-
Otepää linnus
Juba aastakümneid Otepääl tšillimas käinud aga siiani pole veel linnamäele jõudnud 😀 😀 Nüüd sai see viga parandatud. Kui juba siin siis vaatasime möödaminnes üle kohaliku kiriku ja Vabadussõja mälestusmärgi ka. Otepää on üks Tartumaa vanimaid kihelkondi ja juba 1234 aastal on olnud Otepää kirikul vaimulik. Kirik asus piiskopilossi läheduses, mille ehitas väidetavalt esimene Tartu piiskop Hermann 1224 aastal vana Eesti maalinna asemele. Kuna kiriku kasutamisega tekkis sakslaste ja eestlaste vahel väike tüli siis ehitati hiljem eestlastele uus kirik, mis võis olla praeguse kiriku asupaigas.
Esimene eesti soost õpetaja Otepääl oli aastatel 1872 – 1880 Jakob Hurt kes tegutses väsimatult rahva hariduse ja vaimsuse tõstmisega. Hurda ajal käis kirikus nii rohkelt inimesi, et kirik jäi kitsaks. Sellist rahvarohkust polnud ükski õpetaja varasemalt kirikus näinud. Õpetaja Hurt pani aluse uue kiriku ehitamiseks, kuigi see tema ajal valmis ei saanud. Kusjuures väidetavalt on kiriku torn pärit vanalt kirikult.
Vabadussõja mälestusmärk asub siinsamas kiriku värava juures künka otsas. Algne mälestussammas avati 10.06.1928. Huvitaval kombel lõhuti see sammas alles 17.06.1950 ja tükid maeti sinnasamasse. Huvitav kuidas siin okupantidel see nii kaua aega võttis. 3.08.1988 leiti samba obelisk ja samba taasavamine toimus 15.07.1989. Selle samba juures on üks väike aga… Uuel sambal on 37 Otepää kihelkonnast pärit Vabadussõjas langenute nimed, aga vanal olevat olnud neid 54. Kuhu ja miks kadus 17 nime?
Linnus on omaette kahe astanguline mäeküngas, madalamal osal asus algselt ilmselt asula ja hilisemal ajal eeslinnus. Alumisele astangule on tänapäeval pandud mälestuskivi “Otepää 1116 – 1966” Ülemisel platool on säilinud osaliselt hilisema piiskopilinnuse varemed, mis ilmselgel ehitati kunagise muinaseestlaste linnuse kohale. Otepää oli Ugandi muinasmaakonna tähtsamaid keskusi alates 12 sajandist ning etendas olulist osa muistses vabadusvõitluses. Otepääd on esmakordselt mainitud vene kroonikates 1116 aastal ja hilisemalt veel mitmeid kordi. Läti Henrik ei ole samuti seda kohta oma kroonikas unustanud 😉
1208 olevat sakslaste ja nende liitlaste sõjakäigul Eestisse linnus põlema pandud. Sakslastest lahti saamiseks piirasid mujalt maakondadest pärit eestlased koos venelaste ühisväega 1217 linnust 17 päeva. Lõpuks andsid sakslased alla ja pidid loovutama ka ülejäänud Eesti vallutatud alad. 1224 aastal liikus tolleaegne Lihula ja hilisem Tartu piiskop Hermann oma vägedega Ugandisse ja seadis end vahepeal sisse Otepääl. Tol ajal hakatigi piiskopi vasallidega ehitama siia uut piiskopilinnust mille põhiplaan järgis muinaseestlaste kaitsesüsteemi. Piiskopilinnus püsis siin kuni XIV sajandi lõpuni, kus ta piiskopkonna ja ordu vahelises sõjas aastatel 1396 – 1397 hävitati.
Väike droonivideo pilvepiirilt.
-
Saaremaal uusi asju avastamas
Üle pika aja sai külastatud Saaremaad, mitte töö asjus vaid lihtsalt tšillimise pärast. Päris palju uusi asju on seal vahepeal tekkinud. Tegelikult oli plaan ka drooniga usinasti lennata aga see jäi plaanitust kõvasti nirumaks. Ilmataat va vigurvänt arvas, et detsember on normaalne suviseks vihmaks koos tormituulega 😀 😀 Paarist linnusest õnnestus küll mõned kehvad videod pilvepiirilt teha, ei midagi erilist kui pilvepiir on ca 70 meetri peal Aga nendest kirjutan ükspäev eraldi. Tuli jooksvalt ringi orienteeruda maapealsetele asjadele 😉
Virtsus saeketastest kuusk jäi seekord vaatamata, kuna see polnud veel valmis 😉 Saaremaal vaatasime üle Orissaare kanistritest jõulukuuse, eks need omamoodi kiiksuga kuused on vist alguse saanud kunagisest Rakvere vanades akendest tehtud kuusest. Noh ma nüüd ei tea kas jõulude traditsioonilist kuuske peab rämpsuga asendama, aga eks jõulud on meil juba ammu devalveerunud mingiks palaganiks, mis algab juba peale Jaanipäeva 😀 Kui õige aeg käes siis puudub igasugune jõulutunne, mõtled, et saaks see jura juba läbi. Kuskil tee ääres jäi silma veel jaburam installatsioon. Pererahvas oli väravasse pannud 2 sitapotti, huvitav millele sellega vihjata taheti.
Muidugi vaatasime üle ka uue kuue saanud Tehumardi obeliski, ei midagi erilist. Minu meelest oleks võinud selle junni ka pigem kuskile muuseumi viia. Vähemalt likvideeriti sealt see propa ühishaud. Nagu ikka selliste memoriaalide puhul ei vasta asjad reaalsusele. Peaks ju olema Tehumardi lahingus langenute ühishaud. Aga peale 2024 haudade avamist arvatakse, et ilmselt on see hoopis ühe hilisema punaarmee sanitaarväeosa matmispaik, kus sirgetes ridades asusid terved luustikud. Ringiga tagasi Kuressaares avastasime, et sadama juures on päris huvitav väljapanek vanadest hobuatradest ja vaoajajatest.
Pimedas mõtlesin, et lähen korra ikka proovin drooniga linnusest paar pilti teha. Kahjuks ei saanud seekord Kuressaare linnusest ühtki asjalikku pilti, tuul ja vihm panid korraliku piduri sellele. Tuli ära kotile kobida. Tagasiteele jäi päris huvitava nimega söögikoht, aga see jäi külastamata 😀 😀
Hommikul kui pestud – kustud – kammitud marssisime linnuse muuseumi vaatama mis seal uut. Viimati sai seal käidud õige mitu aastat tagasi vaatamas näituseid “Elu piimanõus” ja “Viikingid enne viikingeid” Vahepeal on muuseum läbinud väikese uuenduskuuri. Muuseumites tasub ikka käia, vahel on seal põnevaid ajutisi näituseid. Ja nagu elu näitab siis vahel on muutuseid märgata isegi püsinäitustel 😉 Kõigepealt sai siin muidugi korvi 😀 😀 tavaliselt saab seda Avinurmes 😉 Muidugi jäi näitusel silma akutrelli isa. Hea praktiline asi praegusel keerulisel ajal, saab puurida ja kui häda käes saab lõket teha, mille peal just äsja metsas odaga maha löödud elevanti küpsetada 😉
Uuenduskuuriga on lisaks europeldikutele tehtud ja üks normaalne kemps. Saab vanas linnuse köögis kolada, katlasse vaadata jne. Ja muidugi saab nüüd ka altpoolt lõviauku sisse vaadata, sinna on isegi hologrammiga lõvi sisse tehtud. Muidugi see näeb välja rohkem multikalõvina kui päris lõvina aga abiks ikka. Muidugi mul jäi õhku küsimus miks köögi katla tagant otse lõviauku sai… Kas “lõvi” toitmiseks või siis danskeritest allalastud saaduste koristamiseks 😉
Muidugi oli siin juba mõnda aega väike ajutine näitus “Silmast silma keskaegse saarlasega” mille üheks kuraatoriks Marika Mägi. Ja eks Saaremaalgi ole oma Kukruse memm Valjala emanda näol. Üllatavalt pika naise uuringute põhjal võib eeldada, et maetu oli juba kristlane ja kusjuures seda ennem kui Saaremaa üldse ametlikult ristiusustati. Teine huvitav asi oli tema juures see, et panuseks arvatakse olevat kasutatud sõba. Nagu näitusel näha siis kanti omal ajal ka päris edevaid vöökette, aga samas pole täpselt teada kuidas neid kanti. Pärinevad need 13 sajandist ja leitud on neid üldjuhul ainult mõnekümne cm pikkuseid. Hiljuti leiti Ansekülast juhuleiuna üle kahe meetri pikk kett millel isegi pannal ja ketilülide küljes joru kuljuseid.
-
Kassinurme pilvepiirilt
Nonii, drooniga ülelendude projekt sai täiendust Kassinurme linnuse näol. Aastate jooksul siin käidud nõrkemiseni luusimas. Seekord ei viitsinud enam linnuse juurde lonkida, seal pole nagunii mitte midagi uut minu jaoks. Nii, et seekord piirdusin ainult pilvepiirilt vaadetega. Arheoloogide hinnangul oli siin linnus juba esimese aastatuhande keskpaigas. Uuringute käigus on vallist avastatud jälgi varasemast palkkindlustusest, mis hävis umbes 11 sajandi esimesel poolel. Selle kohale rajati ilmselt uus linnus, sedakorda liiva ja kruusaga täidetud palktaranditest. Linnamäel esineb asustusjälgi kuni 13 sajandi alguseni.
Mingil ajal korraldati siin kõvasti mütofesti ja muid üritusi aga viimasel ajal pole siinsetest üritustest midagi kuulnud. Eks iga asi ammendub mingil hetkel ja entusiasm kahaneb vanusega 😉 Muidugi rahvasuus seostatakse siinset paika ka Kalevipoja asjatamisega. Siin olla Kalevipoja säng ja silmapesukauss.
Väike pilvepiirilt vaade ka
-
Läti. Valmiera – Koceni
Sai veidi tuuldumas käidud Lätis aga mitte alko järgi vaid päriselt ka tuuldumas 😀 😀 Tegelikult tahtsime turnida Valmiera kiriku torni aga kahjuks oli kirik kinni, seal salvestati mingit muusikapala. Viimased korrad mis oleme üritanud sinna saada on käik luhta läinud, igakord miski üritus seal 😉 Pole hullu, Valmieras on veel küll ja küll kohti mida külastada. Vaatasime üle kohaliku muuseumi, see on hea muuseum ja täiesti eestikeelne. Pikemalt olen sellest muuseumist juba kirjutanud siin.
Kolasime veidi ka linnuse pargis, kurja küll, need teeteod on siin ka päris suur probleem. Vastavad kogumiskonteinerid igal nurgal ja roomamas mööda kõnniteid näeb neid raipeid ikka päris palju isegi päeval.
Kui eelmine kord vaatasime kohaliku turbatööstuse veetorni siis seekord otsustasime vaadata Kocenis asuvat Kokmuiža mõisa. Mõis ja mõisapark näeb väljast päris hea välja, tänapäeval asub mõisas kool. Millal siia esimene mõis tehti jumal seda tea, aga praegune on siin aastast 1880. Siin mõisa juures asub esimene ja ainuke kerakujuline päikesekell Lätis. Tiigis on päris arvestatava suurusega purskkaev ja kollast tooni vesiroosid, pole selliseid väga mujal näinudki;)
Muidugi kasutasime enne sisse minekut võimalust piiluda mõisa pilvepiirilt, päris efektne pargi kujundus.
Seest ka ilusti korras ja puhas ning nagu varem mainisin toimib siin majas tänapäeval mõisakool. Spetsiaalselt kooliks kohandati Kokmuiža mõisahoone tolleaegse arhitekti Arnolds Čuibesi tähelepanuväärse projekti järgi 1937 aastal.
Pikast päevast olid kõhud korisema hakanud, mõtlesime, et läheme võtame kohalikust poest midagi hamba alla. Aga poe juures selgus, et poe teisel korrusel on väike söökla Ēdnīca Kocēnos. Muidugi kasutasime kohe võimalust süüs sooja toitu. Söökla nägi stiililt välja nagu kaheksakümnendate töölissöökla, aga samas täiesti korralik ja puhas.
Menüü muidugi lätikeelne aga eks google aitab hädast välja. Menüüs ikka õige mitu suppi ja praadi saadaval, tahtsin sašlõkki aga kahjuks oli see otsas. Võtsime šnitslid, kassas küsiti, suur või väike. Kuskilt aju kurdudest lõi kohe välja, et kui meil väike võtta siis saad määritud taldriku 😀 😀 Mõtlesime, et võtame suured. Kassapidaja vaatas imelikult ja küsis, et oleme ikka kindlad või? Meie muidugi jajaaa. Kurja küll, kui praed kätte saime, kusjuures siin saab kohe kätte ei mingit ootamist, siis saime aru küll miks müüja üle küsis 😀 😀 Praed ikka megasuured nagu pildilt võib näha, magustoitu poleks pidanud võtma, see oli juba vägagi liiast 😉
Praad, magustoit ja keefir läks maksma 7€, see praktilisel peaaegu tasuta 😉 Kusjuures toit oli väga maitsev, aga maksta saab siin ainult sulas. Sealkandis luusijatel soovitan kindlasti seda söögikohta külastada.
-
Viljandi vanalinn ja linnus
Pole sada aastat Viljandis niisama luusimas käinud. Kui siia satud siis ainult tööasju ajama ja muuks pole aega. Seekord sai tiksutud niisama. Kui teised kaasteelised läksid ekskursioonile mööda vanalinna tänavaid siis ma eelistasin omal käel kolada ja nurgatagustesse piiluda 😉 Kui nüüd võrrelda Tallinna, Tartu ja Viljandi vanalinnu, iseenesest pole need muidugi võrreldavad oma mastaapsuse pärast. Aga kui võtta arvesse inimressursi liikumine siis Võrreldes Tallinna ja Tartuga on Viljandi puhkepäeva hommikupoolikul täiesti välja surnud 😀 Paarikilomeetrisel ringil nägin peale meie grupi ainult kahte turisti ja ühte koeratuulutajat.
Lonkisin mööda pisikesi tänavaid vaatama seda ilusti korda tehtud vana veetorni. Muideks sinna saab sisse ka ja ülevalt nautida vaadet vanalinnale. Veetornis on ka mõningaid näituseid aegajalt. Minul jäi seekord sees käimata kuna laupäeva hommikul kell 10 kogu linn veel magab 😉 Aga pole hullu, vaatan teine kord. Ühel tänavanurgal jäi silma vana betoonist teadetepost, praegu sinna veel polnud kuulutusi pandud aga ehk ükspäev pannakse 😉 Ja kui vanasti nägi betoonist maasikaid igal nurgal siis nüüd näeb betoonist kasside kujukesi milledele kaela riputatud sildid varjupaigas kodu otsivate kasside lugudega. Väike tiir ümber Jaani kiriku lossimägede suunas, seal hea istuda ja linnukest lennutada.
Vaatasin vanalinna ja linnuse varemed üle pilvepiirilt. Kusjuures see ilusti korrastatud veetorn hakkab üle linna väga hästi silma. Linnuse ajaloost ei hakka pikemalt kirjutama, see juba varem siin tehtud. Aga pilvepiirilt näeb asi hoopis teisiti välja kui maapinnalt.
Väike video Viljandi vanalinnast ja veetornist pilvepiirilt
Video linnusevaremetest pilvepiirilt
-
Kurese ja Soontagana
Varasemalt siin Kuresel ja Soontaganal käinud mõned korrad luusimas, aga üks asi on asja vaadata maapinnalt ning hoopis teine pilvepiirilt. Kurese sumbküla kandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall. Nii et see küla on ikka hiidvana. Mis on muidugi veel huvitav, et majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. on kõik paekivist. Kiviaedu pidavat olema siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Kusjuures huvitav on see, et tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Sel korral jäi muidugi see ringvall linnus vaatamata, aga siis ongi põhjust tagasi tulla 😉
Väike video Kurese külast.
Kui Kurese uuritud kimasime Soontagana maalinna uurima. See asub keset Avanduse sood asuval soosaarel. Soontagana maalinn rajati ilmselt 7 – 8 sajandil ja sinna olevat viinud salajane sootee mida teadsid ainult vähesed. Tänapäeval saab sinna muidugi ilma salajast sooteed teadmata. Siin on ka RMK lõkkekoht ja onn kus saab vajadusel ööbida. Muidugi ei puudu siit ka korralik vaatetorn, sinna ei hakanud seekord ronima. Vaatasime seekord drooniga nii soosaart kui linnust. Ja ega see saar nüüd niisama pisike polegi, ühest otsast teise veidi üle kilomeetri.
Väike video soosaarest
-
Tuuldumas.
Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.
Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk.
Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.
Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.
Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.
Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.
