-
Eesti – Läti trip vol.2 Linnused
Hommikul peale äratust panime punuma Läti poole, esimese kiire peatuse tegime Paju lahingu mälestusmärgi juures. Ja juba Läti paistiski, üritasime ära jätta võimalikult palju neid kohti kus juba käidud aga ega see eriti hästi välja ei tulnud.
Järgmise peatuse tegime mingite varemete juures kus polnud varem käinud. See oli Ergeme linnus, Eesti keeli siis Härgemäe linnus. Et siis ca 14 sajandi lõpus eestlaste linnamäele rajatud ordulinnus ja kirik. Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas Siin varemetes käisid parajasti restaureerimistööd, ilmselt paari aastab pärast tuleb seda kohta uuesti külastada.
Siit edasi liikusime Valmiera poole, tee ääres üritasime vaadata kõiki neid kohti kuhu pruun silt suunas 😉 Ühes kohas oli keset põldu aia sees mingi kadakas oli teine pirakas küll jah. siinsamas läheduses oli mingi huvitav kivisild, tüdrukud käisid kohe ennast värskendamas ojas. Siit edasi kimasime Valmierasse, tegime kiire tiiru linnuses ja ümber kiriku ning tuld edasi.
Muidugi Stalbes ei saa üle ega ümber “Ezerini” kunstipoest. Seal on ikka päris ägedaid kujukesi. Ziil leidis sealt isegi vennad grupipildile 😀 😀 See koht väärib alati läbi astumist. Siinsamas on ka turismiinfo punkt kust saab igasugu voldikuid. Kui kujud näpitud ja pildid tehtu panime edasi Turaida poole. Põikasime korra sisse Lielstraupe lossi juurde, see kuulus omalajal von Rosenite suguvõsale. Vasalliloss oli ehitatud nii, et see täitis ka kaitserajatise funktsioone. 13 sajandil ehitati lossi juurde kirik. Siin on ka nunnaklooster olnud aga tänapäeval on narkoreha keskus. Igatahes sisse me sinna ei saanud.
Ja juba olimegi Turaidas, siin esimese asjana läksime sööma. Siin on jummala äge nõukaaegne söökla, toidud head ja odavad. Kui kõhud täis läksime luusima küla peale. Vahepeal jäi meie teele pisike kuri nastik aga kui nägi, et me talle liiga ei tee läks oma teed edasi. Me läksime kah lossi luusima
Ega ma siin sada korda käinud aga ikka on huvitav, muuseumis uurisin vähe vikuaegseid ehteid. Neid seal ikka natuke on, koopiaid on ka päris hea valik müügil. Ainult, et hind on päris soolane aga noh eks ole ju tegemist turistilõksuga ka 😉
Kui Turaidast kopp ees kolistasime ringi Krimuldas ja Siguldas, ka nendes asumites on kunagi linnused olnud. Muidugi tegime väikse tiiru ka köisraudteega, muidu pole ju Siguldas käinud kui sellega ei sõida 😀 Mingi naljamees on muidugi sinna köisraudtee alla kuuse otsa karu meisterdanud. Siit sügasime Kubesele kiriku juurde, kuskil seal pidavat olema miskid koopad ja Kaupo haud ka. Kirik oli päris huvitav ja avatud mitte ühtki hingelist, vaatasime vähe ringi kirikus ringi. Kiriku aias oli ka labürint olemas. Edasi läksime koopaid otsima. Üllaülla isegi need olid täitsa olemas. Metsas oli isegi üks pisike kabel, siinsamas läheduses oli ka väidetav Kaupo haud. Vähemalt hauakivi oli küll. Ühe keldri peale oli ehitatud väike kohvik kus kõik vajalik staff olema, vesi, kohv, tee jne. Ainult, et ise tuli valmistada ja raha pärast purki panna südametunnistuse järgi. Siit kimasime Siguldasse tagasi, seal oli meil majutus sebitud ühes kämpingus. Sõime ja kobisime kotile.
-
Eesti – Läti trip. Kabelid ja allikad
Suvi käes ja võilill õitseb siis on ikka paras aeg mingi pikem tripp ette võtta. Polnud ammu kiluvaraste juures käinud, võtsime plaani 😉 Ajasime kamba kokku ja minek. Esimese peatuse teel Lätti tegime Kuksema külas. Siinne surnuaed olla rajatud kohaliku mõisniku Stackelbergi poolt 19 sajandi algul, esimene teadaolev matus toimus seal 1803 aastal. Hiljem on see kalmistu ja kabel tuntud kui Schillingite kalmistu ja kabel. Sellest ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, varasemalt on sellest blogis päris pikalt kirjutatud.
Järgmise peatuse tegime Norra mõisa ja allikate juures. Kobras oli siin usinalt möllanud ja park oli kullerkuppe täis, päris ilus vaatepilt. Mõis ise on selline mahajäetud ja trööstitu, midagi on küll tehtud ja uus katus on peal aga….. Norra mõisa on esmamainitud 1569. aastal. Mõisa pikaaegsete omanike von Knorringite järgi on mõis saanud oma eestikeelse nime. Hoone tegid unikaalseks illusionistlikud maalingud, millega oli kaetud suur osa teise korruse esindusruumide seintest. Alates 1908. aastast kuni võõrandamiseni 1919 oli mõisa omanik Charles von Lilienfeld. Võõrandamisjärgselt oli kuni 1970 aastateni hoones kool, hiljem seisis ta aga tühjalt, muutudes kümnekonna aastaga varemeiks. Selle käigus hävisid katus, laed ja kahjuks ka enamik maalingutest. Norra mõisapargile oli iseloomulik keerukas tiikide ja kanalite süsteem, mis oli sobivalt ühendatud mõisa vahetus läheduses asuvate võimsate Norra allikatega. Siinsamas olev allikate ala on piki tee äärt näha õige pikalt. Kokku pidavat siin olema ca 40 allikat. Väidetavalt 1936. aastal korraldatud mõõtmistel üllatas Norra allikas tulemusega, lastes välja voolata 360 liitrit sekundis. Sopa allika kuuemeetrise läbimõõduga allikalehtri sügavus on 4,8 meetrit. Mõnes kohas on paremaks veemängu vaatlemiseks tehtud allikate kaldale puust purded. Siinkandis on ka mõned RMK lõkkekohad. Siit panime suht ühe jutiga Annimatsile. Seal väike majutus ja saun ning hommikul edasi Läti poole. Väga tsill koht neile kes hindab vaikust ja pole pipar mugavuste osas.
-
Sutlema ja Pajaka mõis
Ikka tuleb ühendada meeldiv kasulikuga. Tuli väike tööots Hageri kalmistul ja miksmitte vähe ümbruses ringi ka luusida. Pool pesakonda kaasa ja minek 😀 Kui töö tehtud kimasime uurima siinsamas läheduses olevat Sutlema mõisa. Polnudki siin varem käinud. Siin on säilinud päris äge väravatorn. Muidugi mõisa hoovis on paar nõukaaegset kortermaja. Päris äss on neil elanikel autoga läbi väravatorni koju sõita 😉 Torn on taastatud mingil määral ja siin majandab MTÜ. Ega siin rohkem nagu eriti säilinud ei olegi, algselt oli siin 2 ühesugust väravatorni aga teise asemele ehitati 19 sajandil viinaköök. Säilinud väravatorn on üks vähestest mõisate suurejoonelistest väravaehitistest Eestis.
Historitsistlik krohvitud paekivist hävimisohus ümartorn restaureeriti osaliselt 1999. a. All on kõrge kaarega suured ukseavad, teisel korrusel 8 kõrget kaarakent ja nende kohal lame ovaalaken. Torni külgedel oli mõisaparki ümbritsev müür ehitatud tornini kaldu üles nii kõrgele, et sai kõndida torni teisele korrusele. Külanoored käisid veel 1950-ndatel torni teisel korrusel tantsimas. Mõisa esmamainimine on 1425. Algselt kuulus see Maydellidele. Seal on olnud mitmeid omanikke, kõige pikemalt kuulus see ilmselt Stackelbergide suguvõsale. Mõisa park koos tiikidega on ka korda tehtud ja siin on päris kobe tsillimise koht. Ühtteist selle mõisa kohta saab lugeda siit.
Viskasime pilgu peale ka teise väravatorni asemele ehitatud viinaköögile. See päris edev maakiviehitis aga kahjuks käest ära lastud. Ma ei saa aru nendest inimestest kes ahnitsevad omale vara kokku ja siis lasevad sellel laguneda. Selline kummaline mentaliteet. “võidab see kellel on surres kõige rohkem asju”. Viimane aeg oleks sellega veel midagi ette võtta. Kuidagi hinge kripeldama jäi selline ilus aga käest lastud hoone….
Kui juba siinkandis hullamiseks läks võtsime ette ka Pajaka mõisa. Pajaka mõisast pärinevad esimesed teated 1452 aastast. 16 – 17 sajandil kuulus mõis von Taubedele, 17 sajandi lõpul von Wrangellidele. Põhjasõja järgselt olid mõisa valdajad nii von Zoeged, von Luederid von Knorringud kui ka von Mohrenschildtid. 1808 omandas mõisa Peter von Stackelberg. 1889 aastal omandas mõisa Woldemar von Uexküll, viimaseks 1919 aasta võõrandamise eelseks omanikuks oli Michael Markgraf. Mõisa peahoone hävis 1933. aastal tulekahjus, misjärel ta jäi varemetesse. Tänapäeval on see mõis taastatud ja näeb välja päris kobe. Tahaks sinna sisse luusima ka saada kunagi.
Pajakale sõites jäi ühes kohas metsas silma mingi majakese varemed millest varem ei teadnud midagi. Nüüd RMK metsa maha võtnud ja majake ilmus välja 😉 Tagasiteel põikasime sisse, päris äge teine ja krt teab mille peale ehitatud. All igatahes päris pikk maakivist vundament. Selle ühes otsas majake mille juurde keegi on kunagi hakanud kergplokist midagi ehitama aga sinnapaika see jäänud ongi. Äge oli muidugi see, et majas päris pirakas kelder ja kerisahi. Kerisahje väga enam ei näe. Keegi muidugi on asunud seda maja küttepuudeks lammutama, terve hunnik laudist juba ära saetud. Ja oligi päev õhtus ja aeg koju kobida.
-
Saku….
Ükspäev oli plaan minna Saku mõisa restosse sööma aga kus sa sellega…. Viirus ka siia jõudnud, näksi pargis muru kui tahad 😀 😀 Egas midagi kui süüa ei anta ega siis saa päeva raisku lasta. Luusisime vähe pargis ja terviserajal. Kurja kus seal oli rahvast, nagu laulupidu 😉 Kobisime ruttu parki tagasi, see on päris kobedaks tehtud ja tasub täitsa luusida seal.
Kui juba Sakus siis tuleb ikka Männiku karjääris ka luusida 😉 Kurja kus siit leiti vanasti ikka neid kuritegeliku maailma poolt “ära aidatud” vennikesi, nagu seeni peale vihma. Siin paiselehed juba õitsevad ja sai ühe enamvähem pildi loojangu värvidega kah 😉
-
Vao – Kiltsi
Koguaeg on hulgutud mööda Eestimaa servi, seekord vaatasime mis seal keskel kah on. Võtsime suuna Vao poole, teel põikasime sisse Järva – Jaani servas oleva Schillingite kabeli juurde. Kabel ise mittemidagi ütlev aga pilgu peale viskamist väärib küll. Kabeli juurde läheb ilus allee. Kabeli ümber paikneb kalmistu mille rajasid omalaajal Kuksema mõisa tollased omanikud Stackelbergid umbes 19. sajandi algul. Esimene teadaolev matus toimus siin 1803. aastal. Hiljem on kalmistu tuntud uute omanike Schillingite kalmistuna. Kalmistule on olemaolevate hauatähiste järgi maetud 23 lahkunut, teiste allikate järgi on sinna maetud 18 lahkunut. Kui kabel uuritud võtsime suuna sihtpunkti poole.
Vaos tegime väikse tiiru ümber tornlinnuse. Sisse kahjuks ei saanud, see on avatud miskitel väga kummalistel aegadel. Linnus on ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Linnus restaureeriti 1986. aastal Vao sovhoosi eestvedamisel. Linnuses pidavat olema linnuse ja mõisa ning ümberkaudsete külade ajalugu tutvustab ekspositsioon I korrusel. II korrusel on keskaegne eluruum, kus asuvad lavatoorium (kätepesukoht) ja dansker (käimla). Praegune sisustus pidavat jäljendama ruumi endisaegset ilmet. Aknaid kaunistavad vitraažid. Salapära lisab müürisisene trepp, mis viib keldrisse. Kuna sisse ei saanud siis luusisime ringi ümbruses. Seal oli päris edev maja. Kahju, et maha jäetud, seal on olnud kunagi ilmselt vesiveski. Kui varemed kah uuritud võtsime suuna Kiltsi mõisa poole.
Kiltsi mõisas tegime ka väikse tiiru ümber mõisa. Siin me ka sisse ei saanud seekord. Aga eks aeg oli ka hiline juba. Mõis iseenesest on väga põneva ajalooga. Mõis püstitati keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Gilsenite suguvõsa andis paigale Kiltsi saksapärase rööpnime GILSENHOF. Mõis on olnud Asserinide, Uexküllide, Zoegade, Manteuffelite, Rosenite ja Benckendorffide perekonna käes. Aja- ja kultuuriloos on Kiltsi lossil, mis aastail 1816-1846 kuulus meresõijtale ja õpetlasele Adam Johann von KRUSENSTERNILE (1770-1846), eriline koht. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Krusensternidele kuulus mõis käesoleva sajandi alguseni. Perekonna matmispaik asub Väike-Maarja kirikuaias. 1920. aastast alates asub lossis kool. Põnevat lugemist selle mõisa kohta on siin
-
Virumaad avastamas
Polnudki ammu Virumaal luusimas käinud, võtsime projekti ja tegime kiire plaani. Kuna kindlat plaani paika ei saanud siis võtsime asja vabalt. Kolame seal mis teele jääb ja huvitav tundub. Panime hommikul varakult tuld ja esimese peatuse tegime Hundikangrutel. Oi kurja kus seal oli rästikuid, nii mõnigi jäi meie teele. Püüdsime nende toimetusi mitte segada ja hiilisime vaikselt edasi kalmete vahel. See kivikalmete kompleks on Kahala järve kaldal ja peetakse üheks Eesti suuremaks kalmekompleksiks. Kindlat kalmete hulka seal ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et neid võib olla kuni 250. Iseenesest on see kompleks vaatamist väärt ja siinsamas lähedal on ju veel üks juga ja linnus kah 😉 Siit edasi kimasimegi linnamäele.
Muuksi linnamägi on ka päris tsill koht, praegu muidugi meri kõvasti taandunud ja mets kasvanud. Ilmselt omalajal oli meri siin mäe jalamil ja vaade merele väga hea, seega ilmselt oli linnuse põhiülesanne rannavalve ja majakaks olemine. Siin on ka Põhjatähe monument mis on rajatud Eesti-Soome relvavendluse meenutuseks lahingutes. Kevad on siin linnamäel juba kohal ja sarapuu õitseb täiega.
Muuksilt edasi plaanisime algul minna Hara sadamasse aga seal juba palju käidud otsustasime loobuda. Kimasime hoopis Pärispeale, seal vana kalakasvatus ja piirivalvekordon ka. Turnisime natuke kordoni varemetes ja uurisime eemalt seda kalakasvatust. Seal suur aed ümber aga kõik pillapalla ja nagu Eestile kombeks maha parseldatud. Omalajal oli see Kirovi kolhoosi pärusmaa ja siin kasvatati merevees kõikvõimalikku kala. Mis sellest hetkeseisuga saanud on ei tea, mingi aeg üritati müüa aga kas uus omanik on tegija või mitte näitab aeg
Pärispealt edasi otsustasime minna mööda ranniku äärt ja uurida mis värk on. Teel Vergi poole oli ühes kohas tee ääres hiilgama suur koprapesa. Möödaminnes tegime paar pilti ja tuld edasi. Vergis turnisime natuke piirivalve tornis, kahjuks on need Eestimaa pinnalt tänapäeval kõik kadunud. Iseenesest on see külake olemas olnud juba 1539. aastal, sadamakohana on teateid aastast 1582. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asus seal Eesti põhjaranniku suurim kaluriküla, mis oli tuntud parima angerjapüügi kohana. 20 sajandi 20. aastatel hoiti Vergi sadamas väikesi laevu talikorteris ning samas oli ka laevaehitustööstus. 1924. aastal rajati Vergi sadama juurde suurele rannarahnule püramiidjas automaatvalgustiga sõrestikukujuline raudplekiga kaetud tulepaak. Analoogsed paagid asetati ka mitmele Eesti saarele, nagu näiteks Pranglile ja Muhule. Läbiroostetanud tulepaak asendati 1936. aastal 10 meetrit kõrge raudbetoonist tuletorniga. II maailmasõja ajal tuletorn ei töötanud, kuid 1945. aastal hakkas jälle plinkima, praeguse tule nähtavus on 9 miili. Siinsamas kõrval näeb veel nõukaaegseid piirivalve punkreid ja varjendeid. Muidugi materjali järgi vaadates võib olla seal ka uuemaid varjendeid aga kes krt seda teab.
Lõpuks jõudsime Vihula mõisa oma tiiruga. Siin turnisime vähe kohalikus tuuleveskis ja vaatasime ringi mõisa pargis ja laudas. See mõis siin on päris vana, esmakordselt mainiti 1501 aga ilmselt oli ta selleks ajaks ammu olemas muidu poleks ju olnud mida mainida 😉
Kui juba siin kuldses mõisakolmnurgas luusimas on ju vaja Vainupea kabelile ka pilk peale visata. See on kummalise ajalooga kohake ja siin liigub erinevaid legende. Väidetavalt pole kabeli asutamisaeg teada. Räägitakse ka sellest, algselt peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Lähemalt saab selle kabeli kohta lugeda siit. Vaatasime ringi siinsamas asuval surnuaial, see on Eesti kõige mereäärsem kalmistu Siin on säilinud hauatähiseid erinevatest aegadest. Leidub külaseppade tehtud riste, metallpärgi 19 sajandist jne.
Peipsi poole kihutades põikasime läbi ka Tudulinna kirikute juurest. Siin on äge, et 2 kirikut on kõrvuti lihtsalt miski rahva kiiksu pärast 😀 😀 Uus kirik valmis 1939. aastal ja ehitati vana kiriku kõrvale, sest osa Tudulinna koguduse liikmeid ei tahtnud kuulata Voldemar Kuljuse jutlusi, mida nad pidasid liiga ilmalikeks 😉 Piilusime ka Tudulinna hüdroelektrijaama, see valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustati 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmisid 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõudsid kohale generaator, elektrijama turbiinid saabusid 1950. aastal. Koos jaamaga valmis ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötas 10 aastat ja seiskus 1960. aastal. 1998. aastal jaam erastati ja renoveeriti. Elektrijaam taaskäivitati 1999 aastal. Kui asi uuritud kimasime edasi Peipsi poole.
Iisakul tegime väikse kõrvalpõike vaatetorni juurde, näppisime sinililli ja turnisime vaatetornis. Sealt on ümbrusele päris hea vaade, nüüd muidugi veel parem sest uus vaatetorn on vähe kõrgem vanast 😉
Lõpuks jõudsime ka Peipsi äärde, uurisime Alajõe ja Vasknarva kirikuid. Alajõe Jumalaema Sündimise kirik on õigeusu kirik. Telliskirik valmis arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekti järgi 1889. aastal. Kirikuhoonet ja selle juurde kuuluvat kinnistut kasutab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Alajõe Jumalaema Sündimise Kogudus. Vasknarva prohvet Eelijale pühendatud kirik ehitati 19. sajandi lõpus. II MS pommitati see sodiks ja taastati alles 1970 – 1980. aastatel. 2002. aasta septembris muudeti see Moskva patriarhi Aleksius II korraldusel skeetaks ning viidi Kuremäe kloostri alluvusse. Seejärel algasid kogu hoonetekompleksi hõlmanud restaureerimis- ja remonditööd. Skeetas elab kümmekond Kuremäe kloostri õde. Natuke nägime ka Peipsi rüsijää jäänuseid. Aeg hakkas jalaga sinnasamusesse taguma ja pikalt siin aega luusida ei olnud. Muidugi pärast selgus, et sealkandis on ka linnuse varemed. Seal tahaks kindlasti ära käia ükspäev.
Kuidas sa ikka saad ilma Kuremäeta kui sealkandis luusid. Põikasime sinna ka viivuks sisse.
Kuremäelt edasi Kimasime Narva, seal traditsiooniline linnuse külastus, väike tiir promenaadil ja muidugi ka Rootsi lõvi juures. Ja oligi aeg kodupoole kimada.
-
Harju- ja Raplamaa kalmistutel asjatamas.
Seoses tööga oli asja paarile kalmistule. Ega kui juba kalmistul siis vaatasin nagu ikka natuke üldilmet, pinke ja kunstlilli. Üllataval kombel ei näinud Korvi surnuaial peaaegu üldse kunstlilli aga selle eest päris palju mõtetuid pinke. Enamuse peal ei saa enam ammu istudagi aga ikka vedelevad seal. Korvi surnuaial nägin muidugi päris huvitavat risti ka. Eks ma ole neid igasuguseid näinud aga raudteerelsist tehtut nägin esimest korda. Samas nägi teine välja üsnagi sümpaatne. Üldpilt siin kalmistul aga niru, ilusad korrapärased read küll aga suhteliselt palju näeb hooldamata platse.
Ohtu kalmistule minnes tegin paar klõpsu Ohtu mõisast ka. Päris korda tehtud teine. Mõis iseenesest pole väga vana, ehitati 17 sajandi alguses. Oma lühikese elu jooksul on mõis olnud mitmete mõisnike käes, Mõisas oli isegi pikka aega kool. Siin on peale renoveerimist tehtud isegi mõned teatrietendused. Tee ääres jäävad silma päris ägedad tall-tõllakuuri varemed. Mõisast paar kilomeetrit edasi ongi metsa sees pisikene kohalik kalmistu. Meil siin veebruar aga iga põõsa all õitsevad lumikellukesed.
Hageri kalmistul luusisin vähe rohkem ringi, siin on päris põnevaid riste. Ristid on siin äärmusest äärmusesse malm, raud, betoon, kivi jne jne. Mõni kivirist on ikka päris massiivne. Miks surnuaial sellised ei tea, tavaliselt näeb selliseid pirakaid kiviriste kuskil kirikuaias patukahetsusristina.
Siin surnuaial näeb ka üsna palju plekkpärgi. Üllatavalt hästi säilinud on enamus. Neid on alati väga lahe vaadata kui omaaegseid kunstiteoseid. Viitsiti ikka teha selliseid ägedaid asju. Tänapäeval ei viitsita eriti midagi sellist ägedat teha, Hiina odav plastist pärg käib küll….
Ma polnud varem isegi kuulnud mitte, et mõnel meie surnuaial on olemas hiidsuur hauakamber aga siin surnuaial on. Kahju muidugi, et see käest ära lastud ja prügi täis loobitud. Aga aimu asjast saab, seintel isegi veel vana värvi näha. Hauakambri ees paikneb igavesti suur rist. Rist on Ungern-Sternbergide suguvõsavapi ning dateeringuga 1853. Legend räägib, et Kernu-Kohatu mõisnike von Ungern-Sternbergide järeltulija Alexei, saades 1853. aastal mõisate pärijaks, lasi samal aastal Hageri kalmistul oleva perekonnarahula kohale ehitada kabeli. Vaidlus käib kas see rist on tänapäeval õigel kohal või ei ole.
Siinne surnuaed on isegi üllatavalt korras ja siin näeb päris suuri perekonnaplatse. Tavaliselt näed 3 – 4 kohalisi aga siin on mõned isegi 7 – 8 kohalised. Aga samas näeb siin ka õige mitmeid hooldamata hauaplatse kuhu juba asjakohane silt püsti löödud.
Kohila oli ka päris huvitav. Asi äärmusest äärmusesse. Siin jäi silma üks eriti sünge musta massiivse piirdega plats… Algul vaatasin, et graniit aga lähemal uurimisel tekkis kahtlus asjas. Hmmm täiega plastmassikärakas oli…. Aga muidu ilus sirgete ridadega kalmistu, platse hea lihtne leida. Vahel näeb kalmistutel kuidas loodus võtab oma tagasi. Siin nägi sellist asja kuidas puu on kasvanud ümber risti. Siin oli huvitav veel, et platsidel on keelatud kõrghaljastus. See on igati ok nõue.
