-
Narva Hermanni linnust vallutamas.
Narvas ikka vahel korraldatakse ühtteist põnevat. See aasta muidugi viirusepaanika pärast enamus asju ära jäänud. Tulebki natuke vanu asju meenutada. Kahju muidugi, et teised ajastukohased linnused pole vedu võtnud ja samalaadseid üritusi ei korralda. Narva on ainuke suurem tegija selliste ürituste korraldamisel. Vahel harva Rakvere või Kuressaare teeb ka mõne samalaadse aga näiteks Haapsalu paneb pidurit selliste asjadega ikka täiega. Narva on tegelikult ka linnuse ja bastionite restaureerimisega päris edumeelne.
Peale väikest tseremooniat ja manöövreid läks lahinguks Petsi ja Karla meeste vahel.
Tulevärki oli ikka korralikult. Soovitan kõigil keda vähegi ajalugu huvitab selliseid üritusi väisata. Peale lahingut saab tavaliselt osalistega koos pilti teha ja relvi katsuda 😉
-
Rohu raketibaas
Sõbrale oli vaja paar vidinat ära viia aga mis sa ikka tühja sõidad 😉 väike tripp kulub marjaks. Kummaline sügis on sel aastal, tavaliselt nii hilja ei näe enam ühelgi põllul massiliselt moone õitsemas… Mõni põld lausa punetas neist. Ja veel midagi uut hakkas silma. Viimati nägi vene ajal suuri põhukuhjasid põlluservas. Nüüd hakkas neid silma õige mitmeid. Tattidena sai sellistes küll ja küll hullatud ja käike uuristatud 😀 😀
Põikasime korra Vao tornlinnuse juurest läbi. Sinna muidugi ette helistamata sisse ei saa aga üks huvitav asi jäi silma. See tornlinnuse kõrval olev maja on suht uus silikaadist ehitis aga….. Huvitav, mille müüridele see ehitatud on?? Maja taga august paistavad päris põnevad võlvkaared… Peab ükspäev uurima seda värki.
Edasi põikasime läbi Rohu raketibaasist. Sai siin mõni aasta tagasi luusimas käidud. Siin sellest natuke juttu ka. Huvitav, et siia vahepeal kohalike poolt risu polegi juurde veetud aga samas on kadunud kõik infotahvlid mis siin varasemalt rakettide kohta olid.
-
Narvas luusimas.
Sattusin puht juhuslikult lugema mingi “paanikadirektori” blogi kus vennike kirjutas, et Narva minna ei saa kuna seal saab peksa juba selle eest, et eesti keelt räägid. Ja üleüldse pole seal eesti keelega midagi peale hakata. Tahaks sellele “tarkurile” öelda, et mine ikka käi ise ennem Narvas ära kui targutama hakkad. Olen seal varasemalt palju käinud nii suurüritustel osalemas kui niisama trippimas. Pole seal kunagi eesti keelega probleeme olnud, täiesti vabalt saab hakkama. Kohalikud on väga tublid ja püüdlikult räägivad eesti keeles kui vaja. Ei tea kust mõni vennike oskab tühjalt kohalt probleemi tekitada 😀 😀 Viimasel ajal satun Ida Virumaale päris tihti, eks tuleb siis ka kohaliku kultuuriga tutvuda. Meenus, et palju poleemikat tekitanud Aleksandri kirikus on mingi uus moodne installatsioon. Viimati sai seal käidud aastaid tagasi, nüüd oligi aeg mälu värskendada ja vaadata mida uut seal on. Ühtteist on siin isegi korda tehtud, kahjuks suur saal veel tegemata.
Meid juhatati lahkesti suurde saali, seal lasime toolide seljatoed alla ja nautisime lakke projetseeritavat installatsiooni. Päris asjalik teema ja soovitan huvilistel seda vaatama minna ning täitsa tasuta saab 😀 😀
Käisime nautisime veel kirikutornist vaateid ümbrusele.
Uurisime torni erinevatel korrustel olevat muuseumi. Seal oli üks põnev makett erinevate kindluste asukohaga. Osades neist olen käinud aga osadesse tuleb minna esimesel võimalusel. Praegu Venemaal käiguga vähe jura, ei viitsi pärast garantiinis istuda.
Käisime uurisime põgusalt ka Narva Veneetsiat. See kujutab endast hiigelsuurt garaažikooperatiivi Narva veehoidla kanalite ääres aga neis ei hoita mitte autosid vaid hoopis veesõidukeid. Ja tundub, et neid siin ikka on ja mitte vähe. Tuleb siin suvel pikemalt luusida.
-
Rakvere vallimäel
Möödasõidul põikasime jalga sirutama Rakvere vallimäe vabaõhukeskusesse. Mõnda aega tagasi sai siin käidud ja mõtlesin, et midagi uut lühikese ajaga siin juurde tehtud ei ole. Aga ennäe värki vabaõhufoorumis oli hologrammina juttu puhumas Üllar Saaremäe. Hologrammi pildistada muidugi paras seesamune…. ainult triibud jäävad peale 😉 missiis, et tegelikkuses oli elusuuruses Üllar 😀 😀 Aeg oli juba piisavalt hiline, et linnusesse enam ei saanud ja pole hullu ka, seal juba käidud küll ja küll.
Paar klõpsu veel ilusast päikeseloojangust vallimäel ja edasi kodupoole.
-
Koolilapsed vikus tsillimas.
Kui Rix veel junga oli sai natuke tsillitud vikus. Kõigepealt tuli ikka proovile panna osavus kirveviskes ja vibulaskmises 😉 Siis sai mõõtu võtta linnuselahingus.
Kui linnus vallutatud, käisime Siniallikatel uurimas kas allikad ikka on sinised või on muud värvi ka 😉 Kui natuke teadmisi ammutatud Siniallikate ja eestlaste pühapaikade kohta oli aeg kuulata juttu viikingite tegemistest ja varustusest. Soovijad said proovida mis tunne oli olla täisvarustuses sõjamees 😉 😉 Kui see ka proovitud jäi veel viikingilaevaga retkel käia. Laevasõidul sai proovida aerutamist, mis polegi niisama lihtne. Et laev liiguks on vaja korralikku meeskonnatööd .
-
Kõrvemaa
Vanasti sai päris tihti niimoodi ekspromt sõpradega kuskil tuuritatud fotokad näpus aga nüüd on ajad muutunud. Seekord tuli mõte Kõrvemaal vähe luusida aga mis sinna otse minna kui ringiga saab 😉 Kõigepealt ikka vaja ju üle vaadata kuum suusakuurort missiis, et suvi aga vaatetorn on seal ju ikka 😀 😀 Mina üles turnida ei viitsinud, ma seal juba piisavalt turninud aitab küll. Pean paar aastat vahet siis lähen vaatan mis muutunud on 😀 😀
Valgehobusemäelt panime otsejoones Jäneda linnamäele. Ilus järveke seal nõlva all, sai kohe nii vesiroose kui vesikuppe pildile 😉 Jäneda linnamägi on oosi tüüpi linnamägi ja asub muistsete Järva-, Harju- ja Virumaa ühinemiskohas Piibe maantee ääres Kalijärve idakalda ja Jäneda jõe vahel. Ilmselt kasutati seda linnust aktiivselt 11 – 12 sajandil aga midagi enamat selle linnuse kohta eriti teada ei ole kahjuks. Siiani pole keegi viitsinud seal arheoloogilisi väljakaevamisi teha.
Lõpusk jõudsime sihtkohta kah. Luusisime vähe Paukjärve ümbruses ja vaatetornis kah vähe. Sinna raba peale vaatetorni ei viitsinud lonkida 😀 Iseenesest on see Paukjärve ümbrus üsna tuntud matkajate ja looduses puhkajate seas aga vähesed teavad selle ajalugu…..
1931. a. alustas tegevust Koitjärve laager looduskauni Paukjärve kaldal. Eesti Vabariigi Riigimetsade Valitsus andis Eesti NMKÜ Liidule pikaajalisele tasuta rendile 6 ha maad. Valdavalt oli tegu liivase männikuga. Eesti NMKÜ peasekretär Herbert Tõnissoo koostas nii laagri üldplaneeringu kui ehitiste projektid. 1930-1931 püstitati kiiresti köök ja 1 elumaja ehk tare. Ehitustööd kestsid läbi aastate pidevalt koos laagritegevusega. 1936. aastal loeti esmased rajamistööd lõpetatuks. Valminud oli 17 taret poistele elamiseks. Olid veel haigla (tegelikult muidugi ambulants, kus lisaks esmaabile sai teha ka kergemaid operatsioone), puhkekodu, täieliku sisustusega köök ja söökla, saun, käsitööhoone, ladu, hüppetorniga ujula, elamu laagrijuhile, külalistemaja, jääkelder, kaev, spordiväljakud, lõkketule tribüün ja paadisild.
Elumajad kujundati klassikalises eesti stiilis – pikuti poolitatud männipalkidest ja laastukatustega. Et laager töötas vaid suviti, ei peetud taredel vajalikuks isegi klaasitud aknaid ega ahje. Tegu oli esimese lõpuni väljaehitatud noortelaagri kompleksiga Eestis ja Baltikumis. Kokku mahutas laager 150 laagrilist ja 30 töötajat.
Laagrit juhtis vanematekogu, kuhu kuulus hulk nimekaid ühiskonnategelasi, sh. K. Treffner, A. Kukk ja J. Vellerind. Kauaaegseks laagrijuhiks oli Herbert Niiler, keda poisid lihtsalt “vanaks” kutsusid. 1939-1940 juhtis laagrit V. Pihlak. Koitjärve oli tugev spordilaager. Tegeldi samade spordialadega, millega juba varem Keila-Joalgi, ainult nüüd juba tunduvalt paremates tingimustes.Valdavast osast laagripäevadest hõlmas sport 4 tundi (2 tundi ujumist ja 2 tundi muid spordialasid). Oluline oli ka töökasvatus. Algaastatel aitasid laagrilised ehitada hooneid ja kujundada ümbrust. Tarede kaupa oldi köögitoimkonnas. Sageli käidi köögi tarbeks metsas marjul ja seenil. Üheks Koitjärve traditsiooniks sai kahepäevane jalgsimatk Loksale.
Lisaks tavapärastele noortelaagritele korraldati Koitjärvel ka erinevaid juhtide koolitusi ning renditi laagrit välja. Laager toimis nii osalejate kui külaliste silmis ülihästi ja majandas ennast ka ära. Ometi tuli sellele kõigele lõpp 1940. aastal.
1941. aasta kevadel jätkus noorsootegevus Koitjärvel juba pioneerilaagrina (esimene Eestis). Kuna hooned sõja ajal säilisid, sai laagritegevus alates 1946. a. jätkuda veel kuuel aastal. Lõplik lõpp Koitjärve laagrile saabus 1953. aasta kevadel.
Väidetavalt olla siin treeninud ka Eesti korvpallikoondis enne 1936a olümpiale minekut. Erinevates allikates on natuke muidugi vasturääkivusi laagri kohta. Osad allikad kirjeldavad, et see laager oli Eesti esimene statsionaarne laager seega ei saanud majade aknad ilma klaasimata olla. Võta sa nüüd tagantjärgi kinni….
-
Korraks Rakverre
Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa, aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀
Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.
Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉
Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.
Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.
Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.
