-
Stebeli patarei vol.1
Pikka aega liikus rahvasuus legend Stebeli patarei kohta… Väidetavalt on see Stebeli poolt ehitatud nii osavalt, et vajadusel saab selle niimoodi uputada, et vett välja pumbata ei õnnestu. Lõpuks võtsime militaarhuvilistega asja kontrollimise ette. Tahtsime legendile kinnitust või ümberlükkamist. Natuke plaanimist tehnika ja lubade osas ning oligi asi niikaugel, et panime kuupäeva paika. Arvestasime, et läheb õige mitu päeva ja seetõttu oli meil organiseeritud majutus Sõrve militaarmuuseumis askeetlikult madratsitega põrandal. Igaüks broneeris omale põrandapinna kuskil rekvisiitide vahel. Mina olles just värskelt muuseumis käinud broneerisin muuseumi lakapealse. Kõik asjaosalised veel irvitasid miks ma lakas magada tahan… kuskil liiva peal kui all on puhast põrandapinda veel mõned kohad olemas 😀 😀 Aga tundus, et keegi polnud varem muuseumis käinud ja ei teadnud, et lakas oli tegelikult kogu muuseumi ainuke suur vedruvoodi 😀 😀 Põhiosa rahvast läks juba varem kohale ja kartuses, et pumbad ei jõua komandopunkti tühjaks lüüa hakkasid seal varem möllama. Meie sõbraga plaanisime minna õhtuks nagu plaanitud oli ja seetõttu tegime Saaremaal aega parajaks luusides kõikvõimalikes kohtades mis teele jäid. Kõigepealt jäi teele Muhu kirik mida on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis väga kaunis ehitis. Muhu kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi põhja- ja idaseinal on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Trepile viiva ukse kohal näed Sa kirikuseina müüritud 12.-13. saj. pärinevat haruldast trapetsikujulist hauaplaati. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas. Kirikut on kasutatud ka kaitserajatisena. Kui kirik uuritud läksime Maasilinna uurima. Linnuse varemed on muljetavaldavad ja neid peab kindlasti oma silmaga nägema.
Maasilinnast edasi sõitsime ühte omapärast kirikut uurima. Karja kirik on rajatud 14. saj algul. Kirik on peaaegu muutumatult säilitanud oma esialgse kuju. Kirik on ühelööviline ja ilma kellatornita. Kiriku altari kohal on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Kirikus paganlikud märgid….. tekib küsimus kas kirikud ikka tulid meile kui ristiusu sümbolid… Äkki olid juba varem olemas…
Karja kirikust edasi suundusime Angla tuulikuid vaatama. Luusisime vähe keskuses ja tuulikutes ning kimasime edasi Valjala suunas. Valjalas uurisime kirikut mille ehitusega alustati 1227 aastal. Kiriku vanim osa on kooriruum millele ehitati hiljem juurde pikihoone. Valjala kirikus on 13. sajandist romaani stiilis ristimiskivi, mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. Valjala kirik on vanim Eesti aladele ehitatud kivikirik • 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati kirik ümber kindluskirikuks • Kirikutorn on ehitatud 17. sajandil käärkambri peale. Kirikuaias on ka Vabadussõja ausammas.
Lõpuks jõudsime Kuressaarde, seal läksime otse kindlusesse. Kolasime vähe müüritisel ja suundusime muuseumi. Muuseumis on vaatamist õige mitmeks tunniks. Tükk aega mõtlesime latriini juures, et mis tunne oli palja kanniga kivil istuda 😀 😀 Meie tegime seal kiirmarsi ja suundusime edasi, aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma 😉
Teel Sõrve tegime veel peatuse Salmes. Vaatasime korra kaugele arheoloogid on jõudnud viikingite väljakaevamisega. Päris vägev on sellist asja vaadata oma silmaga. Ilmselt rohkem sellist asja elus enam näha ei õnnestu.
Lõpuks jõudsime kohale Stebeli patarei juurde, Mõtlesime, et siin veel vesi poolestsaati sees aga ei miskit. Pumbad olid juba oma töö teinud, reporterid kõik jäädvustanud ja kirja pannud. Eks sai siis ise ka turnida sinna kuhu ilmselt ei pääse niipea mittekeegi. Jäädvustamise osas sai ka väike panus antud. Esimesed vennikesed olid juba jõudnud all ära käia. Ülakorruselt sai alla redelit mööda kuid pimedas koridoris tuli käia väga ettevaatlikult, et põrandas olevast august mitte alla sadada. Koridoris tuli meile vastu tiba õllene vend kes seletas õhinal, et ettevaatust siin on auk ja vaikus…. Vennike lihtsalt oli asjast nii õhinas, et muutus ettevaatamatuks ja kukkus august alla. Sitaks vedas vennikesel, 4-5 meetrit kukkumist lõppes betoonalusel ja nii õnnelikult, et viga ei saanud. Mõned sentimeetrid kõrvale ja oleks kukkunud püstiste poltide otsa, siis poleks asi nii õnnelikult lõppenud. Turnisime siis ka alla uurima asja, üsna palju oli säilinud. Luusisime ruumides ringi ja avastasime, et veel mingi redel läheb üles. Arvasime, et see on teine sissepääs alumisele korrusele, turnisin redelist üles ja lükkasin luugi lahti. Tuli välja, et ei olnud sissepääs vaid hoopis üks pisike ruum paari metallkarkassiga millegi jaoks. Milleks see ruum oli ei tea aga sinna sai ainult alt üles minnes mujalt sinna pääseda polnud võimalik. Ronisin alla tagasi ja hakkasime uurima keset ruumi olevat arvutit. See olevat olnud omalajal tehnika tippsaavutus… Arutasime, et huvitav kuidas sellele saaks Windoosa peale lasta 😀 😀 😀 Kahjuks ei leidnud ühtki kohta kuhu mälupulk või CD pista. Kui kõik sai läbi uuritud korjasime kola kokku ja läksime muuseumi nähtut arutama ja magamiskohti valmis sättima. Me sõbraga võtsime oma kola ja kobisime tuima näoga lakapeale. Rahvas vaatas imeliku näoga, et 2 lolli lähevad kuskile liiva peale magama kui all on normaalne põrand kuhu magamiskott visata 😀 😀 Paar vennikest tulid vähe aja pärast vaatama, et kus me seal liivas püherdame ja kui nägid, et meil seal suur mugav vedruvoodi koos madratsi ja patjadega läks kirumiseks lahti 😀 😀 Krt oleks seda teadnud oleks ise sinna broneerinud nüüd peab põrandal magama 😀 😀 Kui pesa valmis tegime mõned võikud ja kobisime magama. Järgmisel päeval oli vaja kontrollida kas vesi tuleb tagasi või ei
-
Paide linnamäel
Mõned head aastad tagasi toimus Paide linnamäel päris põnev kogupereüritus. Rahvale näidati ajaloo taaskehastajate poolt igasugu põnevaid asju. Linnamäel olid viikingid ka oma laagri üles pannud ja demonstreerisid oma toimetusi. Ränirahnud olid ka oma autoga tulnud kohale uudistama teiste tegemisi 😀 😀 Paide Ordulinnuse rajamist alustati 1265. aastal. Linnuse ehitamisel kasutati kohapeal leiduvat valget paekivi. Esimeseks rajatiseks oli Vallimäel 8-kandiline kaitsetorn Pikk Hermann, mis 1941. aastal purustati taganeva nõukogude armee poolt. 1993. aastal, Jüriöö Ülestõusu 650. aastapäevaks ehitati Vallitorn uuesti üles.
Võimalik oli lähemalt uurida kuidas vanasti kangast kooti, savinõusid lõkkel põletati jne jne. Sõjamehed võtsid mõõtu mõõgavõitluses. Platsile oli veetud isegi heitemasin. Õhtupoolikul oli väga hea loeng ajaloost. See kestis õige mitu tundi ja selle aja jooksul saime tarkust juurde päris kõvasti. Räägiti nii kohalikust ajaloost kui ka Ümera lahingupaikade uurimisest.
Peale loengut käisime tornis näitust tudeerimas. Torni on rajatud interaktiivne Ajakeskus Wittenstein. Ajamasina(lift) abiga läbi torni üheksa korruse ja kaheksa ajastu reisides saab ajarändur tutvuda eluga muinasajal, istuda ühes lauas Järvamaa foogtiga, läbida nõiatesti ning teha lõbusõitu tsaariaegse postitõllaga. Eesti Wabariigi korrusel jalutada mööda linnapromenaadi ning okupatsioonikorruselt viib stagna-aegne rong ajaränduri taasiseseisvunud Eestisse. Kõike seda ja paljut muudki vürtsitavad heli- ja valgusefektid, videoprogrammid ning illusioonid. Kui muuseum ka läbi uuritud läksime välja tagasi. Erinevatel lavadel käisid usinad etendused, nats vaatasime neid kah.
Vahepeal sai rauasulatusahi valmis ja tuli alla. Tudeerisime seda niikaua kui leegid taevani käisid 😀 Ja oligi õhtu käes. Tegime veel paar õhtust pilti ja kobisime ühe sõbra tuttava juurde kotile.
Järgmisel hommikul peale äratust venitasime end koduteel uuesti korra linnamäelt läbi. Käisime torni kohvikus kohvi joomas ja kooki söömas 😉 Torni kohvikust on platsile alla päris hea vaade, sai isegi paar pilti tehtud eilsest laagrist 😀
-
Haapsalu piiskopilinnus
Ühel kenal suvepäeval sattusin luusima Haapsallu. Haapsalus on kaks huvitavat kohta kus peab kindlasti käima kui juba seal. Piiskopilinnus on lahe igal aastaajal. Iseenesest on see ka natuke teistmoodi linnus, siin on kirik linnusega kokku ehitatud mida tavaliselt väga ei näe. Ja mis eriti põnev, et augusti kuuvalgetel öödel pidavat kirikuaknal nägema valget daami 😉 Piiskopilinnust hakati ehitama ilmselt 1250-ndail või veelgi varem. Samal ajal pandi alus tulevasele linnale, mille asustuse vanimad jäljed on dateeritud 1240. aastaisse. Kirjalike allikate põhjal on teada, et linn oli Saare-Lääne piiskopi residents 14. saj keskpaigani, kuid jäi oluliseks keskuseks kuni piiskopkonna likvideerimiseni 1559. aastal. Pärast Vene-Liivi sõja (1558–83) aegseid rahutuid aastaid, mil linn kuulus vahelduva eduga erinevaile vaenupooltele, valitsesid 1581- 1710 linna rootslased. 18. saj algusest kuni 1918. aastani oli linn Vene riigi provintsikeskuseks. Teame ka, et Haapsalu elanikkond oli paljurahvuseline: sakslaste ja eestlaste kõrval andsid linnapildis tooni rootsi juurtega linlased.
Linnuse ja linna arengusse on jätnud jälje mitmed konfliktid: piiskopkonna kodusõda 13.–14. saj vahetusel, vitaalivendade rüüsteretk 1427. a jne. Keskaegse ilme kaotas keskus 16. saj II poole sõjakeeristes. Siis hävis enamik hooneist ja linnakindlustustest ning linnus kaotas sõjalise tähtsuse. Praeguse välimuse sai Haapsalu vanalinn 19. saj II poolel, mil pärast ravimuda avastamist kujunes linnast hinnatud kuurort. Siis rajati promenaad ja pargid ning ehitati esinduslikke villasid ja suvemaju.Sattusin luusima sel ajal kui kirikus oli väike tseremoonia, seetõttu õnnestus sisse kah kiigata. Edasi külastasin muuseumi, seal oli igasugu põnevaid vidinaid 😀 😀 Alkeemikute töölaud kus üritati muuta kõik kullaks jne.
Peale muuseumi külastust tegime väikse õhtusöögi ühes müüriäärses kohvikus. Toit ja miljöö oli väga mõnus. Lõpuks kui oli hämardunud jalutasime veidi veel linnuse territooriumil ja sealt suundusime edasi nautima õhtust promenaadi. Õhtuhämaruses promenaad on jalutamiseks super. Soovitan soojalt kui sinnapoole on asja.
-
Viikingitekülas vol.1
Ükspäev möödaminnes põikasime sisse Viikingitekülla kohvi jooma. Järsku kostus linnusest metallikolinat. Lonkisime vaatama mis toimub. Linnuses käis kõva andmine. Viikingid polnud ilmselt omavahel midagi ära klaarinud ja andsid nüüd relvadele valu 😀 😀
Isegi mõned naised olid haaranud relva järele ja raiusid usinalt vastast.
Võitlus oli vägev ja mehi langes nagu loogu. Siiani ei tea mida seal ära ei jagatud 😀 😀 -
Üleujutus
Lekkis info, et nõiad möllavad ja kaev ajab üle. Seda asja tuleb kohe ära kasutada ja kiirelt uurida. Sel aastal oli vett igal pool palju. Alustasime Lagedilt, kus nii mõnigi majaomanik pidi koju saamiseks ilmselt paadi muretsema 😀 Meil tänapäeval ju kombeks maju sohu ehitada 😀 😀 Edasi nõiakaevu poole otsustasime minna mööda külateid. Tuulevälja külas oli Leivajões vett nii palju, et viib silla minema 😀 Õnneks sild betoonist ja korralikult ehitatud 😉
Lõpuks jõudsime Tuhalasse. Nõiad möllasid jah ja vett oli kaevust tulemas mehiselt. See ajutine tõusuallikas Nabala-Tuhala looduskaitsealal Tuhala karstiala maa-alusel jõel hakkab vett üle ajama suurvete ajal ning ,,keema” 100 liitrit sekundis siis, kui jões vee vooluhulk on vähemalt 5000 liitrit sekundis. See on unikaalsemaid loodusnähtusi Euroopas, veesurve tekib maa-aluses jões, tegemist pole arteesia kaevuga. Ürgset vaatepilti võib näha ühest päevast kuni kolme nädalani. Kaevu sügavus on 2,4 m, vesi on soo päritolust tingituna veidi pruunikas. Rahvast hakkas juba kogunema seda “imet” uudistama. Selleks ajaks kui meie sealt jalga lasime oli inimesi seal nagu laulupeol 😀
Tuhalast edasi läksime Viikingite külla väikest kohvi manustama. Eks sealgi oli vett hullult. Forellitiik ujutas ikka mehiselt üle ja koopasauna juures põrgukatel kippus kah vett ahju laskma 😀
-
Lõunaosariigid
Kuidagi nii on kujunenud, et kui luusida lõunaosariikides siis tuleb ikka Piusa koopaid kah vaadata. Aga mitte seda osa mida rahvale raha eest näidatakse, vaid ikka päris koopaid. Kui õnnestub muidugi. Teie armsad lugejad ärge seda järgi tehke, koobastes turnimine on rangelt oma vastutus ja risk. Vaadake parem minu tehtud pilte koobastest 😀 😀 See on riskivaba.
Kui Piusa uuritud läksime Ööbikuorgu. Siis oli seal veel vana vaatetorn. Turnisime tornis, nautisime vaateid. Pärast käisime uurisime veel kuidas vesioinas elab. See toimetas usinasti oma toimetusi. Selle oinaga kohtumiseks ei pea varitsema ega peale passima ning kohtumise osas on ta samuti paindlik – tähtis on ainult kohale minna.
Vesioinas on hüdraulilise löögi jõul töötav pump, mis ei vaja töötamiseks lisaenergiat. Delikatesstoitu oli kah päris palju liikumas 😀 😀 Ei hakanud korjama seekord. Aga olen korjanud ja valmistanud küll. Päris head on 😉ÖÖbikuorust tiksusime vaikselt Hinni kanjoni poole. Kui kanjonis kiire tiir tehtud tiksusime edasi Kerepäälsele ööbima.
Kerepäälse oli vanasti meie trippide lemmikmajutuse koht. Kahju, et see turismitalu enam ei toimi. Mõnus privaatne kohake hea saunaga.
Järgmisel päeval peale äratust ja külluslikku hommikusööki suundusime Härma müüri poole. Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on Eesti kõrgeim devoni liivakivi paljand. Oruperve kõrgus küünib siin 43 meetrini. 150 meetri pikkust lausalist paljandit on näha kuni 19 meetri kõrguseni. Tähelepanelik silm võib näha paljandites pesitsevaid putukaid. Siidimesilaste hulka kuuluv kaevab liivakivisse vorstjaid pesakäike, milles üksikkambri seinad on vooderdatud kileja näärmenõrega ja kamber ise on täidetud suiraga. Siinsetes paljandites võivad pesaehitajana tegutseda veel saviherilased. Nende kahe pesaehitaja töövilju naudivad ka mitmed pesades parasiteerivad herilased ja mesilased – näiteks kuldmesilased. Härma Alumine müür ehk Kõlgusniidu müür. See 20,5 m kõrgune etteulatuv kalju on Piusa ürgoru üks kaunimaid oma erksavärviliste savikihtide ja majesteetliku püramiidja kuju tõttu. Jõekäärus asuval niidul on võimalik telkida ja lõket teha. Turnisime kõik müürid läbi ja tiksusime edasi vaikselt Vastseliina linnuse poole.
Vastseliina linnuse püstitamist alustasid Tartu piiskop ja Liivimaa ordumeister ühiselt 1342. aastal tolleaegsele Pihkva vürstiriigi piirile sagedaste piiri- ja kaubandustülide tõttu. Vastseliina piirilinnus oli võimas ja oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal. Pärast purustamist Põhjasõjas linnust enam ei taastatud. Vastseliinas paar traditisioonilist klõpsu ja edasi Meremäe poole. Meremäel turnisime vaatetornis, nautisime vaadet j tiksusime edasi Kalmetumäe poole.
Kalmetumägi (Kääpamägi) on 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Siin varjasid inimesed end veel II MS päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe ja Jõksi müüri vastas asub Päevapööramise mägi (ka Hobuseselja mägi), mis on teada muistse ohvrikohana. Kui Kalmetumägi kah läbi uuritud suundusime vaikselt Pokumaa poole.
Pokumaal uudistasime natuke ümber maja ja majas sees ka. Matkarajale ei viitsinud enam minna. Jätsime teiseks korraks kah midagi.
-
Viikingite talvelaagri tegemised
Sai käidud ka sel aastal uurimas viikingite tegemisi talvelaagris. Nagu juba traditsiooniks saanud toimub laager juba aastaid Viikingite külas. Seekord oli vibuturniir päris põnev ja osalised pidid kõikvõimalikes situatsioonides märki tabama. Isegi liikuvaid märklaudu oli 😀 😀
Vahepeal oli toimetamas märgata ka pealikku 😉
Lõpuks kui sõdalased ärganud ja rüüd selga ajanud läks madinaks. Anti teineteisele ikka korralikult mõõkadega valu. Võitlus läks ikka nii tuliseks, et vahepeal kargas areenile isegi üks karvane kohtunik appi punkte lugema 😀 😀
Parima tiitlile võitles isegi üks amatsoon ja seda väga tublilt 😀
Finaalis läks asi veel tulisemaks ja isegi üks mõõk vandus võitluses alla ja otsustas pooleks murduda. Õnneks kaasvõitlejad laenasid kiirelt terve mõõga ja verine võitlus jätkus.
Võitlejate vahel oli märgata ka võitlusvalmis järeltulevat põlve. Kui mehed – naised olid lõpetanud vihase võitluse parima viikingi tiitlile oli areen väikeste võitlejate päralt 😀 😀 Tehti suurematele tuul alla… Varsti on oodata uusi vägevaid sõdalasi 😉
Linnuse esisel platsil oli samal ajalpalju tegevust lastel. Erinevad mängud ja tegevused. Mõõtu võeti ka vibulaskmises, ega ei saa suurtele sõdalastele alla jääda 😀
No ja Miku va kelmikas naistemees 😀 😀 Nagu naisi näeb nii keel kohe pikalt väljas.
Suures saalis oli väike turg kust huvilised said omale sebida meelepäraseid ehteid või jäsemete soojas hoidmiseks tarvilikke katteid 😉 Õpitoas sai proovida vahast nikerdada meelepärane ehe või muu tarbeese, mille juhendaja hiljem metalli valab 😀
