-
Mäetagusel.
Mõnda aega tagasi sai siin kogukonnareisiga aga siis polnud aega ringi vaadata. Nüüd natuke asja sinnakanti. Teel sinna hakkasid silma ühed vahvad varemed mille sisse tehtud mänguväljak. Tuli välja, et see oli ilmselt vana koolikoht Atsalamas. Lahe idee ära kasutada vanad koolimüürid. Kui tööasjad aetud käisime uurisime seda keskuse osa ka mis eelmine kord nägemata jäi. Mõisa asutajaks arvatakse olevat Peter von Tiesenhausen. 1617 aastast sai mõisa omanikuks Tuwe Bremen, seejärel Wrangelid ja ka Unger – Sternbergid. Põhjasõjas põles mõis maani maha ja läks 1733 aastal pea paariks sajandiks von Rosenite kätte. 1736 aastal asus siin valitsema Otto Fabian von Rosen, kes omas Eestis veel lisaks nelja mõisa ning oli ametilt Liivimaa maanõunik ja auastmelt Venemaa Keisririigi kindralmajor.
Samal aastal sõnastas Otto Fabian von Rosen deklaratsiooni, millega põlistas pärisorjusliku Balti eriolukorra. Kuid samas väidetavalt vennastekoguduse liikmena toetas ta talupoegadele hariduse andmist. Oma lõpliku kuju sai hoone 1820 ja 1890 aastate ümberehituste ajal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Rosenite aadliperekonnale. Peale seda tehti mõisa kool. 1990 aastate algul restaureeritud mõisahoones asus 2017 aasta lõpuni Mäetaguse vallavalitsus. Hoone ehteks on vestibüüli historitsistlik laemaaling ning mõisaajast säilinud 2 pronksist lõviskulptuuri. Mõisa sisse seekord kahjuke ei pääsenud, sega tuleb korra veel sinna asja teha 😉 Siin tegelikult ka paljureklaamitud jäägrimuuseum aga no ei õnnestunud sinna ka kohe kuidagi sisse saada. Milleks muuseumi pidada kui sinna sisse ei saa…. Nii, et ei oska kohe midagi kosta kuidas seda karu Jaaku näeb. Aga eks ma teen uue katse ükspäev.
Ja mis värk siin nende karukujudega on ei saanud ka sel korral teada, võibolla saab vastuse muuseumist…
Kuna mõisa ja jäägrimuuseumi uudistada ei saanud siis jäi üle veel ainult Meelise uus pesa üle vaadata.
Kes veel ei tea, siis siin asub võibolla kirveviske maailma suurim sisehall 😉 Siin saavad kõik huvilised käia proovida kirvest visata, ja vibu või ambu lasta. Kui see tundub igav siis võid proovida panni või kulpi märklauda visata 😀 😀 Siin on juba esimesed meistrivõistlusedki toimunud. Kes sealkandis tuuldub sellel soovitan kindlasti läbi käia ja natuke adrekat koguda 😀 😀 ja pärast puhata SPA 18+ poolel. Väga hea rahulik kohake.
-
Kivikunni uurimas
Miljon korda mööda sõitnud sealt teeotsast kust Eesti kivide kuninga juurde saab ja isegi seal raketibaasis hullult paintballi mänginud omalajal aga kivi nägemata. Tegime plaani pesakonnaga ja lipsasime lõpuks uurima. Lootsin ikka midagi ägedat näha, juba nimi ju vägev aga noh jh…. Ilmselt Naissaare põlendikukivi on ka suurem rääkimata Lahemaa majakivist. Väike kivi oli põõsa all muud ei midagi 😀 😀 Raketibaasis väga pikalt ringi luusida ei viitsinud, ükspäev kolan pikemalt. Krt jälle viskas sitta ventikasse “mahajäetud sõjaväebaasid” no mida peab sodima seda igalepoole…. Kas niisama, ilma sodimata tõesti ei saa käidud kuskil. Meil niigi kõik kohad täis neid omaaegseid Vasjade ja Dimade jäädvustusi.
Viskasime kiire pilgu Tohisoo mõisale ka. Päris suur rott passis seal pargis 😀 😀 Omaaegses rüütlimõisas asub praegu koolituskeskus, mõisa kohta saab rohkem lugeda siit. Mõisa parki on ehitatud päris pirakad keraamikaahjud, tahaks neid töös näha.
-
Sagadi – Ilumäe
Mõnda aega tagasi sai luusitud Palmse – Ilumäe kandis. Seekord siis Sagadi – Ilumäe 😀 😀 Kolistasime mööda parki, vaatasime lillepeenraid ja muud mudru. Päris äge pink oli tehtud tiigi kaldale vanast kännust 😉
Põikasime mõisa sisse kah. RMK on siin ikka viitsinud korralikult vuntsida. Seekord kahjuks igalepoole sisse ei lastud, väidetavalt olla remont osades ruumides. Mäletan, et kunagi oli seal päris põnev jahituba kus oli sarvedest tehtud mööblit. Enam seda ei pidavat olema. Huviline saab paari pilti sellest näitusest vaadata ühes varasemast postitusest.
Kui juba seal siis tuleb ju ikka metsamuuseumi ka sisse vaadata. Kuigi seal päris palju käinud aga alati on lootus midagi uut näha 😉 Seekord veel uut näitust ei olnud aga ehk kunagi tuleb. Üks ja sama püsinäitus tüütab ära.
Ilumäele oli vahepeal siginenud nimeline pink. Tegime kiire tiiru kalmistul, vaatasime mis uut. Kurja keegi üritab seal ilgelt suurt platsi betooni valada, huvitav mismoodi ta selleks loa sai…. või on tegemist tuima omavoliga nagu enamus kalmistutel tänapäeval käib. Kuigi seadused ja eeskirjad panevad tänapäeval palju piiranguid aga kes neist hoolib. Päris tihti puutun sellistega kokku ja proovi sa siis neile seletada mida võib ja mida mitte…. Kahju muidugi, et kalmistud on muutunud edevuse laadaks… “mul on suurem kui sul” mentaliteet lööb välja juba kalmistutel ka. Keegi oli vahepeal võtnud vaevaks ka siinse roosristi ära puhastada. Hiljem muidugi kuulsin külarahvalt, et sealsel kalmistul käib mingi kana kitkumine koguduse ja kalmistuvahi vahel. Kogudus pidavat arvama, et kalmistuvaht pole mittekeegi ja ta ei pea midagi teadma mis kalmistul toimub, kes maetakse, kuhu jne. Sellisel juhul polegi midagi imestada. Kas see tegelikult ka nii on ei tea, aga ilmselt jutud ei teki tühjalt kohalt…. Mingi iva on.
-
Kogukonnatrip
Et siis uus põnev kogukonnatrip. Kui eelmisel aastal kolasime romantilisel rannateel siis seekord läks kaubaks Virumaa. Esimene suurem peatus Purtse kindluselamu tudeerimiseks. Siin väike ekskursioon, kohaliku õlle degusteerimine ja lõuna. Pikemalt kindluselamust kirjutama ei hakka, sellest olen juba kirjutanud siin. See on selline äge kohake mida peab ikka oma silmaga vaatama. Danskeritega on siin natuke teisiti kui tavaliselt. Üldjuhul lasid sealt ikka oma hädad müüri taha aga siin on asi kinnine ja lased müüri sisse 😉
Kui ekskursioon tehtud läks väikseks kohaliku õlle degusteerimiseks. Nimed iseenesest neil head aga õlu nagu õlu ikka… Maitsesin ära aga ei oska mina sellest lugu pidada 😀 😀 Eks ma ole neid käsitöö värke ikka maitsnud siin ja seal aga siiani pole midagi erilist näppu juhtunud. Nimeta seda kuidas tahad aga algained ikka ju ühed nii poe kui koduõllel. Söök muidugi kohalikus restos päris hea ja läbisõidul tasub täitsa sööma põigata.
Järgmises sihtpunktis sai vähe jalga sirutada ja ringi luusida. Sillamäe oli kunagine kinnine ja iselaadi linn tänu siia rajatud salastatud tööstusele. Mõnda aega tagasi käisin juba seda Sillamäe uhket promenaadi uudistamas siis polnud veel päris valmis aga ega nüüdki veel päris valmis pole. Aga ilus asjake on küll tehtud ja jutud käivad, et kogu promenaad tahetakse muinsuskaitse alla võtta, iseenesest äge idee. Muidugi kohalikku poodi tuli ka uudistada, kui juba seal. Siin on poel nimeks “Desjatka” huvitav kas inspiratsiooniks on olnud Venemaa poekett “Pjatjoruska” 😀 😀 Üks kass uuris ka ennastunustavalt põõsast, huvitav mis seal küll oli 😉
Kui jalad sirutatud, promenaadil luusitud ja jäätis söödud võtsime suuna Vaivara Sinimägede muuseumi. See on ka üks kohake kus trippides mitu korda käinud aga sisse pole veel õnnestunud saada. Seekord sai ikka sisse ka. Niikaua kui grupp kogunes tegin kiire tiiru ümber muuseumi.
Muuseum küll väga pisikesel pinnal aga samas on iga sentimeeter ära kasutatud eksponeerimiseks. Vaadata on siin ikka kõvasti ja giid väga tasemel. Kui vähegi sinnakanti asja siis soovitan läbi astuda
Kui muuseum uuritud ja väga põnev giidi jutt kuulatud käisime uurisime ka Grenaderimäe memoriaali. Sinimägede sõjaloo jäädvustamist alustati 8. juulil 1994. aastal, kui Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel püstitati Sinimägede keskmisele mäele 6,5 meetrine puurist. Selle risti juures toimus II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Paljud sõjaveteranid nägid üksteist taas üle hulga aja. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse. Sellest kokkutulekust alates ongi korraldatud iga-aastaseid Sinimäe kokkutulekuid just siin. Mälestusväli on ligi hektariline ala, millel on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist mis sümboliseerib plahvatust. Suurlahingu 60. aastapäeval avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. (eesti) Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.
Põikasime korraks ka Vaivara vanale kalmistule, siin on terve piirdeaed täis erinevaid mälestustahvleid. Lugemist jätkub pikemaks ajaks 😉
Päeva lõpuks Toila oru pargi külastus. Seekord lähenesime asjale mitte karuväravatest vaid jääkaruväravatest 😉 Vot oleks varem teadnud, et siin toimub äge “Toila valge öö” üritus oleks uurima läinud. Aga noh jõuad sa kõiki üritusi külastada 😀 😀 Igatahes päris huvitavaid installatsioone nägi siin igal nurgal.
Oligi aeg öömaja poole sättida. Mäetaguse spaas polegi varem käinud, täitsa ok koht. Eriti hea on, et siin on sauna osa eraldi vaikse toana 😉 Pargis luusides avastasime õige mitmeid karupostamente 😉 Mis teema seal karudega on ei saanudki teada. Iseenesest tundus see Mäetaguse huvitav kohake olema, peab tulema valges luusima ja mõisa ka üle vaatama 😉
-
Ilumäe – Palmse
Ilus suveilm tuli ära kasutada, egas miskit tõmbasin sõbrale kõne peale, kas ta viitsib trippida. Viitsis küll ja tunni pärast oli minu juures ning trip võis alata. Ega siit minu juurest väga kuskile minna pole kui ida poole 😀 😀 ja luusida juba tuttavates kohtades. Ka seal on vahel midagi uut. Kõigepealt kiire sissepõige Saha kabeli juurde, siin luusida väga ei saanut, miski tseremoonia oli tulekul. Ei tahtnud jalgu jääda ja kadusime viuh. Sellest kabelist ma juba varem ka põgusalt kirjutanud ja ilmselt tuleb ka edaspidi kuna see mul siin üle õue. Vahel sõidan isegi rattaga sinna. Möödaminnes tegime autoaknast paar pilti Maardu mõisast kah. Natsa suurema peatuse tegime Jõelähtme kivikirstkalmete juures. Need pole küll just oma õiges leiukohas, leiti need ju Peterburi maantee laienduse ajal ja pärast uurimist nihutati osad siia maantee kõrvale rahvale vaatamiseks. Kalmete uurimisel leitud esemed on siinsamas muuseumis väljapanekuna vaadatavad. Kalmed on pärit ilmselt pronksiajast ja nende uurimine seiskas maantee laienduse ehitamise kolmeks aastaks. Rajati need üle kolme tuhande aasta tagasi kolmesaja aasta jooksul. Praeguste andmete põhjal on need vanimad Eestis.
Kui kalmed uuritud kimasime vaikselt Ilumäe poole. Luusisime kõikvõimalikes kohtades teel kabelisse 😀 😀 Kabel iseenesest on äge ja elus näide meie 700 aastasest “orjaajast” mida nagu suht igal sammul kiputakse mainima. Vaadates kabeli vitraaže siis tekib küsimus…. kust küll need “orjad” omale vapid said. 700 aastat orjaaega my ass…. 😀 😀 See on selline päris vahva kabel kuhu tasub luusima minna iga ilmaga ja seal ümbruskonnas on veel igasugu põnevat vaatamist 😉
Kabelist üle õue on kohalik külamuuseum, see on ka täitsa põnev koht kus saab asju vaadata ja näppida. Muuseumi eksponaadid on head inimesed headele inimestele vaatamiseks kokku toonud. Näha saab esemeid nii nooremast rauaajast kui lähiminevikust 😉
Peale muuseumis kolistamist kimasime Palmse mõisa. Palmse on unikaalne mõisakompleks kus 52 ha suurusel territooriumil on 36 erinevat rajatist koos prantsuse ja inglise pargiga. Kogu see teema kuulub SA Virumaa muuseumidele. Kolistasime mööda parke ja radu kõikvõimalikud kohad läbi. Palmse on väga ok koht kus tsillida.
-
Valga militaarfestivalile minek.
Siin vähe juttu ühest varasemast militaarfestivalil käigust. Nagu ikka juhtub, et kõik suure hurraaga tahavad minna aga kui minekuaeg käes siis sada vabandust. Üks sõber siiski leidus kes kampa lõi ja panime tuld. Nagu meil juba kombeks… miks otse kui ringiga saab, ilm oli ka ilus, paras vähe ringi luusida. Kõigepealt põikasime sisse Rasiveres ühe huvitava mätta juurde. See küll kasutusel kruusakarjäärina miskipärast aga koha poolest sobiks jube hästi linnusekohaks…. Siit edasi kimasime Albu mõisa juurde.
Albus kolasime mõisa pargis, tegime paar pilti ja tuld edasi.
Jerewani Olerexi tanklast haarasime kohvid ja võtsime suuna Kärde rahumajakesele. Väidetavalt sõlmiti seal putkas Rootsi-Vene rahuleping mis lõpetas sõja. Ilmselt selles putkas seda lepingut ei sõlmitud, see lihtsalt mulaaž mingist majakesest aga abiks ikka 😉 Vaevalt selles majakeses on mõnda detaili 1661 aastast järgi.
Kärdest edasi kimasime Kassinurme. Tegime väikse tiiru linnamäel ja linnuses ning juba oligi aeg käes otsejoones Valga poole kimada.
Valgas võtsime positsioonid sisse peatänava serva ja kohe algaski paraad. Kõikvõimalikku tehnikat võis seal liikumas näha. Iseenesest on see jummala äge festival ja tasub käimist. Kuigi viimasel ajal on miski natsipaanika jälle õhus ja suht kokku tõmmatud see asi. Krt millal küll saab otsa see pehmondus ja mehed omale uuesti munad kasvatavad.
Kui paraad vaadatud kimasime sõjameeste laagrisse. Seal sai ka vähe ringi vaadatud enne kui lahing peale hakkas. Siin võis igasugu sõjatehnikat näppida 😉
Lõpuks oli aeg käes lahingut pidada. Iseenesest jube hea koht orus. Rahvas saab ülevat vaadates kogu üritust jälgida. Kahju, et eelmisel aastal seal ei tehtud. See linnapargis tehtud asi oli ikka natuke porno küll aga mis teha. Kui sõdurid positsioonidel ja pealtvaatajad ennast mugavalt sisse seadnud läks andmiseks 😀 😀
Lennuk lendas üle “viskas” paar pommi nii, et tuld kõik kohad täis 😀 😀 Ühesõnaga see on ikka nii äge teema, et peab oma silmaga nägema, siin kirjeldamine pole pooltki seda mis kohapeal näeb. Ehk tuleb sel aastal ka festival ja saate ise vaatama minna. Soojalt soovitan. Päris hariv teema järeltulevale põlvele.
-
Toila Oru park
Viimati käisime Toila Oru pargis siis kui hooldus käis. Nüüd oligi paras aeg asi uuesti üle vaadata. Väravamõmmidele oli isegi sini-must-valge kaela seotud 😉 Pätsu kuju oli kah pandud mõisa kunagise asukoha juurde. Kurja mind ikka huvitab mis seal maa sees on …. Nõlva taga on uksed küll aga sisse ei saa…
Kodupoole tagasi kimades tegime paar kõrvalpõiget. Vaatasime mis kunagises õitsevas kaevanduslinnas Kohtla-Järvel toimub. Ei toimunud väga midagi, suht vaikne nagu talveunes. Kohe sissesõidul poe kõrval suht hästi säilinud tuuliku varemed ja päris äge veetorn. Kahju, et sellises kohas olev tuulik pole rakendust leidnud tänapäeval. Paljud majad tühjad ja räämas aga mis teha…. Tööd sealkandis väga ju pole…. Viskasime pilgu peale ka Maidla mõisale. Seda Ida-Virumaal asuvat Maidla mõisa on esmakordselt mainitud 1465 Praegune mõisabarokki esindav mõisamaja valmis 1767 aastal Georg Ludwig von Wrangell soovil. Alates 1925. aastast kuni tänaseni on seal kool ning tänu sellele on see renoveeritud kompleks üks Eesti suursugusemaid barokk-ansambleid, mis hästi säilinud. Mõisa sisse pääseb ainult suvekuudel unustatud mõisate külastuspäevadel või tellides giidiga ekskursiooni. Väidetavalt saadi mõisa ehitamiseks vajaminev ehitusmaterjal lähikonnast, lubi Samma mõisast, katusekivid Purtse ja Kalvi mõisast. Muidu ilusasti korras hoitud kompleks aga tilk tõrva peab ikka olema, muidu ei saa.. Ei tea milline “spetsialist” muidugi selle peale tuli aga tõsiselt rõve oli küll…. Peenrapiirded olid tehtud robustsest plastmass kanalisatsioonitorude tükkidest. Selle peale peab ikka tulema ainult väga kõva “oma ala spetsialist”, et mõisa aias teha sellised piirded 😀 😀 Isegi koduaias oleks need rõvedad mis veel mõisa aiast rääkida…. Väidetavalt siitkandist pärit ka Eesti soost aadlike Maydellide suguvõsa. Kas see ka nii on ei tea, erinevates allikates on erinev info, võta nüüd kinni mis õige on….
