• Tripid

    Bulgaaria vol.5 Albena – Balchik

    Mõne aja pärast peale pardale astumist hakkaski paistma Balchik. Siin oli isegi lisaks väiksele reisisadamale kaubasadam. Merevaade linnale oli päris äge, kui näiteks Albena on orus siis Balchik on mäenõlval. Iseenesest peaks see asum olema asustatud ca kuuendal sajandil enne meie aega ja kandis veini ja rõõmujumala auks nime Dionisiopolis. Väidetavalt oli see kohake kõva kaubakeskus sest seal löödi isegi oma raha. Meie aja alguses sai linnakesest Rooma impeeriumi osa. Mingil ajal pühkis maavärin linnakese minema aga ehitati uuesti üles. Keskajal oli linnake Bulgaaria impeeriumi regionaalkeskuseks. 14 sajandi lõpul vallutasid linna osmanid ja 16 sajandi lõpuks anti linnakesele nimi. Osmanitelt löödi linn uuesti üle 1878 aastal. 20-nda sajandi alguse teises Balkani sõjas annekteeriti linn taaskord aga seekord mitte pikalt, juba 1940 oli tagasi Bulgaaria rüpes. Väidetavalt oli 20 sajandi alguses Balchikus Balkani poolsaare suurim tehas mille kaudu saadeti välja ulmelistes kogustes vilja.

    Lonkisime väheke linnas, päris põnev oli. Pisikesed tänavad, ilusad aiad. Hobuvanker tänaval üsna tavaline nähtus. Seal on päris korralik ajaloomuuseum aga kahjuks sinna aega minna ei olnud. See jäi teiseks korraks.

    Kolasime vähe ka kohalikul pisikesel tänavaturul. Miski kahurijunn oli ka keset tänavat aga selle mälestusmärgi teemale ei saanudki väga pihta. Kuna aeg hakkas juba vaikselt tuhara piirkonda taguma siis otsustasime veel enne laevale minekut kohvikus süüa. Valisime ühe kaldapealse kohviku, see oli vee kohal vaiade otsas ja oli äge sellepoolest, et kes soovis sai võtta õnge ja laua taga istudes üle ääre kala püüda. Kättesaadud kalaga oli mitu varianti, kas lasid lahti, võtsid koju kaasa või lasid väikse raha eest omale kohapeal valmistada. Nii mõnigi turist proovis seda võimalust kohvikus kala püüda 😀 😀 Mõne aja pärast kobisimegi laevale ja sõitsime tagasi Albenasse.

  • Tripid

    Bulgaaria vol.4 Albena

    Ja jõudsimegi Albenasse. Albenat peetakse üheks modernseimaks kuurordiks kogu Bulgaarias. Albenal on “sinise lipu” sertifikaat, mis kinnitab, et rannaala on kenasti hooldatud ning meri puhas. Kõige põhjapoolsemas osas paikneb unikaalne liaanide reservaat, mis hoiab Albenas õhu eriliselt puhta ja värskena. Kuurort sobib ideaalselt perepuhkuseks ning ka spordisõpradele, rahulikuks puhkuseks ning ööelu nautlejatele. Albenas on Bulgaaria kõige laiemad rannad. 200 – 300 m laiune rannariba meelitab puhkajaid oma kuldse puhta liivaga. Rannad Albenas ei pidavat olema kunagi ülerahvastatud. Päris huvitav teema, kogu keskus on aiaga piiratud, väravast sisse saad autoga ainult siis kui on broneering.

    Iseenesest on see Albena nagu riik riigis, aia sees on kõik eluks vajalik olemas. Oma haigla, polikliinik, politsei, spordiväljakud jne jne. Majutus on alates kämpingust kuni 5* hotellini välja. Isegi toidupoed on tsooniti, seal kus kämpingud on selline meie mõistes külapood esmatarbekaubaga, hotellide vahel on vähe edevam pood nii umbes Maxima laadne 😀 😀 Hotellide juures on ka basseinid ja päevitustoolid. Rannas on rannaäärsetel hotellidel oma rivi päevitustoole jne aga keegi ära ei aja kui seal kuskil vedeled. Meie hotell oli 3* siin piltidel näha kah milline välja nägi. Tegin oma toaesisest ka pildi 😀 😀 täitsa ok oli toas kont, ukse ees toolid-laud, pesukuivatusrest. Õnneks paistis meie poolel päike alles õhtupoolikul nii alates 7 muidu oleks täitsa p… 4 päeva mis ma seal elasin oli stabiilselt varjus +35. Ma hoidsin kondiga toas +18 kraadi sai vähemalt normaalselt magada 😀 😀

    Kui hotelli sisse kolitud läksin luusisin vähe territooriumil ringi. Turistidele oli ikka kõikvõimalikke nännipoode ja atraktsioone iga sammul ja ega lastelgi seal igavleda ei tule. Sõita saab territooriumil väikse raha eest kõikvõimalike riistapuudega. Territoorium iseenesest päris suur ja kinnine, seda ainult nö. maa poolt, aga mere äärest promenaad täitsa vaba tule ja mine millal tahad. Selleks päevaks aitas kolamisest. Käisin uurisin kus süüa saab, meie hotelli söökla oli 3 hotelli peale üks. Söökla ees oli isegi suur grill ja miski eluk oli vardas parajasti 😀 Nokkisin vähe puuvilju ja kobisin ära kotile. Järgnevad päevad panustasin ümbruskonnas luusimisele ja ei kahetse sugugi, nägi nii mõndagi põnevat mida turist muidu ei näe.

    Järgmisel hommikul kobisin kõigepealt sööma. Valik oli päris hea ja paar kokka uhasid laivis kokata. Said lasta näiteks muna kas vähem või rohkem praadida jne. Kala oli ka igas asendis, küpsetatud, praetud, hautatud. Pidavat olema kohalik Musta mere kala. Peale hommikusööki haarasin toast fotoka ja otsustasin vaadata mis aia taga on. Kõigepealt läbi pargi randa ja sealt vasakule 😉 Aia nurgas vastu merd oli purjeka kujuline kohvik, muud peale välimuse erilist ei olnudki. Menüü nagu teisteski kohvikutes. Rannas vedeles hullult teokarpe ja hulpis millimallikaid. Need olid seal ikka päris pirakad nagu pildilt näha. Lonkisin mingit treppi mööda üles mäe otsa, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Isegi väike pink oli jala puhkamiseks 😀 😀

    Huvitaval kombel oli seal mäe jalamil ja ka otsas nii mõnigi kohvik või baar olnud kunagi aga nüüdseks seisid kasutult ja rohtu kasvanuna. Mäe otsast oli muidugi päris äge vaade Albenale. Ploomid kasvasid nagu meil sirelid iga aia ääres ja söö niipalju kui jaksad. Aga kusjuures ploomid olid ikka väga maitsvad, eks ma ikka maiustasin nendega seal igal võimalusel. Tasuta ju 😀 samasugused olid poes ja turul saada päris kalli raha eest. Ah jaa meres oli päris palju võrke näha aga päris huvitav süsteem, see oli tõmmatud umbes meetri sügavusele toigaste vahele. Kui vasakpoolne nõlv uuritud kobisin alla tagasi ja läksin teisele poole nõlvale luusima.

    Teisel nõlval oli selline eramajade rajoon ja ka miski kohalik turg. Miski vennike oli omale ehitanud linnuse taolise maja. Ei saanudki aru kas see tänapäevane ehitis või tõesti vennike oli ära kasutanud vana linnuse osa. Siit nõlvalt oli vaat, et isegi parem vaade alla orule. Kui siinpool ka vähe kolatud lonkisin alla tagasi. Kolistasin veel vähe territooriumil, isegi mõned tsirkuse loomad olid õues, tavaliselt nad olid peidus kuskil varju all. Käisin sõin väikse lõuna ja mõtlesin mida õhtupoolikuga teha. Ja nagu Rumeenias nii ka siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel, ajal ikka miski 3-4 tundi venitati kummi ära algusega korraldajate poolt. Ja kusjuures eriti värdjalik on see, et kõik kohal ja ootavad. Korraldajad ka kohal ja tiksuvad niisama veini libistades aga üritusega alustada ei viitsi. Kõige pikemalt venis algus pea 6 tundi 🙁 🙁

    Õhtupoolikul lonkisin mööda promenaadi Baltsiku pooli. Sinnani välja oli ilmselt kunagi olnud korralik promenaad aga nüüd osaliselt lagunenud. Loodus oli põnev, igalpool sibasid kõikvõimalikud sisalikud. Raagritsikaid kah kõik kohad täis. Meil siin ostetakse neid poest kalli raha eest koduloomaks aga seal vedelevad vabalt looduses 😀 😀 Ilm oli hullult palav ja vahepeal istusin mõne kivi otsas jalgupidi vees. Mõned millimallikad hõljusid ringi ja mis oli äge, et hullult oli pisikesi krabisi. Need toimetasid omi asju aga nagu nägid liikumist kadusid viuh kivide alla. Istusin vaikselt jalad vees siis vennikesed piilusid kivide alt mis toimub ja kui ei liigutanud ronisid välja uurima mis toimub. Päris äge oli vaadata kuidas pisikesed krabid mööda sääri ringi ronivad ja otsivad miskit. Jalutasin mööda promenaadi niikaua kui Baltsik paistma hakkas siis läksin tagasi kuna õhtu hakkas kätte jõudma. Umbes ca 5-6 kiltsa oli see promenaad pikk. Tagasi jõudes käisin söömas miskis suva hotellis ja siis kotile.

    Järgmisel hommikul nagu ikka väike hommikusöök. Krt kummaline, et Must meri on kala täis aga hotellides pakutakse ikka ainult ühte kala kümnel erineval moel. See kala on suht maitsetu, ilmselt sellepärast turistidele pakutaksegi, kohalikud söövad paremat kala 😉 Täna plaanisime natuke merel luusida ja laevaga Baltsikusse sõita. Lonkisime randa seal süsteem selline, et laev tuleb suht randa ja siis kaldalt viiakse kaatritega laevale. Edasi tegime väikse tiiru merel lootuses näha delfiine lähedalt aga kahjuks seekord neid lähedalt näha ei õnnestunud. Nii umbes 100 meetri kaugusel nägime küll korra neid veest välja hüppamas ja see oli ka kogu lugu. Edasi suundusime Baltsiku sadamasse. Aga sellest kirjutan eraldi. Õhtul tagasi jõudes luusisime veel Albena sealses servas kus on kämpingud ja siis käisime vaatasime millises hotellis mis menüü on. Võõras hotellis tasuta süüa oli küll probleemne kuna igal hotellil olid oma käepaelad ja kindlad söögikohad nende käepaeltega. Aga panid miski pikema varrukaga särgi, tegid tähtsa näo ja läksid sõid suva hotellis siis kui seal suurem söögiaeg oli. Muul ajal oli keerukam tasuta süüa, sest siis vaadati uksel käepaelu 😀 😀

  • Tripid

    Rumeenia – Bulgaaria vol.3

    Kui Constantas oli piisavalt luusitud trippisime edasi mööda rannikut Bulgaaria poole. Musta mere rannik on päris vaatamisväärne sealkandis. Mäed, meri ja millised vaated… Sõitsime mööda ka Mangaliast.
    Mangalia on linn Rumeenias Constanța maakonnas Musta mere rannikul. 6. sajandil eKr asutati praeguse Mangalia territooriumil muinaskreeka linn Kallitis.

    Veidi aja pärast olimegi juba Bulgaarias. Huvitav oli see, et kui Rumeenias olid enamjaolt maisi ja päevalillepõllud siis Bulgaarias olid kas päevalille või arbuusipõllud. Kaubitsejaid olid kõik tee ääred täis. Meie sihtpunktiks oli Bulgaarias Albena. Albena on alternatiiv Kuldsetele liivadele 😀 😀 Vahe kümmekond kiltsa aga hinnavahe on ikka märgatav Albena kasuks 😉 😉

  • Tripid

    Võhandu Maraton vol.6

    Nagu juba peaaegu traditsiooniks saanud käisime ka sel aastal maratonil. Siiani käisin töllerdasin supordina, sel aastal ei viitsinud kummi venitada supordindusega 😀 Reedel kola kokku, rippsillalt läbi kontrollimaks kas pesakond toimetab. Toimetas küll, miski 10 tuuris oli neid seal lausa peesitamas. Kui pesakond üle vaadatud hakkasime vaikselt liikuma Annimatsi poole.

    Teel põikasime korra Palamusele, vaatasime kiirelt üle kodumaise kultusfilmi võttepaiga 😀 Polnud seal tükk aega käinud, vahepeal oli muuseum valmis saanud. Värskelt meisterdati just uut mõisameeste parve 😉 Parklas asjatas ka üks pirakas konn, igaks juhuks musutama ei hakanud pärast äkki ongi prints 😀 😀 Oleks veel printsess siis teine asi aga noh mis ma selle printsiga peale hakkaks… ma ikka jätkuvalt vanamoeline 😉 Käisime tutvusime ka kohaliku kaubandusega. Keegi oli Tootsi poe seinale teinud ainult, et tukk käes oli moodne.

    Palamuselt tiksusime vaikselt edasi Annimatsi poole. Toad olid meile juba valmis pandud ja saun ka soe. Kobisime kohe sauna, Pipi pakkus lastehoidu ja tegeles mitu tundi laste lõbustamisega 😉 Peale viimast külaskäiku oli kamin saanud uue ilme, Evestus oli just eelmisel päeval hullanud värvidega selle kallal. Sealkandis kolades ma alati üritan ööbida Annimatsil, seal on alati väga soe vastuvõtt ja mõistlikud hinnad.

    Laupäeva hommikul peale hommikusööki viidi mind Võrru, võtsin sealt auto ja hakkasin omaette kulgema Võõpsu poole. Esimese peatuse tegin Paidra veskitammi juures. Paidra vesiveski kivid enam vilja ei jahvata, küll toodab ettevõtlik pererahvas hüdroenergiast majapidamiseks vajalikku elektrienergiat. Kuskil sealsamas möllas omalajal ka August Sabbe.
    August Sabbe oli Eesti viimaseks metsavennaks peetav mees, kes langes Paidra ja Leevi küla lähedal arreteerimiskatsel, uputades end Võhandu jõkke. Tiksusin seal õige mitu tundi enne kui mu sõbrad tuttavad sealt kõik läbi läksid 😀

    Paidralt panin edasi otse Leevakule. Leevakul viskasin kiire pilgu korstnale kuhu on keegi sisse ladunud minu nimetähed 😀 😀 Leevaku korsten, mida naljatamisi ka maailma kõrgeimaks (kõrgus 50 m) saunakorstnaks kutsutakse, valmis 1923. aastal tellisevabriku tarbeks. Vabrik läks aga peagi pankrotti, sest kohalik tooraine oli tellise tootmiseks ebakvaliteetne. Pärast vabriku sulgemist ehitas kõrvalasuva elamu peremees korstna sisse puitmaterjalist sauna, kus käiakse siiani. Leevakult panin otse edasi Räpina. Seal käisin Puuriida pubis söömas. Muidu päris kobe söögikoht aga puhtus jättis seekord soovida. Laual vedeles telekapult mis ilmselt oleks pakkunud huvi arheoloogidele oma kultuurkihi paksuse poolest. No krt muidu kõik puhas, teenindus meeldiv ja söök ok aga siis vedeleb sul laual selline sitt… Ilmselt saamatu koristaja. Peale söömingut käisin vaatasin korra mis Räpina ületassimisel põnevat. Aga ei miskit põnevat.

    Läksin ära Võõpsu, parkisin auto võimalikult finiši lähedale, et pärast oleks paati vähe tassida. Käisin luusisin natuke ümbruses ringi ja tegin aega parajaks seni kuni mulle järgi tuldi. Tegin veel paar pilti, ühed oskasid ennast veel finišis kummuli keerata 😀 😀 aga pole hullu sealt võis juba paati kanda ka 😀 😀 Muidugi päris s.. teema, terve 100 kilsa oled kuivaks jäänud, kärestikel pole kummuli käinud ja siis siledal veel täitsa lõpus kastad ennast märjaks 😀 😀

  • Matkad looduses,  Nokitsemised,  Tripid

    Kuidas ma ökomökot proovisin.

    Ükspäev luusisin metsas ajaviiteks. Midagi erilist näha küll ei lootnud aga siiski õnnestus puht juhuslikult ühtteist näha. Metsaservas maiustasid kitsed heinaga. Olid üsna julged teised ja natuke isegi poseerisid enne kui võssa kadusid. Lonkisin omades mõtetes edasi kui järsku kuulsin raginat ja matsutamist 😀 😀 Krt kakalõikurist käis kohe jõnks läbi, näha polnud kedagi. Mõned sammud edasi astudes nägin suht lähedal võsas kahte põtra kuuseokstega maiustamas. Vahtisime mõnda aega tõtt üksteisega ja ma taandusin vaikselt. Edasi lonkides mõtlesin… mida krt nad neid kuuseoksi järasid kui heina on ka….

    Edasi lonkides meenus, et keegi kuskil tegi smuutit kuuseokastest. Egas midagi, haarasin paar oksa kaasa ja vutvut kodupoole. Kodus interneedum lahti ja uurima, mis värk nende okastega on. Tuli välja, et pidavat hullult vitamiine ja särki-värki sisaldama. Koukisin siis köögikombaini välja ja kuuseoksad sisse, tiba vett otsa ja tuld. Kurrrrja kuuselõhna terve tuba täis ja mõne hetke pärast oli roheline ollus valmis. Kurnasin jäägid välja ja proovisin kuda on…. Üllaülla täitsa joodav oli kuigi natuke vänge ja kerge vaiguse maitsega. Aga ei midagi ebameeldivat. Tuunisin seda rohelist ollust käepärase õunamahlaga…. Maitse kohe teine tera 😀 😀 iga lonksuga tundsid kuidas tervis tuleb. Kokkuvõtvalt päris joodav vitamiinipomm ja ilmselt teen seda kindlasti veel.

    Nüüd peab metsas kuuski hakkama põtradega jagama 😀 😀

  • Tripid

    Luusimas

    Seekord otsustasime sõpradega trippida teistmoodi 😀 Sügasime siit ühe jutiga lõunasse ja hakkasime sealt vaikselt tagasi tulema. Võtsime majutuse Kerepäälse turismitalus. Kui olime sisse kolinud läksime otse läbi metsa jala Härma müüri vaatama. Turnisime pool päeva mööda liivapaljandeid jne. Lõpuks sai kopp ette ja lonkisime Kerepäälsele tagasi.

    Kerepäälsel tutvusime taluga, lahke pererahvas näidati kõikvõimalikke koduloomi. Lõpuks tegime väikse sauna ja kobisime kotile.

    Järgmisel päeval kiire põige möödasõidul Vastseliina kiriku juurde ja edasi kohalikku poodi ja tanklasse. Kui autod tangitud ja söögivarud poest sebitud läks sõit edasi Vastseliina linnuse poole.


    Vastseliina linnuse juurest algab päris huvitav matkarada mille tahan ükskord läbi käia seltskonnaga. Linnus on oma ajaloo poolest üsna värvikas, väidetavalt oli see mitmeid aastaid mereröövlite koduks. Samuti on see olnud palverännakute kohaks. Kui linnus ka inspekteeritud ja läbi turnitud suundusime edasi Kalmetumäe ja Jõksi müüri poole.

    Jõksi müüri juures sai siis veel üle jõe rippsilla kaudu. Kahjuks mõni aasta hiljem viis kevadine tulvavesi selle minema. Väidetavalt olla müüri jalamil olevatesse koobastesse maetud Põhjasõja ajal inimesi… See küll vähe kahtlane sest koopad suure veega ligipääsmatud ja tegelikult üsna pisikesed. II MS ajal varjusid seal kohalikud sõja eest… see on juba reaalsem. Üle jõe asub Päevapööramise mägi, mida on kasutatud ilmselt aastasadu riituste läbiviimiseks pööripäevadel. Seal asub ka maausuliste jaoks oluline pudruplats. Tänasel päeval näitavad arheoloogilised uuringud, et ilmselt oli seal pronksiaja lõpus või rauaaja alguses linnus. Iseenesest on see päris huvitav ja tundub, et ka väega mägi. Siit edasi liikusime Piusa koobaste poole.

    Teel Piusa koobastesse hüppasime läbi ka Obinitsa surnuaialt. Vaatasime üle seto lauluema Taarka puhkepaiga, tegime tiiru ümber kohaliku kiriku ja edasi Piusa poole

    Piusal luusisime natuke mööda künkaid ja luurasime ka koobastes. Külastuskeskusest näeb paari koopajuppi raha eest. Aga mujal on neid koopaid seal nõrkemiseni mida saab ilma rahata vaadata, kuid omal vastutusel. Eks me siis vaatasime natuke omal vastutusel, sest see mis raha eest näidatakse on rohkem naljanumber kui koopad. Aimu mastaapsusest saab ikka natuke mujal 😀 😀 Kui koopad ka uudistatud ja jäädvustatud kimasime edasi kodu poole.

    Teel põikasime kiiruga veel Maanteemuuseumi. Veetsime seal tubli tunni, uudistasime tehnikat jne. Sealt kimasime kodupoole juba ilma märkimisväärsete peatusteta kuni Kassinurmeni välja.

    Kassinurmes vaatasime natuke ringi linnuses. Seda oli isegi natuke juurde ehitatud. Kahjuks tänaseks päevaks on seal kõik mädanenud ja varisemisohtlik. Vaatamata sellele, et seal on täitsa aktiivne selts olemas. J a paraku ei ole ainult kindlus käest ära lastud, vaid kogu kompleks vajaks korralikku värskendust..