• Tsill

    Türgi trip. ATV safari Maxwell toursiga.

    Siis kui ma noorte peale vihastasin ja hamami läksin käisid need ja sebisid ATV safari järgmiseks päevaks. Aga noh nagu neil kombeks siis ega ju küsida ei viitsita a’ la mes sa vanamees ikka asjadest tead 😀 😀 Võeti miski suva pakett, ma ise oleks tahtnud minna mitte Maxwell touriga vaid Ginza touriga. Vahe selles, et Ginza korraldab asja Göynüki kanjoni juures aga Maxwell korraldab Kuzderes. See selleks hommikul kokkulepitud ajal oli jälle buss hotelli ees ja minek. Huvitav, et seekord saime selle kummalise palja kahemättalise mäe taha tsillima. See mägi paistab tee pealt kui Kemerist Tekirova poole sõita ja on mind kuidagi kummitama jäänud. Kusjuures seal see pisike külake mille servas Paradise Quad Safari asus oli täis tühje majakarpe, katused peal aga uksi-aknaid pole ja neid oli seal ikka nii kümnete viisi. Lõpuks olime kohal. seal tehti kiire juhend kuidas ja mis. Minu jaoks polnud midagi uut peale selle, et ATV oli 250 kupsine. See suht võrr minu jaoks. Kunagi töö oma oli ikka 650 kupsine 😉 Lõpuks jagati kiivrid ja prillid välja. Kes pilte tahtis pidi natsa peale maksma, see tüüpiline teema igalpool ja hind ka suht sama 25$ Tegelt päris kirves aga noh poistel pappi oli võisid vähe laiamist lubada 😀 Kõigepealt tehti sealsamas prooviring, et näha kes oskavad sõita kes mitte. Mitteoskajad saavad kaasa sõita kellegi tagaistmel 😀 😀 Ma sõitsin kõige viimasena siis oli hea ülevaade ees toimuvast. Vaatasin, et vanem sõitis enamvähem aga noorem on ikka põline rollumees 😀 😀 igas kurvis tahtis jalga maha panna 😀 😀 😀 Nuh aga prooviringi said kõik edukalt tehtud. Edasi sõitsime siit keskusest mööda asfaltteed mäest alla orgu.

    Irrrwwww mööda sirget teed mäest alla sõites arvas noorem poiss miskipärast tühjalt kohalt paremale keerata 😀 😀 Pani raginal alla päris järsust kohast krt hea, et üle kuudi ei käinud. All maandus sellesse kohalikku ilgelt pikkade okastega põõsasse 😀 😀 Sääred olid nagu oleks läbi kibuvitsasalu jooksnud 3 kilomeetrit 😀 Õnneks muud häda ei olnud kui hullid kriimud, tiba verd, isegi ATV jäi terveks. Egas midagi instruktor pani teise poisi taha istuma ja sõit jätkus sujuvalt. Kes ATV võsast ära korjas ei tea aga ju see orgunnitud. Krt kahju, et see vennike kes tsikliga kaasas sõitis ja pilte tegi ei jõudnud pildistada seda maandumist 😀 Edasi läks sõit sinkavonka mööda jõekallast ca paar kiltsa. Siis oli väike 5 mintsane joogi ja suitsupeatus. Instruktor tuli rääkima minuga, et kle ma algul instrueerisin kõiki, et püsti ei tohi sõita aga ma peeglist vaatasin, et sa kõik kurvid ja mättalised kohad lasid püsti nagu proff. Sina küll esimest korda ei sõida. Nu ma siis vaikselt mainisin, et ATV mul operatiivsõiduk aastaid oli 😀 😀 Vana kohe rääkima, et kle sa võiks siia instruktoriks tulla, meil hädasti vene ja eestikeelseid instruktoreid vaja. Lubasin mõelda ja tulla kui neil on normaalsed ATV. Vana ütles, et varem neil olid ka 650-sed aga turistid panid nendega võssa koguaeg, liiga äkilised. Küsisin palju siis võrridega võssa pannakse, ütles, et ikka oma 5-6 korda hooaja jooksul. Aga tagant otsasõite pidi olema hullult, pidurdada unustatakse 😀 😀 sellepärast ka megarauad ehitatud ATV ette ja taha 😀 😀 Kui suitsukas läbi kimasime ringiga algusesse tagasi ja buss viis hotelli. Kogu sõit kestis ca 45 mintsa. Kokkuvõtvalt kes ATV esimest korda näeb sellele täitsa sobilik teema, minu jaoks ei midagi erilist. Ma oleks oodanud ikka palju kurvilisemat, mättalisemat ja kiiremat rada.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Öine Kemer

    Päeval Kemeris kolistatud küll ja juba sai natuke öösel ka luusitud ja pildistatud puusalt. Seekord proovisime statiivilt ka. Kurja muud polnud midagi hea soe aga hull tuul, statiivi lahti teha ei saanud tuul oleks selle pikali puhunud. Isegi kõige madalamas astmes kõigutas krt 😀 Katsetasime vähe hotelli hoovis ja rannas, nu midagi sai kah. Siis läksime laiasime vähe linnas.

    Kui linnas ka laiatud kobisid poisid hotelli tagasi aga mina tahtsin näha öist Kemerit mäe otsast. Laenasin paari liiri eest jalgratta ja väntasin üles. See üles väntamine polnudki kõige hullem muidu aga see tuul kurivaim tahtis pikali puhuda 😀 Ai kurja see väntamine tasus ära, pildid pole pooltki seda milline vaade sealt tegelikult avanes. Ehhhh seda peab oma silmaga nägema. Muidugi piltide tegemine oli omaette seiklus, kui maa peal oli juba kõva tuul siis mis veel siin 300 meetri peal oli…. Aga kõik kes te Kemerisse satute käige kindlasti öösel seal Idyros nimelisel mäel ja te ei kahetse… Ziilu see on sulle midagi 😉 Isegi mul tõmbas see vaade lõua põlveni lahti 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Pamukkale Maxwell toursiga.

    See oli siis meie kolmas trip mis me võtsime tänavalt Maxwell toursilt. hommikul väljasõit oli hotelli juurest kell 5. Me panime vähe pidurit kuna üks seltsimees oli õhtust saadik kadunud, leidsime vennikese Lobby baarist õndsat und panemas 😀 Lohistasime välja, kell oli juba 5.20 mõtlesime rong kindlalt läinud aga ei miskit järsku lendas miski Mersu buss ette, küsis kas me Pamukkale ja ütles, et hiljaks jäite buss läinud nüüd saate homme minna 😀 Ma siis seletan, et homme seda sõitu teil pole 😀 vana pani laksu omale vastu pead pomises midagi ja helistas kellelegi. Siis ütles, et kähku bussi ja minek, meie muidugi viuh peale ja tuld. Vana andis minna Antalya poole läbi linna vahepeal 120 punaste fooride alt pohhuilt läbi jne. Beldibi juures jõudsime bussile järgi, kobisime ruttu ringi ja minekut 😀 Giid oli miski pisike kasahhi mutt muidu teemat jagas väga hästi aga selline tiba üleolev oli. Samas ütles kohe alguses ära, et teel on enne lõunat 3 poepeatust siis on lõuna ja alles seejärel oleme kohal 3 tundi. Peale seda ühe jutiga koju, et miski 8 paiku peaks kodus tagasi olema. Kõigepealt tegime tee ääres miskis väikses kohvikus 15 minutit pissipeatust ja siis hakkas see poeralli peale. Krt ilm oli ka suht s…. sadas hooti ja päris jahe oli. Muidugi see poodidevärk oli ikka tase omaette. Logistikageeniused töötavad seal firmas vist. Mina laseks sellise logistiku päevapealt lahti 😀 Kõigepealt kimati niikaua kui sai tagasipöörde teha riidepoe juurde. Siin kogu grupp küljeuksest sisse ja kukuti jahuma mingitest asjadest, et viitsinud kuulata ja läksime otse poodi. Üldjuhul annab neid küljeukse infosi vältida kus näidatakse sokki ja lina ning seletatakse, et näe see on sokk ja see lina. Muidugi on see infojura kasulik giididele seal jagatakse mingeid lipikuid igaühele mille siis ostu sooritades annad kassas ära. Ilmselt nende lipikute kassassejõudmise kogusest oleneb giidi “boonus”. Hoidsin sellel lipikuteemal silma peal, eks see ole see professionaalne kretinism 😀 Tahad ju teada milleks see hea on. Oli küll jah suur pood aga olles kursis Kemeri hindadega odavat seal nüüd küll midagi ei olnud. Kui tunnike oli poes aega veedetud kimas buss edasi niikaua kui sai uuesti teha tagasipöörde sihtpunkti suunas, sõitis kuni sellesama poeni kus äsja käisime ja peatus veinipoe ees 😀 😀 Seal järgmine 40 mintsa peatust 😀 Krt kohe oleks ju võinud seal ees peatuda ja üle tee jalutada aga noh Türgi värk 😀 😀 Ei viitsinud siin ka miskit jura kuulata vaid läksime otse poodi. Kui siin ka aeg veedetud kimasime veidi edasi ehetepoodi seal algas jälle seesama jura otsast peale 😀 Me läksime jälle otse ja vaatasime niisama ringi. Lõpuks oli nendest poodidest selline kopp ees, et igasugune huvi edasise vastu oli kadunud. Tripp nägi välja rohkem poe kui kultuuritripina. 3 poodi jutti on ikka liig mis liig.

    Lõpuks said poed otsa ja läksime sööma. Siit juba see Pamukkale valge kivipaljand paistis. Söök on siin ekskursioonidel ikka selline rootsi laua põhine, ei midagi erilist, enamjaolt ikka riis ja kana erinevates variantides, vahel natuke kala ka. Ja igaljuhul käib jook eraldi raha eest. Kui kõhud täis kimasime lõpuks Pamukkale.

    Siin giid sebis meile piletid ja lükati sisse territooriumile. Siin giid muidugi kadus viuh ära aga ennem ütles ka, et jalutate omal käel ja ta pärast bussis räägib. Ennem veel mainis, et ärge te seal vees väga solberdage ja veelvähem maitske seda. Ei pööranud sellele väga tähelepanu, sest vette minna nagunii plaani polnud. Muidugi kes ei tea siis see Pamukkale, Hierapolis ja Kleopatra bassein on kõik siinsamas ühe koha peal. Pamukkale tähendavat türgi keeles “puuvillalossi” ja asub see Menderesi jõe basseini tektooniliselt aktiivses piirkonnas. Pamukkale maapõue soe vesi sisaldab rohkesti kaltsiumvesinikkarbonaati. Kui pinnale voolanud vesi ära aurab sadestub sool kaltsiumkarbonaadina pinnale. Olenevalt asjaoludest on mõnda kohta moodustunud midagi merikarbilaadsete vannide taolist, stalagmiitjalad all; teisale otsekui riisipõlluterrassid, idamaised ornamendid külgedel; kolmandasse kohta jääpurikaid meenutavad stalaktiidid. Muidugi võttis see kõik aega aastatuhandeid. Pamukkale allikaveel on ravitoime, see avastati juba aastatuhandeid tagasi. Ilmselt just sel põhjusel kerkis mäele ka iidne püha linn Hierapolis, mis hüljati pärast Selçuki türklaste tulekut ja mille viimasel poolsajandil välja kaevatud varemed on suhteliselt hästi alles püsinud. Tänu sellele vaatepildile on praeguses Pamukkale Köyü külast saanud pulbitsev turismikeskus, kus praegu on igas teises majas hotell 😀 😀 Luusisime seal territooriumile vähe ringi ja vaatasime nurgatagustesse. Seal oli ka eraldi miski muuseum aga lisatasu eest, ei hakanud minema. Luusisime niisama, tegelikult oli asi natuke pettumus, sest vett seal peaaegu ei ole enam ja paljand on muutunud kollaseks. Paarkümmend aastat tagasi toimunud maavärina tagajärjel jäi vee pealevool märgatavalt vähemaks. Siinseal jäi silma päris palju plasttorustikku mille kaudu vett juhiti, ei saanud pihta mis värk nendega on… Pärast giidilt küsisin mis teema on ja ülla-ülla… fuiiii… hea, et ma seal ei solberdanud ja kleopatra vanni ei trüginud. Tuleb välja, et vett poleks tänapäeval niigipalju kui seal näha oli, vaid seal on tehtud “turistimagnet” kõik vesi mis alla voolab kogutakse kokku ja lüüakse pumpadega üles tagasi ning läheb uuele ringile. Sellepärast ka neid plasttorusi seal palju. No ei kutsu vette seal kohe mitte kuidagi peale seda infot wäkkkk….. Siis ma sain küll aru sellest ekskursiooni alguses giidi tehtud vihjest.

    Siin see trööstitu ja kuivanud paljand siis on. Reklaamide pildid ei vasta sugugi tegelikkusele. Ja ilmselt kui siin poleks aretatud seda vee kogumise ja tagasi pumpamise teemat oleks see turistikas juba suht otsas omadega.

    Väike video kah sellest “Puuvillalossist”

    Panustasime rohkem nendele varematele, kolme tunniga teeb tiiru peale küll seal territooriumil, meil läks tiiru tegemiseks 2 tundi ainult. Mingites varemetes nägime ka peitu pugenud sisalikku, oli päris suur teine. Amfiteater nägi ka päris muljetavaldav välja. Kahju, et meile selliseid omalajal teha ei saanud sita kliima tõttu.

    Luusisime ringi veel aia taga mätta otsas. Sealt oli päris hea vaade ümbrusele. See ikka tõeline turistikas, parkla oli servani busse täis 😀 😀 Siin mätta otsas oli kah üks pisike sisalik. Luusisime seal parkla ümbruses veel ringi eesmärgiga aega parajaks teha. Tegelikult kui parklast otse üles minna saad territooriumile ilma piletita, pole mingit aeda olemaski. Muidugi need nõlvad on seal ägedad, meie arheoloogid oleks seal ilmselt sillas 😀 😀 savinõukilde vedeleb igal sammul ilmselt ka muud kui otsida, ega ilmaasjata ei öelnud Demre-Myra-Kekova ekskursiooni giid, et igal türklasel on kodus metalliotsija 😀 😀 Paari kilpkonna nägime kah. Lõpuks oli aeg käes ja kobisime bussi, algas kojusõit. Kodusõidu esimese tunni oli giid vait, lasi rahval puhata. Peale pissipeatust rääkis üsna põhjalikult kohalikust eluolust, kuidas abiellumine siinsete tavade järgi käib jne jne. Päris palju inffi sai. Tagasiteel oli muidugi paarimintsane peatus ka seal riidepoe juures, poest jooksis miski tibi rahapakiga ja andis selle giidile. Seejärel sõit jätkus kodupoole ja juba 20.15 olime hotellis. Sellest Pamukkale tripist on Ziilu kirjutanud ühes eelnevas jutus. Nüüd saate võrrelda kahte erinevat sõitu. Kas tänavalt odav või reisikorraldajalt kallim. Eks see ole nii ja naa… Aga ma pigem rendiks auto ja käiks omalkäel jäävad ära need nüridad “ajaveetmiskohad” poodide näol. Aga kokkuvõtvalt kannatas käia küll kuna giid oli teadmiste kohalt väga asjalik, see natuke kompenseeris.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Päeval Kemeris laiamas

    Kuna ilm oli vähe tuuline ja merele ei saanud siis tsillisime tiba kohalikus külas. Tegime kiire tiiru keskuses ja mõtlesime sinna mäkke ronida kus ilmatu suur lipp lehvib. Tundub, et kohalikud käivad seal palju tsillimas ja Ziilule meeldib ka seal käia. Kuna eelmine kord seal käia ei jõudnud siis tõmbasime seekord teema üles. Aga kui asjaks läks siis poisid lõid vedelaks 😀 😀 Egas midagi lonkisin siis ise sinna…

    Krt tegelt polnud üldse pikk maa aga mäkketõus käsitsi ikka päris väsitav 😉 Aga samas vaated sealt mäelt päris vägevad. Pilti teha muidugi jube s… palavusega sudu üleval ja pildid jäävad udused. Isegi mõnda elukat nägin seal luusimas, üks sisalik ajas omi asju kivide vahel ja raagritsikas poseeris kah tiba. Ühes kivipraos õitses imepisike alpikann. Seal miski putka kah aga mis putka ei saanud aru, miskid vennikesed elasid sees igatahes ju ehk miski hooldemeeskond. Miski antennijunn on seal püsti, kas teleka või mobla tugijaam ilmselt. Ragistasin seal üsna tükk aega ringi nagu ikka on ju vaja igale servale ronida. Ühel kaljuserval nägin isegi kitsi turnimas ainult pildile neid kahjuks ei saanud. Mäelt avaneb vaade nii Kemeri, Camyuva kui ka Kiris asumitele, isegi Ziilu maja paistis 😉 Kõrgust peaks sellel kohakesel olema 318 meetrit merepinnast. Ringi luusides avastasin ühelt seinalt lisaks maandunud ufole mingi suht siili laadse joonistuse…. ei tea kas mingi iroonia või 😀 😀 Miks selle koha nimi seal Idyros on ei ole kuskilt nagu selgust leidnudki, peaks ju tegelikult olema Çalış Tepe…. Aga ilmselt on see üks kunagise Idyros antiiklinna osa mis paiknes Kemeri ja Kirisi vahel. Kui kõik kohad läbi luusitud siin mätta otsas mõtlesin, et siin võib ka öösel päris edev vaade olla.

    Lõpuks oli kopp ees ja lonkisin alla tagasi. Siit peaks tegelikult miskit metsarada mööda alla saama otse Atatürki tänavale aga seekord ei viitsinud seiklema hakata. Krt vesi oli ka otsa saanud, sebisin esimesest ettejuhtuvast äärelinna putkast uue vee. Väga ok hind oli, kui linnas kipub olema 0,5l pudel eurtsi tuuris siis siin maksis 1,5l pudel 3 kohalikku. Lonkisin edasi Qualista ranna poole, et tiba jalga puhata ja üks kohv manustada. Teel lonkisin mööda mingitest varemetest aia sees, nendest on Ziilu siin ühes varasemas jutus ka kirjutanud põgusalt. Ma nüüd tsekkasin välja, et see ongi see antiikne Idyros mida välja kaevatakse. Idyros leiti Kemeris väljakaevamiste käigus aastatel 1976–1977. Uuringud jätkuvad siiani, sealt on leitud nii majade kui kiriku varemeid. Kiriku varemed olla eriti ägedad, selle põrand on kaetud erivärvilistest kividest mosaiikidega. Leiumaterjali põhjal dateeriti asum 4-6 sajandisse. Kui väike kohv tehtud lonkisin hotelli sööma ja kotile. Üks vahva kiisu jäi ka pildile vahepeal 😉 Päris huvitava koduka leidsin surfates, seal on olemas GPS jaoks KLM failid. Laed kepsu ja ongi olemas kas matkarada või rattatee. Igatahes Sinna mäkke tasub küll ronida.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Myra – Demre – Kekova Maxwell toursiga.

    Kimasime täna oma esimesele tripile, neid trippe saab nii hotellist reisikorraldaja käest sebida kui ka tänavalt. Ja nagu elu näitab siis siin need venekeelsed enamjaolt. Tänavalt saab nad kätte ka pea poole odavamalt, ja kui veel kaubelda ka viitsid siis saab veel midagi alla. Me saime kolme peale suht mõistliku hinnaga tripi. Lõuna oli hinnas. Start oli hommikul 08.00 hotelli eest. Osa rahvast oli juba bussis ja osa korjasime veel peale. Giid oli meil üsna asjalik ja seletas jooksvalt kõike. Teel kimasime läbi Kumluca linna, selles linnas on jube palju kurkide ja tomatite kujulisi postamente. Giidi sõnul pidavat siit linnast pärit olema enamus mujal euroopas müüdavatest kirsstomatitest…. võibolla tõesti, kasvuhooneid oli siinkandis hullult.

    Lõpuks jõudsime Myra linna, siin on säilinud Lüükia aegseid kaljuhaudu nagu putru. Tänapäeval muidugi rüüstatud neist enamus ja prügi täis. Giidi sõnul pidavat siin kultuurkiht olema ca 8 meetri paksune ja veel avastamata haudu ilmselt nõrkemiseni. Igal türklasel pidavat kodus olema metalliotsija 😀 😀 Aardeid pidavat hullult olema aga tänapäeval pidi see värgendus olema riigi kontrolli all ja detekaga igalpool vehkida ei tohi. Siin luusimiseks anti aega 40 mintsa. Sellest täitsa piisas, et luusida amfiteatris ja kaljuhaudade juures.

    Vot selline amfiteater on Myras 😉

    Kui Myras sai piisavalt luusitud siirdusime edasi Demresse. Demre on kuulus kuna seal asub Püha Nikolause kirik. Väidetavalt olla kristluse algusaegadel siin teeninud preestrina Sankt Nikolaus (Santa Claus), kes ühe versiooni järgi oli jõuluvana eelkäija. Kohale jõudes kobisid kõik ikoonipoodi, me ei viitsinud minna tsillisime niisama linnas. Saatsime ühe poisi juuksurisse, sellel oli lõng peas juba nii suur, et anna olla 😀 😀 9 eurtsi eest tehti vinksvonks sonks, aeti habe ära ja tehti veel peale massaazi ka 😀 😀 Õues oli nii palav, et isegi koerad istusid purskkaevus 😀 See jõuluvana kuju oli algselt seal keset platsi purskaevu juures aastake siis lohistati nurga taha. Keset platsi oli sellepärast, et Coca-cola sponsoreeris seal linnas miskit värki ja vastutasuks tahtis jõulumehe kuju keset linna saada aga kohalik linnavõim ei lubanud rohkem kui aasta 😀 😀 Kirikus me ka käia ei viitsinud kuna see oli miski eraldi raha eest. Ja tegelikult on Ziilu sellest juba varasemalt blogis kirjutanud ning pildid kah olemas. Kiriku ees kuju alusel oli isegi eesti lipuvärve märgata kuigi keegi oli seal musta värviga pläkerdamas käinud. Siit edasi läksime lõunale, see oli suht lähedal asuvas kohvikus rootsi lauana. Edasi siirdusime “kohustuslikku” ehtepoodi. Türgis ekskursiooniga trippides väga poode vältida pole võimalik. Sponsoreeritakse ju sõite ja giide poodide poolt 😉 Poe ees peesitas veel päris vahvat värvi kassike. Kui pood ka luusitud kimasime edasi Kekova poole.

    Sadamas kobisime laevale ja algas sõit Kekova saarte poole. Siin sadamas pidavat giidi sõnul elutsema lausa oma kilpkonn miski ca meetrise läbimõõduga ja päris tihti laevade vahel ennast näitama aga täna ei olnud see päev. Kes tahtis sai ka ujuma minna aga keegi ei käinud. Vaated on seal päris kobedad, näeb nii varemeid saartel kui ka maavärina tagajärjel vette vajunud varemeid. Varemeid sai uurida ka läbi laeva põhjas olevate akende. Saartele maha minna ei tohi seda rangelt kontrollitakse ja sukelduda siin ka ei tohi. Kaldal on säilinud vanad unikaalsed külad kus midagi juurde ehitada ei lubata. Hotelle siinkandis sellegipoolest on, selliseid privaatseid kümnekonnale inimesele. Vanasti pääses siia ainult meritsi aga nüüd saab ka mööda teed. Giidi sõnul on huvitav see, et saartelt ei ole leitud ühtki hauda ja arvatakse, et saartel elasid ainult nö sõdurid ja peresi sinna ei lubatud. Kaldal paistis muidugi päris vägev kindlus olevat. Seal tahaks luusida kunagi….

    Lõpuks olime maal tagasi ja kimasime Kemeri poole. Jõudsime veel rahulikult õhtust sööma ja natsa ka linnas laiata. Ühe hotelli ees oli päris lahe silt 😀 😀 Tasub käia küll korra sellisel tripil kui just poepeatused ära kannatad. Sellise päevase tuuri jooksul 1-2 poodi ehk kannatab ära aga mitte rohkem. See on juba liiast kui pool ekskursioonist on lihtsalt poed. Kusjuures selle tripi ajal käis üsna vähe rahvast poes kogu bussitäiest, enamus tiksusid niisama väljas ja ootasid shoppajaid 😀 Kokkuvõtvalt trip Maxwell toursiga oli täitsa ok ja giid oli ka täitsa asjalik.

  • Tripid

    Eesti oma Atlantis

    Ükspäev tuli mõte pesakonnaga minna uurima meie oma Atlantist. Vangla oli just äsja suletud ja sai rahulikult luusida. Aias miljon auku kust sai nii mõnessegi hoonesse ja vahitorni turnida. Kaugemale välisperimeetrist minema ei hakanud, vahitornidest oli juba piisavalt hea vaade ja eks seal territooriumil ole juba kunagi luusitud kah tööasjus. Aia ääres oli hullult metsmaasikaid, sai kohe õige mitu peotäit 😉

    Turnisime vähe ka karjääri kaldal mahajäetud hoonetes, päris põnev aja ohtlik. Vabalt võis ettevaatamatu olles sealt alla sadada. Lõpuks käisime tuhamäe otsa kah, krt sinna andis ikka turnida. Vaade ümbrusele ja meie oma Atlantisele mäe otsast päris hea. Ülevalt ilusti näha veealused varemed karjääri põhjas. Paadiga sellel veesilmal tiksudes näeb seda kohalikku atlantist veel paremini 😉 Ükspäev jõuan selleni ka.

  • Tripid

    Türgi blogi. Liiklus

    Maanteed on head. Kaks rida kummaski suunas. Linna peatänavad on ka kaherealised, millest küll üks on tavalistelt kinni pargitud. Aga liiklus voolab sujuvalt.

    Üksainus asi on veidi teisiti – ringil sõitmisel tuleb tähelepanelik olla. Mõnikord on ringile sõitval autol eesõigus ja ringi peal olijail tuleb ta läbi lasta. Selleks on ringi pealt stoppmärgid. Siinmail küll DUR-märgid 😀

    Kellel on kiire, sõidab teises reas ja kes jalgu jääb, tõmbab esimesse ritta eest ära. Kui vaja, sõidetakse mööda, sealt kus mahub või vahelt läbi, kui mahub. Teinekord tekib kaherealisele teele kolm või neli rida. Kõik voolavad mõnusalt ja vaheletrügimine ei ole agressiivne. Kui mahub, siis sõidetakse. Kui ei mahu, siis oodatakse. Kui on vaja kitsal teel ümber pöörata, siis oodatakse kannatlikult, lastakse ukerdada. Suunatuld ka liigselt ei kulutata. Samuti on pidevjoon või isegi kahekordne pidevjoon tee keskel ainult ilu pärast. Need kaks asja õppisin ruttu ära, nüüd sõidan samamoodi, ega ma halvem ole kui kohalik 😀

    Üldiselt ollakse liikluses sõbralikud ja hoolivad. Kui me maantee ääres peatuse tegime, et moone pildistada, siis kohe pidas üks auto kinni ja uuris, kas kõik on ikka OK.

    Parkida võib põhimõtteliselt seal, kus vaja on. Arvestama peab, et teised pääseks läbi, muid piiranguid väga ei ole.

    See, et parklas on jooned ühtepidi, ei sega kedagi parkimast täpselt ristipidi 😀 Sest nii on mugavam 😀

    Kiiruspiirangud on. Kuipalju neist kinni on vaja pidada, on siiani veel selgusetu. Selge on see, et sõidetakse nagu olud lubavad, mitte nagu märk ütleb. Teine asi on ka selge, see, et trahvi võib ka saada. Asjaolud jäid selgusetuks, sest kolleeg maksis trahvi ära lähemalt uurimata. Ju me kõik oleme 50-ne alas 110-ga sõitnud, sest töö tahab tegemist ja turist ootab kannatamatult.

    Mõned märgid köidavad isegi tähelepanu, nagu näiteks need 82-d Antalya maanteel. Miks siin nii täpselt on vaja piirata, on jällegi selgusetu…