-
Meleski klaasivabrik ja muuseum
Juba ammu sai üle vaadatud Meleski klaasivabrik või kui täpsemalt siis see mis kunagisest klaasivabrikust järgi on aga jutukest kirjutada polnud mahti. Nüüd see viga parandatud 😉 Teel klaasivabrikusse jäi silma muidugi üks piimapukk. Huvitav, et neid on hakatud uuesti siin-seal taastama.
Meleski Klaasivabriku hoone on muidugi muljetavaldav ja mis on eriti lahe, et fassaadi ilustamiseks on krohvisegusse lisatud värvilisi klaasitükke mis sädelevad päikese käes 😉 Siinsamas klaasivabriku vastas üle tee on ka mälestuskivi klaasivabrikule. Räägitakse ainult Meleski klaasivabrikust aga tegelikult oli siinkandis ka teine klaasivabrik. Kunagine Peterburi ärimees Carl Philipp Amelung koos seltskonnaga moodustasid 1792 aastal firma Rautenfeld, Amelung ja Co. Firma rentis Põltsamaa mõisnikust maha jäänud klaasitööstuse ning hakkas 1794 aastal ehitama Võisiku mõisa maadele uusi, Meleski ja Rõika vabrikuid.
Rõika vabrikus tehti peegleid ja Meleskis kõike muud. Väidetavalt tehti aastas umbes 32 000 peeglit mida turustati Baltimaades, Sise – Venemaal, Aasia kubermangudes, Rootsis ja Ameerikas. Esimene maailmasõda ja Vene turu kadumine oli raskeks ajaks. 1914 lõpetati peeglite valmistamine ja Rõika vabrik suleti. 1917 jäi seisma ka Meleski. Pärast sõda ei suutnud uued omanikud vabrikut kuidagi käivitada ja töökorras masinaid läksid vanarauaks. Toona seisid pea kõik Eesti klaasitööstused. Majanduse stabiliseerudes alustati Meleskis taas tootmist, kuid enam ei valmistatud peegleid, vaid nii puhutud kui pressitud klaasist pudeleid, purke, klaase, karahvine jne. Mudeleid oli kokku ligi 400. Töölisi oli vabrikus juba paarsada. Meleskis avati ka klaasitööstuse kool. Rõika klaasitööstusest sai jahu-, villa- ja metsatööstus. 1924 aastal rentis klaasivabriku Tänassilma mees Johannes Lorup, kel olid laialdased, Saksamaalt ja Tšehhist omandatud klaasivalmistamise teadmised. 1934 aastal siirdus Johannes Lorup Tallinna, viies endaga kaasa suure osa töölistest oma uude klaasivabrikusse. Nii kasvasid Meleskist välja sellised Eesti klaasitööstused nagu Johannes Lorupi klaasitööstus, Tarbeklaas, Skankristall ja Glasstone.
1987 valmis Meleski vabrikus viimane pudel. Peale seda toodeti paar aastat Meleskis hoopis kummist paneelitihendeid. 1992 aastal jäi vabrik lõplikult seisma. Meleskit tuntakse kui Eesti pikima ajalooga klaasivabrikut. Väidetavalt oli Meleski klaasivabrik 19 sajandil Baltikumi ja Vene impeeriumi suurim klaasitehas. Meleski klaasivabriku toodang on kergesti äratuntav oma sinakasrohelise tooni pooles
Praegu ei ole kunagisest klaasitööstuse hiilgusest järgi midagi peale varemete. Loodame, et kunagi leiab see väärikas hoone uuesti kasutust.
Kui juba Meleskis siis tuleb üle vaadata ka kohalik klaasitööstuse muuseum.
Meleski klaasitööstuse eramuuseumis on muljetavaldav valik eksponaate, isegi klaasipuhujate nö. haltuuratöid on eksponeeritud 😉 Tuleb välja, et Meleskis tehti omalajal isegi jõuluehteid. Kindlasti soovitan sealkandis luusides külastada seda põnevat muuseumi. Muuseumi saab külastada eelneval kokkuleppel imetoreda perenaisega, kes teeb ka väga ülevaatliku eksponaatide ja klaasitööstuse ajaloo jutustuse.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lihula – Kurese – Soontagana
Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.
Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.
Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.
Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Konuvere sild pilvepiirilt
Kunagi aastaid tagasi sai Konuvere sild üle vaadatud, siis oli asi veel korras ja vinksvonks. Nüüd on see suht väsinud välimusega, valgustus ei tööta, osad tuled puruks pekstud jne. Oligi viimane aeg asi pilvepiirilt üle vaadata, kohe-kohe muutub siin kõik kardinaalselt. Silla ajaloost pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, seda saab lugeda siit.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viru – Nigula muuseum
Lõpuks peale mõningaid luhtunud katseid õnnestus see muuseum üle vaadata. Varasemalt siin enamus muid vaatamisväärsuseid juba korduvalt üle vaadatud. Seekord keskendusime peale väikseid asjaajamisi muuseumile, ega muuks väga aega ei olnudki. Loomulikult tuli ikka ennem üle vaadata kohalik nõiaprotsessi mälestusmärk.
Nõiaprotsessi mälestusmärke ma nagu rohkem Eestis ei teagi, kuigi nõiaprotsesse on meil küllaga olnud. Väidetavalt olla säilinud andmeid 145 nõiaprotsessi osas. Näiteks 18 – 19 sajandi Eesti nõiaprotsessidest on kirjutanud Lemmit Mark artikli “Nõiaprotsessidest Eestis XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi alguses.” mis ilmus ajakirjas “Ajalooline Ajakiri” nr. 1/1938.
Aga praegu keskendume Viru – Nigula nõiaprotsessile, väidetavalt pidavat olema Kongla Anni nõiaprotsessi protokoll Tallinna raearhiivis. Vähemalt nii on maininud Viru – Nigula pastor Otto Wilhelm Masing oma Marahwa Näddala Lehes 1825 aastal. Kongla Anni kohtuprotsess peeti 1640 aastal Mahu (Maholmi, Viru – Nigula) kihelkonnas Pada mõisas, seal mõisteti ta surma süüdistatuna nõidumises. Esimene piinarikas ülekuulamine toimus 19.04.1640 kus kohal olid neli junkrut ja pastor. 02.05.1640 tuli kohus kuberneri käsul Pada mõisa teistkordsele ülekuulamisele. Ilmselt ei läinud need nõiaprotsessid niisama, selle protsessi lahutamatu osa oli ju piinamine. Tol ajal kasutati pöidlakruvisid, jäsemete pingutamist nööriga, vee- ja tuleproovi ning krt teab mida veel. Ega inimese fantaasial pole piire.
Tema hukkamise osas pidavat tänapäeval olema erimeelsusi, kuigi arvestades tolleaegseid tavasid oli finaal ilmselt tuleriidal. Maeti Ann väidetavalt kirikuaia taha, sinnasamma kuhu mõnda aega tagasi paigutati mälestuskivi. Samas mul tekib küsimus, kui tuleriidale pandi siis ilmselt polnud enam midagi matta. Kiiruga vaatasime üle ka tee ehituse käigus välja kaevatud müürid ja kalmistu. Arheoloogidele oli seal tööd mitmeks nädalaks. Mis on huvitav, et teel muuseumi näeb siin lausa kahte rataskaevu. Tavaliselt ei näe neid enam kusagil.
Muuseum asub endisaegses pastoraadis, mis olla ehitatud 13 sajandil. 1658 rüüstas ja põletas Vene tsaar Aleksei kogu kirikumõisa ja kiriku. Peale seda pastoraat küll taastati aga ilmselt mitte endisel kujul. Originaalist olevat säilinud ainult kelder ja mantelkorsten. Nõuka ajal oli hoone kasutusel veel haigla ja kooli internaadina. Muuseum on iseenesest põnev, päris ammendav jutt on kunagistest pastoritest Hasselblattist ja Masingust. Eksponaatide hulgas on ka kirikuhärra porri pildid ja muu selline staff 😉 Veel on veidi nõukaaja teemat. Isegi nii mõnigi “kitse” paneku kiri on väljas. Päris huvitav on lugeda mille kõige peale “kitse” pandi
Veel on siin nii mõnigi vikuaja ehtetükk väljas. Kohalikud detekavennad on päris hea kogu kokku pannud.
Vaatasime üle kunagised keldriruumid. Seal eksponeeritakse aegajalt mõnda näitust. Igatahes on muuseum äge ja kindlasti tasub külastada. Giid on siin väga pädev lugusid jutustama.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türi – Tori maraton
Sai ajaviiteks käidud Türi – Tori maratoni piilumas. Võhandul juba nii palju käinud, et kopp ees. Vaheldust on ellu vaja 😉 Eks sellegi marsruudi ääres ole huvitavaid kohti mida võib ka ilma maratoni piilumata külastada. Vaatasime pilvepiirilt üle Laupa mõisa, siin on alates aastast 1922 tegelikult mõisakool. Ajaloost niipalju, et mõisa asutajaks peetakse Rootsi ratsaväeohvitseri Claus Trällot, kes olevat ostnud Laupa küla 1614 aastal Rootsi kunni Gustav II Adolfi käest. Mingil ajal kingiti mõis miskipärast Reinhold von Fersenile, kelle järeltulijatele kuulus mõis aastani 1849. Hiljem kuulus mõis Taubedele, kuni talupojad 1905 aastal mõisatest jaanituled tegid 😉
Järgmisena võtsime ette Jändja. 20 sajandi alguses ehitati siia päris korralik vesiveskikompleks koos tammi ja puumassivabrikuga. Nõuka ajal olla kogu see mudru maha jäetud ja lagunenud. Ega kui aus olla siis tõesti nii on, et vesiveskist on miskid olematud varemed järgi aga puumassivabrikust on vähemalt hoone säilinud ja see on kultuurimälestisena kaitse all. Sisse sinna kahjuks ei saanud aga aknast on näha, et sees on säilinud miskid seadmejäänukid. Järgmisena kiire peatus Kurgjal, kuna edasiminekuga suht kiire siis muuseumi lähemalt tudeerima ei hakanud. See on veel üks selline kohake mis mul põhjalikumalt tudeerimata. Ükspäev teen ära 😉
Kurgja vesiveski pilvepiirilt
Järgmine peatus Suurejõel, Siin on ka mingi müütiline kaltsukas. Piilusime sisse aga kaltsuka kohta hinnad päris kirved, isegi Tallinnas on soodsamad kaltsukad. Piilusime sisse kohalikku vesiveski jäänukisse. Kahjuks on seegi täiesti ära läbustatud ja lagastatud, suuremas ruumis on keegi isegi märki laskmist harjutanud ja mitte vähe. Ilm läks jube rõvedaks ja enam eriti ringi luusida ei kannatanud, vaatasime kiiruga üle Tori kiriku juures Püha Jürka kuju, see olla esimene Eesti ratsamonument. Ei tea kas päriselt ka nii on aga mine sa tea. Piilusime kirikusse kah, see on päris ok Eesti sõjameestele pühendatud kirik mida tasub külastada küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pilistvere kivikangur
Pilistveres kõvasti asjatamas käidud aga kunagi pole nii palju aega olnud, et üle vaadata misasi see Pilistvere kivikangur on. Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai see värk üle vaadatud. Algul ei saanud ma pointile pihta mis värk selle kivikangruga on. Teeäärse pruuni suunaviida põhjal peaks mingi ajalooline vaatamisväärsus olema aga tegelikkuses minu meelest see silt vähe eksitav. Aga see selleks.
Pilistvere kivikangur on iseenesest 1988 aasta hingedepäeval avatud mälestusmemoriaal, mis algselt oli mõeldud nende inimeste mälestuseks kes kommunistliku genotsiidi ohvritena kadunuks jäid. Kivikangur kujutas algselt kividest kuhjatud hauda, mille peatsis on suur rist. Sinna kivikuhja võib iga eestlane kelle omaksed represseerides kadunuks jäid oma mälestuskivi viia.
Hiljem täienes Pilistvere kivikangur nelja mehekõrguse kiviga metsavendadele, vabadusvõitlejatele, soomepoistele ja tööpataljonlastele. Siis lisati sinna veel maakondade mälestuskivid. Tänapäeval koosneb murekivide kangur lisaks sümboolsele hauale, maakonnakividest ja teistest nimelistest mälestuskividest, lisaks on siin veel mälestuspuude hiis kuhu on istutatud üle 1000 puu ja põõsa. Siia oli plaanis luua ka kommunistlikule genotsiidile pühendatud muuseum, mis asuks täpselt kalmistul asuva Jüri Vilmsi haua vastas. Hoone on iseenesest olemas aga teostuseni pole rahapuuduses jõutud. Praegu pidavat seda tühimikku täitma Pilistvere ajalooline pastoraat kus on Eesti ajaloomuuseumi poolt koostatud temaatiline püsinäitus ja arhiiv. Kui see nüüd tõele vastab siis ükspäev vaatan selle ka üle. Pilistvere kivikangur on ainus paik, kus saab austada neid inimesi, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest. Kes tunneb, et peaks mälestama oma teadmata kadunud lähedasi võib sinna oma nimelise kivi viia. Samalaadse mälestuspaiga või teha ka juba olemasolevale hauaplatsile. Kui ise ei saa selle rajamisega hakkama, siis meie aitame nõu ja jõuga.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Hara sadam ja Suurpea sõjaväebaas
Üle hulga aja sai üle vaadatud Hara sadam ja veel mõned põnevad kohad. Kõigepealt põikasime sisse muidugi Tsitre RMK puhkealale. Seal on päris palju korralike katusealustega lõkkekohti ja loomulikult ei puudunud siit ka kevadised tsillijad. Turnisime vaatetorni ja uurisime kui kaugel on suvi, see kahjuks veel ei paistnud 😉 Praegune vaatetorn on rajatud kunagise vene piirivalve torni asemele. Siin on veel päris huvitav pisike matkarada läbi kunagise metsapargi. Rajal on hulgaliselt infotahvleid Tsitre puude, taimede ja lindude kohta ning ei puudu ka vana aja lood. Omalajal olid siin suvitusmõis ja suvitajaid toodi siia Tallinnast lausa laevaga. Oli olemas täiesti arvestatav sadam, millest tänapäeval pole haisugi järel. Metsarajal on ka huvitav Stenbocki mälestuskivi.
Tsitrest edasi kimasime Hara sadamasse, enne kui ärimehed siin toimetama hakkasid sai siin kolatud küll ja küll. Praegu on seal päris palju toimetatud, kohvik ja majutus lausa olemas. Kaile minek on nüüd kahjuks maksuline ja mitte vähe. 10€ per face on kail jalutamise eest liig mis liig. Sellise papi väljaköhimise eest ma juba küsin mis ma selle eest saan? Tegelikult olgem ausad, midagi ei saa. Isegi viiekas oleks liiast betoonkäraka peal luusimiseks kus ei ole säilinud praktiliselt midagi. Aga noh meie “ärimeestel” on ju kombeks mitte käibelt vaid tüki müügilt teenida 😀 😀 Sellise summa juures jätavad ilmselgelt väga paljud seal käimata ja viivad raha mujale.
Tegin paar taevapilti ka kogu sellest teemast.
Üks väike video ka 😉
Edasi kimasime uurima Pärispea poolsaart. Huvitaval kombel on seal veel 30 aastat hiljem peale vene vägede uttu tõmbamist terve joru poollagunenud vene sõjaväelinnakuid mis justkui kuuluvad kellelegi aga tehtud pole seal midagi. Huvitav, et ühes linnakus oli kõrvuti lausa 2 veetorni, ühte oleks üleski saanud aga ei viitsinud turnida. Muidugi ei saa mainimata jätta, et “mahajäetud sõjaväebaasid” on ka siin sodinud. Nu kurja kas siis tõesti on see sibulate kultuur nii veres, et igale poole tuleb kritseldada midagi.
Ühest paljudest mahajäetud sõjaväelinnakutest tegin väikse taevavideo ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
