• Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Pilistvere kivikangur

    12. mai 2024 /

    Pilistveres kõvasti asjatamas käidud aga kunagi pole nii palju aega olnud, et üle vaadata misasi see Pilistvere kivikangur on. Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai see värk üle vaadatud. Algul ei saanud ma pointile pihta mis värk selle kivikangruga on. Teeäärse pruuni suunaviida põhjal peaks mingi ajalooline vaatamisväärsus olema aga tegelikkuses minu meelest see silt vähe eksitav. Aga see selleks.

    Pilistvere kivikangur on iseenesest 1988 aasta hingedepäeval avatud mälestusmemoriaal, mis algselt oli mõeldud nende inimeste mälestuseks kes kommunistliku genotsiidi ohvritena kadunuks jäid. Kivikangur kujutas algselt kividest kuhjatud hauda, mille peatsis on suur rist. Sinna kivikuhja võib iga eestlane kelle omaksed represseerides kadunuks jäid oma mälestuskivi viia.

    Hiljem täienes Pilistvere kivikangur nelja mehekõrguse kiviga metsavendadele, vabadusvõitlejatele, soomepoistele ja tööpataljonlastele. Siis lisati sinna veel maakondade mälestuskivid. Tänapäeval koosneb murekivide kangur lisaks sümboolsele hauale, maakonnakividest ja teistest nimelistest mälestuskividest, lisaks on siin veel mälestuspuude hiis kuhu on istutatud üle 1000 puu ja põõsa. Siia oli plaanis luua ka kommunistlikule genotsiidile pühendatud muuseum, mis asuks täpselt kalmistul asuva Jüri Vilmsi haua vastas. Hoone on iseenesest olemas aga teostuseni pole rahapuuduses jõutud. Praegu pidavat seda tühimikku täitma Pilistvere ajalooline pastoraat kus on Eesti ajaloomuuseumi poolt koostatud temaatiline püsinäitus ja arhiiv. Kui see nüüd tõele vastab siis ükspäev vaatan selle ka üle. Pilistvere kivikangur on ainus paik, kus saab austada neid inimesi, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest. Kes tunneb, et peaks mälestama oma teadmata kadunud lähedasi võib sinna oma nimelise kivi viia. Samalaadse mälestuspaiga või teha ka juba olemasolevale hauaplatsile. Kui ise ei saa selle rajamisega hakkama, siis meie aitame nõu ja jõuga.

    loe edasi
  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Memoriaal ja Babüloni aiad

    1. nov. 2023 /

    Mõtlesime, et kimame Trakaist ühe jutiga ööbimiskohta aga kus sa siis saad kui näed tee ääres mõõka püsti 😀 😀 Loomulikult vaja vaatama minna mis värk on. Tuli välja, et Kryžkalnis on ühe mäe otsa ehitatud Leedu partisanide memoriaal koos kabeliga. See memoriaal on vägagi värske, avati alles 20.09. 2020. Mälestusmärgi idee on mälestada kõiki 20 000 Leedu partisani kes ohverdasid oma elu isamaa vabaduse eest ebavõrdses sõjajärgses võitluses nõukogude sissetungijate vastu. Päris huvitav teema, polegi rohkem kohanud selliseid mastaapseid memoriaale meie mõistes metsavendadele. Kabelis saab mälestada lahkunuid ja soovi korral isegi kella helistada. Kui memoriaal uuritud kimasime edasi Klaipeda poole, seal kuskil leidsime suva majutuskoha kus planeerisime ööbida.

    Aga noh kuda sa ikka otse magama kimad kui tee ääres järjekordne vaatamisväärsuse silt. Vėžaičiais tee ääres hakkas silma väike palvekoda. Huvitav, et siin on juba natuke Poola sugemeid, sellised suured palvelad seal tava teema, Leedus ikka enamjaolt kõikvõimalike nikerdustega ristid. Siinsamas pargis on ka kohalik mõis. Mõisa on esimest korda mainitud aastal 1567. Toona kuulus see Volmerite suguvõsale, kelle valdusse jäi see kuni XX sajandi keskpaigani. Tänapäeval kuulub mõisakompleksi tall, laut, ait, valvurimaja ja jäägrimaja. Peamaja pole säilinud. See pildil olev edev majake ei ole mõisa peahoona vaid hoopis tall 😉 Praegu asub siin kohalik kultuurimaja. Kahjuks aeg nii hiline, et sisse ei saanud. Nüüd oli küll kõik tänaseks, kohalikust Rimist läbi ja hotelli kotile. Rimi siin täitsa Eesti kaupa paksult täis, kui poleks Leedu keelseid silte siis arvaks, et Pärnamäe Rimi 😀 😀

    Lõpuks majutuskohas, selleks oli hotell Zupe. Päris kobe ja vaikne kohake kuskil Radailiai eramajade rajoonis mitte kaugel Klaipedast. Toad täiesti ok ja söögi tegemiseks päris arvestatav köök. Siinsamas kõrval on ka dinopark, see pidavat olema Baltimaade suurim dinosauruste park. Dinosaurused pidavat siin olema elussuuruses, aga kes krt neid elusalt näinud on 😀 Pargis on lubatud ka lemmikloomad mis pole suuremad dinosaurustest 😉 Ja seal ei ole mitte ainult dinopark vaid ka tagurpidi maja, SPA, majutus jne. Ühesõnaga täislaks kogu perele.

    Hommikul kui pestud kustud kammitud kimasime vaatama Babüloni aeda. See on Midagi sellist nagu Belgias Mini Euroopa. Vahe selles, et Belgias on Euroopa riikide vaatamisväärsused aga siin on üleilmsed vaatamisväärsused. Praegu muidugi Venemaa verekirikut ei näe, seoses sõjaga on see sisse pakitud 😉 Igatahes päris äge kohake ja kindlasti soovitan seda vaatamas käia, ainult pilet siia on päris kirves. Meie trip jäi siia kahjuks suht üürikeseks, räme sadu oli siin korralikult ujutanud.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi kontaktivaba autoseiklus

    15. apr. 2021 /

    Mis sa siin ikka ilusa ilmaga teed muud kui seikled 😀 Pole teab mis ajast Seiklusministeeriumi seiklusel käinud. Nüüd moodsad ajad alustad sealt kus tahad ja millal tahad, põhiline kõik punktid läbi käia piiratud aja jooksul. Iseenesest on ägedad üritused neil, satud sellistesse kohtadesse kuhu muidu tavaliselt ei satu ja otsid kohti millest sul pole varem aimugi olnud. Seikluse käigus sai isegi Keila lennukile pilk peale visatud, varasemalt oli ta künka otsas parema koha peal aga seal maaomanikule asi vist ei meeldinud ja lennuk lohistati paarsada meetrit Karjaküla poole põlluserva. Seal sees peaks olema kohalik mudellennuklubi. Karjakülas vaatasime veel kaske mille all Vilde Eedu olevat inspiratsiooni kogunud. Kurja nädalake tagasi veel eriti sinililli polnud kuskil aga nüüd metsaalune sinine 😉

    Türnpu park ka üks selline koht kus pole varem käinud, lihtsalt pole viitsinud sisse põigata 😉 Nüüd sai siis see kohake ka üle vaadatud. Jälle üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😉

    Klooga holokausti memoriaalis ka uuesti käidud. Siin varem ka ikka mõned korrad käidud ja pikemalt ei hakka siinsel teemal peatuma, sellest varasemalt kirjutanud korduvalt. See uus lahendus siin memoriaalil on küll äge aga… Kõik tekst klaastahvlitega üles panna on loetav normaalselt ainult hämaras. Päevavalgel tekitab selline variant varje ja lugeda normaalselt praktiliselt võimatu, see paistab ka piltidel hästi välja. Siin võiks mingi muu mõistlikum lahendus olla. Siinsamas lähedal on ka Ingerisoomlaste kalmistu. See on mul varasemalt käimata kohake. Olemasolust küll teadsin aga… nagu ikka nende asjadega on. Klooga – Põllküla – Paldiski kandis olid teise maailmasõja ajal Ingerisoomlaste sõjapõgenike evakuatsioonilaagrid. Nende kaudu viidi üle 60 000 Ingerisoomlast idarindelt Eesti kaudu Soome. Teekonna jooksul hukkus ligi 800 inimest ja nad kõik on maetud nendesse metsadesse, kes kuhu.

    Lõpuks punktikesi taga ajades otsaga Paldiskis aga kui juba siinkandis siis tuleb ikka vaadata kas karulauku on. Jaa täitsa on juba ja väike kevadine vitamiiniamps sai tehtud 😉 Piilusime nats ka vanu militaarobjekte. Muidugi kurb on see, et ikka veel tassivad inimesed prügi metsa alla, no ei saa lahti sellest kombest kuidagi….

    Vaatasime üle ka pankrannikul olevaid vene piirivalve punkrite varemeid. Keegi oli siin proovinud rootslaste mädakala 😀 😀 karp ja kummikindad vedelesid maas…. ju vist ei maitsenud 😀 😀 Ega siis Paldiskis olles saa jätta pilku peale viskamata Salavat Julajev ausambale. Ta olevat olnud baškiiri rahvuskangelane ja luuletaja kes võttis osa Jemeljan Pugatšovi ülestõusust. Pärast vahistamist saadeti ta koos isaga sunnitööle Paldiskisse kus ta 1800 aastal sunnitöölaagris suri. 1989 pandi kuju püsti kuid aasta pärast pandi tuuri ja viidi Emexisse. Uus kuju kingiti Venemaa Baškortostani rahvusmuuseumi poolt Paldiski linnale 2016 aastal. Sellest saab lugeda lähemalt siit. Vot nii, et ainult meilt ei saadetud nõukavõimu poolt rahvast Siberisse. Vaid tsaari ajal saadeti karup… ka meile asumisele 😀 😀

    Muidugi ei saanud ju vaatamata jätta Madise koske, Ämari kalmistut, Vasalemma lossi ja veel mitmeid ja mitmeid kohti mis seikluse käigus tuli läbida. Igatahes Seiklusministeeriumil on ägedad üritused ja tuuldumiseks vägagi sobivad.

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tripid

    Keila – Joalt Paldiskisse

    9. juuni 2019 /

    Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….

    Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.

    Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…

    Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.

    Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole

    loe edasi
  • Tripid

    Trip Venemaale 65a II MS vol.7

    18. veebr. 2019 /

    Hommikul varakult äratus, et jätkata väga tihedat ja asjalikku programmi. Hommikusöök söödud kobisime bussi ja algas sõit Kroonlinna poole. Esimene peatus oli maja juures kus kunagi elas Lydia Koidula. Sealt edasi läksime promenaadile Vaatasime Peetri kuju ja kolasime kaldapealsel. Sadamas oli hulga sõjalaevu näha aga neile ligi ei saanud enam. Eelmisel päeval oli külastus olnud. Uurisime veel Kroonlinna nulli, see oli täitsa paigas.

    Promenaadilt läksime edasi üle rippsilla kiriku juurde. Merekirik oli remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on kirik külastust väärt aga sellest mõnes hilisemas blogis. Kolasime niisama väljakul ringi. Vaatasime erinevaid mälestusmärke ja igavest tuld kah. Igavese tule juures miski kohalik tattnokk põletas tule juurde toodud nelke. Ilmselt polnud sõjast kuulnud miskit. Kui Kroonlinn uuritud kimasime edasi Peterhoffi purskaeve vaatama.

    loe edasi
  • Tripid

    Trip Venemaale 65a II MS vol.5

    16. veebr. 2019 /

    Levašovost edasi sõit läks hiirvaikselt. Eks kõigil olid oma mõtted sellest asjast. Veidi aja pärast jõudsime Mannerheimi liinile.

    Liini asuti ehitama juba 20-ndatel, kuid rahu ajal jäi asi loomulikult soiku.
    Kiiruga klopsiti midagi kokku 1939a suurõppuste käigus. Paljud punkrid, mis olid planeeritud betoonist ehitati puust, palju jäi üldse ehitamata. Paljud miiniväljad jäid rajamata, kuna lihtsalt ei olnud piisavalt miine sellise pika rindejoone jaoks. Tankitõrjekahureid oli vähe ja neid kasutada üpris keeruline, kuna Soome maastik on künklik.
    Varustuse toomine oli omaette probleem, kuna nappis veoautodest, liin asusus, aga baasidest kaugel. Soomlaste kõige kõvem trump selle liini juures olid just nimelt need suurõppused. Mehed said aega, et teha ettevalmistusi, tutvuda omavahel ja oma ülemustega, mängida läbi rünnakud, avastada nõrgad kohad jne.. Ilmselt pidas see liin venelasi kinni ainult tänu sellele, et soomlastel oli võitlusvaimu kaitsta kodumaad ja venelastel polnud väga kogemust sõdida.

    Muidugi huvitav oli see, et nagu buss kinni peab kuskil suva kohas metsa vahel nagu see Mannerheimi liin on ilmuvad kohe nagu maa alt igasugu turistinänniga kaubitsejad 😀 😀

    loe edasi
  • Tripid

    Trip Venemaale 65a II MS vol.4

    15. veebr. 2019 /

    Hommikul oli väljasõit varakult ja programm hullult tihe. Hakkasime liikuma Viiburi poole. Teel tuli õige mitu kultuuripeatust 😉 Esimene neist oli Levašovo. See on väga karm koht….
    Levašovos oli NKVD salajane matmispaik, kuhu maeti salaja umbes 50 000 sõjaeelsetel aastatel maha lastud inimest, nende seas üle 4000 eestlase. Kõrge planguga piiratud maalahmaka jube saladus sai avalikuks alles 1989. aastal.

    See on selline koht mille kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Mina arvan, et iga eestlane kes käib Peterburis võiks käia ka siin… vaadata oma silmaga..

    loe edasi