Parasailingult tagasi jõudsin veel kiiruga toast läbi joosta ja igaks juhuks pikkade varrukatega särgi kaasa haarata. Õhtud on päris jahedad. Juba oligi buss hotelli ees ja minek. Meie hotellist polnud tasuta ekskursioonile peale minu ühtki teist huvilist kuigi eestlasi oli siin kõvasti. Ei tea mis värk sellega oli, kas tõesti on mingi müüt liikvel, et Egiptus hirmus ja kole või ei kõlba tasuta asi 😀 😀 Tiksusime kesklinna poole ja korjasime veel hotellidest rahvast peale. Tegin läbi akna paar pilti ka.

See on nüüd see “turisti Egiptuse” linnatuur. Mõned vaatamisväärsused, siis mõni pood ja tehas kust giid läbimüügilt natuke taskuraha teenib, see on lihtsalt üks giidinduse juurde kuuluv lisaväärtus 😉 Aga see on igal pool nii ja sellistelt tuuridelt ei maksa oodata ainult vaatamisväärsusi. See on ühtmoodi nii Peterburis, Türgis, Egiptuses, Lätis jne ning muideks ka Eestis ei pääse sellest. Kui ei taha kohustuslikke poekülastusi siis tuleb omal käel seigelda. Ükspäev katsun siin kohalikku ka panna ja uurida mis nurga taga on. Ja kohalik kalmistu tuleb ka üle vaadata 😉 Kui kõik peal alustas giid linna tutvustamist.

Kui natuke linnas tuuritatud tegime väikese peatuse sadamas. See pidavat olema linna kõige puhtam koht ja seal prügi maha loopida ei tohi, noh ega vist mujalgi tohi aga keda kotib. Siinsamas sadama värava vastas väike meremuuseum olemas aga külastuseks polnud aega. Värava juures mehitatud politseipost ja nagu siinmail kombeks raskerelvastusega. Ükspäev kirjutan sellest teemast eraldi. Ennäe imet, sadama territoorium oli tõesti imepuhas. Lonkisin kiirelt veidi ringi uurimaks mida põnevat. Kaatreid palju aga suht tavalised. Ütleks, et Pirital näeb edevamaid. Silma jäi veel 9D kino, huvitav milline see välja näeb? Meil pole veel vist üle 5D saadud 😀 😀

Kui jalasirutus tehtud liikusime edasi, muidugi autod ja muu on siin ikka seinast seina aga enamjaolt on need korralikud. Kusjuures huvitav oli see, et autoremonte väga silma ei hakanud. Mõni üksik ainult, aga see ju kesklinn ilmselt ei peagi olema. Meil ju pole ka Viru väljakul ühtki 😉 Aga selle eest näeb siin paadimootorite ja paatide remonti päris palju. Ühe tee ääres toimetas mingi töömees, tolmune kui kurat aga rõõmus nägu peas. Väike pettumus oli ka muidugi tuuri osas, lootsin külastada siinset kõige edevamat mošeed ja kopti kirikut kuid kumbagi ei lasta sisse viiruse tõttu. Samuti jäi käimata kalaturul, kuna enamus grupist arvas, et see kole ja pole vaja minna. Pole hullu ükspäev käin ise ära.

Lõpuks jõudsime tiiruga kohaliku turu juurde. Midagi ka mulle 😀 😀 Hinnanumbritest aru ei saa aga meiega kaasas olnud kohalik ütles mis asjad maksavad ja kui vaja siis ta aitab meil osta. Johhaidii mida kõike siin ei ole, isegi elus kanu võid osta. Puuvilja ja muu valik muidugi meeletu. Põrand muidugi hullult rämpsu täis, kõik vedeleb kuskil. Meie tervisekaitseametnikud ilmselt sööksid seda nähes purgi validooli ja minestaksid. Tegelikkuses pole hullu midagi, kõik ostavad ja söövad ja ei ole junnilõikajal rihm maas. Minagi ostsin siit kilo kohalikke maasikaid 1$ kilo ja sõin ära, head maitsvad olid. Mõne kohaliku mandariini võtsin ka prooviks, head värsked nämmaaa. Kusjuures üllaülla müüjad polnud sugugi tüütud siin. Turu taga oli veidike ka nö. tänavaturgu igasugu staffiga. Muidugi huvitav kus nad kõike seda kasvatavad, siin ümbrus ju tühermaa ja kiviklibu, ei miskit mustmulda. Kas tõesti veavad iga päev Niiluse äärest ca 300 kiltsa kauguselt siia kaupa… Iseenesest pole midagi ulmet, teed ju head.

Peale turul käiku trippisime edasi. Vaatasime möödaminnes uusi elurajoone, krt nagu Lasnamäe, nöörsirged tänavad, ühesugused majad, ei mingit haljastust, igaaaaav…

Lõpuks siis linnatuuri kohustuslikud kohad ka. Kõigepealt õlitehas, kus sakslased pidavat nö. külmpressimise meetodil tootma kõikvõimalikke naturaalseid õlisid. Käisin korra piilusin ukse vahelt seda tööstuse poolt, aga lasin kohe jalga, ma ei kannata seda imalat õlisegude haisu. Esitlusruumi ei hakanud minemagi.

Sel ajal kui grupp tutvus õlitööstusega tutvusin mina ümbrusega. Vaatasin mis nurga taga on 😀 😀 Muidugi kohalike autod siin museaalid aga väga korras välimusega. Siin ju soola ei panda teedele ja vihma ka ei saja 😀 😀 Üle tänava käis mingi usin ehitus ja tehase nurga taga oli väike mošee ka. Osa tehase hoonet oli lammutatud ja vundamendiauk prügi täis nagu siin tavaline on. Muidugi kõik sildid on siin lisaks kohalikule keelele nii vene kui inglise keeles. Paar päris sõbralikku “valvekoera” töllerdas ka, ühel oli isegi miski nummer kõrvas. Silitama igaks juhuks ei hakanud kuna kratsisid ennast kahtlaselt palju 😉 Mnjh üldiselt siinkandis prügiga ei koonerdata, et prügi näha pole isegi vaja nurga taha minna.

Kui õlitehasel tiir peal tuli järgmine peatus nännipoes. Suhteliselt hea fix hindadega poeke, kõik asjad ühes kohas, nii turistinänn, kommid, riided jne. Vesipiibu fännidel on siin mida näppida 😉 Lipsasin viuh sisse, ei mina viitsinud ukse peal kaelapaela võtta 😀 Poes oli parasjagu mitu gruppi ostlemas. Tegin kiire tiiru, võtsin paar vidinat ja lendasin kassasse, maksta saab siin nii kaardiga, kohaliku raha või kursi järgi dollari ning euroga. Kusjuures saab maksta ka iga rahaga korraga nagu tax free poes. Ma tekitasin muidugi kassas paraja paanika ja segaduse 😀 😀 Ja kes arvab ära millega… 😉 Kes ära arvas võib poodi minna, enda raha eest midagi ilusat osta ja selga panna 😀 Kogenud turistid jagavad ära milles teema 😉 ülalpool on sellele ka väike viide…. Kaelapaela ei olnud ja kassapidaja ei teadnud millisele giidile “kalõmmi” panna 😀 😀 Lõpuks kõik bussi ja kodusõit. Veel paar pilti pimedas ja sööma. Seekord oli koogi dieet. Peale sööki kohe kotile, hommikul kel 4 äratus ja Luxorisse sõit. Tõotab tulla hullumeelselt pikk ja huvitav päev. Muideks väga asjalik giid oli ja algselt pidi tema ka hommikul Luxorisse minema giidina. Aga kuna eestlasi läks sinna miski kümmekond siis tühistati eestikeelne teema ära, olevat liiga vähe. See nii kuramuse tüüpiline, kedagi ei koti miski paar inimest. Mine vene või ingliskeelsele kui tahad ja kui ei meeldi tühista ära. Kokkuvõtvalt on 20 sajandi alguses Inglise geoloogide poolt nafta otsingute käigus rajatud kalurikülakesest saanud suurlinn Hurghada. Alates 1980-ndatest on kõikvõimalikud investorid arendanud siin hoogsalt turismi ja linnake on kasvanud piki rannikut ca 40 kiltsa pikkuseks.