-
Töine päev mööda kalmistuid.
Võtsime ette mõned kaugema nurga tööd, logistika paika ja minek. Kõigepealt väike peatus Põltsamaal. Vaatasime veidi kohalikul surnuaial ringi. Tundus selline suht põnev olema aga pikalt aega uurida ei olnud. Järgmine kord kui rohkem aega süveneme sellesse. Paar kiiret klõpsu ja tööle.
Töö tehtud panime kohe edasi, pikk sõit ees unistada pole aega.
Järgmine suurem peatus tuli Räpinas. Vaatasime veidi ringi ja otsisime õiget platsi. See on ka selline huvitav surnuaed kus tasub luusida. Mul muidugi see suht läbi kolatud aga eks alati leiab midagi uut.
Seekord jäi siin silma omapärane pink mille jalgadeks oli kasutatud kõrgepingeliinide isolaatoreid. Veel oli siin üks minumeelest täiesti praktiline nn. murupiirdega plats. Kääbas lilli täis istutatud ilusti, väga ok nägi välja.
Kui kiire tiir tehtud tuli toimetama hakata. Toimetamist oli siin päris palju ja õige mitu kärutäit heina vedasime ära. Aga lõpuks sai asja, pakkisime asjad kokku ja minekut järgmisse kohta.
Elva kalmistul vaatasime paar asja üle ja kohe edasi. Kell juba sada aga üks koht veel käimata.
Lõpuks jõudsime Halliste kalmistule, see oli ka selleks korraks viimane töö. See on päris vana kalmistu, nagu sildilt näha siis rajati see 1773 aastal. Enne seda maeti kiriku juurde.
Vot see kalmistu on ka päris põnev igasugu piirete, mälestusmärkide ja sammaste poolest. Siia pean uuesti asja tegema ja pikemalt.
Muidugi eriti lahe oli siin tööriistade hoidja. Selliseid oli kohe õige mitmeid kalmistul, igavesti praktilised asjad. Samas jäi silma ka selliseid mittetavapäraseid riste. Kitsarööpmelise raudtee relsid on siin kalmistul ikka hästi kaubaks läinud ja veetorud koos põlvedega samuti 😉 Üllataval kombel ei näinud ühtki tervet metallpärga. Ainult mõned katked hakkasid silma. Nii vanal kalmistul võiks ju mõni olla.
-
Veel üks põnev kalmistu pakkus üllatusi.
Alati kui kimad Paldiskist Padisele või vastupidi olen vaadanud vilksamisi, et tee ääres üks huvitav vana kalmistu aga aega pole olnud lähemalt uurida. Nüüd oli sinnakanti jälle asja ja otsustasin selle kalmistu ka üle vaadata. Väidetavalt ei ole selle Harju – Madise kalmistu vanus teada. Varaseimad daatumid hauatähistel on 19. sajandi esimesest poolest. Kalmistule on maetud 20. sajandi teise kümnendini. Kalmistu aktiivne kasutamine lõppes arvatavasti Harju-Madise uue kalmistu rajamisega 20. sajandi teisel aastakümnel. Kuigi seal on ka matuseid hilisemast ajast, viimased kuskil 1960. aastatest. Siin pisikesel kalmistul on ka kabeli varemed. Kunagi võis muidugi see kalmistu olla ilusa koha peal mere kaldal. Muinsuskaitseameti andmetel on see kalmistu hauatähiste poolest väga rikkalik. Tervikuna või fragmentaarselt on säilinud lubjakivist 152 sammast ja 2 plaati ning üks ratasrist; sepistatud rauast 225 risti, neist kaks külasepa ratasristi ja üks väike, kivilt 35 cm kõrgune külasepa aasrist ning 6 varbaeda; valatud metallist 42 risti ja üks aed; üks graniitsammas; üks omapärane, töötlemata puidust, tsingitud plekist nimetahvliga rist. Tänapäeval on kalmistu maha jäetud ja praktiliselt hooldamata. Ainult ühel platsil nägin lilli ja küünlaid
Muidugi on siin kalmistul ka midagi sellist mida ma veel ei ole kohanud ühelgi teisel kalmistul ja ilmselt on see ka Muinsuskaitseametil kahe silma vahele jäänud. Üks hauaplaat mis eemalt tundus dolomiit äratas siiski väikest kahtlust. Pidin kohe seda näppima minema ja mida ma avastan…… Kui ise poleks näinud ja näppinud siis ei usuks elusees, et selline asi on….. Vahtplast mis vahtplast.
Vanu lagunenud riste oli siin päris palju aga huvitaval kombel ei leidnud ühtegi puusse kasvanud risti. Selleeest oli legona neid olemas õige mitmeid. Jälle üks põnev koht tegelikult kus tasus käia.
-
Üks põnev kalmistu.
Viimasel ajal satun üsna tihti asjatama mõnele kalmistule millest muidu tuimalt mööda kihutad või siis sellisele kalmistule millest pole varem midagi kuulnudki. Kriisi ajal väga hea ajaviide kalmistutel kolada, kaua sa ikka toas passid. Kõik avalikud kohad on rahvast puupüsti täis ja 2 + 2 tingimust väga keerukas täita aga kalmistutel praktiliselt rahvast ei ole. Ja kui vähegi süveneda viitsid siis näeb väga põnevaid riste ja muid hauakujunduselemente. Süvenemata asjasse ei pane tähelegi pisidetaile mida omaaegsed külasepad on meisterdanud.
Ilmselt on see kalmistu omalajal rajatud külakalmistuna tollasel rootslaste asualal ning enamik maetuid on siin rannarootslased ja nende järeltulijad. Vanim hauatähis on siin aastast 1638. Eeldatavalt püstitati 19. sajandi keskel kalmistule Vihterpalu mõisa matusekabel, kuhu maeti Vihterpalu mõisnik Gustav von Knorring (1785–1852) koos abikaasaga. Kabel põles 2009 aastal maha aga on tänaseks taastatud ja toimib.
Kui muidu näeb vanadel kalmistutel kuidas loodus hauatähiseid omale võtab siis siin kalmistul näeb natuke teist asja…. Loodus uuesti nähtavale toonud kunagi omale võetud hauaplatsi
Isegi sellel vähem kui poole hektari suurusel kalmistul leidus isemoodi hauatähiseid
Mõned ratas- ja Malta ristid ka siin täitsa olemas. Ratasristid on päris huvitava ajalooga. Vanimad (16 – 17 saj) osaliselt tänini säilinud eestlaste nimesid kandvad kivist ratasristid on valdavalt Põhja-Eesti kirikuaedades, neilt võib leida tekstikatkeid eesti kirjakeele arenguloo vanemast perioodist. Ma varem ei teadnudki, et ratasristide hulgas on eraldi suur grupp nn. rannarootslaste ratasristid, need on muidugi vähe hilisemad ja natuke ka teise kujuga. Rannarootslaste ristid on väiksemad ja nende keskel on ladina rist. Eestlaste nimesid kandvatel tähistel on keskel enamasti malta rist või rombi taoline rist. Veel üks eraldiseisev grupp on endistest etikukividest tahutud ristid ja ratasristidele sarnanevad hauatähised. Endistest etikukividest ümbertahutud tähiseid kasutati haudadel 18 – 19 sajandivahetuse paiku. Paar sellist hauatähist asuvad Ilumäe kalmistul. Ratasristid on meil isegi natuke uuritud ja katalogiseeritud. Sellel viimasel pildil olevale ristile on Pille Arnek uurimustöö alusel kirjutatud WASSAMAHANS MOLLER THOMAS WASSA MA MOLLER IST ERSCHLAGEN A1638. Maakeeli peaks see tähendama: Vasalemma Mölder Hans Thomas on maha löödud 1638.
Väidetavalt peaks olema maailma suurim ratasristide kogum Vormsi saarel…. Seda peaks ükspäev vaatama minema.
-
Võrumaa kalmistutel…
Kui juba sinnakanti asja oli siis tuleb ikka mõnel kohalikul kalmistul ka luusida. Alati leiab midagi põnevat vanadel kalmistutel, nii ka siin. Isegi ühe katkise betoonristi leidsin kus oli näha mis tal kõhus on….. Muidugi otsisin mõnda risti mille loodus on omale võtnud aga ei leidnud ühtki sellist seal. Vanad ristid on erinevatel surnuaedadel suht sarnased aga leiab ka päris põnevaid rariteetseid lahendusi.
Paar päris huvitavat lahendust oli ka kus risti aluskivi oli tehtud mälestusmärgiks või siis muster peale tehtud.
Siin on selline natuke teistsugune hauaplats kellegile Johann Wilhelm Rudolph Döring’ule. Mis võll see oli ei tea, interneedumist ka ei saanud täit selgust.
Üllatavalt vähe oli siin näha säilinud plekkpärgi. Aga need vähesed olid veidi teistsugused kui mujal kalmistutel silma jäänud on.
Paar päris hea pildi või asjakohase kirjaga hauakivi jäi ka silma ning kindad pingil…..
-
Uued väljakutsed…
Tuli toimetada ühel päris vanal hauaplatsil. Puhastada hauakivid ja piire samblast, vaadata mis hauakivi kirjetega teha saab. Lillepotid panna ja lilled istutada. Mureks olid ka valged laigud hauakividel.
Samblast saime lahti, kirjed kividel ärkasid ka ellu peale pesu. Valgete laikudega kividel oli natuke rohkem pusimist aga lahti saime nendestki.
Lõpuks said lilled istutatud ja kolu kokku korjatud. Liiva vahetuse ja piirde taastamise osas jäädi kohapeale aru pidama. Eks näis kas see projekt läheb ka käiku.
-
Koeru kalmistul luusimas
Oli asja Koeru surnuaiale, kui asjad aetud luusisin vähe mööda vana surnuaeda. See rajati 1846 aastal asulast väljapoole, mille tarvis andis maatüki Kapu mõisinik L. von Bremen. Esimesena maeti sinna 1846. aastal Koeru koguduse pastor D. G. Mickwits (1778-1846). Sinna on maetud ka mitmed Eesti Vabadussõjas hukkunud. Samuti asub vanal kalmistul 1905. aasta rahvarahutuses langenute ühishaud. Siin on hullult palju säilinud vanu metallriste. Neid on kõikvõimaliku disainiga.
Siin on ka August Jürima mälestuseks paigaldatud hauaplaat, kuhu ta tegelikult maetud on pole selge. Mis asjapulk August oli saad lugeda siit.
Kiire inspekteerimise käigus leidsin üksjagu riste mida loodus on oma valdusesse võtnud.
Ja ka päris suure hulga vanadusest küüru vajunud riste. Tuleb siia uuesti asja teha ükspäev. Päris palju jäi uurimata.
-
Töised pühad kalmistutel.
Enne pühi tuli õige mitu hauaplatsihoolduse tellimust. Käisin vaatasin asjad üle ja tegin pakkumised. Tellijaid oodates tegin kalmistutel luusides aega parajaks. Kõik tellimused olid üsna töömahukad, mõtlesin kas jõuan pühadeks ära teha või ei.
Egas midagi poest materjal ja toimetama. Kõigepealt katsusin ühe laialivalgunud platsi ilusti piirdesse saada. Isegi üks liblikas tuli uurima mida ma seal toimetan. Lõpuks sai plats valmis, uus liiv peale, hauakivi pestud ja üles tõstetud. Paar pilti kliendile ja edasi järgmisse kohta.
Siin platsil sai piire ja hauakivid puhastatud ja pestud. Piltidelt ilusti vahe näha. Üsnagi puhtaks saab kui õigeaegselt toimetada. Mõnda aega tagasi pesin ja puhastasin Kullamaal ühte hauakivi. Seal oli ikka päris palju pusimist, et puhtaks saada. Ja päris puhtaks ei saanudki.
Sellel platsil oli piirde ja hauakivi puhastus, liiva vahetus ning peenrapiirete paika ajamine. Võttis aega mis võttis aga asja sai.
Õhtul koju minnes avanes muidugi väga äge loojangu vaade. Pildid pole pooltki seda mis tegelikult oli aga aimu asjast saab. Tükk aega istusin kiviaial ja nautisin vaadet.
Järgmisel päeval sai ära lõpetatud üks pikem projekt. Kalmuküngas sai tasandatud, liiv peale ja puud istutatud.
Panin siia väikse galerii piltidest enne ja pärast. Vahe on natuke isegi märgata. Vot sellised töised pühad….
