-
Alatskivi pilvepiirilt
Alatskivi lossis kolatud nii enne remonti kui ka hiljem aga pilvepiirilt asi vaatamata. Nüüd siis sealpool asjatades sai see ka tehtud. Kõigepealt muidugi tööasjad Alatskivi kalmistul. Kalmistu väravas on kohe Vabadussõja ausammas, mis muidugi pole originaal, vaid selle koopia. Esialgne sammas avati 26.08.1928. Sammas lõhuti novembris 1940 aga kelle poolt ja miks ei tea. Saksa okupatsiooni ajal toodi kuju tagasi ja 26.07.1942 taasavati. Uuesti kadus sammas 1948 aastal, ilmselt aitasid sellele kaasa need nn “kultuuritoojad”. Samba koopia taasavati 24.06.1991, samba tagaküljel on tahvel 28 Vabadussõjas langenu nimega. Sealt puudub üks nimi, sest ei suudetud tuvastada. Muidugi vaatasime üle ka kabeli, mõned huvitavad raudristid ja loomulikult Juhan Liivi haua. Haual on märkimisväärse suurusega skulptor Voldemar Melliku poolt loodud 4 meetrine metallobelisk. Kahjuks see on veidi viltu vajunud ja vajaks loodimist.
Nüüd oli aeg üle vaadata Alatskivi loss pilvepiirilt. Alates 1885 aastast on Alatskivil pilke püüdnud lumivalge tornikestega loss. Šotimaa Balmorali lossi eeskujul ehitatud mõisa peahoone projekteeris kohalik mõisaomanik Arved Georg von Nolcken ise. Ainuke vahe on see, et Balmoral on märgatavalt suurem 😉 Aegade jooksul on lossil olnud erinevaid funktsioone, restaureeritud loss on alates 2011 aastast oma täies hiilguses avatud kõigile külastajatele. Nüüd saab siin süüa-juua, majutuda ja töötubades osaleda 😉
Väike droonivideo sellest lumivalgest lossist
-
Taagepera loss ja võlupark
Sai üle vaadatud see viimasel ajal kõvasti kuulsust kogunud Taagepera loss ja mingi imeline võlupark millest kõik räägivad. Muidugi sissepääs territooriumile üsna krõbeda hinnaga. Väravast sisenedes oli hetkeks mulje, et ohoo mis ägedad elektritõllad aga sellega ka emotsioon piirdus. Võlupark nimega “Alice peeglitagusel maal”. See ei ole lihtsalt jalutuskäik looduses – see on maagiline rännak, mis viib külastaja läbi fantaasiamaailma, kus kõik tundub võimalik ja argipäev kaob hetkega unustusse. Tegelikult on see vaid ilus illusioon, nii nagu poliitikute lubadusedki…
Aga tegelikult mida kaugemale jalutada mööda parki seda rohkem plastmassi näed. Jah mõned pärislilledega peenrad on ikka ka, aga kõik ülejäänu installatsioon on täis kräpp. Kõik loomade-lindude kujukesed, puud ja põõsad ning valdav osa lilli on plast “Made in China” 😀 😀 ja see s… jõuab ühel hetkel prügimäele. Samapalju mõtetut plasti nägi Leedu Babüloni aedades, aga seal vähemalt puud, põõsad ja lilled päris. Isegi Poola kalmistud mis on teada tundud plastilembesed paigad kahvatuvad siinse plastihulga kõrval 😉
Maitse asi muidugi aga mulle jättis eriti rõveda mulje suur mägi pargis, mis üleni kaetud plastlilledega. Nii soliidne loss oleks nüüd võinud vähemalt selle mätta päris lilledega katta, oleks kordi efektsem. Aga noh eks see plastmass olegi tänapäeva uus reaalsus, riided on juba ammu kas plastmassist või naftast
Peale väljas saadud negatiivset emotsiooni vaatasime lossi seestpoolt ka. Kui viimati siin käisime hulkumas siis nägi torn seestpoolt üsna trööstitu välja. Aga nüüd nägi see ikka kordi parem välja. Ilusaid maalinguid nägi igal korrusel. Muideks vaated tornist ümbrusele olid seekord koledamad 😉 Planeering muidu ilus, aga see plast-plast-plast. Räägitakse, et ilu pidavat olema alati vaataja silmades 😀 Ma ei te äkki mul kuidagi kehvad silmad, ühega nagu midagi nägi aga teist midagi varjutas 😀 😀
Vaatasime üle ka kohaliku lossiresto. Pole midagi öelda, ilus ja puhas. Ega toidu ja teenindusegi kohapealt midagi kobiseda pole, teenindus tasemel ja toit maitsev. Sealkandis luusides ilmselt paremat söögikohta ei leia. Hamburgerit ja friikaid müüvaid kohti ei pea ma söögikohtadeks need rohkem sellised hädaabi kohad, kui päris toitu ei leia. Siin on muidugi mingi SPA laadne toode ka olemas aga see jäi üle vaatamata.
Vaatasime selle iluduse ja koleduse üle pilvepiirilt. Kui ei teaks, et see “ilu” on kõik plastmass, siis oleks päris tšill värk. Kokkuvõtvalt sellest võlupargist 0 emotsiooni ja teist korda sellist pappi plasti vahtimise eest kohe kindlasti välja ei käiks, aga loss ise super.
Väike droonivideo kogu värgist sai ka tehtud
-
Holdre loss ja klaverimuuseum
Sada korda Holdre lossist mööda kimanud aga lähemalt uurida pole olnud aega, nüüd on see asi tehtud. Holdre mõis ehitati ilmselt kuskil 16 sajandi keskpaiku ja kuulus kuni 1767 aastani Holleritele, arvatavasti pärineb temalt ka mõisa nimi. Peale seda on mõis kuulunud paljudele omanikele, viimane neist oli Woldemar von Ditmar kellele mõis kuulus alates 1909 kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Selles vahemikus ehitati mõisakeskus esinduslikuks, arhitektiks oli Otto Wildau, kes on ka Taagepera ja Karki mõisahoonete projekti autor. Millegipärast on Holdre muidugi märksa väiksem kui Taagepera aga ju siis pidigi nii olema. Ja torni pole siin ka olemas, kuigi väidetavalt projektis see oli.
1919 aasta riigistamisest kuni 1960ndate aastateni oli mõisas kool. Siin on olnud ka raamatukogu, külakeskus jne. Mingil hetkel oli siin isegi pioneerilaager. Üheksakümnendatel seisis mõis tühjalt ja lagunes. Tänapäeval on osa lossi remonditud ja selles osas asub Eesti klaverimuuseum.
Osad ruumid ootavad oma järge, aga ehk saavad needki ükskord korda.
Vaatasime lossi pilvepiirilt ka 😉
-
Sügisvärvid pilvepiirilt
Käisin metsas uurimas kas seeni veel on, isegi oli aga keegi kurinahk oli korjamisega ette jõudnud 😀 😀 Ega sellest midagi katki polnud, mets ilus värviline ja tasub niisamagi seal luusida. Sellel aastal on sügisvärvid jälle päris kirevad mitte nii nagu tavaliselt, et roheline läheb sujuvalt kollaseks ja ongi kõik. Paar aastat tagasi kui drooniga esimesi katsetusi tegin oli ka sügis ilus värviline. Seda sügisvärvide aega ei tea kunagi kui kauaks jätkub, üks korralik öökülm ja tuul ning ongi kõik raagus ja hall. Seega vutvutvut koju drooni järgi ja uuesti tuld 😉
Vaatasin pilvepiirilt kõigepealt Kakerdaja raba üle, maalt ei saagi väga arugi kui vesine see tegelikult on. Aga raba iseenesest veel värvi muutnud ei ole, samas Noku talukoht on juba täitsa ilusti sügisvärvides. Huvitav fenomen hakkas silma, kesk – Eesti on kordades värvilisem kui põhi või lõuna. Vaatasin üle paar sügisvärvides mõisakompleksi. Näiteks lähestikku asuvad Albu ja Seidla ei olnud ühtmoodi värvilised, Albu oli palju värvilisem. Samas Seidlast edasi oli jälle ilus värviline. Kuidagi ringiga sattusin Ungru kanti ka 😉 Kusjuures pilvepiirilt on Ungru lossi varemed palju efektsemad kui maast.
Sai tehtud ka paar väikest pilvepiiri videot sügisvärvides Albu ja Seidla mõisast ning Ungru lossist.
-
Helme ja Sangaste pilvepiirilt
Veidi asjatamist Lõuna – Eestis tuli ikka kasulikult ära kasutada ja möödaminnes piilusime pilvepiirilt mõningaid vanu juba korduvalt läbi kolatud kohti. Esimeseks peatuseks Helme linnuse varemed. Siinsetes varemetes ja koobastes kolatud küll ja küll ning nende ajaloost uuesti kirjutama ei hakka. Kellel huvi siis selle kohta võib põgusalt lugeda siit. Seekord panime rohkem rõhku pilvepiirilt vaatamisväärsuste uurimisele. See mida näed maapinnalt pole pooltki nii äge kui pilvepiirilt vaadates.
Lisaks piltidele tegime Helme linnuse varemetest väikese video ka. Seekord ajapuudusel jäid pilvepiirilt vaatamata Helme kiriku varemed, aga see on juba uues projektis 😉
Järgmine suurem peatus oli Sangaste lossi juures. Siin pole tükimat aega käinud ja kohe on näha muutuseid. Tallihoone on lõpuks ometi korda tehtud ja seal on mingi muuseumi laadne asi. Seda kahjuks ajapuudusel tudeerima ei jõudnud aga panin selle juba uude projekti kirja 😉 Kui viimati tallihoones käisin nägi see üsna trööstitu välja. Mõisale on ka aed ümber tõmmatud ning sissepääsu eest pead pappi välja köhima. Lossi külastuseks oli meie siin olemise aeg liiga varane, aga pole hullu, seal sees kolatud küll ja küll.
Tegime siingi pilvepiirilt paar pilti ja video ja kimasime edasi uusi kohti avastama
-
Rõika klaasivabrik
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Meleski klaasivabriku jäänukid aga polnud aega pilku peale visata Rõika peeglivabrikule. Nüüd sai see asi ka tehtud. Muidugi pole seal tänapäeval enam praktiliselt jälgegi omaaegsest kuulsast peeglivabrikust aga samas hilisema veski teemat on siin vaadata nõrkemiseni. Rõika klaasivabriku lugu ei hakka uuesti pikemalt kirjutama, see sai juba Meleski klaasivabriku jutus kirja. Algselt juhtis siin tootmist Carl Philipp Amelungi isa, Anton Amelungi, kes oli tollal Euroopas klaasitootmise alal üks osavamaid mehi ja toodi siia koos vajalike oskustöölistega Saksamaalt Grünenplani peeglivabrikust. Väidetavalt olla olnud oskustöölisi lausa 40 perekonda. Segastel aegadel jäi vabrik seisma kuna enamus peegliturgu langes ära. Eesti iseseisvumise järel omandas ettevõtte eesti ärimees Jüri Toss ning 1922. aastal alustas Meleski vabrik pudelite valmistamist. Rõika tehas enam oma hiilguses tööle ei hakanudki, see peeglitehas kohandati ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks.
Muud hooned on siin nii nagu on, mis paremas, mis kehvemas seisus. Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi veski. Vesi siit enam muidugi läbi ei jookse ja turbiine ringi ei aja aga ega see ei takista seadmeid elektriga käiku panna. Samas ilmselt poleks mingi ulmeteema ka vesi uuesti kanalisse lasta.
Pole ammu näinud nii täiusliku sisustusega ja lagastamata veskit. Sisseseade on korralik esimese vabariigi aegne. Põhimõtteliselt natuke kõpitsemist ja jahu tuleks sahinal. Muidugi on koht ise ka väga äss, kui oleks pappi siis ma juba majandaks seal 😉 Säilinud on veel ka vana sammastega aidahoone aga sellel ilmselt pikka pidu pole
Vaatasime kohakese üle ka pilvepiirilt, pole sugugi paha. Väga pikalt luusida polnud aega, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda muljuma.
Tagasiteel vaatasime pilvepiirilt suvist Põltsamaa lossi 😉 Talvel sai see muidugi juba üle vaadatud pilvepiirilt, nüüd hea võrrelda erineva aastaaja vaadet
Ja muidugi vaatasime üle lisaks kõigele muule mandri Eesti keskpunkti. Huvitaval kombel sai ennem üle vaadatud Euroopa keskpunkt kui oma kodumaine 😀 😀 Aga nüüd see ka tehtud
-
Ajaloomuuseum, Maarjamäe loss
Talv on hea aeg reisimiseks või muuseumide külastuseks. Alustasin vaikselt Tallinna muuseumide külastamisega. Kõigepealt võtsin ette Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi, eks siia oli tegelikult natuke muud asja ka seoses ühe varasema postitusega. Lossi ajaloost saab lugeda siit. Maarjamäe loss üks väheseid Tallinna muuseume kus ma varem veel käinud polnud. Siin on muidugi lisaks ajaloomuuseumile ka filmimuuseum. Niisiis kõigepealt väljas väike tiir, vaatasin üle viikingilaeva ja monumentide platsi. Siia platsile veeti kokku kõik need nõukaaja monumendid mis kuskilt maha võeti. Mõnda siinset objekti mäletan isegi veel oma endises kohas 😉 Mõni muidugi jaurab, et ka pronkssõdur võiks siin olla, las see pigem olla siiski kalmistul. Muidu hakatakse punaste lilledega propaparaade kevadkuul siia tegema.
Lossis on muidugi eksponaate nii, et anna olla, juhtmevabast triikrauast Baruto põlleni 😉 ja vangide käsitööst fosforiidisõjani. Huvitav on vaadata mida kõike pole Eestis toodetud, on isegi selliseid asju millest pole varem midagi kuulnudki
Filmimuuseum on ka väga põnev, siin näeb kogu filmi saamislugu ja isegi ise saad proovida filmi teha. Mõned põnevad tuntud filmide rekvisiidid on ka vaatamiseks olemas. Maarjamäe loss tasub kindlasti külastust ja turnige kindlasti torni ka, sealt avaneb ilus vaade ümbrusele 😉
