie käisime uurisime Harimäe vaatetornist, kui valmis on Tartu Maratoni rada. Täitsa valmis oli ja isegi mõni harjutaja oli rajal. Sealt edasi tiksusime Sangaste poole.
Sangastes luusisime vähe surnuaial ja kiriku juures. Sealt edasi vaikselt lossi poole. Seekord lossis sees ei käinud, luusisime niisama mööda lumist parki. Lõpuks olid jalad läbimärjad paksus lumes sumpamisest ja otsustasime tagasi sõita Annimatsile. Annimatsil kobisime sööma ja sauna sooja.
Järgmisel päeval võtsime suuna kodupoole aga nagu tavaliselt siis ikka ringiga 😀 Mõte oli käia korra Piusa koobastes. Teel Piusale jäi tee äärde mingi värskelt valmis saanud vaatetorn. Loomulikult oli kohe vaja latva ronida ja vaadata ümbrust 😀 Vaade oli päris hea. Kui paar pilti tehtud tiksusime edasi. Teel möödusime sujuvalt ka Pokumaast.
Lõpuks jõudsime Piusale, tõmbasime vajaliku varustuse selga, fotokad ja taskulambid kaasa ning läks turnimiseks. Koobastes sai nii mõnegi põneva pildi. Näiteks alt ülespoole kasvavast jääpurikast 😀 Jupp raudteedki jäi silma. Iseenesest on see kaevandus omaette vaatamisväärsus, vägevad võlvid, mitu korrust jne jne. Kahju, et sinna sisse ei lubata nö. ametlikult. Peale mitut head tundi seal luusimist otsustasime välja kobida ja kodupoole sõita.
Koduteel põikasime sisse Mooste mõisa, tegime väikse jalutuskäigu territooriumil. Päris palju hooneid on taastatud ja erinevaid tegevusi sealses kompleksis on ilmselt igale maitsele. Isegi saun on olemas 😀 Kui mõisa ümbrus läbi jalutatud jätkasime sõitu kodupoole, seekord juba ilma vahepeatusteta.
-
Väike ringreis
Seekordset trippi alustasime sõpradega Saha kabel uurimisega.
Saha kabel on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Rahvapärimuse kohaselt on see isegi 50 aastat vanem Tallinna linnast ning asutatud piiskop Fulco poolt. Kabel ehitati 15. sajandi teisel veerandil ehk samal ajal kui Pirita kloostergi. Saha kabel on nagu Pirita kloostri minivariant! Viimasest, omal ajal suurimast ja uhkeimast Vana Liivimaa kloostrist endast on järgi suures osas vaid varemed. Kui kabel uuritud liikusime Rebala suunas.
Rebalas uurisime vähe lastekangruid ja karjääri. Sealt edasi liikusime Ülgase koobaste juurde.
Ülgasel tegime kiire visiidi koobastesse. Paar pilti ja edasi Jõelähtme kiriku poole.
Jõelähtme kiriku juures uurisime mantelkorstna jäänuseid põhusalt ja edasi Jägala juga vaatama. Juga uudistatud jäi meile tee peale Valgehobusemägi.
Valgehobusemäel ronisime mäkke, nautisime vaadet ja edasi Järva-Jaani poole
Järva-Jaanis uurisime vanatehnika varjupaika. Seal kõvasti igasugu tehnikat. Kahju, et see lageda taeva all roostetab. Aga uurimist jätkub seal pikemaks ajaks, eriti kui oled tehnikahuviline. Järva-Jaanist panime Kiltsi poole vaikselt.
Kiltsis tegime mõisale tiiru peale, päris ilusti korda tehtud mõis. Tänapäeval on muidugi mõisas kool. Mõis väärib igati külastust. Kiltsist kimasime Emumäe poole.
Emumäel oli mõte ööbida püstkojas. Aga kahjuks sellest ei tulnud midagi välja. Ahi ajas hirmsasti sisse. Kasutasime ööbimiseks plaani B 😀 😀 Ööbimiskoha poole tiksudes käisime läbi ka Paidest.
Paides kolasime vallimäel. Pimedas on ordulinnuse varemed päeris efektsed. Kui see ka uuritud kulgesime ööbimiskohta ja kobisime kotile. Järgmisel päeval peale äratust kimasime Puurmanni poole.
Lõpuks jõudsime sihtkohta. Meie eesmärk oligi kolada vähe Selli-Sillaotsa õpperajal. Matkarada on päris põnev ja soovitan igaljuhul huvilistel seal kolada. Turnisime vaatetorni ja imetlesime ümbrust. Kui raba uuritud kimasime Elistvere poole.
Elistvere loomapargis uudistasime vähe loomi, jalutasime järveni. Turnisime vaatetornis. Külastuskeskuses luusisime kah ja tegime väikse kohvi. 😀 Edasi panime Elistverest Kassinurme poole.
Kassinurmes tegime kiire sisse põike linnamäele ja panime edasi majutuspaika.
Majutus oli meil broneeritud Jõgeva lähedal mõnusas privaatses turismitalus. Tegime väikse õhtusöögi kaasas olnud varudest ja tiksusime saunas niikaua kui jaksasime. Hommikul kolistasime edasi kodu poole.
Põikasime teel läbi Kärde rahumaja juurest. Põlluservas otsis toitu tervet kari kitsi. Rahumaja ka uuritud kimasime Kose poole 😀
Kosel tegime kiire põike jõe äärde, piilusime natuke partide tegemisi ja edasi Saula poole.
Saulas külastasime Siniallikaid. Need on igal aastaajal ilusad vaadata. Peale allikate külastust panime edasi vikukülla 😀
Viikingitekülas vaatasime veidi ringi, tegime väikse kohvi ja kodu ära.
-
Lõuna – Eesti trip
Sai väikse seltskonnaga vähe luusitud lõunaosariikides. Alustasime seekord Vastseliina linnusest. Luusisime varemete vahel, turnisime säilinud nurgatornis. Ülevalt vaade päris kaugele. Käisime kolasime ka mõisapargis
Kui väljast asi inspekteeritud suundusime siseruume uurima. Käsitöömajja sisse ei saanud, oli hetkel kinni. Aga kõik muu kolasime läbi.
Peale Vastseliina tudeerimist liikusime Piusa jõe ürgorgu nautima. Härma müür pidavat olema Eesti kõrgemaid liivakivipaljandeid. Piusa jõel oli omalajal päris palju vesiveskeid. Ühe veski jäänuseid on võimalik siingi näha. Koht on vägev, siit läheb läbi ka RMK matkarada. Härma müüri juures on RMK lõkkekoht ka olemas. Ühte päris huvitavat nähtust saab ka siin näha. Nimelt kui minna täitsa jõe kaldale siis voolab vesi paremal edasi ja vasakul tagasi 😀 😀
Edasi liikusime Munamäe suunas. Parklast vaatetorni poole minnes oli metsa vahel päris ägedaid installatsioone tehtud. Käisime tornis ära, nautisime vaateid ja liikusime edasi vaikselt kodu poole.
Seekord tegime ka koduteel väikse kõrvalpõike ja käisime läbi veel Lennundusmuuseumist. Päris põnev koht. Näeb päris lennukeid, mõnda saab isegi sisse ronida. Veel on kõikvõimalikke lennundusega seotud asju.
Lisaks päris lennukitele on ka terve majatäis lennukimudeleid. Igati põnev muuseum ja tasub alati läbi käia kui vähegi aega. Eksponaatide kogu täieneb koguaeg.
-
Sinka-vonka vol.2
Ükspäev lõi jälle kiiks pähe, et peaks tuulduma vähe muidu löövad koid sisse. Staff autosse ja minekut tuhm pilk kauguses, tukk lehvimas tuules. Esimese peatuse tegime Vetlas. Käisime uurisime paisu ja kõrvalolevat kunagist saekaatrit. See töötas ilmselt vee jõul kunagi. Osa seadmeid oli täitsa alles, polnudki Kuusakoskisse tassitud 😀 😀
Edasi põikasime korra vasakule Valgehobusemäele ja sealt Albu mõisa. Albus tegime tiiru pargis ja kohvikus väikse kohvi. Kui kohv joodud tiksusime vaikselt edasi Ambla poole.
Amblas käisime kirikuaias, uurisime vabadussõja ausammast. Tahtsime kirikus ka ringi luusida aga kahjuks ei saanud, seal oli matusetseremoonia. Tüürisime edasi Kuksema suunas.
Kuksemal uurisime Schillingite kabelit. Kuna seal rohkem vaatamisväärsusi pole panime kohe edasi Aruküla poole.
Aruküla mõisa juures tegime tiiru ümber mõisa ja kaevumaja. Edasi sõitsime Emumäe poole.
Enne Emumäele jõudmist põikasime läbi väga ilusa ja privaatse Selja järve äärest. Paar pilti tehtud kastsime end vette ja edasi Emumäe poole. Turnisime tornis ja läksime üle tee oleva püstkoja juurde. Kuna õhtu käes siis tegime omale pesa püstkoja taga olevas koopaonnis. Onnis oleval lavatsil oli väga mõnus magada, välised hääled sisse ei kostu. Hommikul peale äratust tiksusime Palamuse poole.
Palamusel käis parajasti väike tasuta kontsert. Nautisime veidi seda, pärast luusisime kirikus, koolimajas ja muudel kevade radadel. Sauna ja parve vaatasime kah 😀 😀 Edasi tiksusime Kassinurme poole.
Kassinurmel hakkas lõpuks linnus valmis saama. Uudistasime veidi linnust, tibi parvega järvel. Käisime läbi hiiest ja vaikselt edasi Laiuse poole.
Enne Laiuset oli mingi külamees kahuri meisterdanud põllule ja mingi kuri eit oli ka 😀 Laiusel uurisime linnuse varemeid igast otsast ja sõitsime edasi Kuremäe poole. Laiuselt veidi Kuremäe poole tegime väikse metsapeatuse mis päädis mitme peotäie metsmaasikatega. Nämmmmmaaaaaa.
Kuremäel tegime tervele kompleksile tiiru peale. Mõtlesime, huvitav kuidas nad laovad selliseid maja kõrguseid puukuhjasi. Käisime maitsesime allikast püha vett kah. Mõtlesime kümblema ka minna aga vesi oli jube külm 😀 Kuremäelt edasi võtsime sihiks Valaste.
Valastel midagi erilist ei olnud. Juga nagu juga ikka. Tegime paar pilti ja võtsime üle tee kohvikust väikse kohvi. Kohv joodud võtsime suuna kodu poole aga miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Vaja veel Porkunist läbi lipsata 😀
Porkunis hakkas kõigepealt silma Viinavabriku korstna otsas kurepesa. Väike kurepoeg uudistas ümbrust. Järvel pardimamma tegeles oma pesakonnaga. Uurisime vähe ka mõisa ümbrust ja loomulikult külastasime paemuuseumi. Peale kogu seda tegevust venitasime ennast kuidagimoodi kodupoole. Järgmine päev oli vaja tööle minna 😀 😀
