-
Setu külavüü
Töö viis korraks Setumaale asjatama aga kui asjad aetud tuleb ikka tsillida ka 😉 Võtsime maiustamiseks natuke maasikaid aga natuke kiirustasime sellega. Alles pärast nägime, et metsaalune oli punane maasikatest. Poleks vaja olnud ostagi. Võtsime ette selle kohaliku Külävüü. Kolasime vähe Obinitsa surnuaial, vaatasime üle Taarka hauaplatsi ja läksime uurima Seto ateljeed.
Kui juba siinkandis siis tuleb ikka Taarka tarõsse ka sisse piiluda. Muidugi menüü on siin äge ja kes kohalikku keelt ei jaga ei saa mitte muhvigi aru 😀 😀 Vaatasime tares veidi ringi, paar kassi tukkusid pingil ja ei teinud külalistest väljagi. Kui tiir peal võtsime ühe tsäi ja makkõ piiraku. Tee oli päris äge ja muutis värvi vastavalt sellele kaua seisis ja mis sinna sisse pandi. Peaks kodus ka seda teed tegema külalistele 😉 Kui keha kinnitatud kimasime edasi mööda külävüüd.
Tegime väikse sissepõike Laossina külla ka. Käisime Pihkva järve ääres natuke tuuldumas, sinna igapäev ju ei satu. Päris äge pisike kohake otse järve kaldal. Laossinas asub ka üks kahest Setumaal säilinud külakalmistust mis olla siin olnud juba 15 sajandil ja Jumalaema sündimise püha auks õnnistatud tsässon ehk külakabel. Siin küla vastas asub Kulkna saar, huvitav kas sinna luusima saab kui vene viisa on…
Kui juba Laossinas luusida ega siis saa käimata jätta Lüübnitsas. See on ka päris vana külake koos oma traditsioonidega. Siin korraldataksi sügiseti päris kuulsat sibula- ja kalalaata. Sellel laadal on mul muidugi veel käimata aga mine tea, äkitse sel aastal õnnestub ära käia 😉 Seal on vaatetorn kah.
-
Metsas luusimas.
Sai siin vähe jõulude ja uue aasta vahel metsas luusitud. Õues jummala soe ja kui puud poleks raagus siis ütleks, et väljas suvi 😀 😀 Lombil pole isegi jääd ja üksik luik naudib veeprotseduure. Päris ilus kiviaiake oli ühes kohas, ilusti samblaga kaetud. No ei saanud kohe pildistamata jätta. Oligi paras oma uut fotokat katsetada.
Mõnekilomeetrisel tripil leidus isegi väheke lumekirmet aga see suht olematu.
Aga samas võis metsa alt korjata värskeid seeni 😉 ja nii mõnigi mari rippus veel põõsal. Linnud polnudki nahka pannud. Ilmselt oli kukeseeni ka aga ega ma väga ei otsinud. Muidugi äge oli see, et pajuvõsal urvad küljes ja täitsa paksult 😀 😀 Ei tea kas sel aastal jääb talv vahele või mis värk on…. Ükspäev panen siia ühe samasuguse tripi pildid. See toimus paar aastata tagasi ja siis oli talve ka 😉
-
Jälle Naissaarel
Ükspäev kimasime sõpradega Naissaarele tsillima. Nagu ikka kõigepealt Petka juurest Rähnipesast läbi ja siis kordoni poole. Ega siin peab saag koguaeg autos olema iial ei tea millal mõni puu on otsustanud teele kukkuda 😀 😀 Aga pole hullu kuiv küttepuu kulub alati ära, seda saab konvertida kas toa- või saunasoojaks 😉 Metsa alt sai tiba mammu kah maiustada. Aga seal peab selle mammuvärgiga suht ettevaatlik olema rästikuid on sitaks, seegi kord jäi üks silma.
Kui lõpuks asjad said tuppa visatud tegime kiire tiiru saarel. Krt majakast tuli selline kummaline pilt kus peale jäi ainult latv 😀 😀
Õhtul kolistasime vähe rannas, mida kõike rannas ei näe 😀 😀 linde, ankruid, autojuppe, sõjamudru jne jne. Aga iseenesest on see saareke päris mõnus kohake ja tasub alati käimist.
-
Iisaku – Toila
Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.
Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉
Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit
Toilast edasi kimasime korra Valastele, teel põikasime sisse päris huvitavasse kohakesse… Kuldkaru mõis. Polnud sellest varem midagi kuulnudki. Sees muidugi ei käinud aga juba väljast paistis äge. Lõpuks kiire põige ka Valastele. Seal valmis uus vaateplatvorm, nüüd saab sedamööda alla orgu minna ja sealt mere äärde jalutama. Päris vägev, tasub samuti tudeerimist. Huvitav, et vaatamata vihmastele ilmadele polnud seal tilkagi vett. Tagasiteel põikasin korra metsa pissile ja mida ma näen…. pohlad juba täitsa valmis 😉
-
Türgi blogi. Õied ja marjad
Ühest lillest on marjad saanud. Kuna seda lille on siin üsna palju, siis nüüd on ka marju kõik kohad täis. Pealtvaadates kangesti põldmarja sarnased. Ma ei tea päris täpselt selle taime nime, aga tundub, et võiks olla lantaan. Sel juhul on marjad mürgised ja pigem neid mitte proovida.
-
Türgi tripi teine päev
Hommikul tiksusin vaikselt linna, oli ise kolamise päev. Ziilu rügas tööd teha ja seltsi pakkuda ei saanud. Aga pole hullu linn pisike, saab ruttu selgeks ja igaks juhuks käsigeps kaasas 😉 Tiksusin vaikselt mööda pisikesi tänavaid otsides meelepärast söögikohta. Vahepeal näppisin vähe mušmulat ja mooruspuu vilju. Täitsa söödavad muidu. Mušmulade aeg on suht läbi saanud, juba enamus ära kuivanud puu otsa. Lõpuks jõudsin jalakäijate tänavale, uurisin vähe poodides pakutavat. Toidupoodi kui sellist väga ei leia, on ainult ehted, riided ja magus, üle ühe praktiliselt, natuke tehnikapoode ka. Sealt saab telefonile ühtteist muud tarka ei midagi. Aga mis turistile ikka vaja on peale ehete ja telefonividinate. Kaupmehed on 2 in 1 😀 😀 nii müügimehed kui sisseviskajad. Kohe kukutakse midagi pakkuma kui mööda lähed, turistihinnad on üsna krõbedad aga kaubelda annab ka tuima näoga. Panin tähele, et vene turist väga ei kauple mis küsitakse seda maksavad, ilmselt raha küll 😉 Sain jutule ühe kohaliku reisipakettide ja muu huvitegevuse müüjaga. Täitsa tore vana oli, väga hea vene keelega ja teadis Eestist päris palju… isegi kohanimesi. Üritas mulle pakkuda kõikvõimalikke tegevusi alates hamammist kuni lennuni Istanbuli. Ütlesin talle, et mul siin oma reisikonsultant 😉 ja saan ehk veel soodsamalt 😀 😀 Muidugi pakkumised on siin huvitavad ja tänaval suht mõistliku hinnaga. Ja mis veel on huvitav selle asja juures, et ükskõik mis paketi ostad, ei pea sugugi pead valutama kuidas sa sinna ja tagasi saad, piisab vaid sellest kui ütled kus hotellis elad. Sulle öeldakse kohe mis kell transport hotelli ees sind ootab, et viia ja tuua. Selles mõttes on korraldus super. Lõpuks põikasin sisse ühte kohvikusse ja tellisin väikse söögi. Kui kõht täis küsisin arve. Äge 21 sajandil tuuakse sulle käsitsi kirjutatud arve 😀 😀 Kusjuures maksta saab suht millega iganes…. kohalik, euro, dollar, rubla, kaardiga. Kohe konverditakse sulle sobivasse valuutasse kõik hinnad. Mu arve oli 28 kohalikku, see nats üle 4 eurtsi aga süüa sai sitaks selle raha eest. Kusjuures toidu kõrvale toodav sai on jube hea, seda võibki sööma jääda. Meie sai on ikka saepuru selle kõrval.
Kui kõht täis käisin töllerdasin piki peatänavat nii kaugele kui viitsisin. Mina selline nurgatagustes käia vaatasin, et peatänavad suht puhtad ja vinks-vonks aga nurgatagused on suht räpased. Ja paar ägedat asja jäi silma…. põhimõtteliselt on igal nurgal telefoniputkad kõikvõimalike kujundustega. Ja kõikvõimalike pankade pangaautomaatide rivid kah suht tihedalt, uurisin mõnda lähemalt. Päris huvitav oli… tundus, et välja saad võtta sula nii kohalikus, euro või dollari variandis. Samuti oli huvitav, et linnas ei näe rahva hulgas siblimas – sittumas mitte ühtki linnuparve, kuid linnulaulu on kõikjal kuulda. Ilmselt on siin abiks need kassid mis kõikjal peesitavad 😉 Tänavatelt saab rentida mis iganes sõiduvahendeid alates autodest lõpetades rollude, ATV, bagide ja jalgratastega. Rollud ja muud sellised väiksemad kulgemisvahendid on enamjaolt elektrilised ja neid näeb suristamas kõikjal.
Tee ääres kasvas päris palju pilliroogu aga jube suur teine 😀 Viinamarjad hakkavad ka juba varsti valmis saama. Tänava ääres nägin, et siinmail tuntakse ka viikingeid 😀 😀 täitsa viking hotell oli olemas. Kuskil nurgataguses nägin rolluvenda kes oli rollule ägeda käru taha aretanud ja käis korjas sellega prügikastidest metalli kokku 😀 😀 Krt käru disaini ei jõudnud uurida, pani minema enne kui ligi jõudsin aga tundus, et käru kliirens oli regullitav kas õhu või õliga.
Jõudsin väikse ringiga jalakäijate tänavale tagasi ja lonkisin ranna poole, väljas hullult palav +30 aga suht talutav. Tegin ühes kohvikus väikse kohvi ajaviiteks. Isegi Eesti lipp oli üleval 😉 ja seda Türgi silma näeb igas võimalikus ja võimatus kohas, isegi tänavasillutise sees võib neid näha. Pidavat kaitsma kurja silma ja kaetamise eest 😀 Krt ja siis paugatas järsku, et kuskilt vaja lilled leida… minu personaalgiidil homme sünna. Ja saad sa aru mitte ühtki lillepoodi… küsin siis ühelt kaupmehelt, et kus lilli müüakse… Öeldi, et vaata siin käib miski vennike lillekorviga mööda tänavat edasi-tagasi ja pakub kõigile lilli aga keegi ei osta 😀 😀 Nüüd kui sina küsid siis teda näha ei ole 😀 😀 Ütles veel, et sama tänava teises otsas mis on suht äärelinn juba on miski lillepood. Tuiasin seda otsima, leidsin ka aga seal oli valik suht olematu ja niru. Jäid ostmata… Lonkisin tagasi ranna poole omal kael kahekorra, et äkki on tänaval ikka see vennike kes pidavat müüma lilli aga ei miskit… Rannapargis miski hotelli ees oli kuldmehike, eemalt paistis jummala Lenini moodi 😀 aga lähemale jõudes selgus, et ikka ei ole Vovka. Parkides on üsna palju ka laste mänguväljakuid ja drenazööre. Lonkisin vähe mööda randa, isegi üks piraadilaev oli sadamas kliente ootamas 😉
Kui rannas ka tiir tehtud tiksusin vaikselt kodu poole. Huvi pärast vaatasin tänavatel ikka auto numbreid, et palju siin turiste autodega on aga ülla-ülla neid ikka äärmiselt vähe, eile nägin araabia numbritega Länkarit, täna nägin araabia numbritega Mustangit ja ühte vene numbritega BMW muid silma ei hakanud.
Lõpuks jõudsin ringiga kodu tagasi. Oli veel plaan õhtul Göynüki kanjonisse minna kui auto saab ja ziilu sõita jaksab peale tööpäeva. Auto sai ja sõita jaksati ka 😉 Kimasime kanjoni poole minema. Huvitav on see, et jube palju jõesänge on mis suhteliselt kuivad aga ilmselt vihmaperioodil on vett hullult. Seda oli aimata juba sängi laiusest. Jõudsime kohale kella 18 ajal kuid sisse meid enam ei lastud, öeldi, et 18.30 suletakse. Mis siis ikka luusisime siinsamas vähe ringi, vaatasime kanu ja muid pudulojuseid mida on siin ka suht igas õues. Isegi keset linna kuuleb kuke kiremist 😀 😀 Lõpuks hüppasime autosse ja vaikselt tagasi kodupoole, tee ääres tegime väikse peatuse, et võtta lonks värsket apelsinimahla. Seda saab iga tee ääres laivis vana sulle kohe pressib 😉 tavaliselt on hind 2 klaasi 1€ andsin kümpsu aga poisil polnud tagasi anda. Lõpuks sain 8 eurtsi kokku rohkem polnud….. tegi meile veel 2 klaasi mahla 😀 Vennike pakkus meile mett ka aga me sellest väga vaimustuses ei olnud. Mett on seal ka hullult, igal mäenõlval näed mesitarusid. Lõpuks jõudsime tagasi koju panime auto ära ja lonkisime randa sööma. Omlett on juba kuidagi traditsiooniks muutunud 😉 Kui kõht täis tiksusime vaikselt kodu poole ja saad sa aru…. krt nagu maa alt ilmub lausa 3 lillemüüjat korraga 😀 😀 Mis siin ikka… ostsin ära ja andsin kohe üle ka… kus sa neid ikka enam peidad juba asi nähtud 😀 😀 Päev otsa otsisin kust Ziilu sünnipäevaks lilli saab aga nüüd ilmusid tühjalt kohalt 😀 😀
-
Türgi blogi. Viinamarjad juba paisuvad
Ma ikka harjumuspäraselt jälgin, mida loodus teeb. Meil siin kõrvaltänavas on üks koht, kus viinamarjad kasvavad üle aia. Viimati kui neid pildistasin, oli 15. mai ja siis nad olid sellised kribalad.
Uus pilt samast põõsast on tehtud 31.mail. Areng on selgemast selgem. Varsti saab meil värskeid viinamarju 😛
Mooruspuumarjad on ka juba kohati valmis. Viigimarjad alles valmistuvad. Viigimarjad on ühed mul lemmikud ja neid ma igatahes ootan juba väga.