Täna pidi vikus olema mul teha kaks ruunide õpituba kokku ca 80 inimest. Panin õhtul asjad kokku ja vaatasin igaks juhuks veel üle kas materjali on piisavalt… Kõik oli kontrolli all ja kobisin kotile. Öösel nägin unes, et teen mingile rahvale üritust õues ja siis järsku tuleb mõte tühjalt kohalt…. 😀 😀 Hüppan võssa murran mingi jämeda pajuoksa haaran vöökotist juhuslikult kaasas olnud nöörijupi ja teen vibu. Noolteks korjan võsast ilgelt pikki kuivanud kõrkjaid ja läheb vibulaskmiseks 😀 😀 Ja siis äratuskell… Väike kohv ja mõte, et mis krt imelik uni…. see ei tõota head. Korjan kola kokku ja viskan auto peale ja siis telefon….. küsimus, kes teeb täna õpituba, kas mina… mina ikka jh…. ahah…. Kõne lõpetatud istun autosse… uus kõne 😀 😀 kle äkki saad rutem tulla meil siin miski jaanika-paanika keegi kuskilt pidi tulema mingit programmi tegema aga ei tulnud, olevat unustanud 😀 😀 Nojah ega ma enam kiiremini minna nagunii ei saanud kui arvestanud olin 😉 Kohale jõudes viskasin kiirelt vikuriided selga ja asja uurima, mis paanika on. Noh selgus, et poolel grupil oli tegevus linnuses ja teisel poolel ei olnud, tiksusid niisama. Samas hakkas ka see teine osa lõpetama oma programmiga. See tähendas, et paugust tuli leida tegevus 81 inimesele. mitte 40 nagu algne programm ette nägi 😉 Paar sõna programmijuhiga ja kiire plaan köögi – baariga, sest programmijuht ei saanud süveneda, uued grupid tulid peale… Tegin sujuvalt grupi kolmeks. Osa kanuudega sõitma tunniks ajaks, teine osa tunniks lõkkel kooki küpsetama ja kolmas osa ruune tegema. Huuuuh selleks korraks oli paanika läbi ja asi kiirelt ümber mängitud. Õnneks tuli tunnikese pärast lõuna ja siis oli aega mõelda mis programmiga peale lõunat edasi minna, sest sinna tekkis ka tänu sellele “unustajale” tunnine auk mis oli vaja nüüd täita. Tunnikese pärast oli jooksult aretatud esimene programmimuutus õnnelikult lõppenud ja kogu grupp läks lõunale.

Nüüd jäi vähe aega paika panna pealelõunane programmimuutus. Minu õpituba oli paigas aga enne seda tunnine auk oli vaja täita mingi tegevusega. Mõtlesin, et Siniallika matk on selline tunnine lugu äkitse sobib neile…. Uurisin ääriveeri grupijuhtide käest kas see variant sobiks… Et siis see pool gruppi kes veel linnusetegevustes ei olnud osalenud lähevad sinna ja teise osaga lähen matkale ning kes matkale ei viitsi tulla saab seni sõita kanuuga. Õnneks see sobis ilusti. Peale lõunat jagasin grupi ära nii nagu grupijuhtidega kokku leppisin. Üks osa linnusesse teine osa minuga matkale. Lasin veepudelid allikavee nautimiseks kaasa võtta. Matkal nagu ikka natuke juttu misasi see hiis on ja millega seda süüakse. Juttu ka Tölpist, et mis mees on jne. Vaatasime ilusti üle nii sinise, musta kui ka valge allika 😉 Maitsesime allikavett ja naised pesid ka vähe nägu. Ma palju ei lubanud pesta kuna vesi noorendava mõjuga siis…. natuke keeruline beebikarjaga tagasi minna 😉 😉

Lõpuks jõudsime õnnelikult tagasi ja läks uuesti ruunide õpitoaks. See osa gruppi mis ennem linnusesse jäi läksid omal käel Siniallika matkale. Seekordne ekspromt ümbermängimine õnnestus vist üsna hästi ja pretensioone tegemata geopeituse pärast väga ei olnud. Õnneks ei olnud see ka meie korraldatav programm. Ja selle natukese mis oli lahendasime vist ka ära, õnneks oli pealik kohal ja need väiksed lahkarvamused said kohe operatiivselt lahendatud 😉 Aga üldiselt oli väga mõistlik grupp arvestades seda väikest segadust mis tekkis. Et siis ütle veel, et unes asju ette ei näe 😀 😀