-
Paukaportreed läbi aegade
Aegade jooksul on satutud nii mõnelegi paukanäitusele. Pikalt sellest kirjutada ei viitsi kuna minumeelest on need näitused suht porno. Kui näed, et muidu võibolla isegi ilus koer aga keeratakse miskeid krunne pähe, pügatakse mingi maitsetu sonks, värvitakse ja krt teab mida veel. Ja kogu selle asja juures ei oska need koerad mittemidagi. Minu nägemus on, et koer peab ikka elementaarsetest käsklustest aru saama ja neile ka kuuletuma. Aga ilmselt on see mingi paukaomanike krooniline väljaelamise viis 😀 😀 Lapsed ja muud pereliikmed hakkavad ilmselt sellise jura peale vastu aga pauka ei avalda oma arvamust ja vastu ka ei hakka 😀 Saabki oma lapsepõlve fantaasiaid välja elada. Samas mõnda tõugu vaadates mõtled küll, et krt miks küll selline peletis välja mõeldi 😀
-
Väike puhkus
Ammu oli mõte kobida maale puhkama, sellest linnakärast ja läbusest ilmast oli kopp ees aga ei saanud ega saanud. Nüüd lõpuks see teostus. Kahju, et mul omal sellist head kohta ei ole kus poleks ühtki hingelist, vahel on see jube vajalik…. Maal saab rahus olla, mööda metsa luusida, lõket teha jne. Hea koht kus oma mõtteid mõlgutada, iseendaga rahu sõlmida, arutada kaaslasega maailmaasju ja lihtsalt tsillida. Seekordne minek sattus väga imelisele ajale. Värskelt sadanud lumi oli muutnud looduse ulmeilusaks. Ilus puhas lumi, mõned värsked kitse ja jänese jäljed…. see kõik oli kuidagi väga MINU. Juba teel sinna nägime metsas üsna julget kitsekarja, uurisid meid tükk aega enne kui metsasügavusse kadusid. Ilmselt uurisid kes tuli nende metsarahu rikkuma 😉 Kolasin tükk aega mööda metsa, nautisin vaateid ja looduse hääli. Ühes kohas oli kobras langetanu päris piraka pärna, huvitav mis tal mõttes oli. Jõest nii kaugel pärn maha võtta… isegi kui see oleks langenud “õigele” poole poleks see isegi parima tahtmise juures jõkke kukkunud. Samas oli ära närinud pea terve tüve ulatuses altpoolt koore, äkki ta eesmärk polnudki tammi ehitada vaid hoopis maiustada magusa koorealuse kihiga 😉 Mets on juba kevadlindude laulu täis, see tegi selle luusimise veel põnevamaks. Vaadete järgi peaks nagu loodus magama aga kus sa sellega, elu täitsa keeb 😀 😀
Kui metsas kolamisest sai selleks korraks küllalt tegin natuke lõket kah. Istusin pimedani lõkke ääres ja mõtlesin oma elu üle, nii mõnigi asi selgines ja loksus paika. Kui nüüd veel mõned asjad paika saaks oleks asi super.
Vot selline vahva lõke oli selles ilusas talvises päevas.
Vahepeal kui juba õues olla katsetasin suitsuahju 😉 Sai vist asja küll, nii põhiroa kui magustoidu näol. Igatahes järgi ei jäetud midagi, ju siis sai hea 😉
Järgmisel hommikul peale hommikusööki kolasin veel ja vaatasin mida loodus öö jooksul korda oli saatnud. Kui eile oli selline ilus lumine mets siis öine tuuleke raputas puud lumest lagedaks. Tänane päev näitas veidi päikest pilve vahelt, see tegi metsa ilusaks säravaks. Öö jooksul oli lumele siginenud hulgaliselt metsloomade jälgi. Päris julgelt on teised mööda aeda kolanud, ilmselt on harjunud, et talvel neid seal keegi ei sega.
Allikalt vett tuues nägin kui ägeda mustri oli külmataat loonud kopsikule. No ei saanud seda kohe jäädvustamata jätta 😉 Viisin vee tuppa ära, et kaaslane saaks toimetama hakata oma naiseks olemise asjadega, ise kadusin viuh uuesti õue. Kolasin mööda metsaalust ja nägin, et nii mõnelgi põõsal on juba suured lehed väljas ja isegi näsiniin õitseb. Kokkuvõtvalt väga tsillid hetked olid, sai palju ära tehtud, mõtteid mõlgutatud, maailmaasju arutatud, natuke hingerahu jne. Mulle kulus see ilgelt ära.
-
Rebala – Jägala – Ülgase
Juhtus olema üks paganama ilus talveilm, ajasime seltskonna kokku ja luusima. Päev lühike kus sa ikka niiväga lähed kui üle õue 😉 Kõigepealt põikasime sisse Rebala muuseumi, seal sai rahulikult tutvutud eksponaatidega ja eks ikka mõned põnevad ehted jäid kah silma 😉 Külaliste sein oli äge, pole sellist kuskil mujal muuseumis veel kohanud. Igaüks kes tahtis võis sinna oma nime jäädvustada 😀
Kui muuseum uuritud lipsasime viuh Jägala joa juurde, tegime paar pilti ja luusisime niisama nii joa all kui peal. Imelikul kombel ei olnud siin rahvast. Tavaliselt on siin talvel ikka hull paraad, kõik tahavad ju ilmataadi vempe joa kallal jäädvustada 😉
Jägalast edasi kimasime kunagisse Rebala fosforiidikaevandusse. See on selline paganama põnev koht igal aastaajal. Ma selle koos sõpradega suht läbi luusinud, eelmisi trippe siia näed siit, siit, siit ja siit. Käimata ainult need suuremad käigud kus vesi sees, seal oleks ilmselt paati vaja. Aga see asi on projektis 😉 ükspäev teostub kah 😀
See kaevandus rajati 1920. aastate alguses fosforiidi tootmiseks allmaakaevandusena. Ülgase tehnokompleks põles maha 5. detsembril 1938 ja kaevandus suleti. Ülgase kaeveõõned kujunesid koobastikuks ja on kaitse all kui nahkhiirte talvituspaik.
Kõigepealt kolistasime nendes suuremates käikudes mis on ikka nii mitme meetri kõrgused. Siin on talvitumas nii nahkhiiri kui ka muid mutukaid aga suhteliselt vähe. Ilmselt on siin temperatuur talvitumiseks liiga jahe. Siit edasi läksime sinna sortimistsehhi juures olevatesse käikudesse. Siin kahe koobastiku vahe on mööda teed tubli kilomeeter. Iseenesest on käigud tegelikult ühenduses ja seest saab ka sinna minna aga me ei viitsinud turnida seekord. Mõni koht on üsna kitsas aga läbi saab.
Siin sortimistsehhi juures käikudes sai kolatud ikka usinasti aga ainult siin eespool. Taha ei tahtnud minna seal nahkhiired magavad… mis sa neist ikka segad. Mõned üksikud ekstremaalid magasid siin eespool ka kus üsna jahe ja olid härmatisega kaetud 😀 Klõpsisin mõnest nahkhiirest ja liblikast paar pilti. Kolistasime vaikselt edasi mööda käike, kuid midagi põnevat ei kohanud rohkem.
Hakkasime juba ära minema kui avastasime, et ühes käigus on külmataat ikka väga usinasti mesisterdanud. Ikka üliägedad keed ja ripatsid olid…. oskaks ise selliseid järgi teha… Siin piltidel mõned stiilinäited kah.
-
Sõbrad-kolleegid Toljattist külas
Ükspäev käisid mul külas sõbrad venemaalt, üks isegi lausa kolleeg… eriti raskete asjade uurija 😉 Eks Tallinn sai juba otsast lõpuni läbi kolatud, nüüd vaja miskit muud ka näidata. Egas miskit seltskond autodesse ja vikusse tsillima 😀 Tutvustasime neile natuke vikuküla elukaid ja muud elu-olu. Katsetasime natuke pulga-rõnga mängu jne
Vaatasime veidi linnuses ringi ja majas tegime ka tuuri. Sai ikka näidatud vikude puukaminat kah 😀 😀 Kui tiir peal tegime väikse õhtusöögi kuningate kambris. Jäädi väga rahule ja öeldi, et nüüd on minu kord Toljattisse minna 😀 Eks ma ükspäev käin ära ka, seal ongi mul veel luusimata.
-
Rabasaare küla
Eestimaa on ikka üks imelik koht 😉 Pole teine ju üldse suur, paari tunniga oled ühest servast teise sõitnud. Omastarust olen ringi luusinud kõikvõimalikes kohtades ja suuri valgeid laike ei peaks olema…. Aga tuleb välja, et meil on ikka väga suuri ja kuulsaid kohti, millest ma polnud siiani kuulnudki. Üks selline kohake lausa mul siin üle õue peaaegu 😀 😀 Rabasaare omaaegne turbatööstus kus hiilgeaegadel olla tööl olnud ca 600 inimest. Eks ma siis vedasin ennast sinna uurima mis värk on. Kurrrja oli küll värki nii, et anna olla. Täiesti äge kohake keset raba ja üllatavalt hästi säilinud kui arvestada seda, et paarkümmend aastat juba mahajäetuna seisnud. Aga ilmselt mitte ainult eraldatus pole seda päästnud vaid ikka see ka, et seal lausa üks püsielanik elab tänapäeval. Mõned hooned on isegi erastatud aga üldiselt kuulub kogu kupatus praegu vallale.
Väidetavalt toimetas siin turbatööstus juba 1907 aastast alates, siin toodeti allapanu-, kütte- ja väetiseturvast. 1909. loodi esimene Põhja-Eesti Turbatarvitajate ühisus kohalike põllumajandusseltsi liikmete ja talumeeste ettevõtmisel. Laenuga osteti turbarabatükke, masinaid, veduri jm. Vabrikus töötas viis Fr.Krulli elevaatorpressi. Toodangu väljavedu toimus hobustega raudteejaama ja sealt edasi turule. 1925.aastal katkes Lehtse turbatööstuses tegevus, sest turvas ei suutnud konkureerida odavama küttepuuga. Uuesti puhuti asjale elu sisse kümnekonna aasta pärast. Rabasaare tööstusasula rajati 1936-37 aastal seoses Lehtse turbatööstuse taaselustamisega Riigi Turbatööstuste poolt. Siis ehitati siia terve joru maju ja need tunneb isegi tänapäeval ära väga ilusa maakivist vundamendi järgi. Need näevad välja nagu eile laotud. Kogu värk planeeriti siin 10 hektari suurusele rabasaarele. Siia rajati ka kitsarööpmeline raudtee mis turba Lehtse jaama vedas. Aga tööstus oli siin juba päris innovaatiline, turbamasinad käitati elektriga. Selleks ehitatakse siia jõujaam. Selleks toodi siia varem Ellamaa jõujaamas töötanud ja Fr.Krulli tehases kapitaalremondi läbinud Lanzi kuumauru statsionaarne kondentsaatoriga lokomobiil ühes vahelduvoolu generaatoriga 400 kw 3000v. Katlal on Shmidt süsteemi küttekolle turbale. Katel saab toite- ja jahutusvee 150 m pikkuse torustiku kaudu jõekaldal asetsevast tiigist. Tööstus töötas ka sõja ajal ja siin on kasutatud nii vene kui saksa sõjavange. Väidetavalt töötasid siin sõjavangid veel 1948 aastal. Äge on see, et kuigi jõujaam ehitati asulasse siis tööstust ennast siin siiski ei olnud. Kogu värk käis turbaväljadel.
Asula on väga hoolikalt planeeritud elu-, administratiiv- ja puhkealadeks. Elutsoon jaguneb kaheks grupiks, tööliselamud ja ametnike elamud. Olid nii suviseks kasutuseks mõeldud 8 puidust töölismajad reas nagu kasarmud 😉 kui ka paar puidust töölismaja aastaringseks elamiseks. Hoonete läheduses oli lausa viljapuuaed ja kanala ja sauna lähistel köögiviljapõld. Asula südamiku kujundab park ümmarguse platsiga ja sellest kiirtena lähtuvate teedega. Platsile oli projekteeritud vaatetorn. Palju on haljastust, näiteks tööliselamuid on eraldatud pargist puiesteega, tööliselamute vahel on hekid ja puud, turg on piiritletud puudega jne. Ette oli nähtud isegi spordiväljak ja sauna juures oli jõkke süvendatud bassein. Lisaks elamisele oli siin ka oma klubi, kauplus ja turuplats ning isegi leib küpsetati kohapeal. Tol ajal oli see asula ikka päris rabade keskel kuhu sai ainult mööda raudteed. Kõik kaup veeti kohale kinnises vagunis Lehtsest. Lapsed veeti kooli ja koju tagasi ka rongiga 😉 Kütteprobleeme elanikel siin ei olnud. Turba ja kännuvagunid lükati otse kuurideni 😉 Vot oli elu…..
Vaatasime vähe territooriumil ringi ka… Selline huvitav tunne tekkis nagu aeg seisaks. Mõnes kohas oli tunne, et elanikud on tööle läinud ja kohe tulevad tagasi. Lasteaia juures olid isegi veel turnimisredelid alles ja keegi kurivaim oli jänese vardasse ajanud. Hoonete uksed on enamjaolt kinni kuigi sisse ilmselt saaks aga ei hakanud turnima.
Depoohoonele olid isegi uued aknad ette pandud, huvitav mis sinna tuleb… Tundub, et mõnes hoones on suht hiljuti veel mingeid üritusi korraldatud.
Huvitav oli see, et päris paljudel hoonetel kuhu sisse kiikasin aknast oli põrand praktiliselt läbi mädanenud aga seinad korralikult püsti.
Hiilgeaegadel oli siin ilmselt elu väga tsill kui arvestada seda, et kõik oli kohapeal olemas… saun, klubi, söökla, raamatukogu, lasteaed, pood, oma rong viis “suurele maale” jne. Isegi oma “energiakivi” on siin olemas. Päris imelik oli, et täiesti mahajäetud küla ja siis ühes garaažis mängib raadio täitsa eesti keeles 😀 😀 Eelmise sajandi seitsmekümnendatel võeti üles miskipärast raudtee, tänapäeval pole sellest seal praktiliselt jälgegi. Kui ei teaks, et seal oli hullult raudteed siis ei usuks küll… Samuti hakkas siis raba ammenduma ja otsiti muid rakendusi hoonetele. Siin on valmistatud mööblit, kilekotte, täispuhutavaid madratseid, päästeveste, turvavööde detaile jne. Mingil ajal käis siia isegi liinibuss aga see kõik likvideeriti 1992 aastal. Sellest ajast alates hakkas kõik hääbuma. Päris huvitavat lugemist selle Rabasaare asumi kohta leiab siit
Inimjälgi praktiliselt lumel näha ei olnud aga selleeest olid kitsed siin ringi kablutanud. Luusimise lõpus tuli pilve tagant isegi päike välja ja paitas puude latvu.
Koduteel proovisin veel mõned loojangupildid teha. Kokkuvõtvalt oli päris tsill koht, peab suvel tagasi minema luusima.
-
Eesti – Läti trip vol.1 Järvamaa – Virumaa
Lõpuks ükspäev õnnestus pikalt planeeritud Läti trip, kaks autotäit rahvast koos ja minek. Plaan oli kolada veidi pikemalt kui ainult nädalavahetusja võtta asja rahulikult. Ööbimiskohti ette ei planeerinud, need vaatame spontaanselt seal kuhu me just jõudnud oleme uneajaks 😉 Esimese suurema peatuse tegime vanatehnika varjupaigas. Siin küll juba sada korda käidud aga ikka on põnev, igakord on midagi uut juurde toodud ja meestele ju ikka meeldib tehnikat näppida 😉 Siin läks ikka õige mitu tundi enne kui edasi liikusime.
Järgmise peatuse tegime Porkunis. Uurisime vähe milline on olnud järve veetase aastate jooksul ja mis värk nende ujuvate saartega on. Porkuni järv koosneb neljast osast: Suurjärv, Aiajärv, Iiri järv ja Alumine järv. Järvest saab alguse Valgejõgi. Edasi kobisime nn küngassaarele kus on paemuuseum, mõis jne. Natuke ajalugu kah selle saarekese kohta…
1479. a. ehitas Tallinna piiskop Simon von der Borch Porkuni Küngassaarele linnuse. Seda piiras kõrge kivimüür, mille sisekülgedel asusid pikad ja kitsad ruumid, linnuse õuel aga piiskopile määratud kirik ja kaev. Peale väravatorni oli müüri nurkades ja küljel seitse torni. Porkuni sai oma nime linnuse ehitajalt (vanal kujul Borkholm). 17. saj kingiti Porkuni maad Tisenhusenitele, kes asutasid siia mõisa. 1874 ehitati saarele mõisahoone. Samuti ehitati välja terve mõisakompleks, kuhu kuulus mitmeid kivihooneid – valitseja maja, tallid, meierei, viinavabrik, magasiait jne. 20. saj algul oli Porkuni vallaakeskus, vald likvideeriti 1939. Mõisa maad natsionaliseeriti 1920 aastatel, 1924 asus mõisasüdamesse Riigi Kurttummade kool. Ümberkaudsed maad jagati kohalikele. Hetkel on siin nii mõis kui kool tühjad, miski aeg olid isegi müügis kui ma ei eksi. Aga ühes säilinud linnusetornis on täiesti asjalik ja toimiv paemuuseum. Tutvusime muuseumi eksponaatidega ja turnisime ka katusele. Seal on vaateplatvorm kust avaneb ümbrusele päris hea vaade.
Porkunist edasi põikasime korra sisse Vao tornlinnuse juurde. Vao tornlinnus on ehitatud tõenäoliselt XIV sajandi teisel poolel. Kindlustus asub endise Vao mõisapargi serval, kõrge nõlvaku kaldal. Orus voolab oja, mis saab oma veed lähedastest Mõisamaa allikatest, andes alguse Põltsamaa jõele. Linnus on nelinurkne ja neljakandiline, ehitatud kohalikust paekivist. Linnusel on koos keldriga neli korrust, millest kaks alumist on võlvitud. Müüride paksuse järgi otsustades ei olnud Vao linnus mõeldud suuremate sõjaliste operatsioonide jaoks. Igasugusest siin toimunud sõjategevusest andmed puuduvad. Linnus oli ilmselt vasalli alaliseks eluasemeks, millele viitavad danskeri (käimla), kätepesukoha, kabeli ja kamina olemasolu elukorrusel. Keldrit ühendab teise korrusega kitsas müürisisene trepikäik, mis oli algselt ainukeseks pääseteeks keldrisse, kus hoiti nii laske- kui toidumoona. Esimene korrus oli töötegemiseks, viimane korrus aga vahipidamiseks. Ilmselt peale Jüriöö ülestõusu muutus selliste tornlinnuste ehitamine populaarseks aga kahjuks ainsad hästi säilinud ja tänaseks restaureeritud tornlinnused on Vaos ja Kiius. Sisse me siia ei saanud, kuna tulime ju ekspromt. Sisse saab sinna ainult ettetellimisel. Edasi liikusime Kiltsi mõisa.
Kiltsi mõis on ilmselt püstitatud keskaegse XIV-XV sajandist pärineva vasall-linnuse varemeile. Kuigi Kiltsis oli väike, ilma sisehoovita linnus, oli tema XVI sajandi sõjaliste sündmustega märkimisväärne. Suurim kokkupõrge toimus siin Liivi sõja ajal 1558. aasta talvel Liivi ordu ja Vene väesalkade vahel. Tolleaegne Kiltsi omanik Robrecht von Gilsen kandis tõhusat vastupanu. Liivi sõja lõpuks oli linnus varemetes ja 1600. aastal ei mainitud teda enam kindlustatud kohana. Koht on olnud aegade jooksul paljude mõisnike valduses. Eestlaste jaoks neist vast kõige kuulsam on meresõitja ja õpetlane Adam Johann von KRUSENSTERN. Admiral suri Kiltsis 1846. aastal, tema põrm sängitati tsaar Nikolai I erikäsu kohaselt Tallinna Toomkirikusse. Kolasime kogu mõisa läbi keldrist katusealuseni, keldrid on ilmselt veel linnuseaegsed… Päris põnev oli, igaljuhul soovitan seal käia. Kolasime ka seal Krusensterni tubades, uurisime kaarti mis renoveerimise käigus põranda alt leiti ja muidugi ka kirja mis kraabitud aknaklaasile 😉
Kiltsist edasi liikusime Emumäele. Turnisime vaatetornis nautides vaateid ümbrusele ja kolistasime läbi peaaegu kogu mäe vaatamisväärsused. Lõpuks kobisime sinna püstkoja juurde laagrisse. Püstkojast saab maa sisse ehitatud onni kus saab rahulikult lavatsitel ööbida. Siin me tänase öö veetsimegi…
-
Kastna – Tõstamaa
Viibisin väiksel seminaril Kastna puhkebaasis. Nagu ikka, päev täis loenguid ja õhtul tsill 😀
Peale seminari lonkisin ümbruskonna huviväärsustega tutvuma. Suht lähedal oli väike vaatetorn. Turnisin üles ja uurisin ümbrust. Sain vähe ümbrust uuritud kui ilmusid suht torni lähedal võsast välja kitsed. Nosisid veidi rohtu ja siis ehmudes millegi peale panid võssa tagasi. Jäin veel ringi vaatama oma mõtetes kui samast võsast ilmusid välja metssead. Need tuhnisid üsna usinasti ja tulid päris torni alla välja, minu sealolekust ei teinud väljagi 😀 Vaatasin tükk aega nende tegemisi. Lõpuks läksin vaikselt tagasi puhkebaasi. Selleks ajaks oli saun ka soojaks köetud, sai kohe sauna. Saun oli päris huvitav, väljast nagu püstkoda. Sees oli keskel keris ja ümberringi lava, päris korraliku leili sai. Saunast sai otse merre lipata 😉
Järgmisel päeval peale seminari lõppu läksime uurisime Tõstamaa mõisakooli. Päris korralikult oli renoveeritud, taastatud vanu laemaale jne. Keldris oli päris põnev muuseum kust ei puudunud Lenin, pioneeride seadused ega oktoobrilaste reeglid 😀 😀 Soovitan võimalusel seda mõisa külastada ja vaadata oma silmaga