• Tripid

    Saaremaa vol.2 Tehumardi – Salme – Sõrve

    11. apr. 2019 /

    Hommikul peale äratust liikusime vaikselt Tehumardi lahinguvälja suunas.
    Tehumardi öölahing toimus 8. oktoobri 1944 aasta hilisõhtul ja oli üks Teise maailmasõja veriseimaid lahinguid Saaremaal. Selles lahingus põrkusid kokku Sõrve poole rühkivad Nõukogude väeosad ja Kuressaarest taganev Saksa kolonn. Verine lahing muutus kohati isegi käsitsi võitluseks, mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. Tänapäeval on seal kaks mälestusmärki. Sellest suurest kolossist veidi Sõrve poole on ka sakslaste mälestusmärk. Lahingus osalenud saksa kapteni Klaus Ritter mälestusi saab lugeda siit.

    Tehumardilt edasi põikasime sisse Salme külas arheoloogilisi väljakaevamisi vaatama. Seal kaevati just välja teist viikingilaeva koos sinna maetud sõdalastega. Huvitav oleks teada kas kunagi tuleb kolmas ka… Lahing või mis iganes seal toimus pidi ikka vägev olema, kui kahes laevas kokku oli 41 sõdalast… Ja kus on teise poole langenud… Salme laevad on tekitanud väga palju erinevaid hüpoteese… kes nad olid, kust nad tulid jne jne. Ühe võimaliku hüpoteesi kohta saab lugeda siit

    Salmelt edasi läksime Sõrve. Seal tudeerisime vähe teeristil olevaid mälestusmärke ja rannapatarei nr.43 suurtükialuseid. Kõik neli betoonist suurtükialust on säilinud. IV suurtüki laskemoonakeldri jalamile on paigutatud Teise maailmasõja ajal 1944. aasta sügisel toimunud Sõrve sääre lõpulahinguid meenutavad mälestustahvlid nii Saksa kui ka Nõukogude sõduritele

    Kui suurtükialused uuritud suundusime sealsamas läheduses endises piirivalvekordonis olevasse militaarmuuseumi. Muuseum ise on päris huvitav, kuna siin saab peaaegu kõiki eksponaate käega katsuda ja uurida. On olemas ka valik erinevat sõjakirjandust, mida on võimalik kaasa osta. Muuseumi õuel jalutades võib märgata nii rästikuid kui nastikuid omi asju ajamas. Meilgi õnnestus ühte pirakat rästikut kohata. Peale militaarmuuseumi on siinsamas veel olemas Sõrve linnujaam, kus näeb kõikvõimalikke liblikaid, linnumune jne. Seal muuseumis me seekord ei käinud. Korra põikasime ainult sääre tippu majaka juurde ja siis edasi Stebeli patarei poole.

    Stebeli patarei komandopunkt koos vaatlustorniga on kohe maantee serval ja mööda sõita ei ole võimalik. Väidetavalt oli Stebeli patarei NSVL vägede Saaremaa võimsaim ja moodsaim rannakaitsepatarei. Komandopunkti peale on püstitatud betoonist obelisk. Säilinud on ka tuuleveskis olnud vaatlustorn. Stebeli patarei koosnes komandopunktist, 2-st maaalusest suurtükitornist, vaatlustornist, katlamajast ja sõjaväelinnakust. Komandopunkti maapealses osas saab kummikute olemasolul käia kuid seda tuleb teha väga ettevaatlikult, et mitte põrandates olevatest aukudest või luukidest alla kukkuda. Alumine korrus on vett täis ja sinna sisse ei saa. Kuigi ühe projekti raames pumpasime selle tühjaks ja käisime all ära… Sellest räägin uues teemakohases blogis.

    Komandopunktist edasi liikusime ühte läheduses olevat mahajäetud vene sõjaväeosa tudeerima. Üllatusena ei olnudki metallist lagedaks tehtud ja rüüstatud nii hullult kui mandri peal. Päris põnevaid pilte oli seintel näha. Edasi lipsasime korra rannast läbi, vaatasime väikseid kivipüramiide mida möödakäijad üles laovad 😀 😀 Edasi läks juba veidi kiireks laevale jõudmisega ja võtsime suuna kodu poole. Teel tegime kiire pildiveel leinavast emast ja paarist tankitõrjekivist ja läbi me trip saigi selleks korraks.

    loe edasi
  • Tripid

    Hiiumaa vol.3. Kassari-Kõpu-Ristna-Kassari

    6. apr. 2019 /

    Kolmanda päeva hommikul urisime vähe Kassaris ühte ilusat veskit, polnud teine veel lõpuni ehitatud…. Sealsamas läheduses vaatasime üle ka Suure Tõllu venna Leigeri kuju 😀 Edasi luusisime natuke Kassari mõisasüdames ja muuseumis. Kassari mõis loodi Vaemla mõisast eraldamise teel 18. sajandi algul. Alates loomisest kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Stackelbergidele. Mõisa viimane võõrandamiseelne omanik oli Justus von Stackelberg. Muuseum iseenesest väike aga sisukas. Isegi mõni väga suur muuseum pole nii sisukas kui see. Igaljuhul tasub käimist kui sealkandis luusida.

    Kassarist edasi kimasime Sõru poole. Tahtsime näha kustkaudu need hiidlased saarlastel külas käivad ja vastupidi 😀 😀

    Sõrust suundusime vaikselt Kõpu poole. Teel põikasime korra sisse Tihu maastikukaitsealale, seal oli täiesti korralik RMK lõkkekoht. Kolasime vähe ringi ja liikusime edasi Kõpu poole.

    Kõpus esimese asjana ikka kohe turnisime majakasse. Tuletorni ajalugu algas rohkem kui 500 aastat tagasi, mil maamärki vajas ennekõike Hansa Liit, mille kaupmehed kurtsid laevade kadumist Läänemerel. Aastaks 1531 sai umbne kivitorn valmis. 1660. aastatel ehitati torni välisseinale raudtrepp. 1810. aastast raiuti torni sisemusse trepikäik. Tuletorn asub Hiiumaa kõrgeimal mäel – Tornimäel. Tuletorn on 36 meetrit kõrge. Kõpust edasi läksime Ristna majakat uurima. Ristna tuletorn on ehitatud kõrgendikule keset soid ja on seetõttu vahel uduga varjatud. See oli ka põhjuseks, miks ehitati Ristna tuletorn. Ristna tuletorn telliti 1873.a Prantsusmaalt ning hakkas tööle 1874.a. Tuletorni paigutati ka 7-puudane vaskne udukell.

    Kui majakad uuritud läksime kolasime vähe Ristna kaitserajatistel. Turnisime tulejuhtimistorni latva välja. Trepid polnudki langenud veel metallivaraste objektiks. Mujal Eestis asuvad samalaadsed tornid on metallist lagedad juba ammu. Ülevalt avanes päris hea vaade ümbrusele.

    Peale tulejuhtimistorni kolasime veel sõjaväelinnakus ringi. Seal maju igast ajastust ja materjalist. Nii puitkasarmuid kui korralikke kortermaju. Üsna vägev linnak omalajal olnud ja tasub ka täitsa kolamist. Kui siin luusimisest isu täis siis meenus, et Tahkunas me tulejuhtimistornis ei käinudki…

    Egas midagi, sättisime siis kodutee läbi Tahkuna. Kolasime seal ka veidi ringi. Siin oli ka trepp veel säilinud ja sai üles ronida. Muidugi siin nägi sellist huvitavat asja, et ilmselt mets kasvas nii kõrgeks, et tornist enam ümbrust ei näinud 😀 😀 Vene sõjaväe värk… siis tuleb katusele uus putka ehitada 😀 😀 Nii siin ka tehtud oli, isegi ahi oli nurka ehitatud. Muidugi ma ei tea mis nipiga sinna küttepuid tariti aga ju kuidagi ikka saadi 😉

    Lõpuks oligi asi niikaugel, et tuli hakata laevale sättima. Teel tegime veel kiire sissepõike Käina, et uurida kirikuvaremeid.
    Varemed on Käina aleviku südames. Kivikirik ehitati 15. – 16. sajandi piirimail. Hiiumaal oli gooti stiilis Käina kirik oma 600 istekohaga suurim. Kirik hävis 1941. Kunstimälestisena on kaitse alla võetud mitu hauaplaati ja rõngasrist ukse kohal. Tulekahju hävitas palju kunstiväätusi: Neitsi Maarja, Püha Nicolause ja Püha Antoniuse altari, Rudolf Tobiase isa valmistatud oreli jt. Mitu sajandit oli kirik ka kihelkonnakeskus. Praegu on varemed konserveeritud, kavas on kirik restaureerida. Ja sellega oligi selleks korraks Hiiumaa trip läbi. Miljon asja jäi veel vaatamata kahjuks. Aga eks ükspäev jätkan.

    loe edasi
  • Tripid

    Hiiumaa vol.2. Kassari-Tahkuna-Emmaste-Kassari.

    5. apr. 2019 /

    Hommikul peale äratust ja väikest hommikusööki panime jugama Kassarist uurima järgmisi vaatamisväärsusi. Esimene peatus tuli Ristimäel. Ristimäe kujunemise kohta on erinevaid seletusi. Tänapäeval rõhutatakse kõige enam seost Reigi rootslaste väljasaatmisega 1781. aasta augustis. Hoolimata kõigest, mida see väike rahvakild oma õiguste nimel ette võttis, ütles maaomanik Stenbock umbes tuhandele hiiurootslasele koha üles. Tsaarinna Katariina II kirjutas alla ukaasile, mis lubas rootslastel ümber asuda Lõuna-Ukrainasse, uutele asustamise alla minevatele maadele. Sellesse omapärasesse loosse oli segatud veel mitmeid kõrgeid ametnikke, nagu näiteks Katariina soosik vürst Potjomkin. Nõnda polnudki rootslastel muud pääsu kui nõustuda. 20. augustil 1781 kogunesid ümberkaudsetest küladest pärit väljarändajad Ristimäele, kus peeti maha viimane jumalateenistus oma kihelkonna piires. Pandi püsti rist, mille all Reigi kirikuõpetaja C. Forsmann jumalasõna luges. Tehti vist ka väiksemaid riste. Nii jäeti hüvasti paigaga, mis oli olnud rootslastele koduks juba vähemalt 400-500 aastat. 1782. aasta maikuus jõudis “tõotatud maale” veidi üle poole rännakut alustanuist. Esialgu olnudki Ristimägi selleks kohaks, kuhu saarelt lahkuvad inimesed riste tegemas käinud. Nüüdseks on asjad vastupidi, riste teevad esmakordselt saarele tulijad.

    Ristimäe kohta on käibel ka legend, mis rääkis kahest pulmaseltskonnast. See jutustas aegadest, mil veel naaberkihelkonnast pruute “tõmmati” ja pulmas mõõgavõitlusi peeti. Kojusõidul kohtusid kaks seltskonda, ühes eesti-, teises rootsikeelne noorpaar. Kitsas tee ei lasknud neil takistusteta teekonda jätkata, mistõttu puhkes tüli. Tapluse käigus sai ühest paarist surma peig, teisest pruut. Ellujäänud abiellunud hiljem ja elanud õnnelikult koos elu lõpuni. Just ühtede mälestuseks ja teiste ning ka omaenese õnne nimel on paslik siia üks väike kohalikust materjalist rist teha. Loodus pakub palju võimalusi, kuid loodusele haiget tegemine ei ole õigustatud.

    Ristimäelt edasi suundusime militaarmuuseumi. Muuseum asub vanas piirivalvekordonis ja on igaljuhul väärt külastamist. Vaatamist jagub nii õue kui tuppa. Päris huvitava ajaloo ja seiklusega on seal ekspositsiooni kroonjuveel… Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Alusele tõstetuna räägib ta oma lugu: Stalini-Hitleri sobing ta siia tõi, pauku ta tegi, maa sees peidus oli, välja ta tõmmati ja rahvale vaatamiseks seati, pooleks lõigati ja ära varastati, üles leiti ja tagasi toodi. 😀 😀

    Siseruumides võib näha isegi Vovka bareljeefi 😉 Ja nii mõnedki villkopad on seinal 😀 😀 Eks peale sõda vedeles Aadu ja Jossifi meeste peavarje igalpool. Praktiline asi tuli ju ära kasutada 😀 😀 Vars külge ja hea peldikut tühjaks tõsta.

    Muuseumist edasi läksime tutvuma Lõimastu kaitserajatistega. Seal isegi maa sees mõned korrused ja kõik metallosad polnudki ära varastatud. Väidetavalt on see Kukerabasse rajatud patarei kõigi aegade võimsaim Hiiumaal (nr.316). Samasugused vägevad patareid ehitati veel Osmussaarde (nr. 314) ja Sõrve säärele (nn. Stebeli ehk 315. patarei). Mujale Baltimaadesse selliseid võimsaid rannapatareisid ei rajatud.
    See 316. rannapatarei oli üks oma aja moodsamaid, ehkki 1932. aastal kavandatud mudel. Ehitis hõlmas kahte kaherelvalist suurtükitorni MB-2-180, mille laskekaugus ulatus peaaegu 40 kilomeetrini. Soomustornid jäid üksteisest 400 meetri kaugusele, maa-aluseid korruseid oli kummaski kolm: maasisene torni põhi ulatub ligikaudu 7 meetri sügavusele. Kohalikud olid sinna korruste vahele isegi uue redeli pannud. Iseenesest vägevad rajatised ja põnevust seal jätkub.

    Kui maa all luusimisest isu täis kolistasime metsa all kõikvõimalikes muudes kohtades. Ega mul siis hing rahu ei andnud, kui kuskil mingit auku nägin kuhu saab sisse ronida siis sinna ma ka ronisin 😀 😀

    Kui kõik kohad olid Kukerabas läbi kolatud suundusime Tahkuna tuletorni poole. Ronisime üles, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Kui ümbrus uuritud ja jäädvustatud tulevastele põlvedele liikusime edasi Reigi poole. Tee ääres luusisime veel mõnes militaarrajatises, neid ikka Hiiumaal jätkub.

    Reigis tegime tiiru ümber kiriku. Praeguse 370 kohalise kivikiriku lasi püstitada parun Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg 1800.-1802. aastal oma poja Gustav Dietrich Otto von Ungern-Strenbergi (1773-1800) mälestuseks. Erandlikult on torni tuulelipu varda tipus Eestis tavapärast kukke asendav liiliaõis, mis pärineb Ungern-Sternbergide vapilt. Reigist edasi liikusime ööbimiskoha poole ja sujuvalt vaatasime neid kohti mis tee äärde jäid. Väike peatus tuligi Mänspe kiriku juures, mille kohta legend räägib…
    Esimese kabeli püstitasid tänutäheks Jumalale Taani meremehed, kes merehädalistena Mänspäe randa pääsesid. Kabel ehitati purunenud laeva tükkidest ning olla mahutanud ainult kümmekond inimest. Sealt edasi jäi teele veel Emmaste kirik.
    Kivikirikut asuti ehitama 1866.a, kuna Emmaste mõisa lähedane Sõru puukabel ei olnud kasutuskõlbulik. Maatüki uue kiriku tarvis kinkis kogudusele mõisaproua krahvinna Brevern de la Gardie. 
    Pikihoone jätab mulje saalkirikust, vaatamata kahele katuslage toetavale peente sammaste reale. Kooriruumi eraldab pikihoonest kõrge, aga suhteliselt kitsas võidukaar.

    Ja lõpuks olimegi tagasi Kassaris. Korraks põikasime sisse linnuvaatlustorni juurde lootuses näha miljonit lindu aga kahjuks ei midagi…..

    loe edasi
  • Tripid

    Hiiumaa vol.1. Pühalepa-Paluküla-Kassari.

    4. apr. 2019 /

    Tuli mõte pisut Hiiumaad tudeerida. Siis veel neid moodsaid laevu polnud mandri ja saare vahel kurseerimas aga pole hullu 😉 Peaasi, et saarele saab.

    Saarel alustasime kohe Pühalepa kiriku uurimisega. See pidavat olema Hiiumaa vanim kivikirik. 1255. aastal alustas Saksa ordu kivist kindlus-kirikut ehitama. Esialgu tornita, võlvitud kivikirik valmis 14. sajandil, torni ehitamine algas 1770. aastal. 19. sajandi remondi järel maaliti pikihoone seinale Malta ordu ristid, mida seostatakse Ungern-Sternbergide pere liikmete kuulumisega sellesse ordusse. Paar põnevat vihjet kah… 😉 Kooriruumi seinal on säilinud üks pühitsemisristidest. Eestis haruldase kivist kantsli kinkisid Pühalepa kirikule Hiiessaare mõisnikud Gentschienid 1636.a. Kirikuaias asub von Stenbocki perekonna matusekabel. Kiriku juurest edasi suundusime Suuremõisa lossi uurima.

    Suuremõisa asutamise aeg ei ole täpselt teada. Hiiumaa Pühalepa ala kuulus keskajal Saksa ordu Liivimaa harule. Suuremõisat on 1519. aastal mainitud Pühalepa ordumõisana. 1563. aasta septembris, kui Hiiumaa läks Rootsi võimu alla, jäi mõis Rootsi kuninga valdusse. 17. sajandil on mõisa nimetatud nii Pühalepa mõisaks (Hoff Pöhilepp) kui ka Suuremõisaks (Grossenhof). Valdav osa Hiiumaast, sh Suuremõisa, oli 17. saj. De la Gardie’de aadliperekonna käes. Pärast Põhjasõda oli siin Vene kroonu rendimõis. 1755–1796 olid omanikeks Stenbockid ning pärast neid Ungern-Sternbergid, kes olid peremeesteks 1796–1919, kuni Eesti Vabariik mõisad võõrandas. Kolasime veidi mõisas ja pargis, päris põnevaid hooneid ja varemeid on seal vaatamiseks. Tänapäeval asub siin Hiiumaa ametikool.

    Suuremõisast edasi panime piki ranniku serva edasi. Mingil ajal jõudsime väikse pankrannikuni…. Kallaste pank on umbes 400 meetri pikkune ja kuni 10 m kõrgune paepaljand.
    Pangal kasvab vana männik, mille varjus kulgeb metsatee piki astangut. Panga lõunapoolses osas paljandub korallidest jt mereselgrootutest moodustunud biohermne riff, üks esinduslikumaid omataoliste seas Eestis. Panga paelõhedes kasvab mitmeid haruldasi sõnajala- ja õistaimeliike. 
    Muistendi järgi olnud Kallaste panga sees eestlaste muistse vabadusvõitluse ajal Vanapagana sepikoda, kus ta kohalikele relvi valmistanud… 😀 😀

    Pangalt edasi suundusime Suuresadama poole. Teel kimasime mööda mingist vanast tuulikust ja varemetes kirikust. Muidugi kiikasime ikka sisse ka. Veskis oli isegi miski mehhanism säilinud. Kirik oli ikka üsna läbi.

    Suuresadama juures oli veel säilinud piirivalve vaatetorn ja mõned vanad kasarmuhooned. Kolasime vähe ringi, astusime sisse ka kohalikku muuseumi. Tasus täitsa vaatamist. Väljas aida seina ääres vedeles hiiglama suur mootor, mõtlesin kust pealt see küll pärit on…. Suuresadamast edasi liikudes jõudsime Kukka kivini.

    Kukka kivi on Hiiumaa suurim ja Eestis suuruselt viies rändrahn.
    Kivi ümbermõõt on 42 meetrit, pikkus 16,4, laius 11 ja kõrgus eri andmeil 3,1–3,9 meetrit. Kivi maht on 324 kuupmeetrit. Kukka kivi lähedal kagu suunas asub teinegi kaitsealune rändrahn, Kukka põllukivi. Seda põllukivi me vaatamas ei käinud, jätsime teiseks korraks.

    Kukka kivi juurest edasi sõitsime Paluküla kirikut vaatama. Väidetavalt püstitasid kiriku 1820. aastal “Ungru krahvi” pojad ning sellest pidi saama perekonna hauakirik, kuid plaan kukkus läbi, sest põhjavesi osutus ootamatult kõrgel olevaks. Kärdla abikirikuna tegutses pühakoda 1939. aastani. Hoones oli 100 istekohta. Kiriku juures ei olnud pastoraati ega kalmistut, oli lihtsalt kirik tee ääres palumetsa sees. 1939. aastal läks Paluküla kirik Vene sõjaväele, kes kasutas hoonet laona ja torni vaatluspostina. Ka pärast Teist maailmasõda ei kasutatud kirikut enam pühakojana ja lao funktsioonis see tasapisi lagunes, kuni 1989. aasta kevadel toimunud tulekahjus hävis kiriku torn. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ning tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk…. Ja oligi õhtu käes. Kimasime Kassarisse, seal vaatasime korra kiirelt kabeli ümbruses ringi. Paar kiili poseeris ka natuke. Edasi väike õhtusöök ja kotile, et järgmisel päeval jätkata trippi.

    loe edasi
  • Tripid

    Aastavahetus Naissaarel vol.2

    11. märts 2019 /

    Mõtlesime sõpradega, et korra sai Naissaarel aastavahetust tähistatud. Siis oli nii soe, et vanaaasta õhtul korjasime kukeseeni prae kõrvale. Aga seekord oli natuke lund kah. Ega midagi poest läbi vajalik staff paariks päevaks kotti ja sadamasse. Vahepeal oli muidugi pimedaks läinud ja tuul tõusnud. Mõtlesime, et teeks natuke teravaid elamusi ka 😀 Mõeldud tehtud… Hüdrokad selga ja pakkisime end RIB kaatrisse. Meri oli kottpime, lasime tasasel käigul sadamast välja ja seni kuni tiksusime vaikselt poolsaare taga varjus polnud häda miskit. Nagu poolsaare tagant välja jõudsime oli korralik laine mis käis üle kaatri 😀 Krt see mis üle käis see ka suht kohe jäätus. Pold hullu võtsime kompassi järgi kursi Naissaarele ja lisasime käiku. Korralikult tuli laveerida, et laine väga üle ei käiks aga ega väga ei näinud kah kust laine tuleb, tuli ikka tunnetada sabakondiga seda asja 😀 Naissaare sadama lähedal seisis ankrus tuledesäras süvendaja, jõudsime vaevu mõelda, et kas vahimadrus ka üleval on… Kui järsku läks süvendajal prose põlema ja suunati meile. Ilmselt tahtsid ka näha kes need idioodid sellise tormiga kottpimedas ja veel RIBiga merel on 😀 😀 Aga sellest prosest oli kasu ka, tehti meile valgust sadamasse sissesõidul. Muidugi kai ääres tekkis teine probleem 😀 😀 hüdrokad olid nii jäätunud, et liikuda väga ei saanud. Nagu raudrüü seljas 😀 😀

    Lõpuks olime maal ja auto saime ka käima. Kurrrja lund oli ikka hullult ja seal seda ju keegi ei lükka. Sadamast majakani ju ca 6 kiltsa…Õnneks oli keegi Zahariga läbi sõitnud ja hädapärast sai sõita. Sellegipoolest oli nii sügav, et auto ninaga tuli seda lükata, lumi iseenesest oli kohev ja auto läks läbi 😀 😀 Lõpuks jõudsime ikka kohale ja ruttu ahjud küdema.

    Järgmisel päeval luusisime natuke ringi ja nautisime lumist ilma. Seda nautisid kohalikud lambad kah

    Lund oli ikka nii hullult, et maja juures tuli rajad kaevata kuuri ja sauna 😀 Sumpasime läbi lume ka 10a patarei juurde. Kaugemale ei jaksanud minna, lumi oli ikka uhkelt üle põlve.

    Peale lõunat pidime käima Petka juures ja tellitud kauba ära viima. Jätsime osa rahvast sauna kütma ja süüa tegema, ise panime tuld. Saime peaaegu kohale aga siis jäime kaldapealsel niimoodi hange kinni, et pea paar tundi kaevasime välja autot. Kaevata tuli nii ruttu, et uuesti täis ei jõuaks tuisata 😀 Lõpuks jõudsime ikka kuidagi kohale Petka juurde. Andsime üle tellitud kauba, vaatasime orava vigureid ja tutvusime uue kassiga. Tagasi enam oma autoga sõita ei riskinud selle hullu tuisu tõttu. Sebisime Petkalt Zahari ja kimasime sellega nagu tankiga tagasi kordonisse. Kolm silda vedas meid sujuvalt igaltpoolt läbi ja tagasi jõudsime probleemivabalt 😀

    Tagasi jõudes oli ahjupraad valmis saanud ja saun ka kuum. Tegime väljas veel väikse grilli kah. Vedasime kõik tavaari sauna ja tundsime end mõnusalt uut aastat oodates. Varsti see käes oligi…. lasime paar raketti, kasutasime ära mõned aeguma hakkavad säratuled ja kobisime kotile. Algselt pidime tagasi mandrile minema 01.01 päeval aga kuna merel oli korralik torm siis tiksusime veel ühe päeva saunatades 😀 Õnneks olime juba eelnevalt sellega arvestanud ja söögivaru kaasas oli piisav.

    Järgmisel päeval oli torm vaibunud ja meile anti teada, et 003 tuleb saarele kaupa tooma. Kui tahame saame sellega maale. Loomulikult tahtsime ja kimasime sadamasse. Sadamas niikaua kui 003 sildus ja kaup maha laeti uurisime meie kail jääskulptuure. Varsti olimegi mandril tagasi.

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tripid

    Jalgrattamatk Naissaarel

    24. veebr. 2019 /

    Ükspäev tulles vastu töörahva soovidele organiseerisin väikse jalgrattamatka Naissaarel. Paika pandud kuupäeval kogunesid kõik sadamas, pakkisime rattad ja varustuse kaatrile ja tuld saarele. Saarel orgunnisin varustuse transpordi majutuspaika ja ise tiksusime vaikselt ratastega läbi Taani kuninga aia majaka poole. Vahepeal sattusime piraatide küüsi aga kõik lahenes õnnelikult 😀 😀

    Lõpuks jõudsime majaka juurde. Vana vene sõjaväeosa garaazi katusel võtsid lambad päikest 😀 Käisime kõigepealt vaatamas vana abinurga mõõtja alust. Samas turnisime ka vanas piirivalve vaatetornis.

    Sealt edasi liikusime majaka juurde. Kolja lubas meid majakasse kah. Natuke luusisime veel patareides ja korra käisime ka Kunila mäel. Seal vedeles tee ääres terve kuhi mürske. Lõpuks kobisime tagasi telkimiskohta ja tsillisime õhtuni õues ja saunas.

    Järgmisel hommikul kui pestud-kustud-kammitud liikusime mööda metsateid lõunakaldale kus kunagi miine põletati. Turnisime ka teele jäävatel militaarobjektidel. Vahepeal kui mööda mere äärt liikusime siis seal oli päris mitmeid pisikesi rästikuid teel keras. Eemalt vaatad krt koerasitt 😀 😀 jõuad lähedale või juba kohakuti siis kihutab see “koerasitt” viuh põõsasse 😀 😀

    Lõpuks jõudsin näljaste matkalistega Rähnipessa. Tahtsin Petkalt kiirelt sebida miskit söögipoolist. Petka ütles, et peale krõpsude pole eriti midagi aga siis meenus, et proua saab toas kohe supi valmis 😀 Läks taris selle kohe potiga välja. Kurja terve Petkale tehtud potitäis suppi söödi ära 😀 😀 Kui kõhud täis katsetasime dresiinat. Panime rattad peale ja sügasime kondiauru jõul sadama poole 😀 😀

    Sadama juurest panime ratastega vaikselt edasi. Kolistasime mööda miiniladusi ja muid militaarobjekte õige mitu tundi. Lõpuks jõudsime tagasi telkimiskohta surmväsinuna. Ring tuli pea 40 kiltsa rattaspido järgi. Tegime väikse sauna ja kotile. Hommikul tiksusime ratastega vaikselt sadamasse ja sealt kaatriga kodupoole.

    loe edasi
  • Tripid

    Trip Venemaale 65a II MS vol.7

    18. veebr. 2019 /

    Hommikul varakult äratus, et jätkata väga tihedat ja asjalikku programmi. Hommikusöök söödud kobisime bussi ja algas sõit Kroonlinna poole. Esimene peatus oli maja juures kus kunagi elas Lydia Koidula. Sealt edasi läksime promenaadile Vaatasime Peetri kuju ja kolasime kaldapealsel. Sadamas oli hulga sõjalaevu näha aga neile ligi ei saanud enam. Eelmisel päeval oli külastus olnud. Uurisime veel Kroonlinna nulli, see oli täitsa paigas.

    Promenaadilt läksime edasi üle rippsilla kiriku juurde. Merekirik oli remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on kirik külastust väärt aga sellest mõnes hilisemas blogis. Kolasime niisama väljakul ringi. Vaatasime erinevaid mälestusmärke ja igavest tuld kah. Igavese tule juures miski kohalik tattnokk põletas tule juurde toodud nelke. Ilmselt polnud sõjast kuulnud miskit. Kui Kroonlinn uuritud kimasime edasi Peterhoffi purskaeve vaatama.

    loe edasi