-
Türgi blogi. Viinamarjad juba paisuvad
Ma ikka harjumuspäraselt jälgin, mida loodus teeb. Meil siin kõrvaltänavas on üks koht, kus viinamarjad kasvavad üle aia. Viimati kui neid pildistasin, oli 15. mai ja siis nad olid sellised kribalad.
Uus pilt samast põõsast on tehtud 31.mail. Areng on selgemast selgem. Varsti saab meil värskeid viinamarju 😛
Mooruspuumarjad on ka juba kohati valmis. Viigimarjad alles valmistuvad. Viigimarjad on ühed mul lemmikud ja neid ma igatahes ootan juba väga.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Õhtul väljas söömas
Mõnusaid kohti, kuhu õhtul, või pigem öösel, töölt tulles sööma minna on ümbruskonnas mitmeid. Õhtusöök jäi vahele, sest olin lennujaamas. Lõunasöögi jätsin ise vahele, sest hilishommikul kustutasin nälja omletiga ja lõuna saabus seejärel liiga vara 😀 Nii ma siis transfeeride lõppedes tundsingi, et vaatamata keskööle võiks korraks midagi ka hamba alla otsida. Seekord langes liisk Milkbari kasuks. Kuigi menüü on üleni ükskeelne, on siiski võõramaalastele piltide keeles ära näidatud, mida nad tellida võivad 🙂
Saabunud on Türgi suvi. Päeval on liiga palav, aga õhtu on chill. Keskööl on õues 24 kraadi sooja ja kookosõli mu vannitoa riiulil on alaliselt vedel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Lõhkusin autot
No mitte meelega ometi. Tagurdasin Rixos Sungates vastu kaardus posti, mis varikatust parkla kohal üleval hoiab.
Sain infode päevaks teise auto kasutada, sest minu tavapärane läks hooldusse. Nii et siis võõrast autot lõhkusin 🙁
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Jahisõit
Neljapäev, 27.mai. Aegajalt saadetakse meid ekskursioonidele kaasa, nö treeningule. Oleks loogiline ju, et kui ma infopäevadel pean ekskursiooni müüma, siis ma ka tean, mis seal toimub. Kõige täpsema ülevaate saab ikkagi ise ära käies, see mis paberites kirjas on liiga üldsõnaline. Muidugi turistide küsimused on ka vahest liiga spetsiifilised ja neile on väga raske kuidagi vastata, kui ise käinud pole.
On mõistlikke küsimusi: mis kell algab, kaua kestab, millal tagasi saame? Kas toit on hinnas? Kas on sobilik lastele/vanuritele? Selline info on meil enamasti ka olemas. Ja siis on erilised küsimused: mis värvi buss meile järgi tuleb? Mida süüa antakse? Kui kaua sõidab teise ja kolmanda peatuse vahel? Kas seal seda sorti teed müüakse? Vasta siis sellistele 😀
Päev jahiga merel on üks populaarsemaid meelelahutusi. Olin neid jahte näinud mööda sõitmas hirmsa mürtsuva muusika ja rahva hullunud kiljumise saatel. Kuna selline asi ei vasta minu ettekujutusele mõnusast ajaveetmisest, siis ma arvan, et vabatahtlikult ma poleks jahisõitu valinud. Nüüd oli treening ja tuli minna. Ja tuleb etteruttavalt öelda, et mulle meeldis väga!
Sadamast sõitsime kella kümne paiku välja ja samal ajal alustas reisi veel paar alust.
Õnneks olime jälle siin mitmekesi treeningul, seltsis ikka segasem. Võtsime kohad sisse, haarasime kohvi ja nautisime merd ja päikest. Ilm oli kuum ja päikseline, aga merel on ikka veidi tuult. Alguses tundus, et oleks vaja isegi midagi soojemat ümber võtta 😀 Pärast oli tegemist, et mitte ära kõrbeda. Ja kui laev ujumispausiks ankrusse heitis, siis käisime vees ka. Kõigil kolmel korral loomulikult. Ja vahupidu oli ka, kus sai tantsida ja möllata. Õnnestus näha ka kilpkonni ujumas. Hiigelsuured olid, aga pildile ei jäänud 😀 😀
Vahepeal serveeriti lõunat. Soovijad said papagoiga pilti teha. Lõuna on hinna sees. Kohv, tee, vesi, koka, fanta, õlu, vein ja viin on tasuta. Jäätis ja viski on tasu eest 😀 Lihtsalt, et te teaks 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Lillakassinine põõsas
Paar päeva tagasi hakkas üks uus põõsas õitsema. Õiekobarad on lillakassinised, kaugelt vaadatas meenutab vägagi sirelit. Eestis hakkasid ka sirelid õitsema, ma tean, FB on pilte täis. Meil siin on siis selle aseaine. Ainult sirelilõhna ei ole. Siin maal on teised lõhnad.
Kes teab, millega on tegu, andke märku. Mind häirib, kui ma taimede nimesid ei tea 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Kohver
Tranfeer lennujaamast hotellidesse sujub, oleme kiiresti jõudnud, loodan tööpäevaga kiiresti ühele poole saada ja juba poole üheks-üheks koju ja lõunale jõuda. Hommikune start oli 5:40, tehtud kah juba.
Beldibi peatused on tehtud, Tekirova rahvas bensiinijaamas valutult teise bussi ümber kolitud, Kemer käidud, nüüd veel suts Kirišisse, kaks hotelli ja kontorisse tagasi. Paneme Le Jardini rahvasumma maha, korra tekib segadus, kas kõik kohvid on ikka välja tõstetud. Kohvripoisid askeldavad kiiresti, kolm paari käsi viib kaheksa kohvrit ruttu hotelli sisse. Palun turistidel üle vaadata, kas nende kohvrid on kõik olemas. Vaatavad. Kinnitavad. Roosa on, must on, seljakott on, see on, too ka on…
Sõidame edasi. Viimane peatus Maxx Royal, kaks viimast inimest bussis. Maxx Royali klient tavaliselt ühise transfeeriga ei tule. Tiina ikka rääkis, et Maxx Royali omad tuuakse helikopteriga lennujaamast… Ma mõtlesin, et ta teeb nalja. EI TEINUD 😮 Teen vaikselt turistidega juttu. Tunnistavad, et panid ühistransfeeri kasuks otsustades natuke puusse. Oleks juba kohal. Nojah, aga see-eest, nii suure taksoga teised ei sõida 😀 (Meil on täna suur buss, 50 kohta)
Turistid hotelli üle antud, võtame suuna tagasi kontori poole. Tuleb ärev kõne Tiinalt, keegi Le Jardinist olevat kohvri bussi unustanud. Hüüan bussijuhile stopp ja hakkan ise pingivahesid läbi vaatama. Ei ole midagi. Peame bussi kinni, vaatame pagasiruumi ka üle. Bussijuht õnneks seekord on keeleoskaja, temaga on hea suhelda. Aga vaatab mind, nagu ma peaks teda napakaks. Ei saa ju midagi bussis olla, pole kohta, kuhu midagi ära peita. Tõstab pagasiluugid üles, kutsub mu juurde ja nõuab, et ma kinnitaksin, et pagasiruum on tühi. On tühi. Helistan tagasi – meil kohvit ei ole. Ohjah, siis on keegi vale kohvri võtnud. Vaja üles leida.
Esimene kahtlus langeb ikka sama hotelli inimestele. Püüan tulutult kätte saada teisi turiste, keegi toru ei tõsta. Jõuan kontorisse, viin Ömeri asjaga kurssi ja palun hotelli numbri. Vähe kasu, ikka keegi toru ei tõsta. Vahetan kiiruga riided, dušši alla ei jõua, äkki jõuaks veel lõunale. Jalad selga ja minek. Riismed ootavad, süüa saan. Telefon ja paberid on kaasas, aegajalt teen mõttetuid kõnesid, helistan turiste läbi, ega te kogemata vale kohvrit saanud?… Tunni aja pärast helistan õnnetule kohvrita turistile, ega kogemata pole asi minu teadmata ära lahenenud? Ei ole. Turist on nukker, tahaks riideid vahetada, palav on, aga kõik on kohvris. Isegi plätud… Selge, tegeleme edasi. Tuleb meelde Maksile teada anda, et käimas on üks kohvri teema. Kui talle tuleb mingi info, siis selline lugu. Eks venelased või ju eelisjärjekorras talle helistada.
Lõpuks saabub siiski hetk, kus vale tuleb välja. Vale kohver on Maxx Royalis!!!
Mis siis muud kui jalad jälle selga ja kontorisse vaba autot otsima. Ömer ja Muamer puhuvad omavahel juttu kui leemendades kontorisse torman. Autot vaja. Kiire pilk võtmete sahtlile viitab, et kõik on väljas. Igaks juhuks kontrollin ka tabelist. Muamer küsib ettevaatlikult, kas ma manuaalkastiga sõidan. Muidugi! Andke ainult auto. Aga karma on täna vist täidetud, kontori ette vurab Kristine. Ömer viitab Kristinele, auto… Nojah, broneeringus oli see auto kella 21-ni lätlaste käes. Küsin. Jah, auto on hetkeks vaba kuni 16ni, siis on vaja uuesti tööle minna. Viskan pilgu kellale. 40 minutit. Kiiresti tehes jõuab. Aitäh! Tegelikult vist ei jõua, sest võõraste asjade kättesaamine … on omaette ooper. Ükskord käisin kolm korda hotellis mahaunustatud telefoni ära toomas – vaja tõestada isik, vaja anda allkiri, et sain asja kätte, teha passist koopiad jms. Läks aega. Nüüd seda aega ei ole.
Ahvikiirusel viskan vormiriided selga, mingiks kergeks duššiks siin küll aega pole ja vuran Maxx Royali. Turvaväravas minu nime pole. Tõkkepuu ei avane. Helistan Ömerile, palun rääkida otse turvaga, annan telefoni üle. Asi laheneb, tõkkepuu tõuseb. Kohver on vastuvõtus. Sõitke otse, siis paremale, siis vasakule ja oletegi kohal. Tean, tean.
Kohver ootab välisukse juures. Must mees on sõbralik ja annab kohvi üle, passi ei küsi, sadat koopiat ei tee, allkirja ei taha.
Lendan Le Jardini. Tee peal näpin telefoni, üritan turisti kätte saada, tulgu oma kallile kohvrile vastu. Ei vasta. Tarin kohvri hotelli, vastuvõtulaua tädi hakkab meeleheitlikult tuppa helistama. Ei vasta seal ka. Õnneks vastuvõtt lubab, et toimetavad kohvri omanikule edasi. Oleks ju loogiline kah, ega ma pea siin ootama. Aitäh! Panen uuesti lendu.
Maandun kontori ees 15:58. Tehtud! Uhhhh…..
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Hommikune transfeer
Hommikune lennujaama transfeer, start kell 05:40 kontori juurest. Vaja üks vahetus viia ja uued tuua. Hommikuste Smartlynxi lendudega on lihtne, pole liialt palju passimist lennujaamas, ainult tunnike-poolteist jääb väljumise ja saabumise vahele. Transferman Tatjana on juba kontoris ootamas, tema tuleb ka minuga lennujaama. Buss saabub õigeaegselt, bussijuhid siin üldiselt kella tunnevad, sellega probleem pole. Tekriovat pole, üks mure vähem.
Sõidame Kirišisse, oleme varem kohal, aga turistid ka juba tulevad. Vanemad inimesed tulevad alati varuga varem. Järgmine peatus Kemeris, sama lugu kordub. Inimesed on varem valmis ja meie tulles rüüpavad kiiruga kohvi lõpuni. Oleme graafikust ees, ega ma kedagi tagant sunni, veidi võime hoogu maha võtta küll. Niimoodi hotell hotelli haaval edasi. Club Salimas tuleb bussile vastu vene keelt kõnelev mees, küsib, kas me oleme see 07:10 buss. Nojah, oleme, aga mul on kaks naisterahvast siit, teie buss me pole. Ootame oma kahte naisterahvast. Aegajalt üritan peatada möödaliikuvaid naisterahvaid, hõigates neile tere hommikust! Kui vaatab imelikult, siis pole oma 😀 Bussis istujad tulevad ka välja jalga sirutama ja suitsu tegema. Surnud aeg, ootame. Oleme kõvasti graafikust ees, vara veel helistama ka hakata. Kui kell hakkab lähenema bussi väljumisajale, lähen receptionisse ja palun tuppa helistada. Vaatavad arvutisse – turistid välja registreerinud. Juba? No huvitav… Ega midagi, lappan oma telefoni pisikesel ekraanil meiliga saabunud loendamatuid exceleid kuni leian õige numbri. Helistan. Vastab. Kas te bussi ei tule, me siin ootame? Vastab paar meetrit eemal kõrvalpingilt, jah, ikka, me juba ammu valmis ja ootame bussi…
Istuvad seal kolmekesi, see meesterahvas, kes kohe alguses küsis, kas me oleme see 07:10 buss, ja kaks naist. Meesterahvas tulnud lihtalt saatma…
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
