-
Lõunaosariigid
Kuidagi nii on kujunenud, et kui luusida lõunaosariikides siis tuleb ikka Piusa koopaid kah vaadata. Aga mitte seda osa mida rahvale raha eest näidatakse, vaid ikka päris koopaid. Kui õnnestub muidugi. Teie armsad lugejad ärge seda järgi tehke, koobastes turnimine on rangelt oma vastutus ja risk. Vaadake parem minu tehtud pilte koobastest 😀 😀 See on riskivaba.
Kui Piusa uuritud läksime Ööbikuorgu. Siis oli seal veel vana vaatetorn. Turnisime tornis, nautisime vaateid. Pärast käisime uurisime veel kuidas vesioinas elab. See toimetas usinasti oma toimetusi. Selle oinaga kohtumiseks ei pea varitsema ega peale passima ning kohtumise osas on ta samuti paindlik – tähtis on ainult kohale minna.
Vesioinas on hüdraulilise löögi jõul töötav pump, mis ei vaja töötamiseks lisaenergiat. Delikatesstoitu oli kah päris palju liikumas 😀 😀 Ei hakanud korjama seekord. Aga olen korjanud ja valmistanud küll. Päris head on 😉ÖÖbikuorust tiksusime vaikselt Hinni kanjoni poole. Kui kanjonis kiire tiir tehtud tiksusime edasi Kerepäälsele ööbima.
Kerepäälse oli vanasti meie trippide lemmikmajutuse koht. Kahju, et see turismitalu enam ei toimi. Mõnus privaatne kohake hea saunaga.
Järgmisel päeval peale äratust ja külluslikku hommikusööki suundusime Härma müüri poole. Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on Eesti kõrgeim devoni liivakivi paljand. Oruperve kõrgus küünib siin 43 meetrini. 150 meetri pikkust lausalist paljandit on näha kuni 19 meetri kõrguseni. Tähelepanelik silm võib näha paljandites pesitsevaid putukaid. Siidimesilaste hulka kuuluv kaevab liivakivisse vorstjaid pesakäike, milles üksikkambri seinad on vooderdatud kileja näärmenõrega ja kamber ise on täidetud suiraga. Siinsetes paljandites võivad pesaehitajana tegutseda veel saviherilased. Nende kahe pesaehitaja töövilju naudivad ka mitmed pesades parasiteerivad herilased ja mesilased – näiteks kuldmesilased. Härma Alumine müür ehk Kõlgusniidu müür. See 20,5 m kõrgune etteulatuv kalju on Piusa ürgoru üks kaunimaid oma erksavärviliste savikihtide ja majesteetliku püramiidja kuju tõttu. Jõekäärus asuval niidul on võimalik telkida ja lõket teha. Turnisime kõik müürid läbi ja tiksusime edasi vaikselt Vastseliina linnuse poole.
Vastseliina linnuse püstitamist alustasid Tartu piiskop ja Liivimaa ordumeister ühiselt 1342. aastal tolleaegsele Pihkva vürstiriigi piirile sagedaste piiri- ja kaubandustülide tõttu. Vastseliina piirilinnus oli võimas ja oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal. Pärast purustamist Põhjasõjas linnust enam ei taastatud. Vastseliinas paar traditisioonilist klõpsu ja edasi Meremäe poole. Meremäel turnisime vaatetornis, nautisime vaadet j tiksusime edasi Kalmetumäe poole.
Kalmetumägi (Kääpamägi) on 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Siin varjasid inimesed end veel II MS päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe ja Jõksi müüri vastas asub Päevapööramise mägi (ka Hobuseselja mägi), mis on teada muistse ohvrikohana. Kui Kalmetumägi kah läbi uuritud suundusime vaikselt Pokumaa poole.
Pokumaal uudistasime natuke ümber maja ja majas sees ka. Matkarajale ei viitsinud enam minna. Jätsime teiseks korraks kah midagi.
-
Viikingite talvelaagri tegemised
Sai käidud ka sel aastal uurimas viikingite tegemisi talvelaagris. Nagu juba traditsiooniks saanud toimub laager juba aastaid Viikingite külas. Seekord oli vibuturniir päris põnev ja osalised pidid kõikvõimalikes situatsioonides märki tabama. Isegi liikuvaid märklaudu oli 😀 😀
Vahepeal oli toimetamas märgata ka pealikku 😉
Lõpuks kui sõdalased ärganud ja rüüd selga ajanud läks madinaks. Anti teineteisele ikka korralikult mõõkadega valu. Võitlus läks ikka nii tuliseks, et vahepeal kargas areenile isegi üks karvane kohtunik appi punkte lugema 😀 😀
Parima tiitlile võitles isegi üks amatsoon ja seda väga tublilt 😀
Finaalis läks asi veel tulisemaks ja isegi üks mõõk vandus võitluses alla ja otsustas pooleks murduda. Õnneks kaasvõitlejad laenasid kiirelt terve mõõga ja verine võitlus jätkus.
Võitlejate vahel oli märgata ka võitlusvalmis järeltulevat põlve. Kui mehed – naised olid lõpetanud vihase võitluse parima viikingi tiitlile oli areen väikeste võitlejate päralt 😀 😀 Tehti suurematele tuul alla… Varsti on oodata uusi vägevaid sõdalasi 😉
Linnuse esisel platsil oli samal ajalpalju tegevust lastel. Erinevad mängud ja tegevused. Mõõtu võeti ka vibulaskmises, ega ei saa suurtele sõdalastele alla jääda 😀
No ja Miku va kelmikas naistemees 😀 😀 Nagu naisi näeb nii keel kohe pikalt väljas.
Suures saalis oli väike turg kust huvilised said omale sebida meelepäraseid ehteid või jäsemete soojas hoidmiseks tarvilikke katteid 😉 Õpitoas sai proovida vahast nikerdada meelepärane ehe või muu tarbeese, mille juhendaja hiljem metalli valab 😀
-
Viikingilaeva vette laskmine
Muistsel ajal, siis kui veel linnusel katust ei olnud ja maod oskasid rääkida ilmus Viikingite külas linnuse kõrvale nagu nõiaväel viikingilaev. Nagu viikingitele kohane tuleb laev ruttu vette lasta ja retkele minna. Vööri uhke lohepea peab vaenlaste hulgas hirmu külvama 😀 😀
Kuidas sa kuival maal oleva laeva ikka vette saad kui mitte mööda renni libistades. Mõeldud tehtud.. jupp renni maha ja libedaks. Hülgerasva selleks siin küll ei kasutatud aga tänapäevane aseaine ja vesi läks kaubaks küll 😀 Kui ettevalmistused tehtud ja tööülesanded kätte jagatud hakkasid tublid viikingid laeva jõe poole lohistama. Asi töötas kui kellavärk. Tagantpoolt võeti renn uuesti üles ja eespool jälle maha ja nii jõeni välja. Ilmselt sama meetodit kasutades lohistasid viikingid omalajal rännakul olles laevu ühest veekogust teise.
Samal ajal kui laeva vaikselt jõe poole lohistati aitas üks usin koer jõge puhastada, et viikingid saaksid kohe rännakule minna 😀 😀
Lõpuks hakkas jõe kaldal laevanina paistma ja vees ta oligi. Meeskond laeva, pealik puhus sarve ja läkski sõiduks.
-
Väike ringreis
Seekordset trippi alustasime sõpradega Saha kabel uurimisega.
Saha kabel on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Rahvapärimuse kohaselt on see isegi 50 aastat vanem Tallinna linnast ning asutatud piiskop Fulco poolt. Kabel ehitati 15. sajandi teisel veerandil ehk samal ajal kui Pirita kloostergi. Saha kabel on nagu Pirita kloostri minivariant! Viimasest, omal ajal suurimast ja uhkeimast Vana Liivimaa kloostrist endast on järgi suures osas vaid varemed. Kui kabel uuritud liikusime Rebala suunas.
Rebalas uurisime vähe lastekangruid ja karjääri. Sealt edasi liikusime Ülgase koobaste juurde.
Ülgasel tegime kiire visiidi koobastesse. Paar pilti ja edasi Jõelähtme kiriku poole.
Jõelähtme kiriku juures uurisime mantelkorstna jäänuseid põhusalt ja edasi Jägala juga vaatama. Juga uudistatud jäi meile tee peale Valgehobusemägi.
Valgehobusemäel ronisime mäkke, nautisime vaadet ja edasi Järva-Jaani poole
Järva-Jaanis uurisime vanatehnika varjupaika. Seal kõvasti igasugu tehnikat. Kahju, et see lageda taeva all roostetab. Aga uurimist jätkub seal pikemaks ajaks, eriti kui oled tehnikahuviline. Järva-Jaanist panime Kiltsi poole vaikselt.
Kiltsis tegime mõisale tiiru peale, päris ilusti korda tehtud mõis. Tänapäeval on muidugi mõisas kool. Mõis väärib igati külastust. Kiltsist kimasime Emumäe poole.
Emumäel oli mõte ööbida püstkojas. Aga kahjuks sellest ei tulnud midagi välja. Ahi ajas hirmsasti sisse. Kasutasime ööbimiseks plaani B 😀 😀 Ööbimiskoha poole tiksudes käisime läbi ka Paidest.
Paides kolasime vallimäel. Pimedas on ordulinnuse varemed päeris efektsed. Kui see ka uuritud kulgesime ööbimiskohta ja kobisime kotile. Järgmisel päeval peale äratust kimasime Puurmanni poole.
Lõpuks jõudsime sihtkohta. Meie eesmärk oligi kolada vähe Selli-Sillaotsa õpperajal. Matkarada on päris põnev ja soovitan igaljuhul huvilistel seal kolada. Turnisime vaatetorni ja imetlesime ümbrust. Kui raba uuritud kimasime Elistvere poole.
Elistvere loomapargis uudistasime vähe loomi, jalutasime järveni. Turnisime vaatetornis. Külastuskeskuses luusisime kah ja tegime väikse kohvi. 😀 Edasi panime Elistverest Kassinurme poole.
Kassinurmes tegime kiire sisse põike linnamäele ja panime edasi majutuspaika.
Majutus oli meil broneeritud Jõgeva lähedal mõnusas privaatses turismitalus. Tegime väikse õhtusöögi kaasas olnud varudest ja tiksusime saunas niikaua kui jaksasime. Hommikul kolistasime edasi kodu poole.
Põikasime teel läbi Kärde rahumaja juurest. Põlluservas otsis toitu tervet kari kitsi. Rahumaja ka uuritud kimasime Kose poole 😀
Kosel tegime kiire põike jõe äärde, piilusime natuke partide tegemisi ja edasi Saula poole.
Saulas külastasime Siniallikaid. Need on igal aastaajal ilusad vaadata. Peale allikate külastust panime edasi vikukülla 😀
Viikingitekülas vaatasime veidi ringi, tegime väikse kohvi ja kodu ära.
-
Eesti – Läti trip
Mõned korrad korda aastas juhtub meil seda, et trip kujuneb välja teise ürituse käigus jooksvalt. Nii juhtus ka seekord, tiksusime Lõuna-Eestis ja mõtlesime, et tavaliselt käiakse Lätis viina järgi või Valmiera Depos ehituskraami ostmas 😀 😀 Mõtlesime, et lähme hoopis Aluksnesse. Esimene kohustuslik peatus Valga raudteejaama juures. Paar klõpsu jaamahoonest, auruvedurist ja tuld Lätti 😀
Aluliinas käisime kõigepealt promenaadil ja Templimäel luusimas. Templimägi on riikliku kaitse all olev kultuurimälestis, iidne latgalite linnamägi ja muinaslinna asupaik. Legend jutustab, et Põhjasõja päevil kandnud vene sõjamehed mütsides mulda kokku ja nii sündis mägi, et sellelt Linnusesaarel asuva linnuse pihta tulemuslikumalt tulistada. Aastal 1807 lasi Alūksne parun von Vietinghoff Põhjasõja sündmuste ning mõlema sõdinud poole juhi – vene väepealik krahv Šeremetjevi ja rootsi armee kapten Wulfi – auks mäeharjale ehitada graniidist rotundi ehk Kuulsuse templi. Nii sai mägi nimeks Templimägi, mis ka tänapäeval kasutusel on.
Templimäel turnisime ka vaatetorni. Sealt avaneb päris vägev vaade ümbrusele ja linnusesaarele.
Kui Templimägi uuritud läksime linna peale laiama. Kolasime pargis ja linnusesaarel. 1342 aastal jõudsid Alūksne järve suurimal saarel – Linnusesaarel – lõpule Liivimaa ordu kivilinnuse ehitustööd. Linnus pühitseti Maarja kuulutamise päeval, seetõttu sai ka koht uueks nimeks Marienburg. Alūksne rahvas räägib siiani kohalikust tüdrukust Marijast, kes müüriti sisse ühte linnuseseintest, mistõttu nimetatakse saart nii Linnusesaareks kui Marija saareks. Aastasadade vältel on linnuse valitsejad vahetunud, see on kuulunud nii venelastele kui rootslastele ja poolakatele. Kahju, et linnusest peale mõne müüri ei ole midagi säilinud. Aluliinas on veel üks põnev atraktsioon aga sinna kahjuks ei jõudnud ja see jäi järgmiseks korraks. See on GULBENE-ALŪKSNE raudteeliin.
Aluksnest edasi kimasime Zeltini poole, et uurida endist nõukogude tuumaraketibaasi. Territoorium ikka megasuur seal, hooneid ja punkreid kogu metsaalune täis. Väga luusida ei saanud, vihma hakkas sadama. aga mingi esmamulje sai kätte. Seal peaks veel luusima ilmselt.
Keset üht platsi oli Lenini pea, mis varasemalt olla olnud kuskil Aluksnes. Sealt tariti sinna sõjaväeossa ja seal see graniitjunn nüüd on 😀 Reet käis seisis mõõduks kõrval, niikaua kui teised pildistasid 😀 Väidetavalt pidi see Vova pea olema 3 meetri kõrgune. Sealt edasi panime Eesti poole. Apes käisime laiasime veel kohalikus poes.
Eestis tagasi käisime läbi Hinni kanjonist. Lonkisime mööda laudteed lõpuni ja tagasi. Allikast maitsesime värsket vett. Kraanivesi on ikka selle kõrval nagu pudelivesi 😀 Siit edasi liikusime Ööbikuoru poole, tahtsime uurida kas lind ka pesal on. 😉
Õöbikuorus oli pesa ikka alles ja muna ka sees 😀 Linnukest polnud ainult kuskil näha. Reisikaaslased käisid üleval ka, ma ei viitsinud. Tutvusin selle asemel turistinänniga 😀
-
Lõuna – Eesti trip
Sai väikse seltskonnaga vähe luusitud lõunaosariikides. Alustasime seekord Vastseliina linnusest. Luusisime varemete vahel, turnisime säilinud nurgatornis. Ülevalt vaade päris kaugele. Käisime kolasime ka mõisapargis
Kui väljast asi inspekteeritud suundusime siseruume uurima. Käsitöömajja sisse ei saanud, oli hetkel kinni. Aga kõik muu kolasime läbi.
Peale Vastseliina tudeerimist liikusime Piusa jõe ürgorgu nautima. Härma müür pidavat olema Eesti kõrgemaid liivakivipaljandeid. Piusa jõel oli omalajal päris palju vesiveskeid. Ühe veski jäänuseid on võimalik siingi näha. Koht on vägev, siit läheb läbi ka RMK matkarada. Härma müüri juures on RMK lõkkekoht ka olemas. Ühte päris huvitavat nähtust saab ka siin näha. Nimelt kui minna täitsa jõe kaldale siis voolab vesi paremal edasi ja vasakul tagasi 😀 😀
Edasi liikusime Munamäe suunas. Parklast vaatetorni poole minnes oli metsa vahel päris ägedaid installatsioone tehtud. Käisime tornis ära, nautisime vaateid ja liikusime edasi vaikselt kodu poole.
Seekord tegime ka koduteel väikse kõrvalpõike ja käisime läbi veel Lennundusmuuseumist. Päris põnev koht. Näeb päris lennukeid, mõnda saab isegi sisse ronida. Veel on kõikvõimalikke lennundusega seotud asju.
Lisaks päris lennukitele on ka terve majatäis lennukimudeleid. Igati põnev muuseum ja tasub alati läbi käia kui vähegi aega. Eksponaatide kogu täieneb koguaeg.
-
Luusimas
Seekord otsustasime sõpradega trippida teistmoodi 😀 Sügasime siit ühe jutiga lõunasse ja hakkasime sealt vaikselt tagasi tulema. Võtsime majutuse Kerepäälse turismitalus. Kui olime sisse kolinud läksime otse läbi metsa jala Härma müüri vaatama. Turnisime pool päeva mööda liivapaljandeid jne. Lõpuks sai kopp ette ja lonkisime Kerepäälsele tagasi.
Kerepäälsel tutvusime taluga, lahke pererahvas näidati kõikvõimalikke koduloomi. Lõpuks tegime väikse sauna ja kobisime kotile.
Järgmisel päeval kiire põige möödasõidul Vastseliina kiriku juurde ja edasi kohalikku poodi ja tanklasse. Kui autod tangitud ja söögivarud poest sebitud läks sõit edasi Vastseliina linnuse poole.
Vastseliina linnuse juurest algab päris huvitav matkarada mille tahan ükskord läbi käia seltskonnaga. Linnus on oma ajaloo poolest üsna värvikas, väidetavalt oli see mitmeid aastaid mereröövlite koduks. Samuti on see olnud palverännakute kohaks. Kui linnus ka inspekteeritud ja läbi turnitud suundusime edasi Kalmetumäe ja Jõksi müüri poole.Jõksi müüri juures sai siis veel üle jõe rippsilla kaudu. Kahjuks mõni aasta hiljem viis kevadine tulvavesi selle minema. Väidetavalt olla müüri jalamil olevatesse koobastesse maetud Põhjasõja ajal inimesi… See küll vähe kahtlane sest koopad suure veega ligipääsmatud ja tegelikult üsna pisikesed. II MS ajal varjusid seal kohalikud sõja eest… see on juba reaalsem. Üle jõe asub Päevapööramise mägi, mida on kasutatud ilmselt aastasadu riituste läbiviimiseks pööripäevadel. Seal asub ka maausuliste jaoks oluline pudruplats. Tänasel päeval näitavad arheoloogilised uuringud, et ilmselt oli seal pronksiaja lõpus või rauaaja alguses linnus. Iseenesest on see päris huvitav ja tundub, et ka väega mägi. Siit edasi liikusime Piusa koobaste poole.
Teel Piusa koobastesse hüppasime läbi ka Obinitsa surnuaialt. Vaatasime üle seto lauluema Taarka puhkepaiga, tegime tiiru ümber kohaliku kiriku ja edasi Piusa poole
Piusal luusisime natuke mööda künkaid ja luurasime ka koobastes. Külastuskeskusest näeb paari koopajuppi raha eest. Aga mujal on neid koopaid seal nõrkemiseni mida saab ilma rahata vaadata, kuid omal vastutusel. Eks me siis vaatasime natuke omal vastutusel, sest see mis raha eest näidatakse on rohkem naljanumber kui koopad. Aimu mastaapsusest saab ikka natuke mujal 😀 😀 Kui koopad ka uudistatud ja jäädvustatud kimasime edasi kodu poole.
Teel põikasime kiiruga veel Maanteemuuseumi. Veetsime seal tubli tunni, uudistasime tehnikat jne. Sealt kimasime kodupoole juba ilma märkimisväärsete peatusteta kuni Kassinurmeni välja.
Kassinurmes vaatasime natuke ringi linnuses. Seda oli isegi natuke juurde ehitatud. Kahjuks tänaseks päevaks on seal kõik mädanenud ja varisemisohtlik. Vaatamata sellele, et seal on täitsa aktiivne selts olemas. J a paraku ei ole ainult kindlus käest ära lastud, vaid kogu kompleks vajaks korralikku värskendust..
