-
Kiviloo linnus ja mõis
Sada aastat mõelnud selle peale, et kuidas saaks üle vaadata Kiviloo linnuse ja mõisa. No ei ole siiani see kuidagi õnnestunud. Aga kus häda kõige suurem seal ikka juhtub midagi sobilikku. Nimelt hakati mõisa keskkütet panema ja seoses sellega oli vaja teha arheoloogilisi uuringuid. Mõisa ja linnuse uurimiseks võimalus kohe maast leitud 😉 Kiviloo oli koos Porkuni lauamõisaga 1 kahest Tallinna piiskopile kuulunud kindlustatud lauamõisast.
Muideks tolleaegne nimi sellel kohal oli ajastukohaselt saksapärane “Fegefeuer” mis maakeeli peaks olema “Puhastustuli”, huvitav millest selline nimi. Kiviloo mõisa on esmamainitud piiskop Heinrich I ajast aastal 1322, kas ta oli siis linnus või mõis pole täpselt teada. Aga kuna Kiviloo läheduses ristusid nii Tallinn – Rakvere kui Tallinn – Tartu teed siis ilmselt oli tegu siiski kindlusega. Linnusena mainitakse seda kohta siiski alles 1474. Kui vaadata säilinud varemeid, jooniseid või joonistusi siis väidetavalt ei jõutud piiskop Simon von der Borchi ajal linnuse kahte ülejäänud tiiba valmis ehitada, seetõttu ongi paekivist ehitatud kahekordne linnus L kujuline. Aga mine sa tea äkki pidigi selline olema…
Praegu käib eravalduses olevas mõisas usin renoveerimine ja äkki saab seda kunagi ka avalikkus näha. Sonkisime seal usinasti keskküttetrassi alla jäävat ala. Mida kõike sealt ei tulnud alates šlakist, luudest, hobuseraudadest, padrunikestadest kuni seniteadmata müüride ja postideni. Sonkimist oli nii palju, et isegi unine siil tuli vaatama mida me songime 😉 Üks omapärane leid oli taskunoa näol mille käepidemele põletatud nimi “Ille”. Huvitav oleks teada selle taskunoa lugu.
Huvitaval kombel puudub ajalooallikates info Kiviloo linnuse saatuse kohta kuni Liivi sõjani. Liivi sõja ajal ründasid piiskopilinnust 1558 Vene väed. Linnust kaitsnud 11 sakslast ei tulnud kaitsmisega toime ja linnus vallutati ning põletati maha. 1692 aastast säilinud mõisa plaani järgi võib arvata, et peale sõda taastati linnus elumajaks. Alates 1839 aastast kuni mõisa riigistamiseni kuulus valdus Stackelbergide perekonnale. 19 sajandil ehitati siia puitmõis millele 1905 aasta mäsu ajal tuli otsa pandi. Peale seda ehitati siia uus kivimõis. Nõuka ajal olevat mõisahoones olnud sovhoosi kontor ja tööliste korterid. Väidetavalt olid siis veel osaliselt kasutuses linnuse varemete alused keldrid, muideks paar ruumi on tänapäevalgi üllatavalt hästi säilinud. Linnusest endast on säilinud ainult mõned üksikud müürijupid. Linnusevaremete jõepoolsel küljel on säilinud ka eeldatav vallikraav mille kohta erinevad allikad arvavad, et see siiski polnud vallikraav vaid pigem kalatiik ja jõe paisutus veski jaoks.
Muidugi võimalust ära kasutades piilusin linnuse varemeid ja mõisa pilvepiirilt. Midagi eriti kvaliteetset ei saanud, vihmapilved olid kahjuks väga madalal.
Ja muideks linnuse kohta interneedumist infot otsides avastasin ka ühe “kala” Wikipedia lehel, kus linnuse droonivideo asemel oli hoopis õige mitusada meetrit eemal olev varemete lasu. Kirjutades kirjatüki autorile veast kadus see välgukiirusel. Aga õige mõisa ja linnuse koht siis siin
-
Iru linnus
Iru linnus mul üle õue aga vot ei saa ega saa sinna luusima. Viimati sai seal käidud eelmisel sajandil, nüüd viimane aeg mälu värskendada. Iru linnus on olnud seal neemikul juba ilmselt kõvasti enne meie aega ja eks see oli ka omaaegne veeteede “piiripunkt” Miks ta maha jäeti ei tea keegi aga arvatakse, et maapinna tõusu tõttu sajandite jooksul muutus Pirita jõgi nii madalaks, et minetas laevatee tähtsuse. Linnusest pikemalt ja üsna põhjalikult on kirjutatud siin. Eks minu see spontaanne linnamäe ülelend drooniga on seotud väikse eesmärgiga, võimalusel drooniga üle lennata kõigist Eesti linnustest või siis kohtadest kus nad kunagi olnud on. Ega neid väga palju polegi, ainult miski 150 tuuris 😉 Muidugi algus on juba vaikselt ära olnud ja nii mõnestki on juba taevapildid tehtud. Rõngu, Vao tornlinnus, Kiltsi, Laiuse, Paide, Põltsamaa, Kasti, Koluvere on juba olemas 😉
Väike tiir ümber linnamäe pilvepiirilt on nähtav siin.
-
Valmiera uus muuseum ja kunagine turbatööstus
Valgamaal asjatades tuleb ikka võimalust kasutada ja välismaal ära käia 😀 Niisama Valka õlle järele pole pointi sõita, pigem ikka avardaks silmaringi. Valmiera tundus kiireks silmaringi avardamiseks täiesti sobilik paik olema. Polegi seal õige mitu aastat käinud. Kindlat plaani ei teinud, mõtlesime võtta vabalt. Tundub, et see plaanimajandusega trippimine eriti ei päde, vabakava on palju põnevam. Võid vabalt ilma graafikus püsimise vaevata iga pruuni sildi juurest sisse keerata ja vaadata mis seal põnevat on 😉 Ilm sattus muidugi niru olema aga ega see väga takista kui on õige riietus ja tahtmine maailma avastada.
Valmieras lipsasime sisse kohalikku kirikusse, aga kahjuks siin väga ringi vaadata ei saanud ja torni ka seekord ei lubatud. Nimelt hakkas seal mingi kontsert ja naised vahetasid riideid tornis. No ei vea kohe selle tornis käimisega. Ükskord varem tahtsime ka sinna torni saada aga siis oli seal samuti miski teema. Tähendab tuleb veel korra tulla, ehk siis saab torni 😉
Kui kirikus sai põgusalt luusitud mõtlesime üle vaadata linnuse. Ennäe imet, peale viimast Valmiera linnuses käiku on muutuseid palju. Siis nägi aia taga välja kaevatud linnusemüüre aga nüüd sai sinna müüride vahele uudistama minna ja müüride kohale oli ehitatud äge muuseum. Müüride sees olid korralikud infotahvlid ruumi otstarbe ja leidude kohta. Samas nägi ka ruumidest väljakaevamiste käigus leitud esemeid. Ja mis kõige ägedam, kõik see info lisaks muudele keeltele on loetav väga heas eesti keeles. Loomulikult vaatasime sisse ka muuseumi.
Muuseum on läbi mitme maja, ühendatud on nii kaasaegne klaaskuubik kui vana apteekrimaja jne. Pilet oli ainult 3 €, piletiga kaasa said võtme kujutisega kiipkaardi mille pärast muuseumi külastust tagasi andsid. Kusjuures ka siin olid iga eksponaadi juures ammendavad eestikeelsed jutud. Lisaks oli osade eksponaatide juures võtme kujutis. Kui kiipkaardiga seda kujutist puudutasid siis said veel lisainfot asjade kohta eesti keeles. Ehetest jäi silma paar huvitavat sõlge, peaks talvel ajaviiteks proovima järgi teha 😉 Veel oli väga lahe see, et mõningate eksponaatide koopiaid sai näppida ka 😉 Ühesõnaga väga lahe muuseum tehtud mida tasub kindlasti külastada.
Tegime linnuse territooriumil väikse jalutuskäigu, ka siin on kõvasti muutuseid. Postide küljest leiab QR koodid millega saab vaatamisväärsuste kohta lisateavet. Vaatasime üle ka siinsamas asuva teise muuseumi. Seal on osades saalides kunstimuuseum aga keldrikorrusel on koduloomuuseum. Mida kõike seal ei näe. Siin on lisaks kõigele muule väga korralik valik koorelahutajaid, võimasinaid, laternaid ja juhtmevabu wifi triikraudu 😉
Valmierast paarikümne kilomeetri kaugusel on veel säilinud vana turbatööstuse kitsarööpmelise raudtee veetorn. Tänapäeval see muidugi enam veetornina ei toimi, aga sisse saab, seda muidugi ainult turismihooajal.
Turbatööstuse veetorni kõrval on väike turismiinfokeskus kus on väga põgusalt midagi ka kunagisest turbatööstusest. Torni taga on ka võimalik pikniku pidada. Siitsamast algab väike matkarada, hooajal saab seal isegi raudteejalgrattaga sõita ca 4 km pikkusel lõigul turbarabasse ja tagasi. Oleks veel praegugi saanud kui ilm oleks lubanud. See veetorn pidavat olema üks väheseid kohaliku turbatööstuse säilinud hoonetest, välja arvatud kohalik asum. Kunagine turbatööstuse asum toimib tänapäeval nagu iga teine küla. Kahjuks meil on need vanad turbatööstused praktiliselt lagunenud. Rabasaare on praktiliselt varemetes, Lavassaares on õnneks tehtud muuseumiraudtee kus saab vahel isegi rongiga sõita. Siin infopunktis on ka üks päris huvitav atraktsioon mida ma mujal väga näinud ei ole. Tõmbad pähe virtuaalreaalsuse prillid ja saad ca 3 minuti jooksul linnulennult kiire ülevaate kohalikust turbatööstusest. Loomulikult turnisime ka veetorni. Veetornis on põrandas üks väga äge vaatamisväärsus. Läbi klaasi näed kuidas all kasvavad risti-rästi puujuured. Ülevalt tornist avaneb vaade vanale aga täiesti toimivale endisele turbatööstuse asumile. Igatahes oli see kohake ka väga tsill ja tasub hooajal külastamist.
-
Helme ja Sangaste pilvepiirilt
Veidi asjatamist Lõuna – Eestis tuli ikka kasulikult ära kasutada ja möödaminnes piilusime pilvepiirilt mõningaid vanu juba korduvalt läbi kolatud kohti. Esimeseks peatuseks Helme linnuse varemed. Siinsetes varemetes ja koobastes kolatud küll ja küll ning nende ajaloost uuesti kirjutama ei hakka. Kellel huvi siis selle kohta võib põgusalt lugeda siit. Seekord panime rohkem rõhku pilvepiirilt vaatamisväärsuste uurimisele. See mida näed maapinnalt pole pooltki nii äge kui pilvepiirilt vaadates.
Lisaks piltidele tegime Helme linnuse varemetest väikese video ka. Seekord ajapuudusel jäid pilvepiirilt vaatamata Helme kiriku varemed, aga see on juba uues projektis 😉
Järgmine suurem peatus oli Sangaste lossi juures. Siin pole tükimat aega käinud ja kohe on näha muutuseid. Tallihoone on lõpuks ometi korda tehtud ja seal on mingi muuseumi laadne asi. Seda kahjuks ajapuudusel tudeerima ei jõudnud aga panin selle juba uude projekti kirja 😉 Kui viimati tallihoones käisin nägi see üsna trööstitu välja. Mõisale on ka aed ümber tõmmatud ning sissepääsu eest pead pappi välja köhima. Lossi külastuseks oli meie siin olemise aeg liiga varane, aga pole hullu, seal sees kolatud küll ja küll.
Tegime siingi pilvepiirilt paar pilti ja video ja kimasime edasi uusi kohti avastama
-
Kiltsi ja Liigvalla mõisad pilvepiirilt.
Sai kiirete toimetuste vahepeal veidi tsillitud ja nii mõnigi koht pilvepiirilt üle vaadatud. Kiltsi mõis on väga omapärase kujuga, eriti hästi on see näha pilvepiirilt. Siinne mõis on ka ehitatud osaliselt vana linnuse müüridele, keldris on neid täitsa näha nii nagu näiteks Kasti mõisaski. Kiltsist pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, sellest on blogis juba varasemalt kirjutatud. Aga kellel huvi mõisa vastu saab selle kohta lugeda siit.
Kuna Vao tornlinnus sa mõnda aega tagasi uuesti üle vaadatud siis võtsin programmi Liigvalla mõisa. Sellest mõisast korduvalt mööda kimatud aga sisse astuda pole olnud mahti. Nüüd sai see ka tehtud. Natuke mõisa ajaloost ka. Keskajal olla olnud see mõis Kärkna kloostri omanduses. 16 sajandi lõpust alates on tegu rüütlimõisaga mille sai teenistuse eest omale Eestimaa asehaldur Jürgen Boye, kes jagas Liigvalla mõisa 1639 aastal oma kahe poja vahel pooleks – teisest poolest tekkis Piibe mõis. 1676 aastal ostis mõisa Rootsi armee ooberst Otto von Rehbinder. Vahepeal oli mõis ka Pahlenite omanduses ja siis rändas tagasi Rehbinderite kätte. Uus kahekordne peahoone valmis 1797 aastal. Mõisa viimane omanik oli Nikolai von Schilling, kellelt mõis 1919 aastal võõrandati. Tänapäeval on mõis suht mahajäetud ja trööstitus olukorras. Park on võsastunud jne. Vaatasin põgusalt mis on säilinud sees. Kahjuks pikalt luusida ei saanud, pimedaks läks. Aga pole hullu see tähendab seda, et sinna tuleb uuesti minna. Väga hea kokkuvõtlik lugu Liigvalla mõisast on siin.
-
Rõika klaasivabrik
Mõnda aega tagasi vaatasime üle Meleski klaasivabriku jäänukid aga polnud aega pilku peale visata Rõika peeglivabrikule. Nüüd sai see asi ka tehtud. Muidugi pole seal tänapäeval enam praktiliselt jälgegi omaaegsest kuulsast peeglivabrikust aga samas hilisema veski teemat on siin vaadata nõrkemiseni. Rõika klaasivabriku lugu ei hakka uuesti pikemalt kirjutama, see sai juba Meleski klaasivabriku jutus kirja. Algselt juhtis siin tootmist Carl Philipp Amelungi isa, Anton Amelungi, kes oli tollal Euroopas klaasitootmise alal üks osavamaid mehi ja toodi siia koos vajalike oskustöölistega Saksamaalt Grünenplani peeglivabrikust. Väidetavalt olla olnud oskustöölisi lausa 40 perekonda. Segastel aegadel jäi vabrik seisma kuna enamus peegliturgu langes ära. Eesti iseseisvumise järel omandas ettevõtte eesti ärimees Jüri Toss ning 1922. aastal alustas Meleski vabrik pudelite valmistamist. Rõika tehas enam oma hiilguses tööle ei hakanudki, see peeglitehas kohandati ringi jahu-, villa- ja metsatööstuseks.
Muud hooned on siin nii nagu on, mis paremas, mis kehvemas seisus. Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi veski. Vesi siit enam muidugi läbi ei jookse ja turbiine ringi ei aja aga ega see ei takista seadmeid elektriga käiku panna. Samas ilmselt poleks mingi ulmeteema ka vesi uuesti kanalisse lasta.
Pole ammu näinud nii täiusliku sisustusega ja lagastamata veskit. Sisseseade on korralik esimese vabariigi aegne. Põhimõtteliselt natuke kõpitsemist ja jahu tuleks sahinal. Muidugi on koht ise ka väga äss, kui oleks pappi siis ma juba majandaks seal 😉 Säilinud on veel ka vana sammastega aidahoone aga sellel ilmselt pikka pidu pole
Vaatasime kohakese üle ka pilvepiirilt, pole sugugi paha. Väga pikalt luusida polnud aega, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda muljuma.
Tagasiteel vaatasime pilvepiirilt suvist Põltsamaa lossi 😉 Talvel sai see muidugi juba üle vaadatud pilvepiirilt, nüüd hea võrrelda erineva aastaaja vaadet
Ja muidugi vaatasime üle lisaks kõigele muule mandri Eesti keskpunkti. Huvitaval kombel sai ennem üle vaadatud Euroopa keskpunkt kui oma kodumaine 😀 😀 Aga nüüd see ka tehtud
-
Drooniga lõunaosariikides
Oli veidi asjatamist lõunaosariikides ja ega siis saa droon kasutamata jätta. Liiga kallis mänguasi, et niisama riiulil hoida 😀 😀 Pilvepiirilt näivad asjad hoopis teistsugused kui maalt. Möödaminnes vaatasime Rõngu kiriku tornis asuvat kukk, jube kurja lõustaga tundus olema 😀 Eks muidugi kiikasime sisse ka. Algselt olla olnud siinkandi palvela Rõngu linnuses ja nimeks oli Püha Risti kabel. 14 sajandil ehitati paar kiltsa linnusest eemale uus kirik. Muinasajal moodustasid Puhja, Rannu ja Rõngu ühe suure kihelkonna. Hiljemalt Ugandi ristimise aegu eraldusid teineteisest Puhja ja Rannu. Nende lõunapoolsetest osadest moodustati 14 sajandil Rõngu kihelkond mille külge liideti ka mingid osad Otepää ja Sangaste maadest. 1413 andis paavst indulgentsi nii Rõngu kihelkonnakiriku kui linnuse kabeli külastajaile. Algselt oli kirik väikse haritorniga, alles 1863 sai Rõngu kirik torni. Praeguse kõrge torni ehitas Tallinna Oleviste eeskujul Johann Gottfried Mühlenhausen – saksapärase nimega puhastverd eesti mees, sündinud Laiusel Sootaga möldri pojana. 1874 aastal tehti kirikusse uus 16 registriga orel, ehitajaks Tartu meister Müllverstedt. Kiriku altari kõrval võib seinal näha pleekinud Eesti lippu, see olla Siberis ära käinud.
Peale kirikut kiire tiir ka linnuse varemetele. Sellest pikemalt on juba kirjutatud siin.
Põikasime sisse Rannu õigeusu kiriku juurde, see on omamoodi huvitav kirik ja kui ette helistada saab sisse ka. Kirik ise on tänapäeval elus aga ei toimi kuna puudub kogudus. Rannu Apostliku Õigeusu Kirik ehitati aastail 1899 – 1901 ja õnnistati 5 mail 1905 Jeesuse Jeruusalemma mineku auks. Seetõttu kutsutakse kirikut ka Rannu Issanda Jeruusalemma Minemise kirikuks. 1961 pandi siin pood kinni ning hoone võeti kasutusse Rannu sovhoosi laohoonena. Kaheksakümnendatel aastatel otsustas Rannu sovhoos ülekohtu heastada ja taastas kirikuhoone ning kirikut on varasemalt hea akustika tõttu kasutatud ka kontserdipaigana. Muidugi ei saanut vaatamata jätta ka Valguta bussijaama. Mingi aeg sõitsin sellest mööda siis tüdrukud usinasti värvisid lillekesi. Nüüd siis täitsa valmis ja vaatamisväärsus missugune 😉
Muidugi ei saanud pilvepiirilt vaatamata jätta Meleski klaasivabrikut. Vaatasime mis korstna otsas toimub, kurja sinna on tuvid omale pesad teinud. Vähemalt poegadel ilus vaade ja kõrge kukkumine 😉


































































































