-
Lihula – Kurese – Soontagana
Vaatasime üle Lihula muuseumi, päris lahe naiste pesu näitus oli 😉 ja mitte ainult. Muuseum ise asub mõisas mis nagu ikka vahel kipub olema asub linnuse servas. Lihula mõisa ja linnuse ajaloost ei hakka siin pikemalt kirjutama, see on üksipulgi lahti kirjutatud siin.
Kui Lihula muuseum uuritud viskasime pilgu peale Mihkli kirikule. Mihkli kirik olla ehitatud Soontagana muinaskihelkonda 13 sajandil ja on seega kogu Lääne – Eesti vanimaid ja omapärasemaid. Mihkli kirik on sarnane Saare – Lääne piiskopkonna kirikute põhiolemusele – ühelöövilise kahe võlviga pikihoonega liitub idas veidi kitsam kooriruum. Praegune kellatorn ehitati kirikule ilmselt 18 sajandil. Umbes samal ajal müüriti kinni ka kiriku põrandaalused hauakambrid. Väidetavalt olla Läti Henrik olnud siin esimeseks preestriks. Kirikuaias on ka 2011 aastal avatud mälestuskivi “Hirmus Antsule”. Ants on ilmselt siinkandi kõige legendaarsem metsavend.
Kui juba siinkandis siis tuleb üle vaadata ka üks kohalikke müstilisemaid külasid Kurese. Siin ikka on mida vaadata kui vähegi viitsid jalutada mööda kunagisi tänavaid. Veidi pikemalt Kuresest saab lugeda siit.
Ja ega saa käimata jätta ka Kureselt linnulennu kaugusel oleval Soontagana linnamäel. Linnus asus kunagi iseenesest soosaarel. Tänapäeval saab sinna kuiva jalaga. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. 1226 aastal toimunud viimaste ristimistega muudeti ka see paik saksa ristirüütlitele alistunuks.
-
Hellenurme – Tarvastu – Lõhavere – Lahmuse. Mõisad ja linnused
Sai põgusalt luusitud mööda mõisaid ja linnuseid. Kõigepealt piilusime Hellenurme mõisa ümbrust. Seda mõisa olla mainitud juba 1328 Helvenorme nime all. Samas ei tea kas see tõsi on, teiste allikate põhjal mainiti mõisa alles 1641 ja peale Põhjasõda kuulus see Wrangellidele. 1850 – 1919 kuulus mõis von Middendorffidele. Peale II MS oli mõisas lastekodu kuni aastani 1993, peale seda on siin olnud hooldekodu ja lasteaed. Siinsamas paisjärve kaldal on ka vesiveski mis muideks tänapäevani töökorras. Aga samas villaveskist on ainult varemed järgi.
Järgmine põgus peatus Rõngu mõisapargis. Kahjuks mõisast midagi säilinud ei ole peale vaevumärgatava vundamendi. Samas on siin säilinud veidi kunagise linnuse müüri. Sellest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, kellel huvi saab seda lugeda siit. Järgmine peatus kuskil Tarvastu linnuse tagahoovis 😀 😀 Tarvastu linnus olla olnud ka foogti residents. See linnus oli omal ajal ikka ilmselt üsna suur arvestades seda küngast mille otsas see on. Linnuse lähedale Tarvastu jõele ehitati vesiveski, mis jõge paisutades täitis linnust ümbritsevad vallikraavid veega. Veski kaitseks ehitati eenduv kaitsetorn. Linnus sai tugevaid purustusi Liivi sõjas kui ka Rootsi – Poola sõdades, muutudes seejärel varemeiks. Ja praegu tunnevad varemetes ennast väga hästi lambad 😉
Eks ikka Lempsi pesa tuleb ka üle vaadata kui juba sealkandis tuiata. Lõhavere linnust peetakse Eesti muinasvanema Lembitu linnuseks ja ju ta see ikka on ka. Väidetavalt on Lõhavere linnamägi enim uuritud linnamägi Eestis. Läti Henrik mainib oma purjus peaga kirjutatud kroonikas Sakala vanema Lembitu linnust “Castrum Leole” nime all. Lembitu, langes 21 septembril 1217 Madisepäeva lahingus. Seda lahingupaika oleme pingsalt otsinud kuid kahjuks on see jätkuvalt leidmata.
Viimaseks vaatamisväärsuseks enne kodupoole kimamist jäi Lahmuse mõis, selle olevat asutanud poolakas Alexander Trojanowski. 1594 aastal läks mõis Poola juurtega Wilhelm Bockile. W. Bockist sai alguse aadlisuguvõsa, mis jäi ka hiljem seotuks peamiselt Karksi ja Viljandi ümbrusega. Praegune mõisasüda ehitati Krüdeneride ajal. Mõis läks nende valdusesse, kui Christine Gerttude Bock abiellus 1758 Pärnumaalt pärit Friedrich von Krüdeneriga. 1851 ostis mõisa 40 000 hõberubla eest Ludvig Ratlef. Ludvig Ratlefi tütar Theophane (Fanny) abiellus 1858 Heinrich Ludvig Valentin v Bockiga ja nii jõudis mõis jälle Bockide suguvõsa kätte. Alates 1926 aastast asub mõisas kool mis muudeti 1962 aastast erikooliks.
-
Liivi sõja monument
Sai lõpuks üle vaadatud veel üks omamoodi monument. Seda peetakse Venemaa ühe suurema mõrtsuka Ivan Julma kuulsaima timuka Maljuta Skuratovi mälestusmärgiks. Ilmselt see siiski nii ei ole, mis siis, et Skuratov Liivi sõjas 1573 aastal teiste Paide kindlust rünnanud Vene sõdurite seas mättasse löödi.
Iseenesest huvitav on see fakt, et mälestusmärki ei püstitanud mitte venelased, vaid ca 300 aastat hiljem hoopis Mäo mõisnik Olaf von Stackelberg Paide kindluse vallutamisel hukkunud Vene sõdurite mälestuseks. Huvitav muidugi mis seos oli tol ajal Stackelbergil venelastega, et nii hirmsasti sügeles monumendi ehituse osas. Tänapäeval pole seal eriti vaadata midagi peale künka otsas oleva obeliski. Hiljuti on siin maha võetud võsa, et üldse midagi välja paistaks. Mitte miski ei viita, et see üldse oleks Liivi sõja monument. Obeliskile on raiutud ainult aastaarv 1886, mis on ilmselt ehitusaasta.
Väike droonivideo ka
-
Jõgeva kandis
Asjatasin veidi Jõgeva kandis ja ega siis saa jätta üle vaatamata kohalikud vaatamisväärsused. Kõigepealt viskasime pilvepiirilt pilgu peale Torma kabelile ja kirikule. Kabel ise on suht hiline ehitis, ehitati see 1889 aastal. Suuruse poolest võiks öelda, et tegu kobeda maakirikuga. Siinsamas kabelist ja kalmistust mitte kaugel asub kirik. Kiriku tornis on korraga nii kukk kui rist, huvitav miks see küll nii on. Liivimaal oli ju enamjaolt kombeks ainult kukk, aga siin miski hübriid. Kirikust pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, see kirjas juba siin. Muideks Torma kiriku tornis on filmitud “Kevade” Arno ja Lible jutuajamine. Kahjuks niipalju kui ma siinkandis luusinud olen pole kordagi veel õnnestunud sisse saada ei kirikusse ega kabelisse.
Viskasime pilgu peale ka lumisele Laiuse linnusele. Millal linnus täpselt rajati krt seda teab, räägitakse nii 14 kui 15 sajandist. Linnus oli omal ajal strateegiliselt väga hea koha peal, siitkaudu sai Virumaale ja Venemaale, seega omas linnus kontrolli teeliikluse üle. Linnus ise on päris huvitava ajalooga, see on olnud nii ordu, venelaste, poolakate kui ka rootslaste käes. Linnus purustati lõplikult Põhjasõja ajal.
Väike video ka
Vaatasime üle ka Kuremaa mõisa. Selle mõisa esimene omanik olevat olnud Wrangell, Liivi sõja ajal läks mõis poolakate valdusesse. 1598 ostis Wrangelli poeg Fabian mõisa tagasi. 17 sajandi keskel pärisid mõisa naisliini mööda Ungern-Sternbergid ja ega nemadki polnud viimased omanikud. Viimased omanikud olid Oettingenid. Tänapäeval on siin väike spa ja majutus. Kahjuks seekord sisse ei saanud kuna oli broneeritud ürituseks. Viskasime kiire pilgu ka mõisa tuulikule. See ehitati 19 sajandil ja avati uuesti renoveerituna 2009. Seal on nüüd kaminaga peosaal ja paar väikest näitust. Tuulikut saab üritusteks välja üürida.
Kiire sissepõige ka Jõgevale. Kinnitasime keha kohalikus hiinakas ja vutvut kodupoole. Kusjuures selles hiinakas saab päris mõistliku hinna eest korralikult süüa ja menüü on valikutest paks nagu maaleht 😉 Jõgeval on veel väga äss muuseum. Nii, et Jõgeva kandis on vaadata küll ja küll.
-
Järvamaa muuseum
Mõnda aega tagasi sai asjatatud Põltsamaal, nüüd järg Paide käes. Paides asjatades oli vaja vähe aega parajaks teha, mida sa ikka viletsa ilmaga muud teed kui tutvud kohalike muuseumidega. Vallitornis juba miljon korda käinud seega jäi üle maakonnamuuseum. Huvitav, et kõiketeadev Google ei tea seda, et muuseum asub juba ammu uuel aadressil. Uus asukoht on väga heas kohas keskväljaku ja linnuse vahel. Muuseum on kahel korrusel ja läbi mitme maja. Mida kõike siin muuseumis ei ole, isegi täislaks toimiv sepikoda on olemas.
See muuseum on esimene maakonnamuuseum kus on väljapanekus väga arvestatav kogus hõbeaardeid. Tavaliselt kiputakse need isegi suurtes muuseumides ära peitma arhiivide sügavusse, et inimesed jumala eest peale hargi ja kapa muid päris asju ei näeks.
Teisel korrusel näeb veidi rahvariideid ja muud staffi. Siin jäi kohe silma paar väga lahedat lahendust mis võiksid olla teistelegi muuseumidele eeskujuks. Esiteks on valgustus anduritega, eksponaatidele lähenedes hakkab valgustus põlema. ilmselt on sellega päris arvestatav elektri kokkuhoid. Teiseks on lahedalt ära kasutatud kummut. Sahtlites on erinevad leiud ja sahtlis on ilusti valgustatud. Väga hea lahendus kasutada ära muidu mõttetud tühjad sahtlid esemete eksponeerimiseks. terve üks ruum on siin pühendatud nukumajadele, päris ägedad teised, nagu päris 😉
On olemas veel haigla laadne näitus, apteek ja ravimtaimede nurk. Isegi limonaadimasin on olemas 😉 Ja mis on selle muuseumi juures veel lahe, et siit on võimalik osta kõikvõimalikku käsitööd ja mitte piletikassast, vaid näiteks salvid on apteegis jne. Igatahes kokkuvõtvalt väga tsill muuseum millest võiks teisedki muuseumid eeskuju võtta. Sealkandis luusides soovitan kindlasti külastada. Ettetellimisel saab siin osaleda ka erinevates põnevates töötubades ja nende valik on siin päris suur.
Muuseumis kulus õige mitu tundi ja kõht jõudis tühjaks minna. Muidugi vaatasin üle ka kohaliku kuuse, see igatahes kordades ilusam kui Tallinna põõsas. Siinsamas keskväljaku servas on ka kohalik kirik, muidu kirik nagu kirik ikka aga üks kiiks on 😉 Kella seierid ja sihverplaat on valgustatud, sellist asja näeb vähestel kirikutel. Siitsamast keskväljaku servast valisin esimese ettejuhtuva söögikoha kehakinnituseks. Väikese koha kohta olid toidud maitsvad ja isegi toidu kujundusega viitsitakse seal vaeva näha. Portsud päris suured, nii, et kehvema isuga vennikestel soovitan pool praadi võtta 😉 Igatahes kohviku nimi “Uskumatu” väärib oma nime. Kui kõht täis piilusime linna pilvepiirilt
Linnusetornistki sai väike jäädvustus pilvepiirilt genereeritud 😉
-
Põltsamaal toimetamas
Kui muidu satud Põltsamaa lossi kui külastaja siis vahel satume sinna ka tööle ja mitte kalmistule, aga just nimelt lossi 😉 Eks tuli kohe ära kasutada võimalust uurida lossi pilvepiirilt. Väga kõrgelt piiluda ei saanud, pilved olid üllatavalt madalal, aga lossi kunagisest suurusest saab aimu küll. Ja varsti saab lossi ümbritsev tiikide ja vallikraavi süsteem vana varemetes silla asemele uue korraliku silla 😉
Üks väike video pilvepiirilt, rohkem videoid siin
Vaatasime üle mida on uut vahepeal tekkinud lossihoovi. Väga lahe fotosein oli tehtud keset hoovi ja jõuluajale kohaselt oli jõuluvana ka siia kolinud. Isegi vastuvõtuajad olid ukse kõrval kirjas 😉 Tegime väikse tiiru muuseumis, pikemalt sellest ei hakka kirjutama. Varasemalt sellest blogis juttu küll. Huvitav, et seoses lumega ei lubatud vaatetorni, lumelükkajat ei pidavat olema 😀 😀 Aga ka seal on varasemalt käidud.
Tahtsime lossis keha ka kinnitada aga kahjuks oli sealne resto broneeritud. Küsisime kus kohalikud töömehed söömas käivad. Huvitav, et siin on keset küla söögikohti küll ja küll aga meile soovitati Puhu risti söögimaja. Kobisime siis sinna ja ütlen ausalt ei pidanud pettuma. Menüüs toiduvalik on nii pikk, et lõpp ei paista, portsud suured ja toit maitsev. Ja muideks salati, prae, magustoidu ja kohvi sai kätte alla kümpsu 😉 Vaatasime üle ka kohaliku poe. Pisikese poe kohta väga suur valik. Ja pole kuskil mujal poes näinud, et kraanist saab lasta auto klaasipesuvedelikku kannu, väga tsill lahendus.
-
Lüganuse ja Kuremäe
Lüganusel asju ajades kasutasime ära ka võimaluse kohalik kirik üle vaadata. Niikaua kui töömehed kohale jõudsid saime veidi ringi luusida kirikuaias, üle vaadata vanade kabelite varemed jne. Lüganuse kirik oli ilmselt omalajal kindluskirik. Iseenesest ju vägagi sobilik neem vikuaegseks linnuseks või hilisemaks kindluskirikuks ja ilmselt oli kuskil siinsamas ka sadamakoht. Lõpuks jõudsid töömehed kohale ja hakkasid Masingu mälestusmärgi paigaldamiseks vundamendiauku kaevama. Kurja kus siit augu pinnasest tuli prahti välja 😀 😀 Kui auk valmis ja tuvastatud, et midagi väärtuslikku see täitepinnas ei sisalda läksime piilusime kirikusse.
Lüganuse kirik on üsna värskelt renoveeritud. Millal kirik ehitati jumal seda teab aga kiriku kroonika ütleb, et aastal 1260 oli kogudus juba kindlasti olemas. Kirik ise on omamoodi ehitusstiiliga, näiteks alt kandiline ja ülevalt ümar kirikutorn. Sarnane ülesehitus oli ka Harju – Risti kirikutornil, aga seal lagunes pool torni ära ja nii jäigi tänapäevani. Lüganuse kiriku näol on tegemist ainukese Eestis säilinud ümartorniga kihelkonnakirikuga.
Siin on veel üks põnev lugu, kirikutorni hilisema ehitusega on seotud tervel Vana – Liivimaal unikaalne detail, mis kaunistab kiriku lääneviilu. See on krohvile lõigatud ja punasega maalitud suur süvendrist, millele lisandub minuskeltähtedes kiri ELPGOTUN. Kuna teksti algus ja lõpp jäävad hilisema tornimüüri varju, oletatakse, et algusest on puudu H ja lõpust S või D. Teisisõnu, tekst võis olla alamsaksa keelne Help Got uns (Aidaku meid Jumal) või siis Help Got und Maria (Aidaku meid Jumal ja Maria). Väga korralik ja ammendav ajalookäsitlus kirikust on siin. Igatahes on see kirik külastust väärt.
Kui Juba sealkandis siis vaatasime kiirelt üle ka Kuremäe kloostri. Kõigepealt muidugi vaatasime seal üle püha allika. Huvitaval kombel oli see kuiv aga ega see seal ainus koht pole 😉 Kümblushoonest veidi edasi on veel üks allikas kust vett saab. Seal ilusti ämbrid ja värgid olemas. Muidugi kümbluskohast allavoolu on kindlasti väga mõistlik püha vett võtta 😉
Parkla servas olev “poevalvurite” hauaplats on vahepeal uue ilme saanud. Kui paar aastat tagasi siin käisin siis olid ainult hauakivid aga nüüd on piire tehtud platsile. Siinsamas üle tee on kohe kohalik kalmistu, püha tamm ja kabel. Mis vanast kabelist järgi on ei tea, sellele on uus kest peale ehitatud. Siinsamas kõrval asuv püha puu on ka kuivanud juba aastaid. Selle puuga pidi huvitav olema see, et nagu mõni tükike maha kukub tassitakse see viuh kodusele altarile. Kloostris on vist lõpuks valmis saanud uus kirik, vähemalt väliselt nii paistab. Ja puuriidad on ka tagasi ilmunud, vahepeal polnud neid õige mitu aastat.
