-
Koeru kirikuaed ja von Tollide kabel.
Tegime lapsevanemaga aega parajaks ja luusisime vähe Koerus, mõtlesime ehk saab sisse põnevaid laemaalinguid vaatama… Peaks ju teeliste kiriku raames lahti olema aga ei midagi, kahjuks kinni mis kinni. Koeru kirik pidavat olema üks Kesk- Eesti vanemaid kirikuid, ehitusajaks peetakse 13 sajandi teist poolt. Mõnda aega tagasi avastati siin 13 sajandil loodud ja hiljem ülemaalitud seinamaalingud ja õige mitu aastat möllasid siis suvepraktika raames kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilased. Spetsialistide sõnul olla vanasti kirikud oluliselt värvilisemad kui seniajani arvati. Siinsed maalingud on rikkalikud ja väga hästi säilinud kõikides võlvides ja teist nii ägedat maalingutega kirikut teist pole. Egas midagi tuleb siiakanti uuesti asja teha. Kuna sisse ei saanud siis tegime väikse tiiru kirikuaias. Kurja küll ilgelt nõme, et siia on lastud terve joru tänava äärekivist piirdeid teha….. Ma arvan, et kirikuaias nüüd kull neid olema ei peaks.
Keegi oli pannud pesakasti hauakivi alusele, päris äge installatsioon muidugi. Huvitav kas mõni linnuke seal pesitseda ka julgeb. Ja muidugi hakkas silma ka üks põnev raudrist, sellist pole veel varem kohanud kuskil.
Kui kirikuaed uuritud käisime vaatasime von Tolli kabelit kah. Siinkandis luusinud nõrkemiseni aga Aruküla mõisast ja põnevast kaevumajast pole kaugemale saanud. Seekord siis sai see teoks. See matusekabel restaureeriti korralikult 1996 aastal ja tegelikult tahaks juba uuesti kõpitsemist nii mõnestki kohast. Huvitav , et siia on maetud peale von Tollide ka üks seltsidaam 😉 Peaks ükspäev sinna sisse ka katsuma saada. Kohalikust muuseumist pidavat olema võimalik seda sebida. Tegelikult on Järvamaal terve joru põnevaid muuseume millest ilmselt enamusel aimugi pole.
-
Odav, hea ja hooldevaba…. piirded hauale
Meilt küsitakse sageli, et kas te hauapiirdeid ka teete. No ikka teeme miks ei tee. Aga tehke mu platsile üks odav ja hea piire ning hooldevaba võiks ka olla…. Mis see odav ja hea siis on? Ja mis see hooldevaba on… Ilmselt ei tea nendele küsimustele vastust keegi, vähemalt siiani pole ma veel vastust saanud. Eks asja paneb paika siiski rahakoti paksus. Mõne jaoks on ka lihvitud graniit odav. Katsun siin natuke kirjutada erinevatest piiretest nii internetist leitu kui ka oma kogemuste varal. Hauapiiret saab teha näiteks graniidist, paekivist, betoonist, metallist, puidust või ka mõnest muust materjalist.
Erinevaid artikleid lugedes on sageli silma jäänud mingid väga kummalised soovitused…. Näiteks soovitatakse ise piiret ehitades võtta materjali tagavaraks ja peita see kalmistul põõsa alla. Vot ei saa aru sellistest soovitajatest kes soovitavad tahtlikult kalmistut risustada. Selline soovitus materjale põõsaste alla peita on vastuolus kalmistu kasutamise eeskirjadega, kõik hauaplatsil olev peab asuma hauaplatsi piirides ülejäänu on juba risustamine. Teine sage ja väga vale soovitus on hauakivi poleeritud pinda puhastada kas traatharja või liivapaberiga. Kust küll sellised “spetsialistid” tulevad….
Betoonpiirded
Alustuseks võtame betoonpiirded.
Kui vanematel kalmistutel käia siis võib monoliitseid betoonpiirdeid näha igalpool. Tänapäeval on betoonivalu tegelikkuses enamusel kalmistutel keelatud. Piirded peavad olema lihtsalt lahtivõetavad ja tagasipandavad. Betoonivalu keelamine on täiesti põhjendatud. Juhul kui platsile tuleb matma hakata siis betoonivalu on väga töömahukas lammutada ja seda pärast endisel kujul tagasi panna ei saa. Samuti on see probleemne kõrghaljastuse puhul. Kui ei viitsi täna piirdenurka istutatud pisikest elupuud hooldada siis mõne hea aasta pärast kergitab see teie monoliitse piirde üles ja sellega pole midagi teha. Samas pole betoonivalu just ka kõige odavam ja kiirem piirde tegemise meetod. Samuti ei ole see hooldevaba, sammal ja mustus tekivad üsnagi ruttu kui ei hoolda.
Piirdevaba plats ehk piirdeta muruplats
See on mõnesmõttes hea, käid vahel ja pügad murukääridega muru ära ning ongi kogu teema. Samas kui piirded puuduvad siis kalmistu haldaja niidab enamuse juba ise ära ja sul ei ole eriti seal midagi teha. Paljudel kalmistutel, eriti metsakalmistutel, näeb selliseid ilusaid ühesuguste plaatidega muruplatse. Iseenesest on see suhteliselt hooldevaba ja tagasihoidlik variant, mis iseenesest pole sugugi kole. Sellise platsi saab peale matmist suht kiiresti ja praktiliselt olematu kuluga taastada.
Plastmassist piirded
Kahjuks liigub kalmistutel juba ka selliseid. Kuna selliseid ei paigalda siis ei oska kommenteerida. Ilmselt ei maksa need eriti midagi ja osta saab neid igast ehituspoest. Iseküsimus muidugi kas need kalmistule ikka sobivad. Eks ilu ole muidugi vaataja silmades….
Murupiire
Ilus aga nõuab veidi hoolt, et muru hauaplatsile ei laieneks. Siin on muidugi mõistlik kasutada peenrapiiret, see takistab muru kiire leviku platsile. Sellise platsi saab peale matmist suht kiiresti ja praktiliselt olematu kuluga taastada.
Puidust piire
Puit annab palju võimalusi, on looduslik ja ilus kui piire on maitsekalt tehtud. Puidust ehitada pole kallis, kuid hooldevaba ei ole seegi. Kui kasutada korralikku immutatud puitu siis kestab see piire aastaid ja vajadusel saab katkise tüki hõlpsasti asendada uuega. Sellise platsi saab samuti peale matmist suht kiiresti ja praktiliselt olematu kuluga taastada.
Tänava äärekivi
Kuigi see pole kalmistule mõeldud näeb see päris hea välja kui on korralikult tehtud. Neid on võtta tänapäeval juba mitmes värvitoonis. Sellise piirde saab ehitada üsnagi mõistliku hinna eest. Ka see piire tahab hooldust, aegajalt võiks üle pesta on kauem ilus. Matmise puhul on lihtne lahti võtta ja hiljem taastada väikese kuluga.
Põllu- või merekividest piire
Need annavad fantaasiaks palju võimalusi kuid nende kogumine ja kohalevedu on väga tülikas ning ajamahukas. Samas eeldab selliste kivide kogumine maaomaniku luba, niisama kellegi põllul olevasse kivihunnikusse sorteerima ei maksa minna. Teadmatusest võib see lõppeda suure pahandustega. Samuti on nende puhastamine kalmistul üsnagi tülikas tegevus. Odav sellise piirde tegemine ei ole. Matmise puhul on lammutus ja hilisem taastamine praktiliselt olematu kuluga.
Paekivi
See on kujundamiseks väga ilus ja looduslik. Kes viitsib võib neid põllult korjata ja kohale vedada aga ärge unustage maaomanikult luba küsida. Kuid põllult neid otsida mis oleks enamvähem sobilikud on vägagi ajamahukas. Need kipuvad üsnagi ruttu lagunema, eks põllutöömasinad ole oma teinud. Samuti ei tasu neid tuua karjäärist kus tehakse lõhkamistöid. Mõistlik on siiski piire teha juba valmis tükkidest mida saab soetada kalmistul piirdeehitusega tegelevatest firmadest. Saada on nii klombitud kolmnurkseid kui ka nelinurkseid. Kui otse tootjalt osta siis on võimalik väikese lisatasu eest lasta lõigata sobilikud tükid. Paekivile sobib paremine selline koht kus tuul või päike teda kiirelt kuivatab. Paekivist ehitamine ei ole väga kallis, hooldevaba pole seegi piire. Matmise puhul on paekivipiiret väga lihtne lahti võtta ja hiljem kokku panna praktiliselt olematu kuluga kui te just muidugi kive varasemalt betooniga kinni pole pannud. Neid betooniga kinni panna ei ole mingitki mõtet, seisavad niigi paigal piisavalt hästi.
Pesubetoonist hauapiire
Seda on saada mitmes erinevas värvitoonis kui ka lihvimisastmes. On olemas nö. krobeline, poleeritud ja lihvitud variant. Üldjuhul on kohe saada 50cm pikkused tükid millest saab sobivas suuruses piirde kokku panna nagu lego. Muidugi nendest lühikestest tükkidest tegemine on üsnagi ajamahukas ja tahab aluseks vägagi siledat ja kõva pinda. Võimalus on tellida ka 1 – 2 meetri pikkuseid tükke millest on piiret teha palju lihtsam, kuid nende tarneaeg on tavaliselt 4 – 6 nädalat. Sellest kõige odavamast ehk siis krobelisest variandist ehitamine on üsnagi mõistliku hinnaga aga häda on selles, et see kogub väga kiiresti mustust ja sammalt ning tahab üsna tihedat hooldust. Samas lihvitud variant on palju sobilikum selleks aga on juba umbes kolmandiku võrra kallim ja poleeritud variant on omakorda ca poole kallim. Matmise puhul on lihtne lahti võtta ja hiljem taastada väikse kuluga.
Graniidist hauapiire
On ilus aga kallis. Graniiti on saada mitmes erinevas värvitoonis. Üldiselt on vastavalt rahakoti paksusele kasutusel kaks versiooni. Valatakse betoonist alus ja siis kleebitakse sinna peale graniitplaadid või pannakse kokku plokkidest sarnaselt pesubetoonile. Esimese versiooni puhul on matmise puhul väga töömahukas ja kulukas selle lahtivõtmine ja pärast taastamine. Teise versiooni puhul on lahtivõtmine ja taastamine märksa soodsam. Selline poleeritud graniidist piire on peaaegu hooldevaba kuigi varjulisemates ja niiskemates kohtades kolib sammal isegi sellisele pinnale elama.
Muud materjalid
Veel olen kohanud mingit kummalist ja uut piirdeehitusstiili kus valatud piirde peale kleebitakse tänava äärekivi. Ei saa nagu aru miks peaks betooni peale panema betooni…. Kas see on nüüd mingi uus moodus tellijatelt rohkem raha välja imeda või mis värk… Ja selliseid variante näeb juba päris palju näiteks Lääne – Virus
Vanadel nõukaaegsetel platside võib näha muidugi veel kõikvõimalikke lähenemisi piiretele. Telliskivi ja toru on veel selline ok variant aga näeb nii vannitoaplaate kui jumal teab mida. Tundub, et nende vanade piirete järgi saab üsnagi hästi öelda kus kadunukeste omaksed töötasid. Idavirus on näiteks kaevanduspuur täiesti tavaline element kalmistul. Ühel kalmistul kohtasin isegi auto rooli ristil.
Paljud inimesed arvavad, et kui nende hauaplatsi piire on sammaldunud või määrdunud siis sellest enam asja ei saa ning tuleks lammutada. Tegelikkuses saab paljude platside puhul renoveerimise käigus taastada endist välimust vältimaks kulukat lammutust ja uue ehitamist. Renoveerimine on lihtne ning odav hauarajatiste eluea ja ajaloo pikendamise meetod. Vaja abi, võta ühendust. Ükspäev katsun midagi kribada ka platsi täidetest.
-
Meretaguseid kalmistuid uurimas
Osmussaarel luusides sai uuritud vähe lähemalt ka kohalikku kabelit ja surnuaeda. Matmiskohana on kalmistu olnud kasutusel ilmselt 17 sajandi keskpaigast. Võimalik, et veelgi varem. Maeti peamiselt kabelist lõuna poole. Kalmistul oli igal perel oma rida, mille järjekord vastas perepinkidele kabelis. Kabeliaia väravale paigutati 1852 aastal Osmussaare lähedal hukkunud laeva käilakuju. Nõuka ajal viidi kabeliaia kivid minema ja purustati betooni täiteks. Hauatähised loobiti minema ja tõenäoliselt rüüstati ka haudu. Tänaseks ei ole säilinud ühtegi tervet hauatähist, kuid mõned raudristide maakivist alused võivad asetseda algsetes kohtades ja jälgitavad on ka mõned kalmukünkad. Kalmistul asub 1642 aastal ehitatud ja tänaseks lagunenud kabel.
Vormsi kalmistul on veidi paremini läinud, seda ilmselt ei lagastatud nõuka ajal ja laiali ei veetud. Siia maetakse veel tänapäevalgi ja vanade ratasristide kõrval näeb juba moodsat graniiti ja betooni.
Vormsi surnuaed on ainulaadne kuna siin asub maailma suurim ratasristide kogu. Neid hakati saarel kasutama 17 sajandil. Vanemas osas on hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, väidetavalt olla siin säilinud üle 330 rõngasristi. Vanim säilinud rist on 1743 aastast ja noorim 1923-ndast aastast. Kõik ristid olla talupoegade endi valmistatud. Siin on riste äärmusest äärmusesse, nii selge kirja kui ka kirjavigadega. Sama on ka töötlusega. Enamusel ristidest on peal ka peremärgid.
See on ikka tõsiselt äge kalmistu… Jõuludeks võiks siia saada väikse küünlapaneku töö… Päris äge vaatepilt oleks kui iga ratasristi juures põleks mälestuseks küünal.
-
Sagadi – Ilumäe
Mõnda aega tagasi sai luusitud Palmse – Ilumäe kandis. Seekord siis Sagadi – Ilumäe 😀 😀 Kolistasime mööda parki, vaatasime lillepeenraid ja muud mudru. Päris äge pink oli tehtud tiigi kaldale vanast kännust 😉
Põikasime mõisa sisse kah. RMK on siin ikka viitsinud korralikult vuntsida. Seekord kahjuks igalepoole sisse ei lastud, väidetavalt olla remont osades ruumides. Mäletan, et kunagi oli seal päris põnev jahituba kus oli sarvedest tehtud mööblit. Enam seda ei pidavat olema. Huviline saab paari pilti sellest näitusest vaadata ühes varasemast postitusest.
Kui juba seal siis tuleb ju ikka metsamuuseumi ka sisse vaadata. Kuigi seal päris palju käinud aga alati on lootus midagi uut näha 😉 Seekord veel uut näitust ei olnud aga ehk kunagi tuleb. Üks ja sama püsinäitus tüütab ära.
Ilumäele oli vahepeal siginenud nimeline pink. Tegime kiire tiiru kalmistul, vaatasime mis uut. Kurja keegi üritab seal ilgelt suurt platsi betooni valada, huvitav mismoodi ta selleks loa sai…. või on tegemist tuima omavoliga nagu enamus kalmistutel tänapäeval käib. Kuigi seadused ja eeskirjad panevad tänapäeval palju piiranguid aga kes neist hoolib. Päris tihti puutun sellistega kokku ja proovi sa siis neile seletada mida võib ja mida mitte…. Kahju muidugi, et kalmistud on muutunud edevuse laadaks… “mul on suurem kui sul” mentaliteet lööb välja juba kalmistutel ka. Keegi oli vahepeal võtnud vaevaks ka siinse roosristi ära puhastada. Hiljem muidugi kuulsin külarahvalt, et sealsel kalmistul käib mingi kana kitkumine koguduse ja kalmistuvahi vahel. Kogudus pidavat arvama, et kalmistuvaht pole mittekeegi ja ta ei pea midagi teadma mis kalmistul toimub, kes maetakse, kuhu jne. Sellisel juhul polegi midagi imestada. Kas see tegelikult ka nii on ei tea, aga ilmselt jutud ei teki tühjalt kohalt…. Mingi iva on.
-
Seiklused lõunaosariikide kalmistutel.
Tavaliselt sealkandis ainult väiksemad tööd ja saab ühe päevaga hakkama. Seekord läks vähe pikemalt ja olude sunnil tuli kasutada nii kohalike kohvikute kui ka kalmistuteenuste pakkujate teenuseid. Aga need kogemused pole sugugi rõõmustavad vaid pigem kehvad ja kummalised.
Sai toimetatud sealkandis õige mitmetel kalmistutel ja natuke kohalikku hingeelu uuritud. Huvitav, et muidu on kisa palju, et kliente pole ja toitlustajad elavad kõik peost suhu. Reaalsus näitab aga hoopis midagi muud. Ilmselt elatakse liigagi hästi, kõikvõimalikke kohvikuid ja baare on igal nurgal. Aga proovi sa sealt nädalavahetusel süüa saada…. Enamus neist nädalavahetusel kinni. Jäi mulje, et kohalik elu väga hea ja nädalavahetuse turistide, puhkajate jne horde toitlustada pole vaja… Varem ka selle asjaga sealkandis trippides kokku puutunud aga väga tähelepanu ei pööranud sellele. Tundub, et see ongi mingi Lõuna – Eesti kiiks. Põhja – Eestis kohtab sellist jama suhteliselt harva, et söögikohad nädalavahetustel kinni.
Ja teine väga kehv ja kummaline teema tuli ilmsiks. Tavaliselt me kalmistul katsume ise ilma vahendajateta asjad korda ajada. Seekord aga tööd suht suuremahulised ja vahepeal tuli EMOsse lipsata näppu õmblema. Kurivaim kivi kukkus näpule nii hästi, et ainult 5 õmblust 😀 😀 Seetõttu mõtlesime kasutada mõnda kohalikku teenust. Egas midagi võtsin kalmistute teadetetahvlid ette. Need otsast lõpuni tihedalt teenusepakkujate kuulutusi täis. Mul oli lihtsalt paaril platsil vaja liiv vahetada. Hakkasin siis näpuga järge ajama ja liivatoojaid läbi helistama. No neid kuulutusi ikka jätkus…. Aga…. Kes ei võtnud telefoni vastu ega pole ka tagasi helistanud. Kes ütles, et nemad liiva ei vaheta kuigi kuulutuses selgelt kirjas, et vahetavad.
Muidugi oli ka selliseid halajaid, kes kukkusid kohe halama, et 10 km sõita on väga pikk maa, neil bensiiniauto, kütus kallis jne jne. Kurja küll, mis see mind kotib, et sul bensuauto ja kütus kallis… Kütus ja kõik muu on juba hinnas nagunii. Mida sa topid oma kuulutust üles igale kalmistule kui sa tegelikult seda teenust ei tee kuna sul bensiiniauto ja küts kallis 😀 😀 Lõppkokkuvõttes sai läbi helistatud kümmekond liivavahetuse teenuse pakkujat aga liiva ei saanudki. Väga kummaline teema ja siis kohalikud virisevad, et pealinnakad käivad neil nende tööd ära võtmas 😀 😀 😀 Polegi midagi imestada miks pealinnakad seal, kui ise tööd ei taha teha. Kui pakud neile tööd ei sobi, ilmselt elu ikka väga hea ja tööd tegema ei pea.
-
Korraks Rakverre
Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa, aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀
Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.
Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉
Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.
Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.
Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.
-
Lätis kalmistul asjatamas
Nonii, tavaliselt käiakse Lätis õlle või ehitusmaterjali järgi aga ma käisin kalmistul. Eesti omad juba pea pooled läbi käidud, nüüd hea võrrelda 😉 Jõudsin nappi enne ära käia kui viiruse tõttu uus piirang pandi. Ega üldjoontes väga meie omadest ei erinegi, kuigi jah vara veel võrrelda. Esimene kalmistu Lätis kuhu oli asja. Aluksne kalmistu asub üsnagi põnevas kohas, poolsaarel Templimäe kõrval. See kalmistu olla üks suurimaid ja vanemaid Lätis. Kalmistu vanust võib lugema hakata Põhjasõjast alates. Siin pidavat olema ka mitu hauasammast mis dateeritakse 13 sajandisse. Ja muidugi avaneb kalmistult vaade Aluksne järvele. Läti kalmistutel tähistatakse samuti kalmistupüha nagu meilgi. Aluksnes on see Augusti esimesel pühapäeval väidetavalt on siis küllasõitnuid samapalju kui linnas elanikke. Aega pidavat siinkandis mõõdetama „enne- ja pärast kalmistupäeva.” Peale kalmistu on siin mäe otsas hulk igasugu muid asju alates vaatetornist ja lõpetades laskumisrajaga. Kirjade järgi olla siin mäe otsas olnud omalajal linnus kah. Kalmistu iseenesest suht tagasihoidlik. Näeb mõningaid aedu, nii vanaaegseid kui moodsaid. Vanad raudristid sarnased meie omadele.
Kalmistul eraldi aia sees oli ilus pisike Aluksne karnisoni surnuaed mis on sissepühitsetud 11. novembril 1932. Alūksne Garnisoni kalmistule on maetud Läti Vabariigi armee sõjaväelased ja 1941. aastal Ziemeri lahingus langenud.
Natuke erisusi siiski on. Väga palju hakkas silma punaseid toikaid hauaplatsidel. Ei saanud pihta mis värk on aga ilmselt sama teema nagu meil…. hooldamata hauad. Kuigi samas ei näinud, et need oleks hooldamata, vähemalt räämas küll ei olnud nagu meil. Aga võibolla kalmistu haldaja hoolitseb selle eest. Eks teinekord uurin täpsemalt kellegi kohaliku käest.
Teine huvitav erisus oli, et platsidel on sellised neljakandilised või ristküliku kujulised betoonist või graniidist raamid kus sees lilled jne. Muidugi väga palju hakkas silma nendes kastikestes kunstmuru. Meil seda veel eriti ei kohta, kuigi mõnele kalmistule on juba tekkinud. Nüüd välismaal kah käidud. Kui piirangutega ladnamaks läheb siis katsun Petseri surnuaial ka ära käia ja tellitud asjadega ühelepoole saada.