-
Jaapanlase “tuumavarjend”
Kunagi kahetuhandete alguses mingi ambitsioonikas jaapanlane hakkas keset metsi ehitama miskit konverentsikeskust või tuumavarjendit. Kes seda enam muidugi teab mis see tegelikult olema pidi. Vahepeal see teema täitsa ununenud aga ükspäev oli mingi matkasaade kust see värk vilksamisi läbi käis, siis meenus uuesti see teema. Oli isegi kuskil ajusopis meeles, et KAPO pani sellele üritusele miskipärast käe vahele, vennike tunnistati ebasoovitatavaks isikuks ja saadeti riigist välja 😀 😀 Egas midagi, tuli sportlikust huvist mõte asi oma silmaga ka lõpuks üle vaadata. Nujh sinna ikka andis kohale logistada mööda metsateid. Madala autoga sinna ragistama ei soovita minna, kõht käib vastu maad 😉 Lõpuks jõudsime ikka kohale, ega ehitis ise on küll muljetavaldav aga võsa vahelt väga välja ei paista nii nagu üks varjend olema peabki 😀 Muidugi ehituskvaliteet oli siin ikka kõvasti parem kui tänapäevastel uusarendustel.
Väidetavalt olla siin maa all 2 korrust. No ehk on ka, muidugi siin võiks ka “stebelit” teha 😉 pumbad kohale ja tühjaks… Muidugi siin üksi või pimedas koperdada ei soovita, kui üle ääre alla lajatad siis ilmselgelt omal jõul välja ei saa. Muidugi seda monstrumit vaadates tekkis hulga küsimusi… kuidas see rasketehnika sinna kohale saadi ja see hull kogus betooni. Kuhu see väljakaevatud muld pandi…
Siinsamas läheduses on ka vana talukoht mida meenutab ainult korsten ja paar lagunenud abihoonet. Muidugi huvitav oli tükk maad eemal metsa sees üks baraki moodi hoone. Algul mõtlesingi, et miski barakk aga tegelikkuses oli välipeldik kuhu lausa 10 hädalist korraga asjale mahtus 😀 😀 Iseenesest on see kohake siin päris tsill keset suuri metsi eriti neile kes privaatsust armastavad.
-
Rohu raketibaas
Sõbrale oli vaja paar vidinat ära viia aga mis sa ikka tühja sõidad 😉 väike tripp kulub marjaks. Kummaline sügis on sel aastal, tavaliselt nii hilja ei näe enam ühelgi põllul massiliselt moone õitsemas… Mõni põld lausa punetas neist. Ja veel midagi uut hakkas silma. Viimati nägi vene ajal suuri põhukuhjasid põlluservas. Nüüd hakkas neid silma õige mitmeid. Tattidena sai sellistes küll ja küll hullatud ja käike uuristatud 😀 😀
Põikasime korra Vao tornlinnuse juurest läbi. Sinna muidugi ette helistamata sisse ei saa aga üks huvitav asi jäi silma. See tornlinnuse kõrval olev maja on suht uus silikaadist ehitis aga….. Huvitav, mille müüridele see ehitatud on?? Maja taga august paistavad päris põnevad võlvkaared… Peab ükspäev uurima seda värki.
Edasi põikasime läbi Rohu raketibaasist. Sai siin mõni aasta tagasi luusimas käidud. Siin sellest natuke juttu ka. Huvitav, et siia vahepeal kohalike poolt risu polegi juurde veetud aga samas on kadunud kõik infotahvlid mis siin varasemalt rakettide kohta olid.
-
Sillamäe
Mõnda aega tagasi alles sai siin luusitud kogukonnatripi raames. Aga ega siis polnud siin pikalt aega laiata ja vaatamata jääb orgunnitud tripi ajal niikuinii kindlasti palju. Ekskursioone selleks tehaksegi, et saaks maitse suhu 😉 siis tahad uuesti minna. Nii ka Sillamäega, pealtnäha pole siin midagi erilist peale nõukaaegse “numbrilinna” kuhu pääses ainult erilubadega. Kõik ilmselt on kuulnud sellest siinsest kuulsast promenaadist aga muus ei teata midagi. Siin on tegelikult paar muuseumi ja juga ka 😀 😀 Kui promenaadil tiir tehtud suundusime kohalikku muuseumi uurima. Mõtlesin, et mis ta siin niiväga ikka on…. selline pisike külamuuseum paari eksponaadiga.
Muuseum oli väike kahekordne maja kortermajade vahel pargis. Aianurgas vedeles Volots ja nõuka vapp 😉 Need nagu polnudki muuseumi aukohal 😀
Aga tegelikkuses oli muuseum ikka väga kõva teema, vaadata sitaks ja täitsa tasus minna. Ühes toas oli see kinnise linna ja Silmeti teema siis natuke tüüpilist 50-ndate eluolu.
Nats ka sõja mudru, mida sealkandis vedeleb ilmselt siiani iga põõsa all. Isegi üks kuulivest oli ekspositsioonis, huvitav palju neid reaalselt sõja ajal kasutusel oli…
Natuke vanemat talukraami ja üks äge jalgratas. Muidu nagu polegi see ratas eriline aga tsekka sadulat 😀 😀
Ja ühes saalis oli päris kõva kohaliku geoloogi erakogu näitus. Kõikvõimalikke kive ja värke oli siin ikka nii, et anna olla. Kõik ilusti nummerdatud ja nimed juures. Vot siia tuleks saata kõik need kivikeste müüjad siis teavad ise ka mida tegelikult müüvad.
Teisel korrusel oli päris äge raadiote ja telekate püsinäitus. Nii mõnigi riistapuu oli kunagi omalgi olemas. Teises saalis olid nukuvankrid ja nukud aga see näitus oli läbi saanud ja juba peaaegu kokku korjatud. Siin muuseumis läks meil ikka õige mitu tundi. Teise muuseumi jaoks ei jäänudki aega. Huvitav oleks muidugi näha kuidas pommivarjend säilinud on 😉 Ühesõnaga teine muuseum ja juga jäävad järgmiseks korraks 😉
-
Kivikunni uurimas
Miljon korda mööda sõitnud sealt teeotsast kust Eesti kivide kuninga juurde saab ja isegi seal raketibaasis hullult paintballi mänginud omalajal aga kivi nägemata. Tegime plaani pesakonnaga ja lipsasime lõpuks uurima. Lootsin ikka midagi ägedat näha, juba nimi ju vägev aga noh jh…. Ilmselt Naissaare põlendikukivi on ka suurem rääkimata Lahemaa majakivist. Väike kivi oli põõsa all muud ei midagi 😀 😀 Raketibaasis väga pikalt ringi luusida ei viitsinud, ükspäev kolan pikemalt. Krt jälle viskas sitta ventikasse “mahajäetud sõjaväebaasid” no mida peab sodima seda igalepoole…. Kas niisama, ilma sodimata tõesti ei saa käidud kuskil. Meil niigi kõik kohad täis neid omaaegseid Vasjade ja Dimade jäädvustusi.
Viskasime kiire pilgu Tohisoo mõisale ka. Päris suur rott passis seal pargis 😀 😀 Omaaegses rüütlimõisas asub praegu koolituskeskus, mõisa kohta saab rohkem lugeda siit. Mõisa parki on ehitatud päris pirakad keraamikaahjud, tahaks neid töös näha.
-
Rakette uurimas
Talvel sai siin luusitud, nüüd aeg sügisel ka luusida. Vähe lihtsam turnida kui talvel libedaga.
Natuke selle baasi ajalugu ka. Asusid siin R-12 tüüpi raketid ja neid teenindav diviis ca 2500 – 3000 mehega. Neid metsades asuvaid raketibaase nimetati suurtükiväe divisjonideks ja kohalikel elanikel polnud aimugi rakettide olemasolust. Need raketid olid võimelised lendama 2000 kilomeetri kaugusele kandes termotuumalõhkepead kas võimsusega 1 või 2,3 megatonni.
Territoorium, kus paiknes divisjon, oli ümbritsetud kahekordse okastraataiaga. Kahe aia vahel oli kõrgepingevooluga ühendatud traatvõrk. Kui inimene või loom puudutas aeda, hakkas tööle signaalsüsteem, mis näitas kokkupuute kohta. Väravas olid kuulipildujapesad. Territoorium oli jagatud eri tsoonideks. Esimeses tsoonis olid valvemeeskonna ja ohvitseride tööruumid, staap, laskemoonalaod, autokütuse maa-alused mahutid, garaažid. Ohvitserid elasid Rakveres sõjaväele mõeldud linnaosas.
Teises tsoonis olid sõdurite kasarmud, saun, pesumaja, söökla, klubi, katlamaja, elektrijaam. Majandusõuel olid toidulaod, garaažid, masuudihoidla.
Lahingutsoon – kõige tähtsam. See oli omakorda eraldatud teistest tsoonidest. Lahingutsoonis oli raketi erikütuse hoidla, montaaživäljak, rakettide ja nende teeninduse angaarid, stardiväljakud. Ühes divisjonis oli 4 raketiangaari. Kahe raketi jaoks oli üks angaar ja üks stardiväljak. 6 raketti said vajaduse korral kohe startida, 2 olid reservis. Raketid seisid angaaris ratastega alustel horisontaalasendis. Raketi pikkus koos lõhkepeaga oli 22, 1 m. Hoidlas pidi olema nii suvel kui talvel ühtlane temperatuur +4 ja niiskus. Püsiva mikrokliima saamiseks töötas automaatne ventilatsioonisüsteem. Soe õhk tuli angaari katlamajast torude kaudu.
Siin metsades on veel teine baas ka… Kadila. Nii Rohu kui Kadila baasid olid olemuselt ühesugused, kuid siiski väikse erinevusega. Ainult Rohus oli mõlema divisjoni jaoks tuumalõhkepeade hoidla, lasketiir ja sigala.
Kui baas tühjaks jäi, kasutati olemasolevad hooned ära ehitusmaterjalina nii kolhooside kui eraisikute poolt. Rohu baasi territooriumil on peaaegu terved 5 angaari: 2 tuumalaengute hoidmise, 2 raketi- ning neid teenindav angaar. Viimase seinal ilutseb praegugi Lenini pildiga „maal“. Raketiangaaridest esimese juurest viib tee stardiväljakule. Ühes hoidla-angaaris on näha tuumalaengute hoidmise ruumi massiivne uksepiit (ka rüüstatud), mille külge kinnitus omal ajal poole meetri paksune uks.
Ükspäev vaatan üle ka Kadila baasi.
-
Osmussaare militaarobjekt nr 314
Osmussaarel luusides sai põgusalt kolatud militaarobjektidel. Kahju, et kodutöö jäi tegemata selle Osmussaare militaarobjekt nr 314 osas. Seal pisikesel saarekesel on üllatavalt palju seda säilinud heas konditsioonis. Ülejäänud Eesti samalaadsed objektid on ikka tõsiselt paljaks roogitud metallist. Kõigepealt vaatasime põgusalt ühte 180mm kahurialust. Sinna peaks käikudesse sisse ka saama aga sel korral jäi käimata. Nendel patareidel on täitsa oma numeratsioon nr. 314, 315 ja 316. 316 asub Hiiumaal, 315 Saaremaal ja 314 Osmussaarel. Nüüd on mul siis kõik need kolm läbi käidud.
Hiiumaa ja Saaremaa omadesse kahjuks sisse luusima ei saa, need servani vett täis. Kuigi ma saan öelda, et Saaremaa oma pumpasime tühjaks ja all on ka käidud. Selle kohta saab lähemalt lugeda siit. Osmussaarel saab luusida nii ülemisel kui ka alumisel korrusel. Trambid trepist alla ja võid uurimist alustada. Alumine korrus jäi seekord luusimata, seal ka vesi aga mitte palju nii ehk ca meetri jagu. See alumistel korrustel turnimine jäi seekord tulevikuprojekti. Aga isegi ülemisek korrusel oli vaadata nii, et anna olla. Metall varastamata 😀 😀 Isegi voodid on sees alles. Huvitav oli, et laes oli säilinud isegi spinklerisüsteem ja valgustid. Sees luusides tuleb muidugi jalge ette vaadata, et korrus allapoole ei saja nii nagu Saaremaal juhtus.
Kahuri all oli näha isegi pöördemehhanismi detaile jne. See on siiani Eestis kolatud militaarobjektidest kõige põnevam olnud just oma säilivuse osas. Võtsin juba plaani uue tripi sinna, et seal alumistel korrustel ka luusida. Ühesõnaga seal ikka on mida vaadata.
-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased.
Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekojaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
