-
Egiptuse trip, lähiümbrusega tutvumas
Nii, uus päev. Tänane päev kohanemiseks ja ümbrusega tutvumiseks. Vaatan kõigepealt valges kah rõdult välja. Õhtul ei näinud essugi, maantee siinsamas, selle müra üllataval kombel tuppa ei kosta. Kohe üle tee veepuhastusjaam, huvitav kas sinna läheb reovesi puhastuseks või tehakse seal nt mereveest joogivett… Kirjade järgi seinal peaks seal mereveest joogivett tehtama. Täna ei kiirusta, kui pestud kustud kammitud kobin sööma. Väike omlett ja muud põnevat läheb kaubaks. Omletti tehakse siin laivis, täpselt nii mitmest munast kui ütled ja lisandid saab ka sisse meelepärased valida. Ja muideks härjasilmana praevad ka kui tahad 😉 Manustasin lisaks mõned puuviljad ja vaatasin mis asju ajab laudade vahel üksik linnuke. Huvitaval kombel ei ole siin tuvisid laudade vahel töllamas, katusel istub küll terve parv aga kus nad toituvad ei tea.
Peale sööki põgus tutvus hotelliga valges ka, basseine siin jätkub nii köetavaid kui kütteta, laste jaoks oma basseinid. Tegin randa ka väikse tiiru päris kobe teine. Siin on enamjaolt igal hotellil oma rand ja naaberranda naljalt ei saa, turvamees istub ja valvab. Siin hotellis isegi oma spa olemas. Juba on ka selgeks saanud kõikvõimalike infotahvlite põhjal, et vene keelega peaks siin hakkama saama suht okeilt. Vahepeal jäi silma üks “Saaremaa seppade” metalltrepp 😉
Nüüd vutvutvut ümbrusega tutvuma 😉 Tegin ühe pildi ka oma hotellist tänavavaates. See on ainult üks pisike tiib hotellist ja mu tuba on seal ühe torni sees 😉 Kesklinna poole ei hakanud vantsima, see kuramuse kaugel, sinna plaanisime ükspäev minna eraldi. Kohalik kalmistu vaja üle vaadata jne. Ühesõnaga suund tuli Sahl Hasheeshi poole, seal kuskil pidavat olema ka turistide poolt nõutud kaubakeskus “Senzo Mall” kust pidavat saama osta kõike 😀 😀 Kusjuures teed on siin päris head aga mis hakkas kohe silma, et ei mingit sadevee äravoolu… Ilmselt pole seda vaja ka kui aastas 2x sajab 😀 Ma muidugi kujutan ette milline paanika siis liikluses on kui teed muutuvad basseiniks. Muidugi iga natukese maa tagant on tänaval “lamav politsei” kiiruse piiramiseks. Siin tundub liiklus olevat suht suva teema. Politseiposte on samuti nii mõneski kohas, nende juures saad sõita ainult siksakki. Siin on ka miskit meie kure laadsed linnud toimetamas. Vaatasin kuidas need sörkisid karjas muruniitja järgi nagu meil varesed põllul adra järgi 😀 😀 Muideks vareseid siin on ja kraaksuvad nii eesti, vene kui kohalikus keeles 😀 😀 Mingi päris ilus kollaste õitega puu kasvab siin praktiliselt igalpool, mis tal nimeks ei tea. Kõiketeadev Google annab nimeks “Tecoma stans” kas see ka õige on ei tea. Kui on siis on tegu mitte puuga vaid hoopis mitmeaastase kollase leedri põõsaga.
Jõulublingi on ka juba kõik tänavaääred täis. Hotelle on siin kõikvõimalike ja võimatute nimedega. Väike mošee jäi ka tee serva, mõtlesin, et lähen vaatan sisse aga tundus, et hakkas palvuse aeg, ei hakanud segama. Väikestel bussidel käib siin enamjaolt pagas katusel, isegi ühel suurel bussil hakkas see silma kuidas bussijuht kohvreid maha laadis 😉 Prügikastidega on siin ka selline kummaline teema, mõne hotelli ees näed moodsat euroopalikku turistide jaoks mõeldud sorteerimisvõimalust. Üldjuhul see päris nii ei ole. Tänavad enamjaolt plaaditud, mitte just kõige kvaliteetsemalt aga siiski. Ühes lillepeenras hakkas silma meie mündi taoline taim, kohe näpud sisse ja lehed hamba alla 😀 Münt mis münt 😀
Moblamast oli päris ägeda lahendusega, nagu palm 😉
Sinna ülalmainitud poeni marssida ei viitsinud, tudeerimiseks käis kohalik “Anton” nimeline kaubamaja küll ja veel. Mida kõike siin ka ei näe, nii kive, koralle kui jumal teab mida. Huvitav, et lisaks hotellile kohtab ka linnapildis päris palju venekeelseid silte. Ja mis veel huvitav kui Türgis nt apteegid väga ei reklaami vändagängsteri värki siis siin praktiliselt iga apteegi seinal reklaam Viagra ja Cialis 😀 😀 Poodides hindu väljas ei ole, eks hind on “näo” järgi, turist ju maksab seda mis küsitakse. Müüjad on küll vähe tüütud aga kui sa nendest välja ei tee siis väga ei tüüta ka. Hindadega kaubelda kannatab päris hästi, väike algus juba tehtud 😉 Kilo maasikaid läks kaubaks. Üks poeke oli siin “Antoni” kõrval täitsa fix hindadega, siit sebisin omale beduiini rätiku safari jaoks. Müüja sidus kohe pähe nii nagu linnas käiakse 😉 kõrbes asi vähe teisiti.
Vahepeal oli õues juba pimedaks läinud kuigi kell alles 17.00 Lonkisime tagasi hotelli poole. Sai pimedas paar blingi pilti ka tehtud. Ah jaa ülekäiguradu peaaegu ei ole, siin lihtsalt minnakse üle tee seal kus vaja. Iga takso mis mööda sõidab laseb törtsu signaali ja pakub küüti. Sellest värgist kirjutan ka ükspäev pikemalt.
Hotellis oli vahepeal kuuse juurde ilmunud jõuluvana põtradega. Maasikad tuppa ja õhtust sööma. Täna näksisin ainult magusat veidi, toas ootasid ju maasikad 😀 😀 Toas oli päris tsill rõdul istuda, maasikaid nosida ja imetleda kohalikku liiklust.
Esimese päeva mulje, kohalikud müüjad ja taksojuhid on küll tüütud aga sõbralikud. Homme on tasuta linnatuur, vaatame mis seal näeb ja kuuleb.
-
Korraks Petserisse
Sai korra Lõuna – Eestis luusides viuh Petserisse ka põigatud. Sinna pole erilist mõtet autoga üle trügida. Kuna Petseri praktiliselt teisel pool piiri siis on mõistlik auto Eesti poolel parklasse jätta ja käsitsi üle piiri minna, saab kordades kiiremini. Eks Nii saigi tehtud, pool tunnikest jalutamist ja oledki juba kesklinnas. Desantnikud marssisid kuskile, ei tea kas neil miski üritus või niisama linnaluba. Iseenesest Petseris ei tohiks desantnike väeosa olla ja linnaloa jaoks neid ka liiga palju. Ilmselt siiski mingi üritus. Kõigepealt sõime kohvikus ja siis tegime tiiru ümber kloostri. Siin on ikka vägevad müürid küll ja huvitav mis saladusi need varjavad….
Kloostri taga on päris suur põllumaa kus mungad toimetavad ja ega lehmadki on siin vabapidamisel. Karjus oli päris toimekas papi kes oskas isegi veel mitmemeetrist piitsa laksutada nii, et kõrvad lukus 😀 😀
Lõpuks tiir peal astusime sisse ka. Klooster on asutatud 28. augustil 1473. aastal kui õigeusu mungaklooster ja kloostri ajalugu ulatub jumal teab kuhumaani. Pärimuse kohaselt, mille mungad hiljem üles kirjutasid, on teada, et looduslikule koopale liivamäes sattus esmakordselt peale keegi talumees. See oli 1392. aastal. Koopa esimeseks elanikuks oli teadmata kust tulnud munk Markus. Tema kõrval kaevasid hiljem endale elamud jooksikud Tartust, Pihkvast ja Irboskast. 1470. aastal saabus sinna sakslaste tagakiusamise eest Tartust põgenenud preester Joann Setšnik koos naise ja lastega. Munkade abiga ehitati pühasse mäesse koobaskiriku, mis sai 1473. aastal sisse õnnistatud Novgorodi peapiiskopi Feofili loal Jumalaema Uinumise pühal. Joann Setšnik pühitses end mungaks Joona nime all. Klooster-kindluse müürid ehitas Vene tsaar Ivan Julm Liivi sõja aastail1553—1565. Kivid olid toodud kahekümne versta kauguselt Irboskast ja sellega pidid tegelema pea kõik ümbruskonna talupojad. Vallikraavid kaevasid aga sõdurid hiljem Peeter I käsul. Väidetavalt leidis kloostri ülemise sissekäigu juures 1570 aastal intsident kus ootamatult saabus kloostrisse tsaar Ivan Julm isiklikult, talle läks vastu kloostriülem Kornelius, rist käes. Tervitussõnade asemel lõi tsaar kloostriülemal pea maha. Kuid sealsamas kahetses tsaar tehtut saades aru, et Kornelius ei saanud olla süüdi neis hirmsates kuritegudes, millest laimajad Moskvasse kaebasid. Tsaar tõstis tapetu kätele ning kandis ta alla kiriku juurde. Seda teed, mille kaudu tsaar kandis maharaiutud peaga kloostriülemat nimetatakse sellest ajast peale «vereteeks». Tsaar olla oma järelemõtlematut tegu kahetsenud kogu elu vältel ning saatnud Petseri kloostrile palju kinke. Kas see jutt on tõsi või legend ei tea, ühe teise versiooni kohaselt olevat bojaaride konservatiivse opositsiooni juht vürst Andrei Kurbski oma kodumaa reetnud ja põgenenud 1564. aastal Leetu. Enne seda oli Kornelius tuntud Kurbski lähedase sõbrana. Vürst külastas Korneliust kloostris ja pidas temaga kirjavahetust. Kui tsaar Ivan hakkas oma poliitiliste vastastega arveid õiendama, langesid tema viha alla ka Kurbski sõbrad, nende hulgas Kornelius, kes mõningatel andmetel hukati Pihkvas. Igatahes oli siin päris lahe ringi kolistada, seda enam, et külastajaid oli suhteliselt vähe
Muidugi lilli on siin kloostris ikka hullult ja milline imeline roosilõhn siin levib…. Ükskord tahaks ära käia ka sealsetes katakombides kuhu lastakse ainult teatud aegadel ekskursiooniga. Ja muidugi peaks uurima kas müürikäikudesse ka lubatakse.
-
Saatse saapa taga käidud
Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.
Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele. Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.
Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.
-
Kevadet avastamas
Aias juba kõikvõimalikud lilled õitsevad, paras aeg uurida mida metsik loodus teeb. Käigult mõtlesime, et pole miljon aastat Paldiski kandis luusinud…. võiks minna luusima. Mõeldud tehtud, võtsime suuna sinnapoole 😉
Sihitult ringi tuustides jäi õige mitu luike silma keset põldu, siin pole veekogu lähedalgi mitte. Huvitav mis värk on, mingi uus tõug vist 😉 kuivamaa luiged 😀 😀 Võsas ragistades vaatasin, et sarapuude urvad juba päris suured ja isegi mõni sinilill juba õitses. Ühel kraavikaldal oli paiseleht ka õitsemas aga ei viitsinud turnida läbi vee pildistama. Samas tuli põõsast väike podin ja ennäe imet siiiiiil juba asju ajamas 😉
Lõpuks jõudsime sujuvalt otsaga Paldiskisse. Ennäe imet seal majaka ja kordoni kandis ikka päris korralikult ühtteist juurde ehitatud, korda tehtud jne. Isegi paar ägedat kujukest tee äärde pandud. Nats uurisime ka merekindluse varemeid ja tuiasime niisama pankrannikul. Vaatasime üle ka kohaliku joa, seal oli päris korralikult veel jääd. Ja nu ega saa siis jätta pilku peale viskamata ka kohalikule päris edevale kirikule. Ükspäev lähen vaatan kuidas seest välja näeb 😉
-
Hara sadamasse
Alles sai Jägalas luusitud aga nüüd tegime vähe pikema tripi pesakonnaga. Vaatasin aknast välja kuidas ilm on, tundus vägagi ok olema, isegi linnukesed maiustasid toiduga. Olen tähele pannud, et nad on jube head ilma indikaatorid. Kui on selline vastik sula siis neid ei ole ja kui on väga külm siis ka neid ei ole. Täna linnud kohal ja üle hulga aja isegi pasknäär tihaste keskel, seega sobilik ilm tsillimiseks.
Pakkisime end autosse ja kimasime ühe jutiga Hara sadamasse. See üks põnev kohake kus nõuka ajal allveelaeva nägemine oli sama tavaline kui Superstar Vanasadamas. Siin on soojal ajal korduvalt käidud ja hulk kirjatükke üllitatud. Seekord vaatame asja talvel. Tänapäeval arendatakse siin muidugi mingit sadama laadset asja ja luusima siia enam niisama naljalt ei pääse. Raha tahetakse saada varemete vaatamise eest 😀 😀
Muude sirgelduste kõrval on siin näha isegi mõnda päris korralikku graffitit. Siin on mitu kaid kuhu saab ainult paadiga või üle jää, kui seda muidugi on. Praegu isegi seda jääd on aga nats kahtlane ja ei riski väga turnima hakata. Ja üks saareke ka kus on olnud nii kalatööstus kui jumal teab mis veel. Sinna peaks ka ükspäev luusima minema kui õnnestub.
Tagasiteel kiire põige Jägalasse kah. Päris huvitav kuidas mõnepäevase vahega on siin jääolud kõvasti muutunud ja inimesi ka ei ole 😉
-
Pääsküla matkarajad
Tegime väikse matka keset tööpäeva Pääsküla rappa… Lootuses, et rahvast pole aga kus sa sellega parkla nii silmini täis, parkida pole praktiliselt mitte kuhugi 😀 😀 Õnneks ikka miski augu leidsime kuhu auto vaevu ära mahtus. Algul mõtlesime, et toho till ae rahvast nagu putru ja liiklus nagu Viru tänaval aga tegelikult polnudki asi nii hull. Seal õige mitu erinevat matkarada, et rahvas oli ilusti lahustunud. Vaatasin, et pajuurvad juba väljas, tea kas miskit kõva külma tuleb enam…
Kuna lumi sadas värskelt ja külma pole olnud siis vesi praktiliselt jääs ei ole. Ühel väiksel tiigil olid pardid täitsa matkaraja servas oma toimetusi tegemas. Inimestest ei teinud väljagi, ilmselt harjunud 😉
Isegi kopraonu on sinna elamise teinud ja nii mõneski kohas näha kuidas ta perega väljas söömas on käinud.
Tegime vähe pikema tiiru ja põikasime metsa alla ka. Lootuses, et ehk näeb mõnda loomakest. Kahjuks ei hakanud ühtki silma kuigi värskeid jänesejälgi oli näha küll. Huvitav, et neid vanu vene sõjaväe jäänukvaremeid on siin metsaalune ikka veel täis. Kuigi mõned kohad kus kunagi barakid olid on ilusti lagedad ja kui ei tea , et seal kunagi midagi oli siis pole aru saada
-
Sillamäe
Mõnda aega tagasi alles sai siin luusitud kogukonnatripi raames. Aga ega siis polnud siin pikalt aega laiata ja vaatamata jääb orgunnitud tripi ajal niikuinii kindlasti palju. Ekskursioone selleks tehaksegi, et saaks maitse suhu 😉 siis tahad uuesti minna. Nii ka Sillamäega, pealtnäha pole siin midagi erilist peale nõukaaegse “numbrilinna” kuhu pääses ainult erilubadega. Kõik ilmselt on kuulnud sellest siinsest kuulsast promenaadist aga muus ei teata midagi. Siin on tegelikult paar muuseumi ja juga ka 😀 😀 Kui promenaadil tiir tehtud suundusime kohalikku muuseumi uurima. Mõtlesin, et mis ta siin niiväga ikka on…. selline pisike külamuuseum paari eksponaadiga.
Muuseum oli väike kahekordne maja kortermajade vahel pargis. Aianurgas vedeles Volots ja nõuka vapp 😉 Need nagu polnudki muuseumi aukohal 😀
Aga tegelikkuses oli muuseum ikka väga kõva teema, vaadata sitaks ja täitsa tasus minna. Ühes toas oli see kinnise linna ja Silmeti teema siis natuke tüüpilist 50-ndate eluolu.
Nats ka sõja mudru, mida sealkandis vedeleb ilmselt siiani iga põõsa all. Isegi üks kuulivest oli ekspositsioonis, huvitav palju neid reaalselt sõja ajal kasutusel oli…
Natuke vanemat talukraami ja üks äge jalgratas. Muidu nagu polegi see ratas eriline aga tsekka sadulat 😀 😀
Ja ühes saalis oli päris kõva kohaliku geoloogi erakogu näitus. Kõikvõimalikke kive ja värke oli siin ikka nii, et anna olla. Kõik ilusti nummerdatud ja nimed juures. Vot siia tuleks saata kõik need kivikeste müüjad siis teavad ise ka mida tegelikult müüvad.
Teisel korrusel oli päris äge raadiote ja telekate püsinäitus. Nii mõnigi riistapuu oli kunagi omalgi olemas. Teises saalis olid nukuvankrid ja nukud aga see näitus oli läbi saanud ja juba peaaegu kokku korjatud. Siin muuseumis läks meil ikka õige mitu tundi. Teise muuseumi jaoks ei jäänudki aega. Huvitav oleks muidugi näha kuidas pommivarjend säilinud on 😉 Ühesõnaga teine muuseum ja juga jäävad järgmiseks korraks 😉