-
Salzburg
Nagu varasemalt jutuks oli, et kriban Salzburgist kah. Welsi raudteejaamast sebisime edasi-tagasi piletid ja tuld. Rongiga jõudsime Welsist paari tunniga Salzburgi. Raudteejaama turistiinfopunktist sebisime kohaliku kaardi. Sealt soovitati võtta ka Salzburg Card. Sellega pidi ühistransport, enamus muuseume ja köisraudtee nö sellesama kaardiga olema. Kaart maksis miski 18 eurtsi, nüüd on see vähe kallim. Loomulikult võtsime selle kaardi. Tegelikult oli see jummala õige lüke. Piletid ja asjad olid seal ikka üsna kallid ja juba mõne sõidu ja muuseumikülastusega oli hind tasa.
Tegime väikse tiiru mööda vanalinna. Päris lahe linnake selline naljakalt kodune. Silma jäi päris pirakas kindlus mäe otsas, otsustasime ära käia. Sinna andis küll marssida aga kohale me jõudsime 😀
Kindlusesse sai kas mingi trammi laadse asjaga alllinnast või siis ülevalt mööda nõlva jala või autoga. Meie lähenesime jala kuna olime nagunii juba üles nõlvale jõudnud oma luusimisega. Kindluses oli päris vägev muuseum ja vaated linnale olid ka muljetavaldavad. Seda kindlust soovitan igaljuhul külastada, Salzburg cardi kasutades saad sisse ilma tasuta.
Kindluses on kõikvõimalikke näituseid. Isegi Aadu ajast on seal kõvasti teemat.
Kindlus uuritud sõitsime selle trammi laadse asjaga alllinna. Mozarti teema vaatab vastu igast nurgast. Kolasime vähe linnas. Mõtlesime mägedes kah käia kui juba siin. 😀 Selle kaardiga oli pakkumises 3 versiooni. Valisime kõige lühema kuna aeg hakkas jalaga p.. taguma. Hüppasime bussi ja tuld mägedesse…
Sinna oli bussiga päris pikk sõit. Lõpuks kui kohal saime kohe köisraudtee peale. Sõit üles oli vägev. Ja millised vaated…. neid peab ise nägema. Vaatasin, et mägedes oli jube palju soliidses eas paarikesi piknikukorvidega kaljunukkidel istumas ja vaadet nautimas. Kolasime ringi natuke mööda matkarada, see on seal täiesti arvestatav. Mul muidugi tuli omastarust hiilgav idee, et kui juba siin siis peab jääkoobast ka vaatama. Otse oli see jube lähedal.. Ainult miski paarsada meetrit köiega laskumist ja kohal olekski. Aga kahjuks või õnneks sinna otse ei saa. Tuleb käia hull ring mööda matkarada, üks ots ca 3km. Metsas pole see 6 kilsa miskit aga mägedes….
Panin siis minema. Kuna minek oli aga peale, pidime ju linna rongile tagasi jõudma tegin päris head tempot. Minna oli hea, ainult laskumised ja laskumised. Lõpuks jõudsin kohale, oligi päris vägev jääkoobas. Vaatasin korra sisse ka aga kaugemale ei olnud aega ega võimalust minna, kuna üks suur grupp oli just minemas. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vahepeal nägin kuidas kaljukitsed turnisid mööda püstloodis kaljuseina. Väiksed talled samamoodi kalpsasid seal ühelt nukilt teisele. Müstika, kuidas nad seda teevad…. Aga tagasi minek oli päris hull koormus, nüüd ju ainult tõusud. Õhk ka vähe hõredam kui maal. See võttis ikka läbi täiega. Tuli õige mitu korda istuda ja puhata. Huvitav oli see nagu maha istud mujal kui pingil on kohe mingi mööduja ligi pakub vett ja tunneb muret kas kõik korras. Ja olgem ausad vesi kulus ära küll.
Lõpuks jõudsin üles tagasi täpselt õigeks ajaks. Kohe saabus ka kaabliauto ja saime alla tagasi. See on koht kus tahan kindlasti veel käia aga mitte tormates.
-
Laitsest Ungruni.
Nagu ikka nii ka seekord tuli kiiks teha väike trip suva kohtadesse. Kõige esimesena juhtus ette jääma Laitse mõis 😀 Laitse mõis ei ole eriti vana. Alles 17. sajandil eraldus see iseseisva valdusena Ruila mõisast. 18. sajandil kuulus see koos naabrusesse jääva Munalaskmega Ulrichitele, kellelt see 19. saj. läks naisliini pidi Mochrenschildidele. 1860. aastail omanda mõisa kolmeteistkümneks aastaks Tallinna leskede ning vaestekassa. Suuremaid ehitusalaseid muudatusi tõi Laitses kaasa selle omandamine W. v. Uexkülli poolt 1883. a. Mõis on päris sarnane Vasalemma mõisaga. Kui tiir tehtud ja onn kah üle vaadatud mõtlesime minna luusima Laitse raadiojaama aga kuna aed oli ees siis ei hakanud sisse ronima. Kimasime siit otse Vasalemma mõisa juurde.
Vasalemmas tegime väikse tiiru ümber lossi ja uurisime kolmest musketärist tuttavaid kohti 😉 Iseseisvaks mõisaks kujunes Vasalemma 1825. aastal kui Padise mõisa omanikud von Rammid selle eraldasid Padise mõisast. 1886. aastal läks mõis Baggehufwudtide perekonna valdusesse. Nende oma oli ka Saku mõis koos õllevabrikuga ja Nõva mõis. Neogooti stiilis mõisahoone ehituseks kasutati kohalikku paekivi, nn. vasalemma marmorit. Baggehufwudtide valduses oli mõis kuni 1916. aastani. Seejärel asus mõisas aianduskool ning Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu. 1922. aastal rentis selts osa ruume Kloostri vallale kooli avamiseks. Sellest peale töötab mõisas kool. Kui siin ka piisavalt luusitud läksime uurima Eesti Atlantist 😉
Eesti oma atlantise juures turnisime vähe tuhamäel ja nautisime vaateid ümbrusele. Kõik tuhamäe nõlvad olid täis astelpaju. Huvitav, et kellelgi pole vaja olnud neid vitamiinipomme Ma ikka nokkisin neid sealt nats, päris head hapud marjad 😉
Edasi käisime ära Harju-Risti kiriku juures. Sisse saada sinna seekord ei õnnestunud aga sellegipoolest tasus seal käimine end ära. See kirik on kummaline oma torni poolest. Väidetavalt 17 sajandil varises torni sein ja seda ei taastatud endises kujus vaid jäetigi “poolikuna”. 2010 – 2011 aastal leiti Risti kiriku puitpõranda vahetamisel 15. sajandist pärinev püstistest paekividest laotud põrand, mis on Eesti kirikutes ainulaadne, samuti suur kogus münte. Leitud on ka jälgi kiriku kõrvalaltaritest. Samuti avastati käärkambri ja kooriruumi lagede restaureerimisel hulgaliselt maalinguid. Siin kirikuaias on vabadussõja ausammas mis on üks väheseid säilinud sõjaeelsetest ausammastest.
Edasi kimasime otsejoones Ungru lossi juurde 😀 😀 Varemeis Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid neobarokseid hooneid, kuigi ta ei saanud kunagi valmis. Lossi iseloomustab keerukas põhiplaan ja arvukad baroksed voluutviilud. Ungru loss oli Saksamaal asuva Merseburgi lossi peaaegu täpne koopia. Peale II Maailmasõda jäi loss nõukogude sõjaväe valdusse, 1968.a otsustas lennuvälja ülem kasutud lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Ligi kolmandik lammutati, ülejäänu on õnneks siiani säilinud. Väidetavalt olla siin käinud isegi Peeter I.
-
Kiluvarastele külla vol.4
Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.
Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
-
Vikukülast Lõuna-Eestisse
Ühel heal päeval pidime minema tripile Lõuna-Eestisse koos väikese haltuuraga 😉 Algselt tegime aega parajaks Viikingitekülas, seni kuni üks tellitud programm läbi sai. Päriv vahva linnuselahing ja muud tegevused olid. Polnud ammu niimoodi nalja saanud 😀 😀 Lõpuks kui programm läbi kimasime edasi Kirumpääle.
Kirumpääl oli juba rahvas koos ning kõva üritus käis. Siin tuli omal ka vähe haltuurat teha ja viikingit mängida. All platsil mingi maakera suurune jorss heitis palki nii kuidas ise tahtis 😀 Tassisime oma kiviheitemasina künka otsa laagrisse, meie kõrval valmistusid lahinguks Petsi ja Karla mehed.
Lõpuks lasi pommionu oma kahurist avapaugu ära ja läks lahinguks. Petsi ja Karla mehed paugutasid ja müdistasid mehiselt. Kui neil asi läbi sai pakkusid silmailu kõhutantsijad. Lõpuks madistasid veidi ka viikingid nii, et higimull otsa ees ja sädemeid lendas kahte lehte.
Lõpuks oli meie haltuura siin tehtud, korjasime kola kokku ja kimasime edasi. Nüüd juba omi asju ajama. Järgmiseks peatuspaigaks oli Rõngu vasallilinnus. Rõngu linnus ehitusajaks loetakse 1340. aastat. Keskajal kuulus linnus Tödwenite suguvõsale, hiljem jesuiitidele, kes muutsid selle oma Lõuna-Eesti keskuseks. Linnus koosnes nelinurksest õuest, mida kolmest küljest ümbritsesid vasalli ja tema sulaste ruumid. Linnust piiras ulatuslik eelkindlus. 1558. aastal toimusid siin ümbruskonnas ägedad lahingud Vene ja ordu vägede vahel. Linnus käis käest kätte. Oktoobris 1558 purustasid orduväed linnuse. Linnusest on säilinud osa müüristikust peasissekäiguga. Osa linnuse varisenud müüristiku kividest kasutati Suure-Rõngu lossi (nn Uue lossi) ehitamiseks varemetest mõnikümmend meetrit idas. Uus loss hävis Esimese maailmasõja ajal. Suur Rõngu lossis elas ja töötas vene sõjageodeesia rajajaid, eesti päritoluga kindral Carl Friedrich Tenner (1783 – 1869).
Siit edasi sügasime Tarvastu ordulinnuse juurde. mingil ajal sai sellest linnusest foogti residents. Ligikaudu 75×75 meetri suurune erakorrapärane linnus hõlmas kogu loodusliku künka tipu. Hooned paiknesid ringmüüride ääres. Linnuse põhjaküljele Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi-Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Praegu on sellest järel väheseid müüriosi, vaid vesiveski on 17.-19. sajandeil mõisa veskina taastatud ning ümber ehitatud. 17. sajandil tekkis linnuse asupaika. Alates 17. sajandi lõpust kuni 1796. aastani oli mõis riigi omanduses, kuni Vene keiser Paul I kinkis ta Henry Joseph de Lambert’ile. 1820tel aastatel said mõisa omanikeks von Mensenkamffid, kelle valdusse jäi Tarvastu kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Edasi tudeerisime vähe ka Helme linnust. Tee äärse järsunõlvalise künka otsa 14. sajandil püstitatud ordulinnus rajati ilmselt tüüpilise teetõkkelinnusena. Arvatakse, et samas paigas asus juba eestlaste muinaslinnus, aga selle kohta senini faktid puuduvad. 16. sajandi keskpaigas möllanud Liivi sõjas jäi linnus praktiliselt puutumata, selle lasid 1658. aastal Rootsi-Vene sõjas õhku rootslased. Neil ei olnud jõudu selle kaitsmiseks, kuid nad ei tahtnud seda ka venelastele jätta. Säilinud on suur osa müüridest, mis on viimase saja aasta jooksul aga pidevalt varisenud. Linnusevaremed on muutunud maaliliseks jalutuspaigaks. Nende vahetus läheduses on nn Helme põrgu — liivakivisse uuristatud koopad. Suur hulk koobastest on kahjuks küll sisse varisenud. Samas läheduses paikneb ohvriallikas, mille vesi pidi pärimuste kohaselt aitama seitsme tõve vastu. Kui see kõik läbi tuustitud kimasime edasi Mats Erdelli kabelit uurima.
Taagepera läheduses asub Ala kalmistu, mille lõunapoolsest otsas paikneb esimese Eesti soost mõisniku Mats Erdelli kabel. Seal puhkavad ka Matsi naine Kärt, poeg Friedrich Bernhard ja veel üks Matsi järglasi. Mats Erdell oli Taagepera Sõnni talu omanik, kelle üks järglasi – Hans Erdell – ostis 1868.a. Roobe mõisa päriseks. See oli üks varasemaid taolisi oste Liivimaa ajaloos. Natuke pikemat lugemist Matsist on siin. Edasi luusisime vähe ka Taagepera lossis, seal luusides sattusime peale ka ühele pulmale. Päris lahe oli vaadata kui hobukaarikuga toodi noorpaar kohale 😉
Tuustisime ringi veel Koorküla koobastes. Arvatavasti on Koorküla koopad liivakivisse algselt uuristanud jõkke voolav allikas, kuid inimesed on need hiljem laiemaks ja kõrgemaks kaevanud. Erinevatel aegadel on koopaid kasutatud erinevalt – esialgu rajati ruumid, ühendusteed ja avaused ilmselt vaenlaste eest varju otsimiseks, mõisa ajal on osa ruume laiendatud saalideks ja olnud kasutuses parki külastavate seltskondade lõbustamiseks. Aleksander von Rennenkampf on kirjeldanud 19. sajandi alguses, kuidas maa-alused käigud ja saalid olid dekoreeritud ja sisustatud ning suuremas saalis einet võeti. Nüüdseks on suurem osa ruumidest ja käikudest kokku varisenud, kuid maa peal on näha langatuslehtreid nelja suurema ruumi koha peal, lisaks käikude jälgi. Praegusse koopasse pääseb läbi 5 meetri pikkuse madala koridori, mille järel tee hargneb kolmeks. Vasakpoolsed harud lõpevad peagi tupikuga, parempoolne haru viib ümmargusse 6,5 meetri laiusesse ja 3,5 meetri kõrgusesse saali. Ruumid on kuivad, liivase põrandaga, kuid käigud on toestamata ja pimedad. Oma tippajal hõlmas koobastik ligikaudu veerand hektari suurust maa-ala. Sellel oli olnud mitu sissepääsu, nagu pelgupaikadel vajalik – üks mõisa juures, teine praeguses kohas, kolmas naabruses oleva Sepa talu juures, kust saanud mööda treppi alla laskuda. Koopasuude ette oli paigutatud uksed. Käigud moodustasid maa-aluse labürindi, osa neist oli vooderdatud telliskivi-müüritusega. Nagu selliste maa-aluste rajatiste puhul tavaks, nii olid ka Koorküla koopad seotud muistendite ja rahvajuttudega, mis tekkinud pärast seda, kui nende algne kasutusviis ununes. Rahvasuus kannavad koopad Põrguhaua nime. Neid on peetud tontide elupaigaks, küllap keerukate käikude, tuuletõmbega seotud salapäraste häälte ja valgustuse puudumise tõttu.
Siit edasi kobisime Karula Rahvusparki ja ööbisime RMK lõkkekohal. See Ähijärve lõkkekoht on päris äge ja siin on veel korduvalt ööbitud. Järgmisel päeval kolasime vähe ümbruse mahajäetud kirikus, vaatetornis jne.
Tripi lõpetuseks lipsasime läbi veel Piusa koobastest. Seal on alati äge, kuigi seal kus meie käime luusida ei tohi….
-
Peterhof
Piiteris sõbral külas olles tuleb ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Ühistransport on ikka Piiteris ulmehea. Hüppasime marsasse ja tuld, pilet 50 rutsi. Kohapeal luusisime veidi ülemises pargis mis on tasuta, alumine park on tasulise sissepääsuga. Sõber võttis kohaliku piletid ja juba olimegi alumises pargis. Luusisime pargis, käisime ka sealses vasakus osas mis oli remondis aga peatselt tehakse lahti. Kui piisavalt luusitud mõtlesime, et tagasi Piiterisse lähme Meteoriga.
Lonkisime promenaadi mööda sadamasse. Jõudsime täpselt õigeks ajaks, Meteor just sildus. Kobisime peale, pilet oli 900 rutsi. Kui rahvas peal anti otsad ja tuld piiteri poole. Krt polnudki varem sellise riistaga sõitnud…. Aga sõlmi tegi see riistapuu ikka uhkelt 😀 Veitsa ajaga olime juba keset Piiterit.
Piiteris läksime jänesesaarele. Tegime vähe aega parajaks. Viskasime jänesele münti ja uudistasime äsja lõppenud liivakujude festivali töid. Eestlaste töö oli kah täitsa olemas 😉
Kui jänesesaar kah inspekteeritud tiksusime vaikselt läbi pargi Smolnõi poole. Smolnõis Vovkat ei näinud ja panime edasi. Vahepeal jäi teele vägev malmsild ja olimegi lõpuks hotellis
-
Kolm päeva Piiteris. Kolmas päev
Hommikul ärkasin suht varakult, kõik magasid veel. Vaatasin aknast kuidas on 13-ndalt korruselt vaade ümbrusele… Mnjh… ei midagi erilist kohalik Lasnamägi 😀 Varsti ärkas pererahvas ka, tegime kiire hommikusöögi ja otsustasime teostada eile tehtud plaani. Õhtul juba bussile ega rohkem väga poleks jõudnud ka kui natuke linnas tsillida ja paari muuseumi kiigata. Plaan oli Mihhailovski lossi külastada. Rääkisime sellest ka meid võõrustanud toredale perenaisele, et vot siuke plaan meil. Aga kurja küll 😀 😀 meil ei lubatud ise minna vaid taheti autoga viia ja natuke linna ka näidata. Eks ma siis tegin paar pilti perenaise kassipesakonnast…. niikaua kui kola kokku pandi. Äge… emal suured kollased silmad aga poegadel sinised 😉
Lõpuks hüppasime autosse ja kimasime linna. Kiire tiir mööda kaldapealseid, ümber Novaja Gollandija ja lõpuks peatusime verekiriku lähedal. Nüüd tekkis väike segadus 😀 😀 meie teejuht ütles, et oleme kohal… mina räägin, et eiei Mihhailovski lossi peame minema sinna mis on suveaia juures. Oksana räägib, et näe see ongi Mihhailovski loss ja näitab suurele majale mille kõrvale parkisime. Nüüd veelrohkem segadust 😀 😀 loen ukse kõrvalt silti…. krt on jh see ka Mihhailovski aga mitte loss vaid palee. Seletan, et meil vaja sinna suveaia juurde, nüüd Oksanal segadus…. seal ju pole Mihhailovski lossi…. Marsime siis läbi pargi kohale, loeb seinalt silti Mihhailovski loss… Imestab ise kah. Tuli välja, et kohalikud teavad seda Mihhailovski lossi rohkem Inseneri lossi nime all 😀 😀 Hakkas ennast ka huvitama miks see nii on. Selgus, et loss ehitati Paul I ajal ja nimetuse Mihhailovski sai selle järgi, et kodune kirik pühitseti püha Mihhaili päeval… sellest ka nimi Mihhailovski. Loss ise ehitati kolme aastaga kui peamine imperaatori residents ja samas ka antiik, euroopa ja vene kunsti muuseum. Paul I tahtis, et loss oleks ehitatud kui kindlus kus võiks ennast tunda turvaliselt vaenlase eest. Loss oli ümbritsetud kanalitega (tänapäeval osad kinni aetud) Lossi pääses ainult üle kolme ülestõstetava silla ja neid valvati väga hoolikalt. Sellest muidugi polnud s… kasu, peale lossi kolimist tapeti Paul sealsamas paleepöörde käigus. Huvitav on see fakt, et samas kohas oli varasemalt Pauli ema suvepalee ja sealsamas sündis Paul. Seal kus sündis seal löödi ka mättasse….
Peale paleepööret ei tahtnu lossis keegi tsaariperekonnast elada ja sealt viidi minema ka kunstiväärtused. Lossi ruumid anti erinevate asutuste kätte ja isegi mõned korterid ehitati sinna. Paarikümne aasta pärast antakse kogu loss üle inseneride koolile ja alates 1823 aastast kandis loss ametlikku nime Inzenernõi. Vot siin see “kala” oligi 😀 😀 Tänapäeval on loss alates 1991 aastast vene muuseumi üks filiaal.
Lõpuks vaatasime lossi sisse kah. Mihhailovski loss näeb välja jah nagu kindlus. Siin pole veel jõutud kõike renoveerida ja taastada kuid esimesel ja teisel korrusel saab juba ringi vaadata. Mitte küll kõigis ruumides aga saab. Laemaalingud ja muu on taastatud endises hiilguses. Muuseumis on väga palju tolleaegsete kunstnike maale. Igas saalis on oma teema, imperaatorid, töölised, talupojad jne jne. On natuke ka kiriku ja tsaariperekonna staffi. Eriti äge oli see ühel pildil olev tsaari kroon…. see oli tegelikult jube loomutruu pöörlev hologramm.
Lossi alumisel korrusel oli püsinäitus tolleaegsete skulptorite jne töödest. Mõnda kuju vaadates tuli kuidagi tuttav tunne 😉 Muuseumis nägin ka päris huvitavat nähtust… Miski noortegrupp oli giidiga ringkäigul ja igas saalis kus läks vähe pikemalt palus giid lastel põrandale istuda ja ennast vabalt tunda. Uurisin mis värk sellega on… selgus, et see mingi muuseumite uus trend nii teha. Pidavat paremini meelde jääma mis räägitakse 😉 Lõpuks sai muuseumile tiir peale ja kobisime välja. Samas tekkis meil Oksanaga diskussioon, et mis vahe on kas loss või palee… Krt isegi ei tea… aga tsiteerides Valdo Prausti….. Loss tuleb saksaeelsest sõnast Schloss, mis tähendab kindlust või linnust. Linnus ja loss on algselt olnud sünonüümid. Lossid tekkisid keskaegsete linnuste kohale ja olid algupäraselt rüütlimõisad. Aga palee kohta ikka selgust väga ei ole… Vikipedia andmetel peaks nagu olema esinduse värk… et siis nagu lossis elati aga palees võeti külalisi vastu või midagi sellist.
Bussini oli veidi aega mõtlesime teha veel ühe söögi. Liteinõil leidsime miski vietnami kohviku, vietnami toitudest oli asi küll kaugel. Võtsin kartuli koos lisanditega, ette oli nähtud 2 erinevat lisandit valikust. Valisin juustu-singi ja seened lisandiks ja ei pidanud pettuma. Kõhu sai täis korralikult. Kobisime ära bussijaama, krt jälle hull turvakontroll… ise läbi turvaväravate, kotid röntgenist. Asi hullem kui varem oli. Aga 1 asi on ka paremaks muutunud, bussijaama peldik oli ennem tasuline niisama kodanikele, bussipiletiga said tasuta, siis nüüd polnud vahet kõik oli tasuta 😀 Varem sai bussijaama hoonest edasi busside juurde (kinnine territoorium) niisama siis nüüd saad edasi ainult piletiga, politsei kontrollib ja pikalt enne bussi väljumist ka ei saa. Tagasisõit läks seekord ikka õige Balticshuttle bussiga 😀 Siin bussis ka 220V pistikud ja wifi olemas. Ja juba varsti paistiski Jaanilinna mäelt Narva kindluse torn. Piiri jõudsime vahetuse ajaks ja tekkis miski poole tunnine pidur. Meie taha tuli Lux Express selle juht ilgelt sügeles, et saaks äkitse meist mööda tal vähem rahvast jne. Meie juht lubas ta mööda aga ma ei saanud aru selle kasutegurist, said küll passikontrolli läbi ja istusid bussis aga minema ei sõitnud. Me käisime ka passikast läbi ja kobisime bussi, bussijuht sõitis Tax Free poe juurde ja tegi väikse peatuse alles siis sõitis Lux Express edasi. Jõudsime tüki aja pärast eesti poolele krt buss ikka seisab piiripunktis ja läind pole, ootasime tükk aega enne kui ta minema lasti. Käisime kiirelt eestipoolse passika läbi ja minekut, selgus, et Luxi pealt võeti keegi piiripunktis maha sellepärast pidur oligi eesti poolel. Nats peale Narvat panime ikka temast mööda mis siis, et ette trügis 😀 😀
