• Tripid

    Dominikaani trip. 7 in 1 reisikorraldajalt

    Nii, uus päev ja uus trip. Vaatame siis mida reisikorraldajalt sebitud trip endast kujutab. Seekord jõudsime enne tripile minekut teha väikse söögi. Valikus midagi uut eriti ei olnud, peale keedumuna ja munapudru. Nokkisin natuke siit ja sealt. Krt see munapudru tundus veits imeliku lõhna ja maitsega, jätsin igaks juhuks järgi. Panustasin ananassile 😉 Seekord pidi buss tulema hotelli järgi ja otse tripile viima ilma vahepealse logistikata. Lõpuks oligi buss kohal ja minek. Hullult oli uhamist mööda kitsaid teid krt teab kuhu. Jõudsime kuskile väravasse, valvur tegi värava lahti ja lasi meid sisse, nats veel sõita ja olimegi kohal “La Hacienda Park” nimelises kompleksis.

    Esmamulje päris ok, kuigi mul eriti hea olla ei olnud, see hommikune hotelli imeliku maitsega munapuder rebis junnilõikajalt rihma maha. Aga see selleks. Kuskile mägede vahele on ehitatud talukompleks turistide lõbustamiseks. Kõigepealt pandi nimed kirja, anti käepael ja kiiver. Siis jagati käepaela värvi järgi gruppidesse ja seiklus võis alata. Rahvast oli päris palju aga sellest hoolimata toimus kõik vinksvonks. Vaatasime veidi pirakaid papagoisid ja kobisime mingile vanale USA armee veokale. Sellega viidi meid veidi eemal asuva näidistalu juurde.

    Siin näidati linnavurledele koduloomi, kes soovis võis neid peost toita ka. Mina muidugi külastasin sel ajal kohalikku peldikut. Krt istud potil ja tajud, et keegi passib sind, vaatad üles ja näed sisalikku lambikuplil sind passimas 😀 😀 Vaatasin pärast kiiruga üle need näidismajakesed ja muu värgi. Eks siingi oli väike degusteerimise ja nänni ostmise nurgake. Proovida sai nii kakaod kui Mama Juanat. Silma jäi, et neil on lõke laua peal ja seal pottides keedetakse süüa ja ka kakaod. Muidugi käib samal lõkkel pajas kohviubade röstimine. Peale talutuuri viidi meid tagasi keskusesse, seal pandi meile trosslaskumise traksid selga ja algas järgmine programm.

    Kui traksid seljas siis suusatõstukiga üles mäkke minek. Siin muidugi talve pole ja suuski ammugi mitte aga see ei takista suusatõstuki omamist 😀 😀 Ülevalt mäe otsast avanes ikka päris tsill vaade ümbrusele. Siit mäe otsast algas trosslaskumine üle orgude alla tagasi. Päris tsill oli džungli kohal liuelda. Kolm erinevat laskumisrada oli kokku ca 1,5 kiltsa. Kurja, ühel laskumisel panin siukse hooga minema, et pidur ei saanud hoo mahavõtmisega hakkama, panin sahinal üle platvormi mitu meetrit enne kui pidama sai 😀 😀 Aga pole hullu midagi, automaatpidur tirib su tagasi õigesse kohta. Muidugi seal on ka see häda, et kui liiga kerge oled siis kümmekond meetrit enne platvormi hoog raugeb 😀 Lapsi jäi ikka õige mitmeid sinna rippuma aga eks sellega on arvestatud ja üks instruktor läheb kohe vastu ja tõmbab käsitsi platvormile. Muidugi viimase laskumise lõpus oli torn kust said kummiga alla hüpata kui trepist ei viitsinud trampida 😉 Loomulikult ma ei viitsinu treppi kasutada.

    All tagasi võtsime traksid seljast ja sööma. Siin oli samuti rootsi laua laadne asi, ise valisid mida tahtsid. Võtsin nats salatit ja friikaid, eriti palju süüa ei julgenud kõht oli mingis kummalises seisundis. Mingit suppi oli ka pajaga tulel, tahtsin huvi pärast proovida aga kõhuvalu pärast ei riskinud. Vesi, coca ja kohv toidu kõrvale niisama võtta aga alko on raha eest. Muidugi peale sööki oli kohe peldikusse jooks, krt kõht nii lahti, et võib vabalt meetri pealt pudelisse sittuda 😀 aga ega sellepärast nüüd elu seisma jää.

    Veidi oli veel aega järgmise programmini, lennutasime kiirelt nats drooni. Väga kõrgele ei julgenud lasta, siin on jube palju mingeid kullilaadseid linde metsa kohal tiirutamas. Aga noh mõned pildid ikka sai ümbrusest. Niikaua kui drooni kokku pakkisin saabus talumees härjarakendiga, see vaatas trooni nagu ilmaimet. Siin on veel ühed sellised meie musträsta laadsed linnud kes elavad koloonias, pesapusa võib näha kõikvõimalikes kohtades, küll palmi otsas, küll liiklusmärgi küljes või moblamasti otsas.

    Natsi aja pärast hakkas meil järgmine programm, sõitsime bagidega mis on siin parajad rondid mägijõe äärde ujuma. Sinna oli maad ca 2 kiltsa. Huvitav, et siin on mägijõed päris kärestikulised aga klaasselge ja sooja veega. Siin jõe kaldal sai isegi paar sisalikku ja liblikat pildile. Kui grupil ujumas käidud kimasime tagasi. Peale seda oli väike ratsatuur ümbruskonnas. Imelik oli, et ratsatrippi ei lubatud miskipärast pildistada kuigi hobused nägid siin välja päris hoolitsetud. Kui hobustega ring tehtus siis vutvutvut bussi ja kodupoole minek. Kokkuvõtvalt oli päris tsill teema ja tasus käimist.

    Enne hotelli minekut vaatasime mis on ühel kõrvaltänaval põnevat. Ristmikul müüs mingi vennike auto pealt kõikvõimalikke aed ja puuvilju. Etteruttavalt ütlen, et see vennike müüs seal iga päev paar tunnikest oma staffi. Kõrvaltänavas oli paar pisikest poekest ja söögikohta, muud tarka midagi. Algul mõtlesime, et sööme seal ühes hamburgeriputkas aga vaadates menüüst hindu loobusime. Hinnad algasid 10$, nii nälg nüüd ka ei ole, et kotletisaia eest kümps välja käia. Kiikasime sisse ühte suva poodi, irwww sibulate pood oli 😀 Vene konservid, kommid, vobla ja kreemid täitsa letis.

    Muidugi olid Riia sprotid ka valikus. Vahepeal oli väljas öö tulnud, siin läheb ka jube ruttu pimedaks. Kobisime ära hotelli sööma. Kõhuvalu pärast palju süüa ei julgenud, võtsin paar ahjukartulit ja veits koodiliha mida nad siin täna laivis lõikasid. See liha kõlbas täitsa süüa. Nokkisin natsa veel puuvilju mille valik on siin hotellis äärmiselt sitt ja proovisin kakaod, aga see polnud nagu kohvigi suurem asi. Peale sööki kobisime kotile, sitt öö oli, kiirliin voodi ja peldiku vahet läks käima 😀 😀 Kokkuvõtvalt oli see reisikorraldajalt 99$ eest võetud trip täiesti ok. Ilmselt oleks sama tripi saanud kuskilt tänavalt ka ja märksa odavamalt aga ei viitsinud otsida.

  • Muu värk

    See teine hooaeg.

    Üsna tihti küsitakse, et mida me väljaspool kalmistuhooaega teeme. Siis just hakkab see kõige põnevam hooaeg uute projektide ja väljakutsetega 😉 Et mis me siis teeme? Alustuseks taastasime metsas paarsada meetrit vana kohati maha langenud võrkaeda. Mädanenud postide asemele paigaldasime uued, aiaaukudesse kombineerisime uue võrgu. Ühes kohas võsa vahel olid linnud osavalt ära kasutanud longu vajunud võrkaia ja sinna külge pesa aretanud. Järgmise teemana tuli sadakond meetrit vana põõsastest läbi kasvanud võrkaeda eemaldada ning selle asemele ehitada uus roigasaed. Kõigepealt läks ehituspoodidest immutatud aiapostide otsimiseks ja hinnapäringuteks.

    Tuli välja, et sobilikud aiapostid olid üle mõistuse kallid. Juba mõtlesin, et tuleb neid hakata ise tegema. Siis sattusin mingeid asju ostma Deposse ja mida ma näen, just sobilikud aiapostid on letihinnaga üle poole odavamad, sellest hinnast mis oli kõige soodsamal hinnapakkumisel 😀 😀 Nii, et meie ehituspoodide ahnusel pole piire. Egas midagi koorem poste kärru ja tuld. Objektil saag näppu ja metsa latte tegema. Leidsin metsast sobilikke latte otsides ühe imekombel säilinud nõukaaegse maamärgi, otseloomulikult tuli sirbist ja vasarast pilti teha 😀 Lõpuks kuhi latte tehtud ja õuele veetud. Nüüd läks vana võrkaia jäänuste maast väljakoukimiseks.

    Omast tarkusest mõtlesin, et kui lõikan relakaga aia nii umbes 5 meetristeks juppideks ja siis tõmban autoga sahinal maast välja. Mnjh paar tükki sain kätte aga ülejäänuid isegi ei liigutanud. Mis siin ikka, hüppasin autosse ja küla peale traktorit otsima 😉 Sain ühel metsaveokal sabast kinni, väga abivalmis juht juhtus olema. Leppisime kokku, et mõne päeva pärast tuleb teeb asja ära. Senikaua sai roigasaia eeltööd tehtud, pinnasepuuriga augud maasse ja uued postid paika. Kokkulepitud päeval oligi traktor kohal. Osav mees oli, rebis palgihaaratsiga viuh vana aia maast välja, pakkis kokku ja viis minema.

    Väike video palgihaaratsi mittesihipärasest kasutusest 😉

    Vahepeal polnud muude asjaajamiste pärast mahti aeda ehitada 😉 Loodus pakkus lisatööd 😀

    Võibolla oligi hea, et katustelt lumelükkamine vahele tuli ja aiaehitus edasi lükkus. Poolik aed sai kohe korraliku lumetesti. Tänu sellele tuli kohe välja väike kruvipraak. Huvitaval kombel oli lume raskuse all osa 5mm jämedusi kruve murdunud nagu makaronid. Kusjuures need olid ühe teise tootja kruvid mida sai asenduseks võetud. Edaspidi on teada millist tootjat tuleb välistada. Ega midagi, uued kruvid sisse ning loodame, et need peavad 😉 Seekord muud teha ei saanudki. Sügava lumega ei viitsinud metsa latte tegema minna, õnneks asjaga ei põlenud ka.

    Kui lumi vähemaks sulanud sai metsast roikaid juurde toodud ja aed ära lõpetatud. Mingil ajal tuleb ainult veel relakaga suuremad “karvad” lattidelt maha lasta aga sellega pole kiiret. Ja siis hakkas see kõige mõnusam töö 😉 taevasse helendavate tähekeste tegemine ja ilma soojaks kütmine. Kõik lattidest jäänud oksad tuli ära põletada.

  • Muu värk

    Kuidas saada linnud pildile käepäraste vahenditega

    Mõnda aega tagasi sai siin aretatud uus pesakast-söögimaja ja seda päris edukalt ka katsetatud. Selle katse söögikoha on omale lisaks tihastele ja puukoristajatele leidnud ka pasknäärid ja orav. Need viimased on üsna arad ja iga liigutuse peale on viuh kadunud. Läbi akna linde pildile saada üsna niru, klaas moonutab pilti päris korralikult. Idee poolest saaks fotoka iseseisvalt välja panna ja seda äpiga juhtida, aga fotokat polnud kaasas.

    Kui enam kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab 😀 😀 Droon ju kaasas 😉 Sai kohe kiirelt redelist, ämbrist, värvipurgist ja lauajuppidest aretatud droonile alus. Droon paika ja ise mujale asjatama. Vahepeal äpist vaatad mis toimub. Oi kurja ikka väga häid pilte ja videoid sai lindude toimetamisest. Kahjuks muidugi orav ja pasknäärid ei tulnud uuesti sööma. Nemad käivad hommikul kindlal kellaajal ja päeva peale tulevad üliharva.

    Panen siia paar pilti puukoristajate ja tihaste portreedest

    Siin üks väike video puukoristaja toimetustest.

    Ja siin toimetab tihane. Nii, et nüüd mitme loomkatse peale võin kindlalt öelda, et pesakast-söögimaja toimib väga hästi ja üks hea asi on selle juures veel. Kui tavalises söögimajas ajavad linnud väga palju toitu üle ääre maha, siis selles söögimajas on see praktiliselt olematu. Seda tänu sellele, et söögimaja on kolmest küljest kinni ja esiserv on piisavalt kõrge. Veel on huvitav see, et katsetatud sai metsalindudega erinevaid toidusegusid. Kõik muu peale hirsi süüakse jäägitult ära. Hirss jäetakse metsalindude poolt söömata isegi suurema näljaga. Seega kui tahate toita ainult metsalinde mitte linnavarblasi siis pole hirsiga toidusegu mõtet osta. Pesakast-söögimaju saab meie poest osta nii valmis tükina kui ka ise kokkupanekuks.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Hara saar

    Varasemalt kunagises Hara allveelaevade demagneetimise sadamas kolanud nii suvel kui talvel ning igakord jääb ahvatlusena silma siinsamas lahesopis asuv väike saareke. Paati kahjuks pole millega sinna aerutada, väidetavalt muidugi pidi mõõna ajal saama sinna jala ka minna kivikülvi kohalt. See mõte on muidugi alati katki jäänud seetõttu, et puudus on julgetest kaaslastest 😉 Seekord tegime kindlapeale mineku, üks tuttav oli käinud just sadamas luusimas ja andis teada, et meri jääs. Kamp kokku ja kimasime kohale. Luusisime algatuseks veidi vanas vene sõjaväeosas mis siinsamas kaldapealsel veel säilinud.

    Nii, kui vana väeosa tudeeritud turnisime trepist alla kaldapealsele ja sealt padavai üle jää saare poole minema.

    Umbes paarsada meetrit mööda jääd ja olimegi kuiva jalaga saarel. Saar peaks olema ca 10 hektari suurune ja mida kõike siin saarel olnud ei ole. Väidetavalt on saar Tallinna kilude sünnikohaks. 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu “Revelskie kilki” nime all plekk­toosidesse just siin saarel. Soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur olla olnud Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19 sajandi lõpul töötas kalatööstus juba kuues hoones. Kahes hoones võeti kala vastu, siinsamas see puhastati ja soolati.

    Kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Tippajal olla siin töötanud 300-350 inimest, kilusoolajad, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Ettevõtlik mõisa kirjutaja 1892 aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu paarikümne aastane paus. 1909 ehitati saarele tuletorn kus toimetas isegi majakavaht. 1912 aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes ehitas hooneid juurde ja tegutses saarel lesta, räime ning kilu suitsutamisega. Siinsamas tehti ka sprotte. Tööstus toimis kuni 1932 aasta majandus­kriisini. Siin olla olnud enne II MS isegi püsiasustus ja Tallinna baltisakslaste seas tuntud populaarne suvituskoht.

    Suvitajatele ehitati puidust suvemajakesed ning kahekorruseline pansionaat. Mandrilt saarele sai puitsilla kaudu. 1954 aastal ehitati majakas seoses sõjasadama ehitusega kardinaalselt ringi. Saare püsiasustus likvideeriti Nõukogude mereväe ja piirivalve poolt. Saar moodustas koos rannikul ja lahel asuva mereväebaasi polügooni osade ning mereväe- ja piirivalvelinnakuga kinnise tsooni. Täna on siin vägevast omaaegsest hiilgusest järgi ainult varemed ja piirivalve vaatetorn. Muidugi tuli ikka torni vaateid nautima ka turnida. Ka siin on jõudnud mahajäetud sõjaväeosade vennikesed sodimas käia. Nu krt ei saa aru mis kummaline komme on igale poole jäädvustada oma siinviibimine. Igatahes nüüd on sellel saarekesel ka käidud ja uudishimu rahuldatud. Täiesti tsill koht ja tasub käia küll.

    Tagasiteel põikasime läbi sadama varemete juurest ka. Huvitav mis imenipiga oli üks väike kalake ennast sebinud jää peale ujuma…

  • Muu värk,  Tsill

    Laitse-Ruila-Kernu-Varbola pilvepiirilt

    Sai natuke veel drooniga kätt harjutatud enne kui soojale maale laiama läheme 😉 Pidin minema Pärnu asjatama ning ühendasin meeldiva kasulikuga, varusin paar tunnikest lisaaega, et jõuaks mõnest kohast läbi põigata. Kõigepealt Laitse loss linnulennult. Mõnda aega tagasi sai öösel nii siin kui Ruilas drooni katsetatud, proovime nüüd päeval ka 😉 Tuhande tuti mäe labürindi skeem sai ka jäädvustatud 😉

    Laitsest edasi Ruila mõisa juurde. Siin sai sügisel vahetult enne uue staadioni avamist drooni katsetatud ja ilusad värvilised pildid tehtud. Ööpildid siin ka juba tehtud, proovime nüüd talvepilte 😉 Kui mõis pildistatud vaatasime üle kohaliku Ruila järve. Hmm, pilvepiirilt on hästi näha kui väikseks on see veesilm jäänud. Ilmselt kui siin midagi ette ei võeta siis tabab seda järve Kernu järve saatus.

    Järgmine peatus oligi Kernu järve juures. See oli praktiliselt juba kinni kasvanud, aga õnneks tuldi siin maa peale tagasi. Peale aastaid kestnud bürokraatlikke ametkondadevahelisi kemplusi jõuti arusaamale, et järv tuleks siiski soostumisest päästa. Tänaseks päevaks ongi järv veest tühjaks lastud ja puhastus käib. Mõned lombikesed siiski on kus pardid saavad talvituda. Paar pildikest ka kohalikust mõisast. Imekombel õnnestus taevast ära näha ka siinne harv nähtus… labürint, kiviring või hoopis esimese lume ring 😀 😀 Ei teagi kohe kuidas seda nüüd õigem nimetada oleks 😉 Aga igatahes on see siin üliharva esinev nähtus ja selle nägemiseks peab õnne olema. Mul vedas, sain pildile 😉 Ah jaa siinse mõisa keldris varjab ennast väike ja hubane baltisaksa sugemetega kellerspa. Väga mõnus privaatne kohake, huvilistel soovitan kindlasti käia 😉

    Möödaminnes sai veel sisse põigatud Varbola linnuse juurde. Taevast on ilusti näha väravakoht ja kiviheitemasin. Rohkemaks seekord aega polnud ja tuli kimada otsejoones asju ajama.

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Uued tootearendused. Söögimaja lindudele

    Kunagi sai sõprade palvel tehtud mõned valmis pesakastid lindudele. Siis tekkis juba huvilisi kes soovisid meie töötoas neid ise kokku panna. Nii see värk vaikselt arenes. Juba mõnda aega saab lisaks töötoas meisterdamisele pesakaste ka meie e-poest, nii valmis kujul kui ka detailide komplektina. Muidugi igakord talve saabumisega on aktuaalseks muutunud lindude söötmine ja korduvalt on küsitud kas meil ka söögimaju on. Siiani ei olnud, aga nüüd on. Kuna söögimaja on suhteliselt hooajaline asjandus ja tavaliselt on need poes müüdavad mingid plastmassikärakad mis peale hooaega leiavad tee prügisse. Tükk aega mõtlesin millist teha või kas üldse teha. Lõpuks tuli idee teha 2in1. Otsisin oma lauajupid ja tööriistad välja ning läks tootearenduseks 😉

    Veidi pusimist ja valmis ta saigi. Võtad riputad üles, paned toidu sisse ja saadki asuda nautima linnukeste toimetamisi. Kevadel kui lindude toitmise hooaeg läbi keerad esipaneeli ringi ja voilaa… pesakast. Järgmisel talvel keerad esipaneeli uuesti ringi ja ongi jälle söögimaja. Nüüd on meilt võimalik saada universaalseid lindude söögimaju kas valmis tükina või detailidena. Niisiis, papad – mammad meie e-poest saab vajalikud detailid lastega meisterdades kvaliteetaja veetmiseks. Meisterdamist saab tellida ka töötoana. Komplekt sisaldab kõiki vajalikke detaile, omal peab olema ainult kas haamer või akutrell. Kokkupaneku täpset juhist ei ole meelega, et meisterdades saaks rakendada ka ajupotensiaali 😉

  • Tripid,  Tsill

    Paldiski

    Sai üle hulga aja Paldiskis luusitud. Alustasime külastust mereäärsetest varemetest. Siit päris hea vaade merele, huvitaval kombel oli siin merevaadet nautimas ka terve parv põldpüüsid. Polegi siin varem neid kohanud. Lõpuks on valmis saanud ka kauaoodatud keskväljaku uus kujundus, iseenesest pole paha. Aga nagu meil juba kombeks saanud, siis ühelgi ilusal asjal ei tohi puududa oma “tilk tõrva meepotis” Läbi kaevuklaasi nüüd küll midagi ei näe kondensaadi tõttu.

    Käisime vaatasime üle lisaks keskväljakule ka kohaliku joa. Ega see siin päris ei ole, nii nagu Valastegi, vaid lihtsalt kuivenduskraav. Samas vahet pole peaasi, et vett oleks. Külmaga on see juga üsnagi äge oma jääskulptuuridega. Huvitav, et keset novembrit on pajuurvad, need peaks ju ikkagi kevadel olema. Muidugi lisaks pajuurbadele lisas halli sügisilma värvi ilus kärts puuseen.

    Üle pika aja õnnestus sisse kiigata ka Pakri tuletorni. Viimati sai siin üleval käidud aastat 15 tagasi. Vahepeal siin väike uuenduskuur tehtud, mõnes kohas näeb seintel isegi vana värvi. Ülevalt avaneb ümbrusele muidugi päris äge vaade, võimalusel soovitan kindlasti siia üles turnida juba ainult selle vaate pärast. Kui tuletornis käidud viskasime kiire pilgu vanale tuletornile kah, ega seda ilmselt enam kauaks ei ole, loodus võtab oma. Veel mõned varingud ja läinud ta igavikku ongi.