-
Natuke erilisemad toimetused
Uue hooaja algusel meenutame veidi eelmise aasta huvitavamaid tegemisi. Vahel tuleb ette tavatöödest natuke teistmoodi töid. Hauda me küll ei kaeva aga nii mõnigi urniauk on tulnud kaevata. Talvel see just kõige toredam töö ei ole aga saame hakkama. Mõnikord tuleb toimetada nö. taaskasutusplatsidel, selleks tuleb eemaldada vanad hauatähised ja need utiliseerida. Suvel pole sellega erilisi probleeme, aga talvel tuleb üsna leidlik olla kuidas näiteks õige mitmesaja kilone ilma aluseta hauakivi külmunud pinnasest kätte saada. Kui käsitsi ei saa, siis tuleb kraana appi võtta ja läinud ta ongi.
Ja ega ilma teravate elamuste ka läbi ei saa. Omast arust lähed vaikselt platse korrastama ja siis tuleb võsast karu koos kahe pojaga kalmistule hullama. Ja nagu sellistel põnevatel puhkudel ikka rakendub kohe Murpy seadus. Kui muidu on telefon koguaeg taskus siis seekord jäi nagu kiuste koos jopega autosse. Krt auto juurde ka ei julge minna kuna mõmmikud toimetasid minu ja auto vahel ennastunustavalt. Ega muud üle ei jäänudki kui lihtsalt eemalt nautida väikeste mõmmide toimetusi. See muidugi elamus omaette.
Vennikesed kraapisid nii mõnegi platsi liiva sees midagi otsides, maitsesid hulgaliselt plastküünalde sisu, aga vist ei olnud maitsev, siis üritasid mitmete laternate otsa edutult ronida. Muidugi jätsid endast maha ka mõned süsimustad sitahunnikud. Nüüd ma siis tean, et kui öeldakse “must kui karu sitt”, kui must see on 😉 Seda mängu sai jälgida oma paarkümmend minutit, enne kui mamma tited metsa kupatas. Vahepeal tulid ka mõned inimesed kalmistule lilli istutama aga nähes neid tegelasi toimetamas kadusid välgukiirusel.
Vahel tuleb ka vanu piirdeid ja raudriste puhastada ja värvida. Vanade piirete ja metallristide puhul ei ole mõtet traatharjaga lahtist värvi ära koukida ja siis vanale värvile uut kihti peale tõmmata, see ei jää pikalt kestma. Kui vähegi võimalik ja rahakott kannatab siis on liivaprits puhastuseks väga hea. Näiteks mõnda piiret ei saa puhtaks ka survepesuriga, aga alternatiiviks sellisel juhul on liivaprits. Sellega saab korralikult maha nii vana värvi kui ka roostelaigud kividelt. Aga sellega toimetades peab väga ettevaatlik olema, et hävineks õrnad detailid jne. Peale puhastust tuleb asjad imekiiresti üle värvida. Tulemus on kordi parem kui 10 kihti värvi üksteise seljas. Samas ei ole see mitte odav lõbu aga on seda väärt.
On ka selliseid platse mis tuleb kõigepealt kuskilt üles leida ja siis nendest midagi kujundada. Palju tuleb ette ka vanade hekkide väljajuurimist. Eks need hekid kalmistul on nii ja naa asjad. Kui neid pidevalt hooldada võivad üsna kobedad välja näha aga kui jaks enam üle ei käi siis läheb asi jamaks. Samas kipuvad ka hekid muutuma prügimägedeks, iga vennike pistab sinna midagi ajutiselt aga sinna need lõpuks jäävadki. Üks selline hekk sai eelmisel hooajal välja juuritud, mis oli paksult täis rehasid, labidaid ja muud träna mis muidu ei paistnud isegi välja.
Eestimaa peal on paar sellist huvitavat kalmistut kus toimetades tuleb alati mõni sõbralik kass töid üle vaatama 😉 Kahjuks tuleb selliseid kohti kiivalt varjata, et pimedusega löödud millegi kaitsjad ei tormaks ummisjalu neid püüdma ja sunniviisiliselt koonduslaagrisse toimetama. Kahjuks on sellistele võimatu selgeks teha, et maal käibki kass õues, mitte ei istu piineldes toas nii nagu nemad arvavad õige olevat.
Möödunud hooajal kasutasime platsipiiretena ka veidi teistsugust paekivi mis ei ole ei klombitud ega murtud vaid hoopis saetud. Lõpptulemus sai päris hea.
-
Taagepera kirik ja kalmistu
Möödunud suvel sai üle vaadatud lõpuks see pisikene Taagepera kirik. Taagepera Jaani kirik olla ehitatud 1674 aastal. Tol ajal oli Taageperas mõisnikuks Otto von Stackelberg, tema nimest olevat tuletatud ka Taagepera nimi. Kiriku valmimise legend kõneleb, et mõisnik sattunud kord merehätta ja lubanud pääsemise korral ehitada kiriku, kas see nii ka oli kes seda enam mäletab. Aga ilus legend ikkagi. Huvitaval kombel on kirik tervena üle elanud kõik sõjad. Nõuka ajal pandi kirikule eterniitkatus. 1990 aastal toodi kirikusse elekter ja valmistati puidust kroonlühtrid. 2000 – 2001 vahetati kiriku põrand ja paigaldati istepinkide alla elektrisoojendajad. Nii, et siin kirikus on istmesoendused. 2004 aastal remonditi käärkambrit ja laoti käärkambrisse uus ahi. 2007 – 2008 vahetati katus ja restaureeriti torni.
Kalmistu rajati siia ilmselt kuskil 1773 aasta paiku Muidu kalmistu nagu kalmistu ikka, aga siin on üks päris huvitav kabel mis ei kuulu sugugi miskile võllile nagu tavaliselt vaid lihtsale talupojast mõisahärrale. Ja meil siin osad kiunuvad midagi 700 aastasest orjaajast. Kui jutu järgi kõik orjad olid ja mõisa tallis alalõpmata vitsu said, mismoodi siis Mats mitmete mõisate omanik sai olla.
Aga ega siingi saa niisama luusida, natuke peab ikka asjalik ka olema ja nii saigi siinsel kalmistul mitu hauaplatsi omale ilusa paekivist piirde
Ja eks veidi vanu, natuke käest lastud asju tuleb ka harida. Kaevasime välja kõik sõnajalad ja silusime mättad, külvasime peale muruseemne ning pesime survepesuriga puhtaks hauatähised. Kui vanad ristid ilusti kuivanud värvisime need üle ja taastasime kirjed
-
Värska kalmistu
Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.
Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉
Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga
-
Preisimaa trip. Kohalikud kalmistud
Nagu juba traditsiooniks kujunenud vaatame välismaal trippides üle ka mõned kohalikud kalmistud. Preisimaa tripi ajal jäi bussiaknast silma, et sealkandis on kalmistuid ikka hullult palju. Praktiliselt igas suuremas asulas on kalmistu. Poola on katoliku usku ja igal endast lugupidaval külamehel on oma palvela, umbes nii nagu Setumaal tsässonid. Siin on muidugi huvitav stiil kalmukujundusel, liiva või killustikuga kaetud platse praktiliselt ei näe. Platsid ei ole madalad nagu meil vaid massiivsed graniidist hauakambri laadsed. Iseenesest muidugi hea kui suur graniitplaat katab platsi, pole jauramist riisumise ega liivavahetusega. Hullult riivas silma plastmassindus. Kõikjal kuhu vaatad on plastpärjad või plastlilled, elusat lille praktiliselt ei kohtagi. Huvitav mida pandi siis platsidele kui plastlilli polnud…
Goldapis oli lausa kalmistu tänav mille ääres mitu kalmistut reas. Kõigepealt oli sõjaväekalmistu mis nägi välja üsna mahajäetud ja laokil. Samas oli kuskil võsa vahel mõni plats mis paksult küünlaid täis. Muidugi on ka siin joodikute meelispaigaks kalmistu.
Siinsamas kõrval oli juudi kalmistu mis nägi samuti üsnagi hooldamata välja.
Kohe juudi kalmistu kõrval oli ka uuem kalmistu, mida kõike siin ei näe. Meenutas oma plingiga juba meie idaviru kalmistuid kus näeb samuti ainult plastmassi ja kõikvõimalikke ehitusjääke kalmukujunduses.
Mragowos vaatasime samuti kohaliku kalmistu üle. Tundus kuidagi hooldamata kalmistuna, aga võibolla oli ka veel vara ja kevadkoristus alles tegemata.
Siinsamas üle tee oli ka vana kultuurilooline evangeelne kalmistu. See oli ikka päris maha jäetud, ainult mõni üksik hooldatud plats hakkas silma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et meie külakalmistud on rohkem korras kui sealsed külakalmistud. Ükspäev vaatan üle ka mõne suurlinna kalmistu siis on hea võrdlus.
-
Megaprojektid kalmistutel
Suure hauaplatsi ehitus keerulisel maastikul
Üks megaprojekt sai lõpuks valmis. Lihtne on piirdeid ehitada siledal maal, aga kui on nõlv kuhu käruga ligi ei pääse. Veadki aiakäruga nii lähedale kui saad ja sealt edasi tassid kive süles ning liiva ämbriga. Selline raskendatud ligipääsetavus kujundab muidugi päris korralikult hinda. Ühel sellisel platsil oli vaja asendada piirde pealmine paekivikiht uuega ja ehitada päitsiosa nii kõrgeks, et nõlvalt vihmaga praht platsile ei voolaks. Kahjuks vanast piirdest kogu ülemist kihti kätte ei saanudki, “tänusõnad” selle eest kunagisele piirdeehitajale, kes arvas, et jube äge on osa paekivi korralikult betooni valada.
Kõigepealt vana liiv ja ülemine kiht lagunenud paekivi platsilt ära ning seejärel uus paekivi, rinnatiskivi ja liiv platsi lähedale hunnikusse. Viimased kümme meetrit tuli kõik käsitsi tassida trepist üles. Kui plats valmis näitas kiire arvutus, et kokku tuli edasi tagasi käia 40km ja vedada ca 7 tonni materjali 😉
Vana raudaia puhastamine ja värvimine
On muidugi veidi teistsuguseid projekte ka. Näiteks tellitakse uut liiva platsile ilma vana ära võtmata, väitega siis on odavam. Jah mõnel platsil kannatab seda tõesti hädapärast teha, aga enamjaolt on seal vanast liivast selline kuhi, mis ulatub piiretestki kõrgemale. Pole ju tegelikult liiva enam kuhugi panna. Selliseid kuhjasuurendusprojekte me ei teosta. Huvitavad projektid on veel raudaedade värvimised. Kui ütled hinna, siis kostetakse selle peale, oh miks see nii palju maksab. Mis see värvimine siis ära ei ole, viuh ja valmis. Aga selleks, et viuh värvida peab ennem mõnikord kurja vaeva nägema. Aed pinnasest välja kaevata, vanast lahtisest värvist puhastada, võsa maha võtta jne.
Lõppkokkuvõtteks kui kõik eeltööd tehtud urgitsedki kuskilt naaberaiast pulkade vahelt käsi pikas aeda värvida. Kui arvate, et selline pusimine on liiga kallis, siis alati on võimalus proovida seda ise teha.
Kui soovid ka abi haudade korrastamisel, kirjuta e-posti aadressil hauaplatsihooldus@muhkel.ee Lepime kokku tehtavates töödes, hinnas ja teeme ära.
-
Kudjape kalmistu
Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan, siis tuleb üle vaadata.
Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade-monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.
Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.
Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.
Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.
Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne.
Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.
Äkki oleks kellelgi ka seal hauahooldustöid vaja teha? Tulen meeleldi 🙂
-
Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel
Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma.
Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust.
Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.
Kusjuures Tallinnas Kaitseväe kalmistul polnud ise veel käinudki, kuigi siinsamas kõrval Siselinna kalmistul haudu korrastatud hulgaliselt. Suvel sai see ka üle vaadatud, väga ilus ja heas korras kalmistu. Vaatasin, et väga paljud hauatähised on puhastatud ja osad veel tegemisel. Palju poleemikat tekitanud Aljoša vaatasin ka üle, minumeelest täiesti õige koht sellisele mälestusmärgile. Kuigi kisatakse, et nõukavärk, jah tõesti on nõukavärk aga võiks ju natuke tahvlit mälestusmärgil ka lugeda… Kui nüüd norida, et sõdur okupantide vormis… ja mis siis. Ajaloost on nõrkemiseni teada kodumaa kaitsjaid kes võitlesid vales vormis. Selga pandi see mida parasjagu võtta oli. Paljud eestlased vabadussõjaski sõdisid nt tsaariarmee vormis ja kui vabadussõja monumente vaatame võiks ka tüli norida. Las nad nüüd olla nii nagu on, see on osa ajaloost. Kas me oleme tõesti nii väetid, et suudame võidelda ainult surnutega….
Lisaks tavalistele metallristidele leiab veel nii mõneltki kalmistult päris erilisi riste. Huvitav kas mõni restauraator ei tahaks kätt proovida mõne sellise haruldase risti taastamisega. Muidugi müts maha nende ees, kes on lasknud tänapäeval teha mõne ägeda risti oma lähedaste hauaplatsile. Ikka leian veel päris põnevaid metallaedu, kuigi omastarust enamuse kalmistuid läbi käinud
Ühed põnevad asjad minu jaoks on ka metallpärjad. Kahjuks on neid säilinud väga vähe. Aga ühel väiksel kalmistul nägin nende metallpärgade taaselustamist. Küll moodsamal moel aga vägagi äge lahendus. Kesta sees on kasutatud täiesti tavalisi taldrikuid millele pilt peale tehtud.
Eks huvitavaid lahendusi leiab ka hauaplaatide ja piirete näol. Näiteks klaasist hauaplaat nägi omamoodi lahe välja ja ega hammasrattast küünlajalg kehvem lahendus polnud. Maakivide peale liimitud valged kivid piirdeks pole ka paha variant. Kui varasemalt leidsin ühelt kalmistult õige mitu vahtplastist hauaplaati siis mõtlesin, et nüüd küll igasuguseid plaate nähtud aga võta näpust. Leidsin ühe plekist hauaplaadi mis pealt emailitud nagu omaaegsed tänavasildid.
Nii mõndagi huvitavat avastasin kiviristidel. Pole varem väga täheldanud neil selliseid trips-traps-trull stiilis meistrimärke. Vanematel kalmistutel, eriti seal Lõuna – Eesti kandis on üsnagi tavaline isolaatorist vaas. Hea lihtne lahendus. Ida – Virumaa kandis on jälle üsna tavaline kaevanduspuurist kas rist või hauapiire. Samuti on sealkandis tavaline platsidel numeratsioon. Leidsin puht juhuslikult ka Tallinnas Siselinna kalmistul ühe sellise puu külge löödud numbri. Muidugi üks väga eriline vaas hakkas silma, pole kuskil kalmistul varem kohanud mürsust tehtud vaasi.
Eks vanasti tehti piirdeid ikka sellest mis parasjagu kätte saadi või kuskilt üle jäi. Eterniit ja tellised oli üsna tavaline, aga näeb ka näiteks klaasplokke. Möödunud hooajal renoveerisin ühte platsi kus varasemalt oli olnud ahjupottidest piire, pole varem sellist kohanudki. Turbapätsidest piire oli ka päris huvitav piirde lahendus, seda pole ka varem kohanud. Iseenesest ju vägagi looduslik materjal.
Muidugi on ka üks huvitav fenomen, mille pointist pole siiani aru saanud. Milleks peab paekivi betooniga müüriks laduma…. Paekivi on niisama väga hea laduda ja kui mõni kivi katki läheb siis lihtne üksikut kivi vahetada. Müürina laotuna lammutad ühe kivi vahetuseks pool piiret ära.
Teine kummaline fenomen on paekivi üle värvimine… Sellist ülevärvimise teemat kohtab väga tihti venelaste hulgas. Ei tea miks seda tehakse, kas määrdumise varjamiseks või ongi selline ilumeel. Isegi minult on korduvalt küsitud kas ma betoonpiiret üle värvin, no kahjuks või õnneks, ei värvi. Värvimise asemel võiks pigem puhtaks pesta. Minu meelest naturaalne kivi on palju ilusam aga eks see ole maitse asi.
Ei taha kohe kuidagi paraneda see platsihooldus. Aina rohkem ja rohkem näeb hooldamata platse.
Sellisest prügistamisest ei saa samuti kohe kuidagi aru. All toodud piltide puhul on jäätmejaam linnulennult 100 meetri kaugusel ja seal võetakse tasuta jäätmeid vastu. Aga ikka on vaja sokutada kuskile põõsa alla või kalmistu aia taha. Ikka on veel paljudel veres see nõukaaegne mentaliteet… kõik rämps käib põõsa alla.
