-
Sangaste – Barclay de Tolly mausoleum – Vastseliina.
Nagu igal kevadel suht traditsiooniks saanud teema kolistada Lõuna – Eestis, nii ka seekord. Seltskond kokku ja luusima. Reede õhtul vedasime seltskonna juba Annimatsile, tegime väikse sauna ja kobisime kotile, et hommikul vara alustada tripiga. Hommikul kui söödud joodud kimasime minema. Esimese peatuse tegime Ilmjärve kiriku juures. Igakord sealt viuh mööda kihutanud, seekord otsustasime tiiru ümber kiriku teha. Naljakas muidugi, et suva kohas on niimoodi õigeusu kirik. Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Samal aastal võeti luteriusust õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele. Ilmjärve kroonumõisa maa-alale ehitati 1848. aastal sinodi raha eest väike viie torniga puust kirik. 1849. aastal õnnistati kiriku juures sisse ka surnuaed. Peagi jäi kirik kitsaks. Uus maakivist tellisääristega kirik ehitati 1873. aastal Püha Sinodi eraldatud rahaga ja Baltimaade kindralkuberneri kindral-adjutant Albedinski eestkostmisel.
1925. aastal oli kirikus siseremont ja restaureeriti kujusein.
1944. aasta sõjategevuses sai kannatada kiriku katus, osa torne ja sisustus aga kirik on säilinud vaatamata sellele suht autentsena. Kui kirik uuritud kimasime Sangastesse. Seekord saime sees ka ringi vaadata. Ja muidugi ikka torni ronisime ka ümbruse nautimiseks. Sealt tornist on ümbruskonnale suht vägev vaade ja soovitan kõigil sealkandis luusijatel sinna torni kah ennast sebida 😉 Ah jaa mõisa koridoris on seinal telefon mis täitsa töötab. väidetavalt oli omalajal ümbruskonnas kolm mõisa kuhu siit helistada sai ja saab praegugi 😉
Sangastest edasi kimasime Jõgevestesse, et uurida lähemalt Barclay de Tolly mausoleumi. Siin varasemalt ka läbisõidul mitu korda käinud aga enamjaolt pole sisse saanud. Seekord saime siin ka ringi vaadatud. See kohake on tähistatud isegi National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse kultuuri- ja ajaloo huvilistele. Kindralfeldmarssal on Eestiga seotud inimestest üks kuulsamaid ja ilmselt suurim vene väejuht, kelle põrm puhkab Eestis. Šoti juurtega balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht etendas olulist rolli 1812-1814 a. võitluses Napoleoni vastu. Jõgevestega on Barclay de Tolly nimi seotud 1791. aastast, mil ta abiellus Helene Auguste Eleanore von Smitteniga ja sai Jõgeveste mõisa omanikuks. Väidetavalt on mõlemad siia maetud sarkofaagidega. Huvitaval kombel on seda muuseumi ka aastaid tagasi rüüstatud ja rüüstega suht samal ajal löödi haamriga puruks ka Kaliningradi oblastis olev malmist mälestusmärk mille sees pidavad olema hõbeanum Barclay südamega. Huvitav oleks teada kas asi päriselt ka nii oli… Kuuldavasti olevat tsaar tahtnud väejuhi matta St. Peterburgi, ent kuna Barclay de Tolly soov oli saada maetud Jõgevestesse, jäi tema lesk abikaasa soovile truuks. Samuti räägitakse, et Teise maailmasõja ajal olid lahingud kestnud pikalt ka Jõgeveste lähedal, kuid mõlemad pooled austanud väejuhti sel määral, et mausoleum jäi lahingutest puutumata. Meile näidati isegi põnevat mündikogu mille Vene saatkond olla kinkinud 200- ndaks aastapäevaks. Pärast kkäisime piilusime vel sarkofaage kah, sinna küll lähedale ei lubata aga paari meetri pealt saab piiluda. Väidetavalt olla need täitsa originaalid.
Jõgevestelt edasi kimasime Tõrvasse, seal tegime Läti saatkonnas väikse lõuna. Täiesti ok söögikoht oli ja hinnad mõistlikud. Kui kõhud täis käisime luusisime veel natuke Helme lossimägedel ja koobastes. Sellest pikemalt kirjutama ei hakka aga kellel huvi saab lugeda siit. Luusisime veel Ala kalmistul kus on väidetavalt esimese Eesti soost talupojast mõisniku kabel. Mats Erdellist sab pikemalt lugeda siit. Siit edasi kiire põige Taagepera lossi juurde ja oligi päevake otsas. Annimatsile tagasi ja kotile.
Järgmisel päeval tuli juba kodutee ette võtta ja pikalt väga luusida ei viitsinud. Kimasime suht otsejoones Vastseliinasse välja. Piilusime paari kirikusse, uurisime põgusalt Vastseliina linnuse varemeid ja oligi kogu lugu. Koduteel põikasime veel korra Taevaskotta ja luusisime Viimse Reliikvia radadel.
-
Laitse loss.
Sai ükspäev Laitse lossis vähe tsillitud. Eks ma seal ennemgi vähe põgusalt luusinud. Aga seekord sai kohalik saun ka ära proovitud. Täitsa ok oli teine. Mis muidugi hea, et puuküttega tavaliselt kipub igalpool elektrikeris olema mis mulle väga ei istu. Ja mullivann on kah olemas 😉 Tsillimiseks väga ok saunake, eraldi sissepääsuga ja puha 😉 Lossi sügavustes näeb veel mõisa aegade sildikesi ustel, muidugi ei tea kas on originaalid või head koopiad. Vahet pole…. stiilsed igaljuhul.
-
Piiteri nurgatagused vol.3
Hommikul sügasime kohe Peterhofi, plaan oli kolada linnas ja purskaevude pargis. Hüppasime marsast maha paar peatust enne ülemist parki ja tiksusime mööda teed vaikselt edasi uurides mis tee äärde põnevat jääb. Muidu turistid veetakse ju tavaliselt ülemisse parki ja sealt otse purskaevude juurde aga siin külas on ikka vaadata ja vaadata nõrkemiseni. Esimese suurema peatuse tegime Peterhofi Peetri ja Pauli kiriku juures. Päris põnev kirik, meenutab pisut Piiteri verekirikut. Kirikuid on siin nagu putru igal nurgal aga selle kiriku saamislugu on päris huvitav. Väidetavalt olla olnud puudu kirikust kuhu mahuvad kõik kirikulised, eriti just lihtinimesed seetõttu Aleksander III andis käsu selline kirik ehitada ja määras kohaks Olga tiigi kalda. Kirikus on väga hea akustika ja kirik elas üle nii revolutsiooni kui ka Venemaa imelikud usu ja kirikuga võitlemise ajad, toimides 1937 aastani. Siis taheti kirik maatasa teha aga tööliste ja talupoegade palvel jäi see siiski tegemata. Algul oli plaan sinna teha klubi kuid tehti siiski ladu nagu tol ajal kombeks oli. Sõja ajal istusid kiriku tornis Aadu mehed…. suurtükkide tulekorrigeerijad, kuna siit oli hea vaade ümbrusele. Lõpuks lasid Jossifi mehed lasid puruks. 1970-ndatel aastatel hakati kirikut taastama ja 1994 aastal avati kirik täies mahus teenistuseks. Kirik on päris vägev ja tornist on väga ok vaade ümbrusele. Seal tasub täitsa käia.
Kiriku juurest edasi käisime luusisime vähe ülemises pargis ja siis alumises muidugi ka kui juba seal. Tavaliselt ju turist mujal ei käigi, vaatad 3 purskaevu ära ja juba ongi minek. Aga meil aega oli, panime trepist alla ja vasakule 😀 😀 Õigesti tegime seal oli täitsa käimata ja avastamata ala.
Seal puha “veenuse aed”, kaskaad “Kuldne mägi”, “Lõvi kaskaad” jne jne. Natuke ka mingit näitust teemal Peterhof sõja ajal. Aga sinna ilmselt veel rahvast ei lastud väga, sest remont käis igalpool ja rahvast polnud näha. Päris huvitav oli siin luusida.
Kui seal nurga taga sai tiir tehtud kobisime teisele poole tagasi. Mängisime turisti kah natuke 😀 😀 ja luusisime selle nö. turistimeka otsast lõpuni läbi. Siin polnud midagi muutunud nii nagu ta koguaeg olnud on nii ta ka oli. Aga sinna vasakule tahaks ükspäev tagasi minna ja vaadata mis seal veel on valmis saanud. Seal oli ju üks osa veel päris kinni. Nii, et trippidel tasub alati nurga taha vaadata 😉 Siin on veel lisaks sellele kus kolasime Aleksandri aed, Oranjenbaum ja veel miljon kohta mida vaadata aga lihtsalt ei jõua ühe korraga. Oligi õhtu käes ja kobisime kodu kotile. Järgmine hommik tuli kodutee ette võtta.
-
Salzburg
Nagu varasemalt jutuks oli, et kriban Salzburgist kah. Welsi raudteejaamast sebisime edasi-tagasi piletid ja tuld. Rongiga jõudsime Welsist paari tunniga Salzburgi. Raudteejaama turistiinfopunktist sebisime kohaliku kaardi. Sealt soovitati võtta ka Salzburg Card. Sellega pidi ühistransport, enamus muuseume ja köisraudtee nö sellesama kaardiga olema. Kaart maksis miski 18 eurtsi, nüüd on see vähe kallim. Loomulikult võtsime selle kaardi. Tegelikult oli see jummala õige lüke. Piletid ja asjad olid seal ikka üsna kallid ja juba mõne sõidu ja muuseumikülastusega oli hind tasa.
Tegime väikse tiiru mööda vanalinna. Päris lahe linnake selline naljakalt kodune. Silma jäi päris pirakas kindlus mäe otsas, otsustasime ära käia. Sinna andis küll marssida aga kohale me jõudsime 😀
Kindlusesse sai kas mingi trammi laadse asjaga alllinnast või siis ülevalt mööda nõlva jala või autoga. Meie lähenesime jala kuna olime nagunii juba üles nõlvale jõudnud oma luusimisega. Kindluses oli päris vägev muuseum ja vaated linnale olid ka muljetavaldavad. Seda kindlust soovitan igaljuhul külastada, Salzburg cardi kasutades saad sisse ilma tasuta.
Kindluses on kõikvõimalikke näituseid. Isegi Aadu ajast on seal kõvasti teemat.
Kindlus uuritud sõitsime selle trammi laadse asjaga alllinna. Mozarti teema vaatab vastu igast nurgast. Kolasime vähe linnas. Mõtlesime mägedes kah käia kui juba siin. 😀 Selle kaardiga oli pakkumises 3 versiooni. Valisime kõige lühema kuna aeg hakkas jalaga p.. taguma. Hüppasime bussi ja tuld mägedesse…
Sinna oli bussiga päris pikk sõit. Lõpuks kui kohal saime kohe köisraudtee peale. Sõit üles oli vägev. Ja millised vaated…. neid peab ise nägema. Vaatasin, et mägedes oli jube palju soliidses eas paarikesi piknikukorvidega kaljunukkidel istumas ja vaadet nautimas. Kolasime ringi natuke mööda matkarada, see on seal täiesti arvestatav. Mul muidugi tuli omastarust hiilgav idee, et kui juba siin siis peab jääkoobast ka vaatama. Otse oli see jube lähedal.. Ainult miski paarsada meetrit köiega laskumist ja kohal olekski. Aga kahjuks või õnneks sinna otse ei saa. Tuleb käia hull ring mööda matkarada, üks ots ca 3km. Metsas pole see 6 kilsa miskit aga mägedes….
Panin siis minema. Kuna minek oli aga peale, pidime ju linna rongile tagasi jõudma tegin päris head tempot. Minna oli hea, ainult laskumised ja laskumised. Lõpuks jõudsin kohale, oligi päris vägev jääkoobas. Vaatasin korra sisse ka aga kaugemale ei olnud aega ega võimalust minna, kuna üks suur grupp oli just minemas. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vahepeal nägin kuidas kaljukitsed turnisid mööda püstloodis kaljuseina. Väiksed talled samamoodi kalpsasid seal ühelt nukilt teisele. Müstika, kuidas nad seda teevad…. Aga tagasi minek oli päris hull koormus, nüüd ju ainult tõusud. Õhk ka vähe hõredam kui maal. See võttis ikka läbi täiega. Tuli õige mitu korda istuda ja puhata. Huvitav oli see nagu maha istud mujal kui pingil on kohe mingi mööduja ligi pakub vett ja tunneb muret kas kõik korras. Ja olgem ausad vesi kulus ära küll.
Lõpuks jõudsin üles tagasi täpselt õigeks ajaks. Kohe saabus ka kaabliauto ja saime alla tagasi. See on koht kus tahan kindlasti veel käia aga mitte tormates.
-
Laitsest Ungruni.
Nagu ikka nii ka seekord tuli kiiks teha väike trip suva kohtadesse. Kõige esimesena juhtus ette jääma Laitse mõis 😀 Laitse mõis ei ole eriti vana. Alles 17. sajandil eraldus see iseseisva valdusena Ruila mõisast. 18. sajandil kuulus see koos naabrusesse jääva Munalaskmega Ulrichitele, kellelt see 19. saj. läks naisliini pidi Mochrenschildidele. 1860. aastail omanda mõisa kolmeteistkümneks aastaks Tallinna leskede ning vaestekassa. Suuremaid ehitusalaseid muudatusi tõi Laitses kaasa selle omandamine W. v. Uexkülli poolt 1883. a. Mõis on päris sarnane Vasalemma mõisaga. Kui tiir tehtud ja onn kah üle vaadatud mõtlesime minna luusima Laitse raadiojaama aga kuna aed oli ees siis ei hakanud sisse ronima. Kimasime siit otse Vasalemma mõisa juurde.
Vasalemmas tegime väikse tiiru ümber lossi ja uurisime kolmest musketärist tuttavaid kohti 😉 Iseseisvaks mõisaks kujunes Vasalemma 1825. aastal kui Padise mõisa omanikud von Rammid selle eraldasid Padise mõisast. 1886. aastal läks mõis Baggehufwudtide perekonna valdusesse. Nende oma oli ka Saku mõis koos õllevabrikuga ja Nõva mõis. Neogooti stiilis mõisahoone ehituseks kasutati kohalikku paekivi, nn. vasalemma marmorit. Baggehufwudtide valduses oli mõis kuni 1916. aastani. Seejärel asus mõisas aianduskool ning Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu. 1922. aastal rentis selts osa ruume Kloostri vallale kooli avamiseks. Sellest peale töötab mõisas kool. Kui siin ka piisavalt luusitud läksime uurima Eesti Atlantist 😉
Eesti oma atlantise juures turnisime vähe tuhamäel ja nautisime vaateid ümbrusele. Kõik tuhamäe nõlvad olid täis astelpaju. Huvitav, et kellelgi pole vaja olnud neid vitamiinipomme Ma ikka nokkisin neid sealt nats, päris head hapud marjad 😉
Edasi käisime ära Harju-Risti kiriku juures. Sisse saada sinna seekord ei õnnestunud aga sellegipoolest tasus seal käimine end ära. See kirik on kummaline oma torni poolest. Väidetavalt 17 sajandil varises torni sein ja seda ei taastatud endises kujus vaid jäetigi “poolikuna”. 2010 – 2011 aastal leiti Risti kiriku puitpõranda vahetamisel 15. sajandist pärinev püstistest paekividest laotud põrand, mis on Eesti kirikutes ainulaadne, samuti suur kogus münte. Leitud on ka jälgi kiriku kõrvalaltaritest. Samuti avastati käärkambri ja kooriruumi lagede restaureerimisel hulgaliselt maalinguid. Siin kirikuaias on vabadussõja ausammas mis on üks väheseid säilinud sõjaeelsetest ausammastest.
Edasi kimasime otsejoones Ungru lossi juurde 😀 😀 Varemeis Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid neobarokseid hooneid, kuigi ta ei saanud kunagi valmis. Lossi iseloomustab keerukas põhiplaan ja arvukad baroksed voluutviilud. Ungru loss oli Saksamaal asuva Merseburgi lossi peaaegu täpne koopia. Peale II Maailmasõda jäi loss nõukogude sõjaväe valdusse, 1968.a otsustas lennuvälja ülem kasutud lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Ligi kolmandik lammutati, ülejäänu on õnneks siiani säilinud. Väidetavalt olla siin käinud isegi Peeter I.
-
Kiluvarastele külla vol.4
Kodumail tagasi tahtsime minna uuesti Ähijärve äärde ööbima aga see oli hõivatud, Siis meenus, et siinsamas lähedal metsas on veel 1 koht kus kindlasti kedagi pole kuna see pole kaartidel märgitud 😀 😀 Nii oligi, tõmbasime keset ürgmetsa olevasse katusealusesse telgi püsti ja kobisime kotile. Hommikul hakkasime vaikselt kodupoole sättima ja vaatasime mis tee peale jääb juba hakkas tripist väike kopp tulema 😀 Kiire põige möödaminnes Barclay de Tolly mausoleumi juurde. Seekord sisse ei saanud aga varasemalt olen seal mõned korrad käinud. See pidavat ka olema selline omaette ajalooga koht II MS ajal olevat siin ümbruses käinud kõvad lahingud kuid ei Jossifi ega Aadu mehed lasknud selle pihta. Ei tea kas tõele ka vastab… Veel kolasime vähe Helme lossivaremetes, koobastes jne.
Koduteel põikasime korra veel läbi Rõngu kirikust. See on ka päris huvitava ajalooga mille kohta täpsemalt lugeda saate siit. Teel koju tegime pilti ainult tee äärde jäävatest objektidest, uurima neid enam minna ei jaksanud 😀 😀
-
Kiluvarastele külla vol.2
Lõpuks jõudsime üle piiri kiluvaraste juurde, sihtpunktiks oli Sigulda. Esimese kiire peatuse tegime Strenši hullumaja juures 😀 😀 Mitte muidugi hullumaja pärast vaid seal taga on päris omapärane veetorn. Edasi kimades põikasime korra sisse miski suvalise kiriku juurde, isegi tuppa lasti. Siit edasi on enne Siguldat tee ääres päris huvitav kohake nimega “Ezerini” kus miski kunstnik teeb kividest ja metallist päris ägedaid asjandusi. Möödasõidul tasub seal igaljuhul vähe pidurdada ja asju näppida. Täpselt parajal kaugusel piirist, et nats jalga sirutada ja väike kohv teha. Ja turistiinfopunkt on siin ka olemas. Sealt saab täitsa eestikeelseid kaarte Läti kohta 😉 Kui jalg sirutatud ja asjad näpitud kimasime vaikselt edasi.
Turaidas kolistasime veidi mööda küla ringi, uudistasime tiigis roosasi vesiroose, turistide vahvaid autosi jne. Lõpuks sukeldusime muuseumi avarustesse. Vaatasime üle kõik vaatamisväärsused ja muuseumi. Muuseum on seal päris lahe ja väljapanekute hulgas on palju kohalikke leide, mis mul vaja muidugi kohe ära pildistada 😀 😀 Kolistasime linnuses kah, ilmselt oli enne piiskopilinnuse ehitamist samal kohal Turaida muinaslinnus, kohalike liivlaste vanema Kaupo residents, mille riialased ülestõusu kartuses 1212. aastal maha põletasid. Turaida kivilinnuse rajamist alustas piiskop Albert 1214. aastal. Linnus on hea näide tellisgootikast. Linnus kuulus Riia peapiiskopkonnale, aga umbes 65 aastat pärast Vana-Liivimaa vallutamist läks Turaida mõisnikule. Linnuse ehitamine ja kindlustuste täiendamine jätkus kuni 17. sajandini, misjärel linnused hakkasid oma sõjalist tähtsust kaotama. Kuni 1776. aasta tulekahjuni linnuses elati. Seejärel linnust ei taastatud, kuid mõisnik laskis linnusehoovi ehitada eluhoone. Igaljuhul tasub siin käia, põnevust ja legende jätkub igale sammule. Siin tuleb varuda terve päev kui mitte rohkem, et kõike näha. Linnused, koopad, mõisad, köisraudtee jne jne.
Kui linnus uudistatud kobisime kohalikku sööklasse sööma. See on päris äge vana nõuka stiil aga süüa saab mõistliku raha eest väga hästi. Kui see veel avatud on sada aastat hiljem siis soovitan kindlasti käia juba elamuse pärast. Kui kõhud täis käisime vaatasime Gutmani koobast. Väidetavalt olla see Baltimaade suurim koobas, ma küll kahtlen selles aga krt seda teab. Ma muidugi arvan, et meie Piusa on suurem. Siit koopa juurest on ehitatud trepp üles kaldapealsele. Seal on päris vägev ja pikk promenaad. Ma seal nats jalutasin väga pikalt ei jaksanud aga see läheb Krimuldasse välja 😉 😉
Siit koopa juurest kimasime Krimulda mõisa juurde. Luusisime seal ringi päris pikalt. Tahtsime sinna köisraudtee torni ka ronida aga see oli remondis ja sinna ei saanud kahjuks. Krimulda mõis asub kohe üle oru Sigulda mõisa vastas. Hoone katusel on vaatetorn ja tagumisel fassaadil kaarjas rõdu kus avaneb samuti väga ilus vaade üle oru ja metsade, Sigulda mõisale ja Turaida lossile. Krimulda mõisal on ka uhked kõrvalhooned – näiteks tallmeistri elamu on väga romantiline ja kaugemal pargis on puitpitsiline hoone mille algne funktsioon jäi saladuseks – võib-olla oli see külalistemaja. Ka siin Krimulda mõisa lähedal asuvad linnuse varemed, need on suht köisraudtee lähedal. Seega on siin oru servadel mõnekilomeetrise raadiuse sees 3 linnust, mis viitab väga kindlustatud kohale.
Tegime väikse tiiru köisraudteega. Muidu on see, et Siguldas käidud aga köisraudteed pole näinudki 😀 😀 Edasi läksime kepi parki ja sealt edasi linnusesse. Seal on mõis ja linnus ühe õue peal ja tasub samuti uudistamist. Linnuse tornist näeb ilusti teisi ümberkaudseid linnuseid kah 😉 Väidetavalt on see loss ehitatud linnuse müüridest võetud kividest. Ja oligi õhtu käes, kuna meil ööbimiskohta varem valmis vaadatud ei olnud arvasime, et võtame spontaanselt, telk oli ju kaasas 😉 Siinsamas Gutmani koopa vastas üle tee oli miski telkimisplats, käisin uurimas mis värk on.. Aga siin oli miski ulmeteema, telgi koht maksis, iga inimene telgis maksis, auto koht maksis. Odavam oleks olnud kämps võtta. Ja lõpuks me seda ka tegime sest ilm läks sitaks. Kuna homne plaan oli Ligatne ja selle ümbrus siis kimasime spontaanselt sinnapoole, ehk leiab miskit majutust. Lõpuks kuskil miskis suht suva kohas oli kämping aga mitte ühtki hinge. Valvur ütles, et neil asi nii uus, et mööbelgi pole sees. Aga täitsa tore vennike oli, ütles kus te ikka öösel enam lapsega lähete, majas üleval toas on nurgadiivan mis käib lahti saate seal ööbida. Alumisel korrusel oli mingi algeline köök kah veekeetja, pliit, mikro. Vana veel rääkis, et oleks 10 mintsa hiljem tulnud poleks siia saanud, ta oleks koju ära läinud 😀 😀 Näitas meile asjad ette küsis miski paar kümpsi ja kadus, ütles veel kui hommikul ärkate ja ära lähete lükake lihtsalt uks kinni ja kogu lugu. Noh saime siin täitsa rahulikult ära ööbida 😉
