-
Vaatamisväärsused kalmistul
Kui tavaliselt veel mõned head aastad tagasi visati katkised raudristid lihtsalt minema või koguti kuskile hunnikusse roostetama, siis viimasel ajal on aina rohkem hakatud neid eksponeerima . Kõige suurem ja omamoodi põnev väljapanek vanadest raudristidest on Haljala kalmistu taga. Kuigi seal raudristide stiili poolest midagi väga erilist ei ole on ikkagi põnev seda kogumit vaadata. Nii mõnelgi kalmistul olen viimasel ajal tähele pannud, et mõned korralikumad ristid on pandud kuskile katuse alla vaatamiseks. Ja muidugi on inimestel hakanud uuesti tekkima huvi raudristide taaskasutamise osas.
Eks meiegi oleme neid juba päris hulga taastanud ja uuesti kalmistule üles pannud. Tavaliselt oleme taastanud lihtsalt riste aga sellel hooajal oleme teinud ka päris palju uusi nimeplaate vanadele ristidele.
Eks meiegi oleme neid juba päris hulga taastanud ja uuesti kalmistule üles pannud. Tavaliselt oleme taastanud lihtsalt riste, aga sellel hooajal oleme teinud ka päris palju uusi nimeplaate vanadele ristidele. Kui teilgi tekkis huvi mõne nimeplaadi või raudristi osas siis siit leiad vajaliku kontakti
Kui muidu soovitatakse kalmistukultuuri huvilistele kindlasti külastada Saaremaal Kudjape kalmistut. Seal oled nagu sepatöö muuseumis. Aga eks midagi põnevat on igal vanal kalmistul. Mõnda aega tagasi sai asjatatud Võnnu kalmistul ja sealgi jäi silma palju selliseid riste mida mujal naljalt ei näe. Muidugi on siinselgi kalmistul mõni kabel nagu igal vanal kalmistul kipub olema. Aga siin on üks kabel täitsa isemoodi. Algul mõtlesin, et mida hekki, kes keset kalmistut tuuliku on ehitanud 😀 😀 Aga tuleb välja, et see polegi tuulik, vaid hoopis Kurista mõisahärra Alexander Guillemot de Villebois kabel. Kusjuures üks huvitav detail on asjal veel, kabeli taga on korralik piirdega plats mille võib vajadusel tantsugi lüüa 😉
-
Kevadised toimetused ja tilk tõrva
Paari reaga paneme kirja mõned selle kevadised tööd ja tegemised kalmistutel. Veidi infot neile kes hirmsasti tahavad lammutada vanu sammaldunud betoonpiirdeid ja uusi valada. Kui vana piire ei ole pragunenud ega suurte puude poolt puruks kergitatud siis pole miskit erilist mõtet kulutada raha vana lammutusele ja uue ehitusele. Suhteliselt lihtsa vaevaga saab need vanad betoonpiirded pesuriga puhtaks. Sama kehtib ka lihvbetoonist piirete puhul. Ainult paekivi on probleemne pesuriga pesta, aga ega seegi pole võimatu. Samas on osadel kalmistutel välja kujunenud huvitav nähtus, nimelt ehitada siledale maale mingeid põlvekõrguseid piirdeid ja siis sinna tonne täidet sisse vedada. Mul tekib alati küsimus, mis asja point on? Milleks teha hullult lisatööd. Seda enam, et tulemus ei sobitu kohe kuidagi üldpilti. Tegelikult väikese ca 5-10 cm kallaku puhul pole pointi ehitada mitmerealist piiret, pigem veidi tasandada kõrgemat osa ja ongi tulemus palju parem.
Aegajalt tuleb ette ka vanade vajunud piirete korrastust või siis hauaplatsi suuremaks ehitamist. Huvitaval kombel on mõne firma pesubetoon nn. LEGO piirdega juba aastaid probleeme kvaliteedi osas. Ja kohe kuidagi ei soovita seda viga parandada. Kui nüüd see Lego panna kokku ilusti loodis, siis liitekohad kokku ei klapi. Oleks vahe ca 0,5 cm poleks väga hullu, aga kohati on vahed 2-3 cm suurused. Ilmselt pole see piire mõeldudki loodi panekuks 😉 Vahel tuleb mõni plats suuremaks ehitada ja kliendid soovivad, et tehke tükk lihtsalt juurde. Aga kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab siis seda varianti kasutada ei soovita, eriti paekivi puhul. Vana paekivi võib küll puhtamaks saada aga uue kiviga toonivahe jääb ikkagi märgatav. Pigem on mõistlik juba kõik uus panna
Tegeleme ka matusejärgse koristuse ja platsi renoveerimisega. Vahel tuleb tööde kooskõlastamise käigus kalmistu haldajaga välja, et olemasolev plats on tegelikult vales mõõdus ja uus tuleb eeskirjajärgsesse mõõtu ehitada. Tuleb ette nii suuremaks kui ka väiksemaks ehitamist.
Vahel tuleb teha ka suuremaid puhastus ja värvimistöid kalmistul. Üldjuhul üritame kui vähegi võimalik värvitavad detailid demonteerida ja need töökojas kvaliteetselt puhastada ning värvida. Aga igakord pole see võimalik, siis tuleb kalmistule kaasa võtta suurem kogus katteid millega kinni katta naaberplatsid jne. Kalmistul kohapeal värvimine on nii ja naa, kunagi ei tea millest sõltub kas värv jääb normaalselt peale või ei jää. Üks ja sama värv võib probleemideta olla korralikult peal õige mitu aastat aga vahel juhtub, et värv on kattunud kerge samblakihiga juba vähem kui aastaga. Millest see nii on ei tea.
Ühe platsi renoveerimise käigus sai taastatud ka aluselt murdunud raudrist. Huvitaval kombel tuleb selliseid vanade ristide taastamise töid ette aina sagedamini. Praegu on projektis peale selle juba õige mitu raudristi taastamist. Kõige keerukam asja juures on leida läbi roostetanud tükkide asemele uued sobilikud tükid. Kahjuks uusi tükke seppadelt tellida on vägagi kulukas ja risti taastamine läheb väga kalliks. Seetõttu otsime terveid tükke teiste katkiste ristide küljest. Mõne risti puhul võtab vajalike detailide otsimine aega mitu kuud. Väliselt paistavad küll ühesugused aga kui mõõtma hakkad on detailidel väikesed erinevused
Tilk tõrva ka ilusasse päeva. Eks me kõik teeme tööd ja ikka juhtub, et liiva või kildu läheb maha tee peale. Enamusel meist seisab hari ja reha käes, et enda järgi koristada. Sellel aastal on meile nii mõnigi kalmistuvaht öelnud, et enda järgi tuleb ka koristada. Seda oleme nagunii iseenesest koguaeg teinud, see lihtsalt käib asja juurde. Samas jäin mõtlema, et seda pole kunagi varem mainitud, miks nüüd järsku.
Aga siis ühel väiksel maakalmistul sain aru küll miks nii ütlema on hakatud. Nimelt vedeles keset kõnniteed päris arvestatav hulk liiva ja sinnasamma kännu otsa oli tühjaks löödud seguämber nii, et segu vedeles nii kännul kui igalpool mujal. No kurja küll, prügikast on 10 meetri kaugusel ja ega aiatagune prügihunnik ka kaugel pole. Kas ikka peab niimoodi sittama? Ilmselt pole oluline kvaliteet vaid hoopis kvantiteet. Vaatasin siis kus tööd tehtud on. Ei olnudki vaja kaugele minna, plats iseenesest korralikult tehtud ja kobiseda pole midagi, aga see teepealne läbu…. Reha ei seisa käes või? Nimesid ei hakka nimetama, lihtsalt pole kombeks sildistada kõiki ja kõikjal, tegu lihtsalt sellega kes hirmsasti kvaliteeti reklaamides ei tea, et paekivi serviti ladumine ei ole kvaliteet vaid …..
Siis alles läks pilt kokku, et ma mujalgi kalmistutel täheldanud selliseid enda järgi koristamata asju mida varasemalt väga pole olnud. Eks firmasid ole ka palju siginenud kes üritavad midagi kuskil teha.
-
Põnev projekt
Igal hooajal on olnud mingi omamoodi huvitav projekt, ega eelminegi hooaeg ilma selleta olnud. Algselt pidi olema täiesti tavaline vana hauaplatsi renoveerimine millele lisaks kahe vana ja katkise raudristi taastamine. Aga siis kui alustasime platsilt vana pinnase eemaldust selgus, et platsil on pinnase alla mattununa säilinud 5 vanaaegset peenrakasti. Kaevasime peenrakastid täies ulatuses välja ja tasandasime platsi. Nendest peenrakastidest kaks mis olid ilusa ornamentikaga otsustasime säilitada.
Kuna betoon on siiski üsna õrnake liivapritsiga puhastamiseks otsustasime kasutada puhastuseks soodapritsi. Sooda on kordi vähem abrasiivne ja looduses pole temast peale paari vihma enam jälgegi, lahustub täiesti ohutult loodusele. Raudristidega läks seekord lihtsalt, puuduvaid detaile ei olnud, lihtsalt tuli teha uued kinnitused ja alused. Peale seda liivapritsiga puhtaks ja uus värv peale. Raudriste oleme parandanud ikka päris palju, aga siiani polnud veel näinud nii kehva kvaliteediga valuristi, see oli auklik nagu sveitsi juust. Aga mis sa teed, valuvea auke ei paranda kuidagi.
Lõpuks olid kõik eeltööd tehtud, istutasime põõsad, lisasime liiva ja mulla ning valmis ta saigi
-
Natuke erilisemad toimetused
Uue hooaja algusel meenutame veidi eelmise aasta huvitavamaid tegemisi. Vahel tuleb ette tavatöödest natuke teistmoodi töid. Hauda me küll ei kaeva aga nii mõnigi urniauk on tulnud kaevata. Talvel see just kõige toredam töö ei ole aga saame hakkama. Mõnikord tuleb toimetada nö. taaskasutusplatsidel, selleks tuleb eemaldada vanad hauatähised ja need utiliseerida. Suvel pole sellega erilisi probleeme, aga talvel tuleb üsna leidlik olla kuidas näiteks õige mitmesaja kilone ilma aluseta hauakivi külmunud pinnasest kätte saada. Kui käsitsi ei saa, siis tuleb kraana appi võtta ja läinud ta ongi.
Ja ega ilma teravate elamuste ka läbi ei saa. Omast arust lähed vaikselt platse korrastama ja siis tuleb võsast karu koos kahe pojaga kalmistule hullama. Ja nagu sellistel põnevatel puhkudel ikka rakendub kohe Murpy seadus. Kui muidu on telefon koguaeg taskus siis seekord jäi nagu kiuste koos jopega autosse. Krt auto juurde ka ei julge minna kuna mõmmikud toimetasid minu ja auto vahel ennastunustavalt. Ega muud üle ei jäänudki kui lihtsalt eemalt nautida väikeste mõmmide toimetusi. See muidugi elamus omaette.
Vennikesed kraapisid nii mõnegi platsi liiva sees midagi otsides, maitsesid hulgaliselt plastküünalde sisu, aga vist ei olnud maitsev, siis üritasid mitmete laternate otsa edutult ronida. Muidugi jätsid endast maha ka mõned süsimustad sitahunnikud. Nüüd ma siis tean, et kui öeldakse “must kui karu sitt”, kui must see on 😉 Seda mängu sai jälgida oma paarkümmend minutit, enne kui mamma tited metsa kupatas. Vahepeal tulid ka mõned inimesed kalmistule lilli istutama aga nähes neid tegelasi toimetamas kadusid välgukiirusel.
Vahel tuleb ka vanu piirdeid ja raudriste puhastada ja värvida. Vanade piirete ja metallristide puhul ei ole mõtet traatharjaga lahtist värvi ära koukida ja siis vanale värvile uut kihti peale tõmmata, see ei jää pikalt kestma. Kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab siis on liivaprits puhastuseks väga hea. Näiteks mõnda piiret ei saa puhtaks ka survepesuriga, aga alternatiiviks sellisel juhul on liivaprits. Sellega saab korralikult maha nii vana värvi kui ka roostelaigud kividelt. Aga sellega toimetades peab väga ettevaatlik olema, et hävineks õrnad detailid jne. Peale puhastust tuleb asjad imekiiresti üle värvida. Tulemus on kordi parem kui 10 kihti värvi üksteise seljas. Samas ei ole see mitte odav lõbu aga on seda väärt.
On ka selliseid platse mis tuleb kõigepealt kuskilt üles leida ja siis nendest midagi kujundada. Palju tuleb ette ka vanade hekkide väljajuurimist. Eks need hekid kalmistul on nii ja naa asjad. Kui neid pidevalt hooldada võivad üsna kobedad välja näha aga kui jaks enam üle ei käi siis läheb asi jamaks. Samas kipuvad ka hekid muutuma prügimägedeks, iga vennike pistab sinna midagi ajutiselt aga sinna need lõpuks jäävadki. Üks selline hekk sai eelmisel hooajal välja juuritud, mis oli paksult täis rehasid, labidaid ja muud träna mis muidu ei paistnud isegi välja.
Eestimaa peal on paar sellist huvitavat kalmistut kus toimetades tuleb alati mõni sõbralik kass töid üle vaatama 😉 Kahjuks tuleb selliseid kohti kiivalt varjata, et pimedusega löödud millegi kaitsjad ei tormaks ummisjalu neid püüdma ja sunniviisiliselt koonduslaagrisse toimetama. Kahjuks on sellistele võimatu selgeks teha, et maal käibki kass õues, mitte ei istu piineldes toas nii nagu nemad arvavad õige olevat.
Möödunud hooajal kasutasime platsipiiretena ka veidi teistsugust paekivi mis ei ole ei klombitud ega murtud vaid hoopis saetud. Lõpptulemus sai päris hea.
-
Laiuse ja Lohusuu
Mitu korda nendest Laiusevälja õigeusu kiriku varemetest mööda sõitnud aga lähemalt uurida pole mahti olnud. Seekord vaatasin asja üle, Muidugi ega säilinud pole eriti midagi sellest puukirikust aga omamoodi huvitav on ikka. Säilinud on ainult torn, kooriruumist on ainult vaevumärgatavad vundamendijupid. Kirik peaks olema ehitatud 1864 ja oli toimiv kuni aastani 1987. Siis kogudus suleti ja kirik hakkas lagunema. Muideks siinsamas kõrval on ja Jaan Poska sünnipaik 😉 Siit veidi edasi Mustvee poole on ka Laiuse linnuse varemed aga seekord jätsime nende tudeerimise vahele, seal juba käidud küll ja küll 😉
Luusisime veidi ka Lohusuu kalmistul. See natuke omamoodi kohake. mõningad metallristid on siin teistsugused kui mujal aga need pole vanad vaid ilmselt mingid nõukaaegsed fantaasialennud. Aga paar huvitavat asja siin siiski on. Esiteks 19 sajandil ehitatud kabel millel on laudkatus. Sellist väga kuskil mujal ei näe. Teine huvitav asi mida mujal ei näe on kalmistu tänavavalgustus mille postide küljes on pistikud. Minul jäi mõistatuseks mis nende point on.
-
Taagepera kirik ja kalmistu
Möödunud suvel sai üle vaadatud lõpuks see pisikene Taagepera kirik. Taagepera Jaani kirik olla ehitatud 1674 aastal. Tol ajal oli Taageperas mõisnikuks Otto von Stackelberg, tema nimest olevat tuletatud ka Taagepera nimi. Kiriku valmimise legend kõneleb, et mõisnik sattunud kord merehätta ja lubanud pääsemise korral ehitada kiriku, kas see nii ka oli kes seda enam mäletab. Aga ilus legend ikkagi. Huvitaval kombel on kirik tervena üle elanud kõik sõjad. Nõuka ajal pandi kirikule eterniitkatus. 1990 aastal toodi kirikusse elekter ja valmistati puidust kroonlühtrid. 2000 – 2001 vahetati kiriku põrand ja paigaldati istepinkide alla elektrisoojendajad. Nii, et siin kirikus on istmesoendused. 2004 aastal remonditi käärkambrit ja laoti käärkambrisse uus ahi. 2007 – 2008 vahetati katus ja restaureeriti torni.
Kalmistu rajati siia ilmselt kuskil 1773 aasta paiku Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, aga siin on üks päris huvitav kabel mis ei kuulu sugugi miskile võllile nagu tavaliselt vaid lihtsale talupojast mõisahärrale. Ja meil siin osad kiunuvad midagi 700 aastasest orjaajast. Kui jutu järgi kõik orjad olid ja mõisa tallis alalõpmata vitsu said, mismoodi siis Mats mitmete mõisate omanik sai olla.
Aga ega siingi saa niisama luusida, natuke peab ikka asjalik ka olema ja nii saigi siinsel kalmistul mitu hauaplatsi omale ilusa paekivist piirde
Ja eks veidi vanu, natuke käest lastud asju tuleb ka harida. Kaevasime välja kõik sõnajalad ja silusime mättad, külvasime peale muruseemne ning pesime survepesuriga puhtaks hauatähised. Kui vanad ristid ilusti kuivanud värvisime need üle ja taastasime kirjed
-
Järva-Madise kirik ja kalmistud
Möödaminnes põikasime sisse Järva-Madise kiriku juurde, algselt oli plaan ainult kirik pilvepiirilt üle vaadata aga kohapeal selgus, et kirik on avatud. Loomulikult ei saanud võimalust kirikus luusida käest lasta. Kiriku kohta pikemalt kirjutama ei hakka, sellest on juba juttu siin. Kes selle Järvamaa väikseima kiriku ehitas on veidi intrigeeriv. Interneedumis on erinevaid jutte, kas Järva foogt või Ojamaa meistrid. Ilmselt siiski viimased aga võibolla Järva foogti tellimusel 😉 Mitte kohalikele meistritele viitab õige mitu asja. Mandri-Eesti kirikutes pole kuskil mujal konsoolid ja päiskivid sellised nagu siin, kooriruumi päiskivil on näiteks vapi motiivid. Samuti ei sarnane peaportaal ühegi teise Eesti kiriku portaaliga. Pigem on Tallinna Toomkiriku raidportaalide elementide snitiks Järva-Madise kiriku peaportaal. Tegime tiiru peale ka Vabadussõja mälestusmärgile ja ümmargusele kabelile. Kabel iseenesest suht hiline ehitis, pärineb 18 sajandi teisest poolest.
Niisiis piilusime kirikusse sisse ka. Kirik näeb seest üsna korralik välja ja nii mõneski kohas on krohvikihi alt välja puhastatud kunagised seinamaalingud jne. Selliseid seinamaalinguid tuleb ikka nii mõnegi kiriku seintelt vana krohvikihi alt välja. Huvitav miks altari kõrval on seina müüritud hauaplaat ja mis selle lugu on. Samuti oleks põnev teada mis on tõsterõngastega põrandaplaadi all peidus.
Muidugi kui juba kirikus, siis tuleb ikka tornis ka ära käia. Siin otse torni ei saagi, ilmselt kui kunagi kirikule torn ehitati kasutati ära müürisisene laepealsele viiv käik, kõigepealt turnid laepealsele ja alles sealt saad torni minna ja edasi mööda puutreppe turnida 😉 Kusjuures see käik on ikka päris kitsas, isegi mina kes just eriti suur mees ei ole pidin vahepeal külg ees turnima 😉 Kusjuures kellad pole siin sugugi pronksist vaid hoopis terasest.
Väike pilvepiiri video sai ka tehtud Järva-Madise kirikust.
Vaatasime üle ka Järva-Madise vana kalmistu. Siin on säilinud päris palju vanu üsnagi korralikke metallriste mida saaks vajadusel taaskasutada. Ma tavaliselt pildistan need ära, siis tean kust saab vajadusel taaskasutuseks sobilikke detaile 😉
