-
Türgi tripi kolmas päev
Ziilu sünna… Väiksed õnnesoovid, lilled sai juba eile 😉 Naabrinaise plaan oli minna hommikust sööma ja sünnipäeva tähistama Chimerale. Mõeldud tehtud hüppasime autosse ja tuld, enne veel lipsati kontorist läbi ja jäeti veidi kommi-küpsist kolleegidele sünnipäeva puhul. Kohapeal otsisime mõnusa hubase koha aprikoosipuu all, tellisime väikse söögi ja tsill alaku 😀 😀 Tiksusime seal ikka oma paar tundi vist, oleks veelgi olnud aga Tiina pidi tööle minema. Huvitav on see kui Türki minnes arvestasin, et mul on ainult edasi-tagasi pilet ja öömaja. Kohapeal kolan ringi omalkäel ja kellelgi pole asja sellest mida näen, kus näen jne. Aga siiani on püütud mind ikka igal võimalusel vedada kõikvõimalikkesse kohtadesse ja näidata niipalju kui võimalik. See muidugi rõõmustab. Omalkäel nagu polegi väga saanud luusida ja eks ilma eeltööta poleks seal midagi tarka võibolla näinud ka. Igatahes Ziilu üritas mind vedida igalepoole ja mis mul sai selle vastu olla 😉
Kui kõhud täis ja aeg hakkas jalaga sinna tuhara piirkonda taguma kobisime autosse ka kimasime Kemeri poole tagasi. Väljas oli +34 😉 Tagasiteel helistati Tiinale ja öeldi, et Reet peab kell 18 kontoris olema miskipärast, kuigi peaks täitsa vaba päev olema 😀 😀
Viskasime Tiina tööle ja ise läksime linna laiama. Luusisime mööda poode otsisin omale kohad valmis kust koduminekuks miskit nänni osta 😀 Pikalt ei viitsinud kolada…. Mõtlesime, et lähme vaatame misasi see Yörük park on…
Mõeldud tehtud… lonkisime sadama taha ja seal künka otsas ta oligi. Tuli välja, et see miski vabaõhumuuseumi laadne toode… Pilet oli Türgi kohta üsna krõbe… 5 daala per face aga ega me ju veel teadnud mis seal on. Sissepääsu juurest viis tee künkast üles ja juba tervitasidki tulijaid rahvariides kujud. Olid ka mõned telgid kus siis oli kujudega imiteeritud eluolu nii nagu vanasti. Puude varjus jooksid ringi kuked – kanad ja loomulikult kitsed 😀 Ühes telgis oli ka väike resto turistide jaoks aga mnjah selle raha eest seal nüüd küll midagi vaadata ei olnud peale ilusa vaate rannale ja merele 😀 Sinna küll ei tasu minna kui just raha üle ei ole ja vaba aega sitaks käes.
Kobisime alla tagasi tegime tiiru promenaadil ümber poolsaare, jahutasin vähe oma valutavat jalga merevees ja lonkisime randa aega parajaks tegema. Kell 18 pidi ju töömesilane kontoris olema 😉 Teel tegin paar klõpsu apelsinipuust… pool õitseb teine pool valmib 😀 Ja nende kassidega on ikka kahtlane asi siin 😀 😀
Kell 18 siis kontoris…. väike ülla-ülla ootas tort ja lilled. Tort muidu täitsa maitsev aga minu jaoks jube harjumatult magus, nii nagu Türgis kõik koogid 😀 Suhkru peale pannakse suhkrut ja selle peale veel suhkrut 😀 😀 Iseenesest oli üritus sünnipäevalapsele muidugi tore üllatus ja ma nägin ära kuidas sealmail kontorisünnat tähistatakse 😉
Peale kontorisünnipäeva otsustasime Ziiluga siiski käia ära Chimeral vaatamas kuidas maast välja imbuv gaas põleb. Kogu see värgendus asub Yanartashi mäel, mida kohalikud kutsuvad Chimera keeleks. Legendi järgi olevat müstiline koletis Chimera elanud just Lüükias, Olympose mäel. Kui kreeka kangelane Bellerophontes ta Pegasuse abi kasutades hävitas, olevat Chimera keel jäänud maa peale ning nüüd sellel keelel põlevat igavene tuli. Vanasti olla neid tulesi kasutatud ka merel navigeerides meremärkidena. Jõudsime kohale kui hakkas hämarduma. Seal pidavat ka miski pilet olema aga ei tahtnud keegi meile piletit müüa, marssisime otsejoones üles välja. Seal oli nagu laulupidu rahvad söök jook kaasas ja tsill käis 😀 Igatahes väga äge vaatepilt oli ja seda kohta külastaks veelgi aga siis juba varustatuna hea-paremaga 😉 Sinna tehakse ka mingit jeebusafarit, jäi meelde, et Kemeris seda lausa pakuti tänaval 😉
Kui igavene tuli vaadatud hakkasime vaikselt treppidest alla kobima. Hea, et ei pannud plätusi vaid oma vanad kooserdamise kingad. Kõrguste vahe oli gepsu järgi ca 200 meetrit. Jalg tegi ikka üsna palju valu kurivaim…. Huvitav, et seal raja ääres olid nii mõnedki kivivaremed…. mis need küll olla võisid kunagi. Kaime vaikselt laskuda natuke kui järsku põõsas ilge sahin ja teele kargas miski eluk. Tõmbasin kohe valguse peale 😀 😀 kass kurivaim ajas rohutirtsu taga ja ei teinud meist väljagi 😀 😀 Tiksusime vaikselt allapoole, samal ajal tuli meile vastu ikka päris palju rahvast kes üles rühkisid. Allpool oli lausa terve grupp bussiga toodud. Lõpuks saime alla ja tiksusime vaikselt kodupoole. Krt üleval vennikesed grillisid vorsti see lõhn ajas meil ka kõhud tühjaks. Pidasime tee ääres miskis suva kohas kinni ja tellisime teed ja ühe pide kahe peale. Hea, et ainult 1 tellisime kahte poleks jõudnud ära süüa 😀 Miski vana, ilmselt selle koha omanik tuli küsima, et kas meie oleme selle AKAY kirjadega autoga. Ütles, et ta olevat Kemeris kunagi äri ajanud ja teab firmat hästi. Tegi meile sellepeale 2 teed välja. Hea koht oli söömiseks 😉 ja see pide oli täitsa söödav asi, soovitan teistelgi seda võimalusel proovida. Küsisin arvet eurtsides…. toodi lauda see oli 6€ andsin 20-se ettekandja tormas minema ja narukese aja pärast tuli tagasi murega, et kas ta tagasi võib anda liirides, eurtsi ei pidavat niipalju olema. Ütlesin, et olgu pealegi. Natsi aja pärast toodi raha tagasi…. lugesin üle…. hmmm s…ei saanud aru 😀 😀 Tõi mulle tagasi 145 kohalikku st kursi järgi arvestades tiba rohkem kui ma talle andsin 😀 😀 Nooh mis mul saab selle vastu olla kui söömise eest peale makstakse 😉 jätsin ettekandjale 5 kohalikku jotsiks 😀 ja sõitsime kodu ära. Kodus kotti nähes kohe jalalt murdusin, järjekordne põnev päev oli läbi saanud.
-
Rebala – Jägala
Kuna paar tuttavat polnud midagi kuulnudki Ülgase fosforiidikaevanduse käikudest siis sai korraldatud sõbra eestvedamisel väike tripp. Kõigepealt ikka väike peatus lahtise kaevanduse juures millest saaks tänapäeval hea tahtmise juures teha põneva veeatraktsiooni või sportlastele aerutamiskanali. Vesi nendes sees ju aastaringi. Rebala on iseenesest huvitav, et seal on elu olnud juba ca 5000 aastat, kalmeid ja kõike muud on seal ikka nõrkemiseni. Tunnen kaasa muidugi nendele inimestele kes selles “sinises” alas elavad, isegi lagunenud asjad tuleb säilitada läbi ussi m… Aga see selleks Viskasime kiire pilgu ka mõnele kalmele. Seal luusides tuleb eriti ettevaatlik olla, kivikalmed on ideaalsed pesitsuskohad rästikutele. Neid näeb seal ikka palju ja igas värvitoonis. Seekordki jäi silma neid kalmetel õige mitmeid. Edasi liikusime Ülgasele
Kuidas Ülgasele kaevandus sai… Väidetavalt Tartu ülikooli professor Carl Schmidt juhtis 1861. aastal tähelepanu oobolusfosforiidile kui fosforväetiste võimalikule toorainele ja selle kergele rikastatavusele sõelumisel. 1920. aastal asutati AS Eesti Vosvoriit ja alustati uuringuid Tallinna lähedal Iru küla juures. Piiritleti Ülgase maardla ja 1924. aastal alustas seal tööd esimene kaevandus ja rikastusvabrik. Fosforiidijahu rikastati Ülgasel püstitatud vabrikus ja väetist veeti välja Koljuotsa neemele rajatud sadamast. Toodeti kuni 4000 tonni aastas. Nagu selgus, lahustus taimekasvu vähesel määral soodustav fosforiidijahu vaid happelises mullas. Ülgase kaevandus ja rikastusvabrik töötasid kuni vabriku mahapõlemiseni 1938. aastal. Uus kaevandus ja vabrik asutati Maardu mõisas juba 1940. aastal. Seal toodeti fosforiiti kuni 1991. aastani, mil Eestis fosforiidi kaevandamine lõpetati. Võtsime siis taskulambid välja ja asusime uurima koopaid. Osad käigud on läbitavad kuiva jalaga, osad nõuavad kummikute olemasolu kui just jalgu märjaks ei taha teha 😀 Väidetavalt peaks seal käike olema 7 kilomeetrit, mina isiklikult olen läbi käinud vast paar kiltsa. Koobaste kaugemates osades talvituvad nahkhiired, meie sinna ei roninud. Nahkhiiri nägi lendlemas ka siinsamas suht koopasuu juures. Ühe käigu põrandal oli ilmselt rebase sitt kasvatanud omale selga vahva kasuka 😀 😀 Tegelikult on need koopad uudistamiseks päris põnevad ja seal on mitu korrust ja sissepääsu. Kui nüüd mõnel lugejal tekkis asja vastu huvi siis võin korraldada sinna väikse ekskursiooni 😉
Kui koopad uuritud käisime vaatasime põgusalt ka veerohket Jägala juga
Miskil hetkel tuli sinna viuh seltskond rafti ja muude ujuvvahenditega. Karati peale ja pandi allavoolu minema. Ma muidugi mõtlesin, et süstamehed tulevad ülevalt alla aga ei.. Kusjuures korra olen näinud puht juhuslikult seal luusides kuidas miski vana tuli süstaga mööda jõge ja pani viuh kosest alla ja lasi rahulikult edasi nagu poleks koske olnudki 😀 😀
-
Viikingiteküla vol.3
Ükspäev läksin lihtsalt möödaminnes Viikingitekülla kohvi jooma. Tegin väikse tiiru õues aga ega ilma salasilma jälgimiseta saa seal midagi teha 😀 Kass luuras kuuse alt mind aga võibolla passis kala tiigis 😀 😀 Vett oli tiigis nii palju, et ujutas tee üle. Aga noh mööda kive hüpates sai ikka kuiva jalaga üle.
Olin vaevu jõudnud mööda kive hüpates teisele poole kui selja taga kostus vähe kurjustamist. Algul mõtlesin, et keegi minu kallal kurjustab aga kus sa seda.. Ei tea kust oli järsku ilmunud salk viikingeid kes ei jaganud midagi omavahel ära ja läks tapluseks. Kui nad olid vähe tapelnud ja mõne venna ka maha löönud mindi rahulikult edasi nagu poleks midagi juhtunudki 😀 😀
-
Virumaal läänest itta
Liikusid kuuldused, et Sagadis on jahitrofeede näitus. Egas midagi tegime plaani valmis ja sügasime sõpradega seda vaatama. Mnjaaa näitus oli muljetavaldav, vahtisime kõik suud lahti neid trofeesid. Krt kus seal oli hullult sarvi, mul oleks olnud neid kohe vaja seibideks saagida 😀 😀 Seltsilised uurisid muuseumipoes usinalt korve, tahtsid vist korvi saada 😀 😀 Seletasin siis neile, et oot varuge nüüd kannatust, lääme Avinurme seal saate kõik korvi 😀 😀
Peale trofeede uurimist läksime kolasime veidi ka mõisas. Oli teine üsna edev ja kunagine omanik oli vist kõva jahimees. Päris ägedat mööblit oli sarvedest tehtud. Käisime seal ka suud ammuli ringi ja vaatasime seda ilu. Seda soovitan teistelgi vaadata kui sinnakanti satute.
Peale Sagadil luusimist olid kõhud tühjaks läinud ja kuigi algselt oli plaan õhtuks ennast koju tagasi vedada läks järjekordselt lappama 😀 Läksime Altja kõrtsi uurima kas süüa antakse. Tuli välja, et saab küll ja suht mõistliku hinnaga. Tellisime head-paremat ja vitsutasime kõhud täis. Kui kõhud täis tegime põgusa kõrvalpõike Vihula mõisa juurde. Elegantne 16. sajandist pärit mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta – nii puhkuseks, tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike ürituste läbiviimiseks. Erinevad mõisahooned on hoolikalt renoveeritud nii, et säiliks nende ajalooline olemus. Kitsad järsud trepid, vanad originaalsed laudpõrandad ja paksud paekiviseinad on saanud endale uue funktsiooni ning hoonete sisemus on varustatud kõikide kaasaegsete mugavustega. Eelkõige paelub Vihula mõis oma õhustikuga ja piltilusa asukohaga. Aeglase vooluga Mustoja jõgi lookleb ümber suursuguste vanade puude ja mahlaka rohelusega mõisapargi, misjärel laieneb vesiroosidega kaetud, väikeste saarekeste ja romantiliste kaarsildadega tiigiks. Kõige kaugemas tiigisopis on vana vesiveski ja tamm, kus avaneb maaliline vaatepilt tiigilt peegelduvale mõisakompleksile, taustaks lakkamatu veskitammi veekohin…
Kuna juba läks lappama nagunii siis ei viitsinud enam pimedas tagasi sõitma hakata, vaid sebisime öömaja ühe tuttava juures. Ja ega siis hommikul ei saanud ju ka hakata kohe kodu sõitma. Vaja oli ikka ju Valaste juga üle vaadata. Õnneks oli vähe külma olnud ja külmataat seal pisut vigurit teinud. Sai paar päris head pilti.
Ja kuna meie patused kehad juba sealkandis olid siis tuli ikka ka kloostrist läbi käia 😀 Mõeldud tehtud… ja juba kimasimegi Kuremäele 😀 Luusisime vähe surnuaial ja kloostris ringi. Seal on mind alati hämmastanud mismoodi need maakerasuurused puukuhjad kokku laotakse. See selleks aga kuidas nad puud sealt pärast kätte saavad nii, et kaela ei varise 😀 😀 Vot nüüd kui klooster ka uuritud vedasime ennast kodupoole.
-
Türgi blogi. Kassid
Kassidega on siin mingi värk. Päriselt pole veel aru saanud, mis värk on, aga kasse on igal pool. Käivad ülbelt ringi nii uhketes hotellides kui muudes mõnusates kohtades. Natuke palju on neid hulkuvateks kassideks nimetada, pigem on nad sellised vabakäigu-kassid 😀 No ja tänaval hulkumas näeb neid ka kõige vähem. Pigem siis juba Hiltoni terrassil või tugitoolis. Kassid igatahes juba oskavad elust mõnu tunda.
-
Bulgaaria vol.5 Albena – Balchik
Mõne aja pärast peale pardale astumist hakkaski paistma Balchik. Siin oli isegi lisaks väiksele reisisadamale kaubasadam. Merevaade linnale oli päris äge, kui näiteks Albena on orus siis Balchik on mäenõlval. Iseenesest peaks see asum olema asustatud ca kuuendal sajandil enne meie aega ja kandis veini ja rõõmujumala auks nime Dionisiopolis. Väidetavalt oli see kohake kõva kaubakeskus sest seal löödi isegi oma raha. Meie aja alguses sai linnakesest Rooma impeeriumi osa. Mingil ajal pühkis maavärin linnakese minema aga ehitati uuesti üles. Keskajal oli linnake Bulgaaria impeeriumi regionaalkeskuseks. 14 sajandi lõpul vallutasid linna osmanid ja 16 sajandi lõpuks anti linnakesele nimi. Osmanitelt löödi linn uuesti üle 1878 aastal. 20-nda sajandi alguse teises Balkani sõjas annekteeriti linn taaskord aga seekord mitte pikalt, juba 1940 oli tagasi Bulgaaria rüpes. Väidetavalt oli 20 sajandi alguses Balchikus Balkani poolsaare suurim tehas mille kaudu saadeti välja ulmelistes kogustes vilja.
Lonkisime väheke linnas, päris põnev oli. Pisikesed tänavad, ilusad aiad. Hobuvanker tänaval üsna tavaline nähtus. Seal on päris korralik ajaloomuuseum aga kahjuks sinna aega minna ei olnud. See jäi teiseks korraks.
Kolasime vähe ka kohalikul pisikesel tänavaturul. Miski kahurijunn oli ka keset tänavat aga selle mälestusmärgi teemale ei saanudki väga pihta. Kuna aeg hakkas juba vaikselt tuhara piirkonda taguma siis otsustasime veel enne laevale minekut kohvikus süüa. Valisime ühe kaldapealse kohviku, see oli vee kohal vaiade otsas ja oli äge sellepoolest, et kes soovis sai võtta õnge ja laua taga istudes üle ääre kala püüda. Kättesaadud kalaga oli mitu varianti, kas lasid lahti, võtsid koju kaasa või lasid väikse raha eest omale kohapeal valmistada. Nii mõnigi turist proovis seda võimalust kohvikus kala püüda 😀 😀 Mõne aja pärast kobisimegi laevale ja sõitsime tagasi Albenasse.
-
Bulgaaria vol.4 Albena
Ja jõudsimegi Albenasse. Albenat peetakse üheks modernseimaks kuurordiks kogu Bulgaarias. Albenal on “sinise lipu” sertifikaat, mis kinnitab, et rannaala on kenasti hooldatud ning meri puhas. Kõige põhjapoolsemas osas paikneb unikaalne liaanide reservaat, mis hoiab Albenas õhu eriliselt puhta ja värskena. Kuurort sobib ideaalselt perepuhkuseks ning ka spordisõpradele, rahulikuks puhkuseks ning ööelu nautlejatele. Albenas on Bulgaaria kõige laiemad rannad. 200 – 300 m laiune rannariba meelitab puhkajaid oma kuldse puhta liivaga. Rannad Albenas ei pidavat olema kunagi ülerahvastatud. Päris huvitav teema, kogu keskus on aiaga piiratud, väravast sisse saad autoga ainult siis kui on broneering. Iseenesest on see Albena nagu riik riigis, aia sees on kõik eluks vajalik olemas. Oma haigla, polikliinik, politsei, spordiväljakud jne jne. Majutus on alates kämpingust kuni 5* hotellini välja. Isegi toidupoed on tsooniti, seal kus kämpingud on selline meie mõistes külapood esmatarbekaubaga, hotellide vahel on vähe edevam pood nii umbes Maxima laadne 😀 😀 Hotellide juures on ka basseinid ja päevitustoolid. Rannas on rannaäärsetel hotellidel oma rivi päevitustoole jne aga keegi ära ei aja kui seal kuskil vedeled. Meie hotell oli 3* siin piltidel näha kah milline välja nägi. Tegin oma toaesisest ka pildi 😀 😀 täitsa ok oli toas kont, ukse ees toolid-laud, pesukuivatusrest. Õnneks paistis meie poolel päike alles õhtupoolikul nii alates 7 muidu oleks täitsa p… 4 päeva mis ma seal elasin oli stabiilselt varjus +35. Ma hoidsin kondiga toas +18 kraadi sai vähemalt normaalselt magada 😀 😀
Kui hotelli sisse kolitud läksin luusisin vähe territooriumil ringi. Turistidele oli ikka kõikvõimalikke nännipoode ja atraktsioone iga sammul ja ega lastelgi seal igavleda ei tule. Sõita saab territooriumil väikse raha eest kõikvõimalike riistapuudega. Territoorium iseenesest päris suur ja kinnine, seda ainult nö. maa poolt, aga mere äärest promenaad täitsa vaba tule ja mine millal tahad. Selleks päevaks aitas kolamisest. Käisin uurisin kus süüa saab, meie hotelli söökla oli 3 hotelli peale üks. Söökla ees oli isegi suur grill ja miski eluk oli vardas parajasti 😀 Nokkisin vähe puuvilju ja kobisin ära kotile. Järgnevad päevad panustasin ümbruskonnas luusimisele ja ei kahetse sugugi, nägi nii mõndagi põnevat mida turist muidu ei näe.
Järgmisel hommikul kobisin kõigepealt sööma. Valik oli päris hea ja paar kokka uhasid laivis kokata. Said lasta näiteks muna kas vähem või rohkem praadida jne. Kala oli ka igas asendis, küpsetatud, praetud, hautatud. Pidavat olema kohalik Musta mere kala. Peale hommikusööki haarasin toast fotoka ja otsustasin vaadata mis aia taga on. Kõigepealt läbi pargi randa ja sealt vasakule 😉 Aia nurgas vastu merd oli purjeka kujuline kohvik, muud peale välimuse erilist ei olnudki. Menüü nagu teisteski kohvikutes. Rannas vedeles hullult teokarpe ja hulpis millimallikaid. Need olid seal ikka päris pirakad nagu pildilt näha. Lonkisin mingit treppi mööda üles mäe otsa, sealt oli päris hea vaade ümbrusele. Isegi väike pink oli jala puhkamiseks 😀 😀
Huvitaval kombel oli seal mäe jalamil ja ka otsas nii mõnigi kohvik või baar olnud kunagi aga nüüdseks seisid kasutult ja rohtu kasvanuna. Mäe otsast oli muidugi päris äge vaade Albenale. Ploomid kasvasid nagu meil sirelid iga aia ääres ja söö niipalju kui jaksad. Aga kusjuures ploomid olid ikka väga maitsvad, eks ma ikka maiustasin nendega seal igal võimalusel. Tasuta ju 😀 samasugused olid poes ja turul saada päris kalli raha eest. Ah jaa meres oli päris palju võrke näha aga päris huvitav süsteem, see oli tõmmatud umbes meetri sügavusele toigaste vahele. Kui vasakpoolne nõlv uuritud kobisin alla tagasi ja läksin teisele poole nõlvale luusima.
Teisel nõlval oli selline eramajade rajoon ja ka miski kohalik turg. Miski vennike oli omale ehitanud linnuse taolise maja. Ei saanudki aru kas see tänapäevane ehitis või tõesti vennike oli ära kasutanud vana linnuse osa. Siit nõlvalt oli vaat, et isegi parem vaade alla orule. Kui siinpool ka vähe kolatud lonkisin alla tagasi. Kolistasin veel vähe territooriumil, isegi mõned tsirkuse loomad olid õues, tavaliselt nad olid peidus kuskil varju all. Käisin sõin väikse lõuna ja mõtlesin mida õhtupoolikuga teha. Ja nagu Rumeenias nii ka siin oli paar rahvusvahelist üritust mille algusaeg välja kuulutatud aga no ei hakanud õigel, ajal ikka miski 3-4 tundi venitati kummi ära algusega korraldajate poolt. Ja kusjuures eriti värdjalik on see, et kõik kohal ja ootavad. Korraldajad ka kohal ja tiksuvad niisama veini libistades aga üritusega alustada ei viitsi. Kõige pikemalt venis algus pea 6 tundi 🙁 🙁
Õhtupoolikul lonkisin mööda promenaadi Baltsiku pooli. Sinnani välja oli ilmselt kunagi olnud korralik promenaad aga nüüd osaliselt lagunenud. Loodus oli põnev, igalpool sibasid kõikvõimalikud sisalikud. Raagritsikaid kah kõik kohad täis. Meil siin ostetakse neid poest kalli raha eest koduloomaks aga seal vedelevad vabalt looduses 😀 😀 Ilm oli hullult palav ja vahepeal istusin mõne kivi otsas jalgupidi vees. Mõned millimallikad hõljusid ringi ja mis oli äge, et hullult oli pisikesi krabisi. Need toimetasid omi asju aga nagu nägid liikumist kadusid viuh kivide alla. Istusin vaikselt jalad vees siis vennikesed piilusid kivide alt mis toimub ja kui ei liigutanud ronisid välja uurima mis toimub. Päris äge oli vaadata kuidas pisikesed krabid mööda sääri ringi ronivad ja otsivad miskit. Jalutasin mööda promenaadi niikaua kui Baltsik paistma hakkas siis läksin tagasi kuna õhtu hakkas kätte jõudma. Umbes ca 5-6 kiltsa oli see promenaad pikk. Tagasi jõudes käisin söömas miskis suva hotellis ja siis kotile.
Järgmisel hommikul nagu ikka väike hommikusöök. Krt kummaline, et Must meri on kala täis aga hotellides pakutakse ikka ainult ühte kala kümnel erineval moel. See kala on suht maitsetu, ilmselt sellepärast turistidele pakutaksegi, kohalikud söövad paremat kala 😉 Täna plaanisime natuke merel luusida ja laevaga Baltsikusse sõita. Lonkisime randa seal süsteem selline, et laev tuleb suht randa ja siis kaldalt viiakse kaatritega laevale. Edasi tegime väikse tiiru merel lootuses näha delfiine lähedalt aga kahjuks seekord neid lähedalt näha ei õnnestunud. Nii umbes 100 meetri kaugusel nägime küll korra neid veest välja hüppamas ja see oli ka kogu lugu. Edasi suundusime Baltsiku sadamasse. Aga sellest kirjutan eraldi. Õhtul tagasi jõudes luusisime veel Albena sealses servas kus on kämpingud ja siis käisime vaatasime millises hotellis mis menüü on. Võõras hotellis tasuta süüa oli küll probleemne kuna igal hotellil olid oma käepaelad ja kindlad söögikohad nende käepaeltega. Aga panid miski pikema varrukaga särgi, tegid tähtsa näo ja läksid sõid suva hotellis siis kui seal suurem söögiaeg oli. Muul ajal oli keerukam tasuta süüa, sest siis vaadati uksel käepaelu 😀 😀