-
Türgi tripi neljas päev
Niiiiii… neljas päev, kui pestud kustud kammitud välja hommikusöögile. Kui algselt teadsin, et täna tuleb kohe kiirelt jalad selga võtta ja kanjonisse tormata, eile ju sisse ei saanud, sest Ziilu pidi tööle minema peale lõunat aga naised siin omavahel midagi sebisid… osa asju tehti juba miski trikiga eile ära ja tormama ei pidanud. Siiani ei ole veel matsu jaganud mismoodi see töötegemine ja tööjaotus siin käib. Miskit ei ole kindlat 😀 😀 koguaeg midagi muutub. Iseenesest on nii tööd ja vaba aega jube s… planeerida kui asjad on jooksvalt muutumises 😀 😀 Aga ju siin ollakse sellega harjunud ja miski trikiga leitakse ikka vaba aega kah, nagu ma kogenud olen. Tegime Ziilu ja Tiinaga kohalikus Osmanis kiire kohvi ja söögi, süüa antakse siin palju nagu alati. Siinses kohvikus pannakse kohvitassi kõrvale 2 lusikat…. üks neist on päris heast shokolaadist 😉 Kui kõhud täis viskasime Tiina asju ajama ja ise sügasime Ziiluga kanjonisse kolama.
Jõudsime kohale viimasel hetkel, veel oli puude all varjus mõned parkimiskohad saadaval 😉 Sebisime piletid ja hakkasime vaikselt lonkima, ca 2 kiltsa pidi olema sinna. Veidi lonkides oli näha kalju seest väljaulatuv puitrenn ja mõnus jahe vesi nirises, väike käte ja näo jahutus ning edasi mööda teed. Tee äärde jäi paar ülespaisutatud veega tiigikest kus oli üllatavalt selge vesi. Kalu ujus täitsa palju selles tiigikeses.
Natsa edasi lonkides oli tee ääres kaart ja mitmes keeles kanjonis liikumise reeglid. Samas oli ka mingi pisike koobas ja selle servas kasvav põõsas. Muidu poleks sellest midagi erilist aga kurja… puu oli jummala peenike aga selle juurikas oli tõsine jäme vorst ja ulatus koopasügavustesse…. Läksin sisse ca kümmekond meetrit aga lõpp juurikal ikka ei paistnud. Kaugemale ei tahtnud väga turnida oma haige jalaga. Lonkisime edasi mingi pisikese kohvikuni. Sealsamas said soovijad mööda trosse laskumist proovida, paar trossi olid päris pikad. Ühte mööda sai lausa laskuda taamal oleva silla peale. Korra mõtlesin, et prooviks kah aga ei tahtnud oma haige jalaga igaks juhuks riskida. Las teiseks korraks jääb ka midagi 😉
Edasi otsustasime minna ülesvoolu mööda paremal kaldal olevat teerada mitte vasakul kaldal olevat teed. Tegelt oli sellel väike tagamõte ka…. lootsin näha mõnda elukat või madu. Aga peale mingite imelike puude mis koore maha viskavad ja ühe pisikese sisaliku ei õnnestunud kohata kedagi. Lonkisime mööda rada väikse rippsillani, sealt edasi rada enam ei läinud vaid suundus üle kanjoni teisele poole tee peale. Krt mu jalg hakkas tõsiselt tulitama ja kiskus korralikult paiste, mõtlesime, et turnime alla veeni ja lähme mööda vett edasi, äkki jahutab jalga….
Hea, et olin hommikul jalga pannud mitte oma luusimise kingad vaid paar päeva tagasi poest ostetud miskit rannajalatsid. Maksid 10$ küsisin palju alla saab öeldi nu 8$, ma muidugi, et davai teeme 7 €… müüa seletab, et ei saa, ma seletan, et 7 ja kogu lugu 😀 😀 aga tegelt ju 7 € ongi jämedalt 8$ siis tagantpoolt miski teine müüa ütles pole probleem võta 😀 😀 Iseenesest olid need turnimiseks suht mugavad ja nendega kannatas vette minna. Krt alla jõudes mõtlesin, et mägijõgi…. vesi ilmselt jääkülm. Katsun vaikselt varbaga 😀 😀 aga kus sa sellega vesi hullult soe. Kohe raginal vette, jube mõnus oli, istusin ühe kivi otsa jalad vees.. Päris hästi jahutas tulitavat jalga, isegi paremini kui soolane merevesi eile. Eks siin mängis rolli ka kiire veevool. Päev oli hullult palav ja Ziilu läks ujuma, ta kurivaim oli juba kodus ujukad selga ajanud vist. Mõtlesin, et läheks jahutaks ka aga kus sa sellega… mul ju ujukaid kaasas polnud ja kuda sa ikka palja kellaga lääd naisterahva juuresolekul 😀 😀 Tsillisin niisama… vaatasin, et lisaks kaladele ujus siin ka nii mõnigi konn või krabi. Veidi aja pärast lonkisime mööda vett edasi niikaua kui saime. Varsti tuli üks sügavam koht kust ilma ujumata poleks vist läbi saanud. Ronisime kaldast üles tee peale ja läksime edasi. Kusjuures üleval polnudki vaated nii efektsed kui all. Igaljuhul soovitan huvilistel teha sama, minge mööda vett, sitaks äge on.
Ülevalt alla kanjonisse vaadates oli näha ilus kohati sinise, kohati rohelise tooniga äärmiselt läbipaistev vesi. Nii mõneski kohas tee ääres on sellised ägedad puidust veevõtu või jahutuse kohad. Vesi ise sinna on veetud plasttorudega kusagilt üle mägede. Lõpuks olime nii kõrgel üleval, et edasi hakkas väike langus.
Languse lõpus oli selline väga ilus pisike järveke kus sai ujuda või igasugu muid atraktsioone nautida. Siinsamas olid lukustatavad riidekapid ja said rentida omale kiivrid-päästevestid ning veemõnusi nautida. Sinna kaljude vahele ujuma lasti ainult päästevesti ja kiivriga. Kuskil seal nurga taga pidavat ka äge juga olema. Me sinna vaatama ei saanud minna kuna mul polnud ujukaid 🙁 Neid kes käsitsi siia veemõnusi nautima tulla ei viitsinud vedasid väravast siia ja tagasi kastikad. Rahvast oli siin ikka piisavalt. Vot see on nüüd küll see koht kuhu ma tahan tagasi ja seda koske ka näha. See koht läks juba uue tripi jaoks lukku 😉 Siit tiksusime juba mööda teed tagasi. Aga vot siin oleks olnud paremad minu luusimise kingad. Nendesse rannakatesse läks alalõpmata liiv sisse ja hõõrus taldu. Väravas tervitas meid hani kes demonstreeris oma pesemisoskust. Väravast kanjoni lõppu on 2 kiltsa. Me tiksusime seda vahet 5 tundi ja ilmselt oleks veelgi läinud kui oleks juga vaatama läinud. Seega Kanjoni jaoks tuleb varuda terve päev 😉
Kemeris tagasi käidi kontorist käidi läbi… ma ikka plaanisin juba mitu päeva hamammi minna aga ei saanud ega saanud. Üksi ei tahtnud minna, kauplesin seltsilisi kaasa, et ma teen välja aga kus sa sellega… Kontoris miskit sebiti ja öeldi homme saab. Käisime luusisime vähe linnas, mnjh peab ütlema, et tõsi mis tõsi… nüüd juba korduvalt nähtud, et kõik õitseb ja need kassid…. 😀 😀 😀
Lõpuks surmväsinuna otsustasime kuskil tankida ja kodu kotile kobida. Seekord murdsin traditsiooni ja omletti ei võtnud 😀 Mõtlesin proovida seda koleda kujuga kala 😉 Tellisime toidu ära ja nagu ikka tassitakse laud toitu täis ja vesi käib kah automaatselt laual. Kusjuures kala oli üllatavalt hea ja sugugi mitte luine. Meenutas maitselt natuke meie ahvenat. Lõpuks kõht täis kobisime vaikselt kodupoole. Aga noh saad sa siis kodu kohe minna kui teele jääb veel miljon koogipoodi 😀 😀 Krt igavene pirkas koogipood kus üks kook ahvatlevam kui teine… Mul ju see häda, et ei maitse need hullult magusad koogid. Võtsin ühel saaliteenindajal nööbist kinni ja hakkasin järjest uurima mida koogid sisaldavad ja kui magusad on. Lõpuks selgus, et ega vähemagusaid kooke nagu ei ole olemaski sealmail. Aga peale pikka arutelu ikka midagi leidsime mis ei olnud väga magus. Sai see ära proovitud, ei olnud jah magus…. normaalne oli 😀 Jälle surmväsinud ja palju emotsioone. Koju kotile….
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi kolmas päev
Ziilu sünna… Väiksed õnnesoovid, lilled sai juba eile 😉 Naabrinaise plaan oli minna hommikust sööma ja sünnipäeva tähistama Chimerale. Mõeldud tehtud hüppasime autosse ja tuld, enne veel lipsati kontorist läbi ja jäeti veidi kommi-küpsist kolleegidele sünnipäeva puhul. Kohapeal otsisime mõnusa hubase koha aprikoosipuu all, tellisime väikse söögi ja tsill alaku 😀 😀 Tiksusime seal ikka oma paar tundi vist, oleks veelgi olnud aga Tiina pidi tööle minema. Huvitav on see kui Türki minnes arvestasin, et mul on ainult edasi-tagasi pilet ja öömaja. Kohapeal kolan ringi omalkäel ja kellelgi pole asja sellest mida näen, kus näen jne. Aga siiani on püütud mind ikka igal võimalusel vedada kõikvõimalikkesse kohtadesse ja näidata niipalju kui võimalik. See muidugi rõõmustab. Omalkäel nagu polegi väga saanud luusida ja eks ilma eeltööta poleks seal midagi tarka võibolla näinud ka. Igatahes Ziilu üritas mind vedida igalepoole ja mis mul sai selle vastu olla 😉
Kui kõhud täis ja aeg hakkas jalaga sinna tuhara piirkonda taguma kobisime autosse ka kimasime Kemeri poole tagasi. Väljas oli +34 😉 Tagasiteel helistati Tiinale ja öeldi, et Reet peab kell 18 kontoris olema miskipärast, kuigi peaks täitsa vaba päev olema 😀 😀
Viskasime Tiina tööle ja ise läksime linna laiama. Luusisime mööda poode otsisin omale kohad valmis kust koduminekuks miskit nänni osta 😀 Pikalt ei viitsinud kolada…. Mõtlesime, et lähme vaatame misasi see Yörük park on…
Mõeldud tehtud… lonkisime sadama taha ja seal künka otsas ta oligi. Tuli välja, et see miski vabaõhumuuseumi laadne toode… Pilet oli Türgi kohta üsna krõbe… 5 daala per face aga ega me ju veel teadnud mis seal on. Sissepääsu juurest viis tee künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Olid ka mõned telgid kus siis oli kujudega imiteeritud eluolu nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi kuked – kanad ja loomulikult kitsed 😀 Ühes telgis oli ka väike resto turistide jaoks aga mnjah selle raha eest seal nüüd küll midagi vaadata ei olnud peale ilusa vaate rannale ja merele 😀 Sinna küll ei tasu minna kui just raha üle ei ole ja vaba aega sitaks käes.
Kobisime alla tagasi tegime tiiru promenaadil ümber poolsaare, jahutasin vähe oma valutavat jalga merevees ja lonkisime randa aega parajaks tegema. Kell 18 pidi ju töömesilane kontoris olema 😉 Teel tegin paar klõpsu apelsinipuust… pool õitseb teine pool valmib 😀 Ja nende kassidega on ikka kahtlane asi siin 😀 😀
Kell 18 siis kontoris…. väike ülla-ülla ootas tort ja lilled. Tort muidu täitsa maitsev aga minu jaoks jube harjumatult magus, nii nagu Türgis kõik koogid 😀 Suhkru peale pannakse suhkrut ja selle peale veel suhkrut 😀 😀 Iseenesest oli üritus sünnipäevalapsele muidugi tore üllatus ja ma nägin ära kuidas sealmail kontorisünnat tähistatakse 😉
Peale kontorisünnipäeva otsustasime Ziiluga siiski käia ära Chimeral vaatamas kuidas maast välja imbuv gaas põleb. Kogu see värgendus asub Yanartashi mäel, mida kohalikud kutsuvad Chimera keeleks. Legendi järgi olevat müstiline koletis Chimera elanud just Lüükias, Olympose mäel. Kui kreeka kangelane Bellerophontes ta Pegasuse abi kasutades hävitas, olevat Chimera keel jäänud maa peale ning nüüd sellel keelel põlevat igavene tuli. Vanasti olla neid tulesi kasutatud ka merel navigeerides meremärkidena. Jõudsime kohale kui hakkas hämarduma. Seal pidavat ka miski pilet olema aga ei tahtnud keegi meile piletit müüa, marssisime otsejoones üles välja. Seal oli nagu laulupidu rahvad söök jook kaasas ja tsill käis 😀 Igatahes väga äge vaatepilt oli ja seda kohta külastaks veelgi aga siis juba varustatuna hea-paremaga 😉 Sinna tehakse ka mingit jeebusafarit, jäi meelde, et Kemeris seda lausa pakuti tänaval 😉
Kui igavene tuli vaadatud hakkasime vaikselt treppidest alla kobima. Hea, et ei pannud plätusi vaid oma vanad kooserdamise kingad. Kõrguste vahe oli gepsu järgi ca 200 meetrit. Jalg tegi ikka üsna palju valu kurivaim…. Huvitav, et seal raja ääres olid nii mõnedki kivivaremed…. mis need küll olla võisid kunagi. Kaime vaikselt laskuda natuke kui järsku põõsas ilge sahin ja teele kargas miski eluk. Tõmbasin kohe valguse peale 😀 😀 kass kurivaim ajas rohutirtsu taga ja ei teinud meist väljagi 😀 😀 Tiksusime vaikselt allapoole, samal ajal tuli meile vastu ikka päris palju rahvast kes üles rühkisid. Allpool oli lausa terve grupp bussiga toodud. Lõpuks saime alla ja tiksusime vaikselt kodupoole. Krt üleval vennikesed grillisid vorsti see lõhn ajas meil ka kõhud tühjaks. Pidasime tee ääres miskis suva kohas kinni ja tellisime teed ja ühe pide kahe peale. Hea, et ainult 1 tellisime kahte poleks jõudnud ära süüa 😀 Miski vana, ilmselt selle koha omanik tuli küsima, et kas meie oleme selle AKAY kirjadega autoga. Ütles, et ta olevat Kemeris kunagi äri ajanud ja teab firmat hästi. Tegi meile sellepeale 2 teed välja. Hea koht oli söömiseks 😉 ja see pide oli täitsa söödav asi, soovitan teistelgi seda võimalusel proovida. Küsisin arvet eurtsides…. toodi lauda see oli 6€ andsin 20-se ettekandja tormas minema ja narukese aja pärast tuli tagasi murega, et kas ta tagasi võib anda liirides, eurtsi ei pidavat niipalju olema. Ütlesin, et olgu pealegi. Natsi aja pärast toodi raha tagasi…. lugesin üle…. hmmm s…ei saanud aru 😀 😀 Tõi mulle tagasi 145 kohalikku st kursi järgi arvestades tiba rohkem kui ma talle andsin 😀 😀 Nooh mis mul saab selle vastu olla kui söömise eest peale makstakse 😉 jätsin ettekandjale 5 kohalikku jotsiks 😀 ja sõitsime kodu ära. Kodus kotti nähes kohe jalalt murdusin, järjekordne põnev päev oli läbi saanud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi esimene päev
Hommikul äratus ja välja sööma. Istusime väiksesse tänavakohvikusse, tellisin omleti ja kohvi. Vene keelega sai vabalt hakkama ja hinnad täitsa mõistlikud. Kui kõht täis söödud sebisin end ziiluga kaasa turistide infopäevale. Esiteks oli mineks Türki suht kiire ja kodutöö jäi tegemata, teiseks tahtsin näha mis tööd seal teha tuleb… Äkitse lähen isegi sinna tööle, inglise keelega pole seal eriti sittagi teha ja vene keel on suus 😉 Eestist tuleb ju ainult eesti- või venekeelne turist ja kohalikud räägivad enamus vene keeles kui vaja.
Läks autoga hulluks uhamiseks ühest hotellist teise nimekirja järgi. Igas hotellis oma kellaaeg infoks. Info siis see, et turistile tutvustatakse erinevaid aktiivse puhkuse võimalusi ja müüakse talle sobiv pakett…. alates ekskursioonidest kuni tsillini välja 😀 Vaatasin pakettide hindu… mnjh mina pigem ostaks tänavalt sama asja aga sellest hiljem lähemalt. Kõikidesse hotellidesse mind sisse ei lubatud, turvad väravas kontrollivad kas ikka elad selles hotellis aga mõnes hotellis polnud see probleem. Kui sisse ei lastud ootasin autos seni kui info tehtud. Ühe hotelli juures oli igavene pirakas ümmargune kaktus…. algul vaatasin, et mulaaz krt 😀 😀 keskelt paistis nagu oleks tehtud makroflexist, käisin kohe näppisin…. ikka päris oli 😀
Mõned autoakna pildid kiirelt. Krt kahju, et märkasin liiga hilja ja ei jõudnud pilti teha, siin on politsei teel lisaks autodele ka soomukiga. Kõrgepingeliinide postid olid seal ägeda kujuga, pole kuskil mujal selliseid näinud. Ja krt täitsa õige jutt, et seal kõik õitseb 😀 õitseb neh, viljapuud on eriti ägedad, ühel puul võid näha korraga kogu tsüklit õitsemisest valmis viljadeni.
Hotelle on seal äärmusest äärmusesse, kui randa pole siis on oma veepark jne. Mõni hotell lausa ehitatud laeva kujulisena 😀 Ah jaaa…. kassidega on seal miski kahtlane teema, neid võib näha kõikjal. Ühe hotelli juures oli lausa kassimaja 😉 Samuti võib näha mõne hotelli hoovis dendroparki. Kõikvõimalikud erinevad puud kasvamas ja nimetusega sildid juurde pandud alates ladina keelest kuni vene keeleni välja.
Lõpuks said infod tehtud ja jõudsime ringiga kodu tagasi. Mis oli huvitav, et väljas stabiilselt +30 ja peale aga mitte kuskil ei näinud sulanud asfalti, meil krt sulab juba +20 juures kohati. Meie asfaldipanijad peaks saatma sinna õppima…. Tegime keset küla väikse lõuna. Huuh süüa antakse siin mehiselt ja mis huvitav, et vesi käib automaatselt asja juurde. Ma eriline lambafänn ei ole aga siin ettekandja soovitas proovida lambaribi. Täitsa söödav oli…
Peale lõunat plaanisin iseseisvalt linnas ringi luusida, kuna reisibüroo töötajad pidid minema mingile firma korraldatavale treeningule. Aga siis korraldaja ütles, et ma võin sinna kaasa minna kui tahan… Muidugi ma tahtsin 😀 Näeb ju neid asju mida muidu turistile ei näidata. Kästi kella 18 ajal valmis olla minekuks. Eks me siis sättisime koos Ziiluga ennast selleks ajaks valmis. Kui aeg käes oli buss kontori ees, kõik töötajad kobisid bussi ja minek Antalya poole. Antalyas viidi meid bussiga otse sadamasse, seal läbisime turvakontrolli ja juhatati edasi sukeldumislaevale. Sadamas oli ka paar piraailaeva 😉 Kui kõik peal anti otsad ja tiksusime vaikse käiguga merele. Laeval räägiti meile kuidas saab rentida sukeldumislaeva ja mida seal pakutakse. seletati üksipulgi lahti, et reisikorraldajad teaksid mida turistile pakkuda 😀 Põhimõtteliselt võib sukelduma minna igaüks, isegi ilma ujumisoskuseta inimene. Alla lubatakse esimesel korral nagunii ainult koos instruktoriga. Omalgi tekkis väike mõte seda proovida aga… eks ma ükspäev selle ära proovin. Lõpuks jõudsime ühe väikse saare juurde ja heitsime ankrusse. Seal oli hulgaliselt juba muid aluseid ankrus. Tsill käis, kes ujus, kes sukeldus jne. Meile tuli pakpoordi üks vähe edevam kaater ja tsill läks lahti.
Kaatril tõmmati grill välja ja läks möllamiseks lihaga 😉 Tiksusime niisama, nautisime vaadet ja ilma. Mõne aja pärast oli õhtusöök valmis ja kutsuti sööma. Õhtusöök merel oli mõnus tsilllllllllll. Mis oli huvitav, et see saar mille juures ankrus olime oli paksult linde täis aga mitte ühtki ei olnud ega tulnud aluste juurde, meil kajakad tiirlevad ja situvad 24/7 nagu merele lähed eriti veel kui midagi sööd 😀 😀 Krt ainuke jama on siin see, et jube vara läheb pimedaks, kell 9 on juba öö 😀 Lõpuks kui kõhud täis tiksusime sadamasse tagasi ja buss viis meid tagasi kontori juurde. Kokkuvõtteks oli väga asjalik päev, ei kahetse sugugi, et õnnestus firmaüritusel kaasas käia. Tundub, et siin on kohalikel firmadel kombeks turismioperaatoreid sellistele üritustele kutsuda ja niimoodi oma tegemisi promoda. Tegelikult väga hea mõte ju… Väsinud…. pessu ja kotile. Homme uus päev, ootamas põnevate üritustega.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Pamukkale
Kolmapäev, 29.mai. Ees ootab reis Pamukkalesse, ühe Türgi kuulsaima looduliku vaatamisväärsuse juurde. Seekord siis jälle treening, ehk et sõidan pool-turistina kaasa 😀 Sõit sinna on pikk, ligi 300 km üle mägede. Eeldan, et äratus saab olema juba enne nelja ja imestan kui saan teate, et väljasõit kontori juurest on alles kell 5:30. Turiste alati hoiatan, et tegu on terve päeva kestva ekskursiooniga ja äratus on üsna varane. Juhuste kokkulangevusel on seekord bussil ainult 2 hotelli vaja läbi sõita ja needki jäävad tee peale. (Tekirovat ei ole = hea karma 😀 )
Aeg varajane, uni veel silmis, lasin silma, kohe kui võimalik, looja. Esimene peatus oli Antalyas, kus kolisime ümber suuremasse bussi, kus juba Alanya turistid ees. Edasi veel veidi sõita ja juba äratas giid rahva üles – hommikusöögi peatus 🙂 Kõik kolm söögikorda on hinna sees, söömise pärast muretsema ei pea. Meid kui giide (ja nende abilisi) juhatati eraldi lauda. Kõht sai korralikult täis. Üldse siin Türgis toidetakse üsna kuninglikult.
Enne Pamukkalele jõudmist tegime tee peal veel paar peatust. Ühes uudistasime mošeed ja teises juba lõunasöök. Pärast lõunat kohe Pamukkale ja iidne linn Hierapolis. Lõunasöögi paigast juba paistsid valge Pamukkale kaljud ära. Pamukkale tähendab tõlkes puuvillalossi ja on kuulus valge sädeleva kaskaadi poolest, mis on tekkinud lubjarikastest kuumaveeallikatest. Allikaveel arvatakse olevat tervendav toime.
Ma miskipärast arvasin, et Hierapolis, mis kavas oli, on kuskil järgmine peatus, aga see kõik on ühes asukohas. Niisiis Hierapolis, Pamukkale ja soovijatele Kleopatra basseinis ujumine. See viimane küll lisatasu eest, aga tasub võtta. Vaba aeg kohapeal kolm tundi, igaüks käib, kus tahab ja omal kiirusel. Kohalik giid saatis meid puu alla varju istuma. Jube kuum ilm oli, palavus lämmatas. Oleks tahtnud ehk ka Kleopatra basseinis end jahutada, aga giid kadus ära ja ma ei viitsinud teda otsima minna, et sissepääsu küsida. Niisiis tukkusime Gülnaziga kahekesi palavusest uimastatult ühe laua ääres enam-vähem varjulises kohas.
Tunnikese pärast ajasin end üles ja läksin jalutama, et ümbruskonnale pilk peale visata. Vaatasin üle mõned iidse Hierapolise jäänused. Eraldi sissepääs oli muuseumisse, sinna seekord ei läinud. Kuumus tegi uimaseks ja mälu oli nagunii juba täis. Jalad tundusid ka kui pakud all ja nii saigi laiskus must võitu. Aga ajaloohuvilistel tasub kindlasti sinna sisse vaadata.
Edasi käisin ära neis kuulsates mineraalveebasseinides lumivalgete kaljude peal. Ausalt öeldes jättis pettumuse. Piltide peal tunduvad nad valgemad ja ilusamad. Käia tohib seal ainult paljajalu, see on selleks, et kaljusid säästa. Giid rääkis ka, et 90-ndatel olnud maavärina tagajärjel ei tule enam vett peale nagu varem ja seetõttu see koht vaikselt hävineb. Vesi on oluline, sest vesi toob maapõuest soolad-mineraalid kaasa, mis kaljudel ladestuvad, kui vesi kuuma käes ära aurustub. Sel viisil ongi see koht aegade jooksul tekkinud. Nii et, kel käimata, see kiirustagu 🙂
Enne ärasõitu Pamukkalelt kõlgutasin puu all niisama jalga kuni rahvas kogunes. Juhuslikult oli tegu valge mooruspuuga, mis viskas meid aeg-ajalt küpsete marjadega. Noppisin mõned ilusamad. Olid head mahlased, aga mitte päris minu maitse. Minu kõrval kogunesid Kemerist peale tulnud läti naised, kellele mul õnnestus mooruspuumarju tutvustada. Sõid hea isuga 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Bulgaaria – Serbia vol.8
Lõpuks sai Albenast kopp ette ja hakkasime end kodupoole vedama. Mõtlesime, et Serbias pole veel käinud… Mõeldud tehtud panime sinnapoole jugama aga krt keegi ju ei tulnud selle peale, et see pole EU ja seal peab pass kaasas olema. Mul ainult ID kaart kaasas 😀 Bulgaariast Serbia poole sõites nägi tee ääres ikka igasugu põnevat elu. Putkalinn ja krt teab mis veel 😀 😀
Bulgaaria – Serbia piiril ma selle alles avastasingi, et pole passi 😀 Mõtlesin, et nüüd asi p… ja tuleb ulmering sõita ümber Serbia. Aga õnneks oli piirivalvur täitsa norm vana ja kuidagi saime suheldud. Muretses ainult sitta see pass aga kuhu ma templi löön piiriületuse kohta 😀 😀 Lubas mulle selle otsaette lüüa, et teinekord oleks meeles pass kaasa võtta 😀 😀 Lõpuks saime kaubale, et lööb selle mulle käe peale 😀 JA saimegi probleemideta Serbiasse.
Mõtlesime, et Serbias on peale sõda veel varmeid ja kuuliauke igalpool näha aga ei olnud miskit kuskil paista. Aga ega meil polnud väga aega kuskil ringi ka vaadata aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma. Teed olid ikka ägedad mägedes, et tea mismoodi rekkad sinna ära mahtusid aga kuidagi nad seda tegid 😀 Vaated olid ikka ägedad mägedes. Serbia – Ungari piiril mõtlesin, et nüüd tuleb uus k…. passi pärast. Näitasin Serbia piirivalvurile ID kaarti ja templit käe peal, vana pidi naerust püksi tegema lõi käega ja ütles kaduge minema teisi isegi ei hakanud kontrollima 😀 😀 Sellega meie seiklus Balkani poolsaarel lõppeski selleks korraks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Tahtali mägi
Esmaspäeval oli mul gaafikus OFF ehk vaba päev ja Tahtali training. Teine vaba päev ja siiski mitte päris vaba. Treening tähendab seda, et saab ekskursioonile kaasa minna, aga kui korra oled treeningul käinud, siis järgmine kord eeldatakse, et oled valmis ise ekskursiooni läbi viima. Nii, et pimedalt ainult turisti panna ei saa 😁
Tahtali lumine tipp kõrgub üle Kemeri ja sinna üles saab köisraudteega. Juuliks pidavat kuumus oma töö tegema ja siis sulab lumi ära. Üles soovitati soe jope kaasas võtta, sest nagu ikka on mäe otsas jahedam ja tuulisem.
Köisraudteega saab 2365 m kõrgusele. Vagun, mis üles sõidab, on suuremat sorti (mitte nagu Tünektepe oma) ja mahutab kuni 80 inimest. Kokku liigubki kaks vagunit, siis kui üks tuleb üles, siis teine liigub alla ja vastupidi. Sõit kestab umbes 10 minutit.
Ilusa ilmaga avanevad alla linnale ja merele imelised vaated. Mul seekord ilmaga vedas. 🙂 Päike paistis ja küttis korralikult. Tuulevarjus võis kaasavõetud jope maha ajada ja päikest võtta. Mäe otsas on kohvik, restoran ja näitusesaal ja vaateplatform, lisaks saab mingi ala ulatuses oma jalaga mööda lund kõndida. Poseerijaid ja selfitajaid oli paksult. Mulle tundus antud kahetunnine vaba aeg isegi liiga pikk. Istusin siis niisama terassil ja võtsin päikest. 🙂
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Antalya linnaekskursioon.
Jõudis kätte see kauaoodatud päev, kui mind saadeti minu esimesele ekskursioonile. Lõpuks ometi saan ka näha, mida ma turistidele pakun ja müün. Kirjas on treening. See tähendab, et jõlgun teise giidiga kaasas ja õpin selgeks, mis ja kus. Arvata on, et see jääb ainsaks Antalya treeninguks, järgmine kord visatakse mind juba pulti. Nii nagu muude asjadega siin on. Ei mingit põhjalikku ettevalmistust, visatakse vette ja hakka aga ujuma 😀 😀
Hommik oli sombune, taevas pilves ja päikest ei tõotanud. Ideaalne ilm ekskurseerida. Ilusa ilmaga oleks kahju olnud, kui päikest võtta ei saa. Ma veel piisavalt pruun ei ole, pole lihtsalt aega olnud. Turistidest on küll natuke kahju, kes tulid Türki sooja ja siis selline ilm. Aga mööda linna lonkimiseks oli super – +19..+21 ja pilves. Igaks juhuks haarasin fliisi kaasa, kui läheb jahedamaks.
No ei möödu siin päevagi viperusteta, aga ma polnud täna tööl, siis väga ei põdenud. Välja arvatud enne väljasõitu kontoris, kus mulle jõudis kohale, et giid on ju leedulane ja ekskursioon toimub leedu keeles. Hea küll, mina olen treeningul ja minu eesmärk on ära näha kohad, kus käiakse, aga oma jutu (juhuks kui ma tahan edaspidi ekskursioone läbi viia) pean nagunii ise koostama. Sellega oli juba enne tööle asumist selge, et materjali firma mulle ette ei anna, minu päralt on kogu internet ja valmistagu ma end ise ette 🙁 Aga mulle jõudis kohale, et me müüme sama ekskursiooni oma Eesti turistidele. Kui minemas on vähemalt 10 inimest, siis saadetakse eestikeelne giid. Kui on vähem, siis mitte. Eestlane olla on luksus, nagu Tiina armastab öelda. Ma olin kuidagi eeldanud, et nad saavad sel juhul vene- või ingliskeelse ekskursiooni. Ära eelda, vaid küsi – seda on ka üks siil mulle öelnud 😉
No ja ma siis küsisin, et mismõttes eestlased saavad leedukeelse ekskursiooni???
“Nii on”, vastati mulle süütult. “Müü eestlastele rohkem, saavad eestikeelse giidi. Pealegi, neid on juba hoiatatud. Aga täna võid sa ju neile ise tõlkida.” Ma tegin suured silmad, mismoodi mina peaks leedu keelest aru saama? Eestlasi oli bussis üks vene paar, keda oli “hoiatatud”. Nad said sama kogemuse, mille mina ja Santa (läti reisiesindaja, kah treeningul).
Lõpuks kõige hullem polnudki. Esimene peatus oli Tünektepe.
Anatalya linna äärelt viib köisraudtee 10 minutiga üles 618 meetri kõrgusele Tünektepe tippu. Tänase sompus ilmaga oli vaade veidi udune, kuid siiski olemas. Pole paha.
Nagu näha, tegime väikse kohvi ka. Kohvik on nii sees kui väljas. Tänase ilmaga õues just palju rahvast ei istunud. Peale meie veel paar üksikut värske õhu nautlejat. Reisibüroo töötõendiga oli meie kohvi muidugi tasuta. Eks nad teavad, et me toome neile tulevikus turiste juurde 🙂 Arvestasime allsõiduks täpselt 10 minutit, nagu meile öeldi, aga miskipärast olime viimased saabujad, kelle järgi buss juba ootas. OK, pole hullu. Edasi oli kavas šoping – kõigepealt juveelipood, siis maiustuste pood ja seejärel nahapood 😀 😀
No comments. Te teate, milleks see vajalik on.
Ilusad avarad uhked kauplused. Vastuvõtt pidulik. Soovite sissejuhatust vene või inglise keeles? Kuidagi õnnestus meil suures juveelipoes niimoodi ära eksida, et käisime ühel ja teisel korrusel ja kui lõpuks ei-tea-mitmenda tiiruga välja jõudsime, ootas buss jälle meie järgi. Natuke mark hakkas olema.
Nahapoes juhtus sama. Omaarust läksime poest kergelt läbi jalutades otse välja bussi, ei proovinud midagi selga, ei valinud midagi välja, aga ikka ootas bussitäis rahvast meie järgi. Nüüd oli juba natuke rohkem mark täis. Giidid jälle ära eksinud…
Tühi kõht hakkas tunda andma. Hommikusöök piirdus kohvi ja küpsisega, lõuna jäi vahele, sest enne tuli teele asuda. Tünektepel ainult kohvi. Nii selle söömisega siin on. Söödetakse kuninglikult, aga aega ei anta… Programmis oli paar tundi vaba aega vanalinnas, siis ehk saab ühe ampsu haarata. Aga enne veel tuli käia Düdeni koske vaatamas.
Kah pole paha. Kohalik giid mainis juurde, et on alumised ja ülemised kosed. Me käisime neid alumisi vaatamas.
Ja lõpuks saab süüa! Kell oli juba pool 7 läbi kui peatusime mingis kohas (ilmselt vanalinna juures, ääres või läheduses), kus anti tunnike vaba aega oma käe peal linnaga tutvumiseks.
Võtsime Santaga Meidale sappa, et vii meid kiiresti sööma, muidu sureme nälga. Meida kui korralik giid tahtis meile ikka vanu linnaväravaid ka näidata. Leppisime siis kokku, et kõigepealt käime vetsus, siis haarame kiire kebabi ja siis vaatame need väravad ka üle. Tamam (ok, kõik korras – türgi keeles). Vanalinnaga … seekord pole aega tutvuda…
Selline koht siis. Kohv sai veel pildile, aga kebabi läksid hambad kohe sisse. Kiire oli. Ja siis kiired pilgud väravale. Tehtud. Nimi ei jäänud meelde, mälu oli täis. Pean kuskilt infot juurde otsima. Teisel sajandil (vist oli nii) käisid inimesed siit linna sisse ja välja.
Rahvas kogunes kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Kuna me olime seekord Meida kindlakäelise juhtimise all, siis me ei hilinenud 🙂 Enne kojusõitu küsis Meida jäätisemüüjalt, kas uued giidid võiksid ka Türgi jäätist maitsta. Muidugi võisid.
Roos oli Meidale.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
