Panin sõpradega kamba kokku, sebisime Tulika rendist auto ja kimasime Valgevenesse tuulduma. Minskis Eesti saatkonnas oli tulek kokku lepitud. Parkisime auto saatkonna hoovi ja ise linna laiama… Ööbisime otse kesklinnas kaubamaja kõrval sebitud korteris 😉

Õhtul enne kotile kobimist panime plaani paika, et hommikul Bresti minek… Hommikul kui kõik pestud-kustud-kammitud võtsime auto ja andsime tuld Bresti poole. Minski servas turnisime korra ka miski kurgaani otsas… nägi päris kaugele. Mõned vennikesed olid vist tulnud kurgaani vaatama tankidega… igatahes olid ilusti parklas pargitud 😀   

Kimasime edasi… Vahepeal põikasime ka trassilt kõrvale Hatõni memoriaali vaatama. Ärge ajage Hatõni segamini Katõniga…. need kaks eri asja. See olevat olnud pisike külake metsas mille Aadu mehed maatasa tegid. Memoriaal iseenesest päris sünge.  Korstnajalad väidetavate talukohtade peal püsti koos nimedega kes ära tapeti selles talus… Kellad löövad… tekitavad päris sürr oleku…. Igatahes tasus vaatamist…

Kui see ka vaadatud sügasime edasi… Ah jaaa täitsa maksuline kiirtee oli….  igavene lai ja sile, lubatud oli 120 km/h, me nagu turistid ikka üritasime siis kah 120 sõita.  Krt kõik panid meist mööda nagu postidest isegi žigullid….. Vaatasime, et 150 oli see tempo millega kõik lasid trassil. Miilits mõõtis kiirust aga maha ei võtnud…. Pärast kohalikelt küsisime mis värk… öeldi, et 150 ei võta miilits kiirteel maha aga nagu üle lased saad trahvi 😀 😀 Lõpuks jõudsime Bresti….  Kõigepealt sattusime väidetavalt endise NSVL kõige suuremasse raudteemuuseumi. Kõik eksponaadid pidavat olema töökorras. Muuseumi väravas sattusime kokku ühe papiga kes oli just pinsile jäänud. Kuuldes meie eestikeelset juttu kargas kohe ligi, et tal ka keegi eestist pärit ja meie nagu zemljakid talle. Haaras kohe meil nööbist ja tegi vägeva ekskursiooni…. 

Marssisime üle tee Bresti kindlusesse. Kah päris kõva memoriaal….. Luusisime seal tiba ja siis veel kindluse taga mingil surnuaial.

Peale kultuuri manustamist mõtlesime sööma minna… Tee ääres suur kaubamaja, hüppasime sisse…. Ennäe kohvik aga krt püstijalakas ja noad kahvlid ketiga laua küljes kinni 😀 😀 .  Küsisin kohalikelt kas mingi normaalne söögikoht ka om.  Mainiti, et kõrvaltänavas on Itaalia restoran aga kohalikud seal ei käi, väga kallis pidavat olema. Muud üle ei jäänud otsustasime minna… kõhud olid ilgelt tühjad… Leidsimegi üles selle resto. Suht muljetavaldav oli… Suured kapid turvad olid uksel, sees tuli riided garderoobi anda nummeri vastu…. juhatati lauda ja anti menüüd näppu…. Valik oli hea… mõtlesime, et kõik tellivad erinevad road siis saame maitsta kõike  😀  Näljasem tellis kohe pizza  😀 teised veel mõtlesid…. lõpuks said tellitud söögid – joogid ikka korralikult nagu kombeks 😀 Et kui juba prassimiseks läks siis las olla 😀 Oh sa püha petlema pasahärg… kui siis see kõigepealt tellitud pizza toodi….. mõtlesime kes selle ära sööb, sellest oleks meile kuuele jätkunud 😀  Kohe toodi ka muu tellitud staff… no seda oli ikka palju… me tükk aega pugisime ja ägisesime.

Mõtlesime, et krt palju arve tuleb.. ära ka joosta ei saa, riided võeti ära 😀  ilmselt tuleb nõusid pesema jääda… Lõpuks küsisime arve…..  Kuis see toodi ei saanud s…. aru kas see oli ühe inimese arve vai kõik kokku…. Küsisime jõhvikalt järgi mis värk on..  Pidavat olema kõik kokku… meil kukkusid lõuad põlvini lahti… Kuue inimese arve… söögid, joogid, veinid oli kokku ca 40€.  Kaasa pakiti veel pool pizzat mida ei jõudnud ära süüa.. Veeresime kuidagi autosse ja panime tuld Minski poole.