-
Lagedi
Ükspäev mõtlesime sõbraga, et lähme uurime mis on saanud Lagedi mõisa saarest kus vanasti olid väga ägedad üritused. Kahjuks olid sillast järgi ainult jäänused aga mööda talasid sai veel üle minna. Saar ise oli hullult võssa kasvanud. Ega eriti kuhugi ei pääsenudki saarel. Kunagisest ilusast saarest kus olid ilusad teerajad, istutatud erinevad puud ja põõsad, külakiik, lava jne polnud järgi midagi. Tegime mõned pildid ja üritasime minna üle kivide teisele kaldale.
Põhimõtteliselt sai kuiva jalaga ilusti üle. Kuna see jõe teine haru on suht vaikne ja inimesi seal ei liigu siis pesitses seal päris palju parte. Nägime päris mitmeid pesakondi ujumas.
-
Pilliroojahu katsetused vol.2
Ükskõik kus ka ei kola jääb ikka igalpool silma hullult pilliroogu. Lapsepõlvest on meelde jäänud, et ellujäämislaagrite onud-tädid rääkisid ikka, et looduses on süüa aastaringi, ole mees ja tunne asja ainult 😀 😀 Ükspäev oli veidi igav ja mõtlesin, et katsetan veel mingit ökomökot. Vol 1 sai katsetatud kuuseokkasmuutit…. Kõlbas juua küll aga kuramuse vänge värk kuid peale väikest tuuningut kõlbas vägagi juua 😉 Hea vitamiinipomm aastaringi. Seekord läks käiku pilliroog. Mõned päevad eeltööd raamatutes, interneedumis jne andsid mingi ettekujutuse asjast. Tuleb välja, et väidetavalt on pilliroo juurikaid ja sellest tehtud jahu söödud juba krt teab mis ajal. Arheoloogid on tuvastanud, et kiviaegse Pulli asula Pärnu jõe suudmealal ja 6-8 tuh. a. vanuse Riigiküla asula Narva jõe ääres ning kuni 10 tuh. a. vanuse Kunda Lammasmäe kunagise järve saarel asulakoha lähedal kasvas kindlasti pilliroogu. Vahepeal ilmselt kadus see “umbrohu” söömine unustuse hõlma ja arvati, et see on ainult vaeste ja eluheidikute toit. Erinevatele uurimustele toetudes võib öelda, et nende teadmiste “uuendamise” või taasteadvustamise eest võlgneme tänu haritumatele baltisakslastele, kes 19. sajandil, püüdes eestlaste toitumisharjumusi rikastada, meile selle teene tegid.
Ajaloos veelgi tagasi minnes leiame tõendeid sellest, et meile nii tuntud ja põlatud umbrohud ning metsataimed nagu nõges, naat, vesihein, võilill või põdrakanep (nimistut võiks veel pikalt jätkata) on olnud hinnatud kraam suurte impeeriumide juhtide toidulaual. Rääkimata võimsate armeede turgutamisest.
Kui eeltöö tehtud panin vutvutvut jõe äärde juurikaid sebima. Kui märjaks ei karda saada siis saab juured kätte üsna lihtsalt. Tirisin mõned välja ja pistsin kohe hamba alla, kõlbas täitsa süüa, hea magusa maitsega oli. Ega midagi tarisin kotitäie juurikaid koju ja viskasin kuivatisse. Kui juurikad olid krõbedaks kuivanud tekkis probleem… Kuidas neid nüüd jahuks saada käepäraste masinatega 😀 😀 Esialgses katsefaasis ajasid belnder ja kohviveski asja ära. Muidugi jahu tegemiseks need ei kõlba aga katse sain ära teha. 😀 Peale väikseid ponnistusi sai lõpuks jahu laadne toode valmis. Nägi välja selline kollane mittemidagi ütlev pulber 😀 😀 Aimasin halba aga ega katset saanud enam pooleli jätta 😀
Improviseerisime sujuvalt mõned retseptid…. Soola, suhkru, kakao, kookoshelveste, kõrvitsaseemnejahu, vahukoore ja või lisamisega. Katsetuste põhikomponent pilliroojahu millele lisasime tunde järgi maitseks muid komponente. Tegime päris hulga erinevaid variante valmis ja asusime degusteerima. Igaks juhuks varusime kotitäie söetablette ja kempsupaberit, et kui juhtub põhja alt lööma siis…. 😀 😀 Algul nokitsesime tükikesi servast aga oi kurrrja täiesti söödavad olid ja maitsvad. Tegime kohe kohvi sinna kõrvale ja nautisime gurmeeküpsiseid 😀 😀
Neid küpsiseid teen ma kohe kindlasti veel ja palju, nüüd asi selge kuidas neid teha 😉 Kui nüüd mõni huviline tahab kah proovida siis lihtsam on minult sebida kas jahu ja retsept või valmis küpsised. Ise jalgratast leiutada pole pointi, ma juba taaselustasin ära esivanemate väega toidu 😉 Ükspäev katsetan ära ka juurikakrõpsud ja kohvi.
-
Jalgrattamatk Naissaarel
Ükspäev tulles vastu töörahva soovidele organiseerisin väikse jalgrattamatka Naissaarel. Paika pandud kuupäeval kogunesid kõik sadamas, pakkisime rattad ja varustuse kaatrile ja tuld saarele. Saarel orgunnisin varustuse transpordi majutuspaika ja ise tiksusime vaikselt ratastega läbi Taani kuninga aia majaka poole. Vahepeal sattusime piraatide küüsi aga kõik lahenes õnnelikult 😀 😀
Lõpuks jõudsime majaka juurde. Vana vene sõjaväeosa garaazi katusel võtsid lambad päikest 😀 Käisime kõigepealt vaatamas vana abinurga mõõtja alust. Samas turnisime ka vanas piirivalve vaatetornis.
Sealt edasi liikusime majaka juurde. Kolja lubas meid majakasse kah. Natuke luusisime veel patareides ja korra käisime ka Kunila mäel. Seal vedeles tee ääres terve kuhi mürske. Lõpuks kobisime tagasi telkimiskohta ja tsillisime õhtuni õues ja saunas.
Järgmisel hommikul kui pestud-kustud-kammitud liikusime mööda metsateid lõunakaldale kus kunagi miine põletati. Turnisime ka teele jäävatel militaarobjektidel. Vahepeal kui mööda mere äärt liikusime siis seal oli päris mitmeid pisikesi rästikuid teel keras. Eemalt vaatad krt koerasitt 😀 😀 jõuad lähedale või juba kohakuti siis kihutab see “koerasitt” viuh põõsasse 😀 😀
Lõpuks jõudsin näljaste matkalistega Rähnipessa. Tahtsin Petkalt kiirelt sebida miskit söögipoolist. Petka ütles, et peale krõpsude pole eriti midagi aga siis meenus, et proua saab toas kohe supi valmis 😀 Läks taris selle kohe potiga välja. Kurja terve Petkale tehtud potitäis suppi söödi ära 😀 😀 Kui kõhud täis katsetasime dresiinat. Panime rattad peale ja sügasime kondiauru jõul sadama poole 😀 😀
Sadama juurest panime ratastega vaikselt edasi. Kolistasime mööda miiniladusi ja muid militaarobjekte õige mitu tundi. Lõpuks jõudsime tagasi telkimiskohta surmväsinuna. Ring tuli pea 40 kiltsa rattaspido järgi. Tegime väikse sauna ja kotile. Hommikul tiksusime ratastega vaikselt sadamasse ja sealt kaatriga kodupoole.
-
Kuidas ma ökomökot proovisin.
Ükspäev luusisin metsas ajaviiteks. Midagi erilist näha küll ei lootnud aga siiski õnnestus puht juhuslikult ühtteist näha. Metsaservas maiustasid kitsed heinaga. Olid üsna julged teised ja natuke isegi poseerisid enne kui võssa kadusid. Lonkisin omades mõtetes edasi kui järsku kuulsin raginat ja matsutamist 😀 😀 Krt kakalõikurist käis kohe jõnks läbi, näha polnud kedagi. Mõned sammud edasi astudes nägin suht lähedal võsas kahte põtra kuuseokstega maiustamas. Vahtisime mõnda aega tõtt üksteisega ja ma taandusin vaikselt. Edasi lonkides mõtlesin… mida krt nad neid kuuseoksi järasid kui heina on ka….
Edasi lonkides meenus, et keegi kuskil tegi smuutit kuuseokastest. Egas midagi, haarasin paar oksa kaasa ja vutvut kodupoole. Kodus interneedum lahti ja uurima, mis värk nende okastega on. Tuli välja, et pidavat hullult vitamiine ja särki-värki sisaldama. Koukisin siis köögikombaini välja ja kuuseoksad sisse, tiba vett otsa ja tuld. Kurrrrja kuuselõhna terve tuba täis ja mõne hetke pärast oli roheline ollus valmis. Kurnasin jäägid välja ja proovisin kuda on…. Üllaülla täitsa joodav oli kuigi natuke vänge ja kerge vaiguse maitsega. Aga ei midagi ebameeldivat. Tuunisin seda rohelist ollust käepärase õunamahlaga…. Maitse kohe teine tera 😀 😀 iga lonksuga tundsid kuidas tervis tuleb. Kokkuvõtvalt päris joodav vitamiinipomm ja ilmselt teen seda kindlasti veel.
Nüüd peab metsas kuuski hakkama põtradega jagama 😀 😀
-
Naissaarel teatris
Seekordsel Naissaare käigul ühendasin meeldiva kasulikuga. Sai seenel-marjul käidud ja teatris kah. Sadamas kõigepealt sai ikka tervitatud nastikust sadamavahti. Siis autosse ja metsa luusima, vanas sõjaväeosas isegi vahitorn veel püsti ja sadade kaupa tühje konservikarpe. Eks sellel konservikarpide kogumisel oli ka mingi praktiline väärtus. Need riputati tavaliselt väeosa piirava traataia külge siis oli kuulda kui keegi vastu aeda läks. Kolisesid hirmsasti 😀 😀
Käigult korjasime seeni ja marju. Neid ikka jätkub Naissaarel.
Luusisime vahepeal natuke rannas kah. Päris huvitav känd vedeles rannas, nagu väike sauruse pea 😀 😀
Vaatasime üle ka kivikuhjad metsas. Nendest graniitkividest oleks pidanud saama Peeter Suure merekindluse osad. Kahjuks jäi see ehitus seisma. Kivikuhjad metsas on muljetavaldavad kõik on ilusti nagu riita laotud ehituse ootel.
Õhtul kimasime autoga Omari küüni poole teatrisse. Vahepeal tuli rongile teed anda 😀 😀 Petka transportis teatrihuvilisi Rähnipessa 😀 😀 Teater oli päris ok ja saal, see tähendab küün oli rahvast täis. Peale teatrielamust viuh kordonisse sauna ja kotile.
-
Kuldnokkadele korterite tegemine
Telliti mõned korterid kuldnokkadele. Kuna kodused varud kuldnoka pesakastide tegemiseks olid otsakorral, tuli poodi minna varusi täiendama. Terve päev läks sobiliku kuiva saematerjali otsimiseks. Ehituspoode on meil igal nurgal aga pesakastide jaoks sobiv materjal neil üldjuhul puudub. Metsalindude pesakastide jaoks veel leiad materjali aga kuldnokkadele keerulisem. Saematerjali müüjate juures sama teema. Kas ei ole, või kui on siis ühe laua kaupa ei müüda. Lõpuks puht juhuslikult sattusin mööda sõitma ühest pisikesest saekaatrist, astusin sisse ja küsisin kas on mulle sobilikku materjali. Oli venelaste äri, omanik ja töötajad väga sõbralikud. Öeldi, et ei ole aga me võime selle kohe teha. Seletasin seejärel neile mida täpselt vaja ja kuipalju. Pakuti kohvi ja öeldi oota 5 minutit kohe teeme valmis. Sain vaevu kohvi joodud kui juba toodigi valmis materjal ja tõsteti autosse. Kimasin koju ja läks meisterdamiseks. Mõne tunniga olid pesakastid valmis ja tellijale üle antud.
Need korterid ootavad nüüd üürilisi Kuusalu kandis 😉
-
10 aastat õnnetusest Naissaarel
Sel aastal saab 10 aastat sellest kui ühel Naissaare matkal juhtus õnnetus hooletu matkajuhi pärast. Surma sai üks inimene ja teine sai raskelt viga. Mind alati hämmastab see mõningate “matkajuhtide” pohhuism turvalisuse osas. Loomulikult võib igal pool ja igaühega juhtuda õnnetus aga kui sul on võimalus seda õnnetust vältida elementaarsete ohutusreeglitega siis tuleb seda ju teha. Aga noh tundub, et mõne puhul raha ei haise ja üritatakse seda kliendilt kätte saada igal võimalikul juhul. Sõna otseses mõttes ohutusreegleid rikkudes. Miks on vaja turnida grupiga kohas kust on võimalus kukkuda 7-8 meetrit…. Tagantjärgi lugedes seda artiklit mis juhtunu kohta üllitati siis päris palju faktivigu esineb…
Kui mina puht juhuslikult kohale jõudsin ca 5 minutit peale juhtunut siis paanikas matkajuht seletas midagi ilmselt häirekeskusega. Ja vigastatute juures polnud hingelistki. Hämmastas see, et matkajuhil rippus vööl 2 raadiojaama jne aga ilmselt kasutada ta neid ei osanud. Lihtsalt edevuse pärast ilmselt kanti, et ägedam välja paista. Kui 5 minutit hiljem matkajuht isegi ei tea mitu vigastatut tal on ja ei oska häirekeskusele seletada siis parem ära vii matka läbi. Küsisin matkajuhilt kas häirekeskus on teadlik korrektselt juhtunust ja kas grupis meedikut on. Matkajuht vastas, et jah häirekeskus teab ühest aga meediku kohta grupis osanud midagi vastata. Ütlesin talle veel, et sul ju 2 vigastatut mitte üks, sellepeale oli vaikus majas. Helistasin ise üle häirekeskusele ja ütlesin, et 2 vigastatut on mitte 1.
Matkajuht passis üleval patarei otsas aga kogu grupp oli all teerajal. Vahtisid niisama suud ammuli. Küsisin siis grupilt kas äkki grupis on meedikut. Üks naisterahvas vastas, et ja tema on meditsiiniõde koolis. Küsisin mis sa seal rivis passid sul ju 10 meetri kaugusel 2 vigastatut….. Alles siis ärkas unest ja tormas uurima mis viga. Käsutasin rahvalt veel üleriideid seljast, et saaks vigastatuid katta. Külmal betoonil tuleb alajahtumine ruttu. Lõpuks said vigastatud kaetud riietega niipalju kui võimalik. Seejärel sebisin ruttu Ljoha sinna, et raiuda natuke rada sisse vigastatute transpordiks. Kopteriga sinna ligi ju ei saa, tuli kasutada autot järelhaagisega. Kohe olid kohal ka mõned piirivalvurid. Tegime kiirelt maandumisplatsi kopterile valmis. Ja kohe oli kopter kohal kah. Kahjuks ühte kannatanut päästa ei õnnestunud..
Siit loo moraal… Ära korralda kunagi asju kui sa ootamatuste puhul kaotad kontrolli asja üle….