-
Sügisvärvid pilvepiirilt
Käisin metsas uurimas kas seeni veel on, isegi oli aga keegi kurinahk oli korjamisega ette jõudnud 😀 😀 Ega sellest midagi katki polnud, mets ilus värviline ja tasub niisamagi seal luusida. Sellel aastal on sügisvärvid jälle päris kirevad mitte nii nagu tavaliselt, et roheline läheb sujuvalt kollaseks ja ongi kõik. Paar aastat tagasi kui drooniga esimesi katsetusi tegin oli ka sügis ilus värviline. Seda sügisvärvide aega ei tea kunagi kui kauaks jätkub, üks korralik öökülm ja tuul ning ongi kõik raagus ja hall. Seega vutvutvut koju drooni järgi ja uuesti tuld 😉
Vaatasin pilvepiirilt kõigepealt Kakerdaja raba üle, maalt ei saagi väga arugi kui vesine see tegelikult on. Aga raba iseenesest veel värvi muutnud ei ole, samas Noku talukoht on juba täitsa ilusti sügisvärvides. Huvitav fenomen hakkas silma, kesk – Eesti on kordades värvilisem kui põhi või lõuna. Vaatasin üle paar sügisvärvides mõisakompleksi. Näiteks lähestikku asuvad Albu ja Seidla ei olnud ühtmoodi värvilised, Albu oli palju värvilisem. Samas Seidlast edasi oli jälle ilus värviline. Kuidagi ringiga sattusin Ungru kanti ka 😉 Kusjuures pilvepiirilt on Ungru lossi varemed palju efektsemad kui maast.
Väike pilvepiiri video sügisvärvides Albu mõisast
Siin väike video sügisvärvides Seidla mõisast
Ja siin sügisvärvides Ungru loss 😉
-
Helme ja Sangaste pilvepiirilt
Veidi asjatamist Lõuna – Eestis tuli ikka kasulikult ära kasutada ja möödaminnes piilusime pilvepiirilt mõningaid vanu juba korduvalt läbi kolatud kohti. Esimeseks peatuseks Helme linnuse varemed. Siinsetes varemetes ja koobastes kolatud küll ja küll ning nende ajaloost uuesti kirjutama ei hakka. Kellel huvi siis selle kohta võib põgusalt lugeda siit. Seekord panime rohkem rõhku pilvepiirilt vaatamisväärsuste uurimisele. See mida näed maapinnalt pole pooltki nii äge kui pilvepiirilt vaadates.
Lisaks piltidele tegime Helme linnuse varemetest väikese video ka. Seekord ajapuudusel jäid pilvepiirilt vaatamata Helme kiriku varemed, aga see on juba uues projektis 😉
Järgmine suurem peatus oli Sangaste lossi juures. Siin pole tükimat aega käinud ja kohe on näha muutuseid. Tallihoone on lõpuks ometi korda tehtud ja seal on mingi muuseumi laadne asi. Seda kahjuks ajapuudusel tudeerima ei jõudnud aga panin selle juba uude projekti kirja 😉 Kui viimati tallihoones käisin nägi see üsna trööstitu välja. Mõisale on ka aed ümber tõmmatud ning sissepääsu eest pead pappi välja köhima. Lossi külastuseks oli meie siin olemise aeg liiga varane, aga pole hullu, seal sees kolatud küll ja küll.
Tegime siingi pilvepiirilt paar pilti ja video ja kimasime edasi uusi kohti avastama
-
Rõika klaasivabrik
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Meleski klaasivabriku jäänukid aga polnud aega pilku peale visata Rõika peeglivabrikule. Nüüd sai see asi ka tehtud. Muidugi pole seal tänapäeval enam praktiliselt jälgegi omaaegsest kuulsast peeglivabrikust aga samas hilisema veski teemat on siin vaadata nõrkemiseni. Rõika klaasivabriku lugu ei hakka uuesti pikemalt kirjutama, see sai juba Meleski klaasivabriku jutus kirja. Algselt juhtis siin tootmist Carl Philipp Amelungi isa, Anton Amelungi, kes oli tollal Euroopas klaasitootmise alal üks osavamaid mehi ja toodi siia koos vajalike oskustöölistega Saksamaalt Grünenplani peeglivabrikust. Väidetavalt olla olnud oskustöölisi lausa 40 perekonda. Segastel aegadel jäi vabrik seisma kuna enamus peegliturgu langes ära. Eesti iseseisvumise järel omandas ettevõtte eesti ärimees Jüri Toss ning 1922. aastal alustas Meleski vabrik pudelite valmistamist. Rõika tehas enam oma hiilguses tööle ei hakanudki, see peeglitehas kohandati ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks.
Muud hooned on siin nii nagu on, mis paremas, mis kehvemas seisus. Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi veski. Vesi siit enam muidugi läbi ei jookse ja turbiine ringi ei aja aga ega see ei takista seadmeid elektriga käiku panna. Samas ilmselt poleks mingi ulmeteema ka vesi uuesti kanalisse lasta.
Pole ammu näinud nii täiusliku sisustusega ja lagastamata veskit. Sisseseade on korralik esimese vabariigi aegne. Põhimõtteliselt natuke kõpitsemist ja jahu tuleks sahinal. Muidugi on koht ise ka väga äss, kui oleks pappi siis ma juba majandaks seal 😉 Säilinud on veel ka vana sammastega aidahoone aga sellel ilmselt pikka pidu pole
Vaatasime kohakese üle ka pilvepiirilt, pole sugugi paha. Väga pikalt luusida polnud aega, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda muljuma.
Tagasiteel vaatasime pilvepiirilt suvist Põltsamaa lossi 😉 Talvel sai see muidugi juba üle vaadatud pilvepiirilt, nüüd hea võrrelda erineva aastaaja vaadet
Ja muidugi vaatasime üle lisaks kõigele muule mandri Eesti keskpunkti. Huvitaval kombel sai ennem üle vaadatud Euroopa keskpunkt kui oma kodumaine 😀 😀 Aga nüüd see ka tehtud
-
Ajaloomuuseum, Maarjamäe loss
Talv on hea aeg reisimiseks või muuseumide külastuseks. Alustasin vaikselt Tallinna muuseumide külastamisega. Kõigepealt võtsin ette Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi, eks siia oli tegelikult natuke muud asja ka seoses ühe varasema postitusega. Lossi ajaloost saab lugeda siit. Maarjamäe loss üks väheseid Tallinna muuseume kus ma varem veel käinud polnud. Siin on muidugi lisaks ajaloomuuseumile ka filmimuuseum. Niisiis kõigepealt väljas väike tiir, vaatasin üle viikingilaeva ja monumentide platsi. Siia platsile veeti kokku kõik need nõukaaja monumendid mis kuskilt maha võeti. Mõnda siinset objekti mäletan isegi veel oma endises kohas 😉 Mõni muidugi jaurab, et ka pronkssõdur võiks siin olla, las see pigem olla siiski kalmistul. Muidu hakatakse punaste lilledega propaparaade kevadkuul siia tegema.
Lossis on muidugi eksponaate nii, et anna olla, juhtmevabast triikrauast Baruto põlleni 😉 ja vangide käsitööst fosforiidisõjani. Huvitav on vaadata mida kõike pole Eestis toodetud, on isegi selliseid asju millest pole varem midagi kuulnudki
Filmimuuseum on ka väga põnev, siin näeb kogu filmi saamislugu ja isegi ise saad proovida filmi teha. Mõned põnevad tuntud filmide rekvisiidid on ka vaatamiseks olemas. Maarjamäe loss tasub kindlasti külastust ja turnige kindlasti torni ka, sealt avaneb ilus vaade ümbrusele 😉
-
Põltsamaal toimetamas
Kui muidu satud Põltsamaa lossi kui külastaja siis vahel satume sinna ka tööle ja mitte kalmistule, aga just nimelt lossi 😉 Eks tuli kohe ära kasutada võimalust uurida lossi pilvepiirilt. Väga kõrgelt piiluda ei saanud, pilved olid üllatavalt madalal, aga lossi kunagisest suurusest saab aimu küll. Ja varsti saab lossi ümbritsev tiikide ja vallikraavi süsteem vana varemetes silla asemele uue korraliku silla 😉
Üks väike video pilvepiirilt, rohkem videoid siin
Vaatasime üle mida on uut vahepeal tekkinud lossihoovi. Väga lahe fotosein oli tehtud keset hoovi ja jõuluajale kohaselt oli jõuluvana ka siia kolinud. Isegi vastuvõtuajad olid ukse kõrval kirjas 😉 Tegime väikse tiiru muuseumis, pikemalt sellest ei hakka kirjutama. Varasemalt sellest blogis juttu küll. Huvitav, et seoses lumega ei lubatud vaatetorni, lumelükkajat ei pidavat olema 😀 😀 Aga ka seal on varasemalt käidud.
Tahtsime lossis keha ka kinnitada aga kahjuks oli sealne resto broneeritud. Küsisime kus kohalikud töömehed söömas käivad. Huvitav, et siin on keset küla söögikohti küll ja küll aga meile soovitati Puhu risti söögimaja. Kobisime siis sinna ja ütlen ausalt ei pidanud pettuma. Menüüs toiduvalik on nii pikk, et lõpp ei paista, portsud suured ja toit maitsev. Ja muideks salati, prae, magustoidu ja kohvi sai kätte alla kümpsu 😉 Vaatasime üle ka kohaliku poe. Pisikese poe kohta väga suur valik. Ja pole kuskil mujal poes näinud, et kraanist saab lasta auto klaasipesuvedelikku kannu, väga tsill lahendus.
-
Läti – Leedu trip. Inglite mägi, Trakai
Hommikul väike söök ja tuld. Huvitav, et siin spa hotellis Alicante ei ole spa majutuse hinnas vaid eraldi raha eest. Ja teine huvitav asi on, et hommikusöök on hommikul tellitav menüüst komplektina, miski 4 erinevat varianti on saadaval. Täna plaanis Trakai, rohkem ilmselt ei jõua ilm sitt.
Trakai poole kimades oli tee ääres silt Inglite mägi, loomulikult oli vaja vaatama minna mis värk on. Tuleb välja, et Inglite mägi on loodud 2009 aastal Leedu 1000 aastapäeva ja Trakai Püha Neitsi Maarja ilmumise 600 aastapäeva auks. See mägi on midagi Šiauliai läheduses oleva ristimäe ja meil Hiiumaal oleva sarnast. Sinna võib igaüks oma risti viia, aga siia ingli tuua. Iseenesest põnev kohake mida tasub külastada.
Parkisime linnapiiril olevasse tasuta parklasse, siit edasi hakkas tasuline parkimisala. Aga õnneks on Trakai pisike ja siitsamast algab järveäärne promenaad mida mööda saab ca 5 minutiga lossini jalutada. Pole siin rohkem kui 10 aastat käinud, kohe näeme mis arengud on vahepeal toimunud 😉 Igatahes üks asi juba on, korralik tasuta avalik kemps. Kuna täna vihmane siis on praktiliselt kõik nänniputkad kinni ja promenaadil tühjus. Lossi juures tegime väikse tiiru ümber lossi ja siis läksime lossi tudeerima. Linnust hakati ehitama Leedu suurvürsti käsul 14 sajandil. 15 sajandi algul sai linnus valmis ja oli väidetavalt kõige kaitstum linnus Euroopas. Pärast Grünwaldi lahingut kaotas linnus oma tähtsuse kuna kõige suurem vaenlane Saksa ordu näol oli puruks löödud. Sõjas moskoviitidega 1654-1657 linnus purustati. Linnust üritati taastada 1905 aastal Vene keisririigi poolt aga edutult. Korralik restaureerimine algas siin siiski alles 1951 ja aastast 1962 asub siin Trakai ajaloomuuseum. Tänapäeval on linnus rahvuslike ürituste, festivalide ja kontsertide toimumispaik.
Lipsasime viuh lossi. Siin tehti ettevalmistusi mingiks ürituseks ja igalepoole ei lastud, seega piirdusime sellega kuhu sai. Kusjuures ei olnud siin 10 aasta jooksul praktiliselt midagi muutunud, ikka samad eksponaadid ja muu mudru. Ainult Putin oli miskipärast kaevu aga mitte kongi vangi pandud 😀 😀 Samas on sellistes kohtades tavaline, et ekspositsioonid on aastaid ühesugused. Kuigi selle aja peale oleks võinud olla rahvale vaatamiseks taastatud veel ühtteist, seal ju selliseid kohti küllaga. Peale linnusetuuri tegime laevaga väikse kruiisitiiru järvel.
Muidugi ei ole siin linnus ainult saarel vaid maa peal on teine veel, sellest muidugi eriti midagi säilinud ei ole. Aga samas käib siin usin renoveerimistöö, ehk mõne aasta pärast on siin mida vaadata. Tegime ühe kiire söögi esimeses ettejuhtuvas kohvikus. Kohvik ise mõnus ja toit hea aga hinnad on ikka korralikult üle pingutatud. Kui kõhud täis kimasime edasi ööbimiskoha poole.
-
Läti – Leedu trip. Aluliina
Aluliinasse jõudes ootas ees mingi hull autode mass ja parkimiskohtade puudus. Algul ei pööranud sellele tähelepanu, ikkagi puhkepäev ju ja inimesed puhkavad. Pärast selgus, et siin on üritus ürituse otsa 😉 Kõigepealt väike tiir kohalikku luteri kirikusse. Kiriku õu on ehitusmaterjali täis ja remont käib juba mitmeid aastaid. Marssisime mööda paraadtreppi kiriku torni, sealt on hea vaade ümbrusele. Näeb isegi järve äärseid garaaže. Need on tegelikult paadikuurid nii nagu meil Narva Veneetsias, vahe ainult selles, et Narvas on neid kordades rohkem ja sealsamas elatakse ka.
Edasi oli plaan minna Templimäe vaatetorni, möödaminnes sattusime järveäärses parklas mingile lasteüritusele. Siin oli batuutide ja muu mudru kõrval ka väike tehnikanäitus. Lapsed said tutvuda nii politseiauto kui sõjatehnikaga. Kui nüüd võrrelda meie samalaadsete lasteüritustega siis siinne oli väga lahja tehnika poolest. Aga eks hetkel siin asi veidi teisiti ka kui meil, sõjavägi on kõrgendatud valmisolekus ja piirile kupatatud. Tuleb välja, et lätlastel on sõjaväes kasutusel kõvasti UTV ja ATV versioone. Ühte Pasi soomukit vaadates jäi kohe kilomeetri pealt silma, et moodsad ajad on sõjaväkke ka jõudnud 😉 Muidu Pasi nagu Pasi ikka ilusti kamo värvides aga vintsi konks lilla 😀 😀 Käisime vaatasime üle ka ordulinnuse varemed ning tuld edasi templimäele.
Templimäel turnisime vaatetorni ja imetlesime vaateid ümbruskonnale. Ordulinnusest ja templimäest siin pikemalt kirjutama ei hakka, see juba varasemalt kirja pandud siin. Muidugi templimäelt linna tagasi vantsida ikka annab, aga on ka lihtsamaid variante. Siinsamas on zipline millega saad sahinal üle järve sõita otse linnusesaare randa, seda me ka tegime. Rannas sattusime kohe järgmisele üritusele, siin toimus tünnidest tehtud sõiduvahenditega võiduajamine. Mnjh, jalgadega siledat tünni ringi ajades ei arenda mingit erilist kiirust 😀 😀 aga elamus missugune.
Lonkisime Aluliina uue lossi juurde, lootuses sisse saada aga kahjuks seekord ei saanud. Huvitav, et lossi ees on ilgelt suur II MS memoriaal millele kohalikud polegi kangi sisse löönud. Siinsamas sattusime juba järgmisele üritusele, laadale.
Kohalik Aluliina laat hõlmas siin ikka nii mõnegi tänava ja valik oli vägev. Ostsin paar saiakest ja ennäe imet polnudki vaja läti keelt osata, osad kohalikud oskavad hoopis eesti keelt 😉
Peale laata otsustasime tutvuda ühe siinse suurima atraktsiooniga, nimelt kitsarööpmelise raudteega. Sellega olen tahtnud ammu tiiru teha aga siiani pole õnnestunud. Kitsarööpmeline toimiv raudtee on siin üle 30 kiltsa pikk. Siin mingi oma skeemi alusel sõidavad vaheldumisi nii mootorvedur kui ka auruvedur. Täna oli sõidus auruvedur ja kusjuures tuli välja, et eesti vedur täitsa kasutusel. Kahjuks jäi ka seekord rongisõit ära, polnud lihtsalt enam aega selleks. Raudteejaamast veidi eemal elevaatori juures oli üks vana auto, selle vaatasime ka möödaminnes üle. Põhja polnud küll all aga kest nägi hea välja.
Kimasime edasi Rezekne poole. Jaunanna külas oli maantee ääres päris huvitav teekäija palvekoda, see olla siia ehitatud ühe kohaliku poolt 2017 aastal. See palvekoda on midagi taolist nagu Setumaal tsässonid.