-
Hara saar
Varasemalt kunagises Hara allveelaevade demagneetimise sadamas kolanud nii suvel kui talvel ning igakord jääb ahvatlusena silma siinsamas lahesopis asuv väike saareke. Paati kahjuks pole millega sinna aerutada, väidetavalt muidugi pidi mõõna ajal saama sinna jala ka minna kivikülvi kohalt. See mõte on muidugi alati katki jäänud seetõttu, et puudus on julgetest kaaslastest 😉 Seekord tegime kindlapeale mineku, üks tuttav oli käinud just sadamas luusimas ja andis teada, et meri jääs. Kamp kokku ja kimasime kohale. Luusisime algatuseks veidi vanas vene sõjaväeosas mis siinsamas kaldapealsel veel säilinud.
Nii, kui vana väeosa tudeeritud turnisime trepist alla kaldapealsele ja sealt padavai üle jää saare poole minema.
Umbes paarsada meetrit mööda jääd ja olimegi kuiva jalaga saarel. Saar peaks olema ca 10 hektari suurune ja mida kõike siin saarel olnud ei ole. Väidetavalt on saar Tallinna kilude sünnikohaks. 1870-ndatel aastatel soolati esimest korda Eestis kilu “Revelskie kilki” nime all plekktoosidesse just siin saarel. Soolatud kilud veeti Loksa sadama kaudu meritsi Peterburgi. Eesti esimene kilutööstur olla olnud Kolga mõisa kirjutaja Valdemar R. Sörensen, kes saare mõisalt rendile võttis ja sinna kalatööstuse rajas. 19 sajandi lõpul töötas kalatööstus juba kuues hoones. Kahes hoones võeti kala vastu, siinsamas see puhastati ja soolati.
Kolmandas asus plekitöökoda, neljandas sepikoda, viiendas maitseaineladu ja kuuendas ladu koos jääkeldriga. Tippajal olla siin töötanud 300-350 inimest, kilusoolajad, kalurid, plekksepad, pakkijad, voorimehed ja laevamehed. Ettevõtlik mõisa kirjutaja 1892 aastal ja tema kalatööstus jagunes mitme ettevõtja vahel. Surma järel tekkis kilutööstusesse peaaegu paarikümne aastane paus. 1909 ehitati saarele tuletorn kus toimetas isegi majakavaht. 1912 aastal ostis Hara saare kalatööstuse Feodor Malahhov, kes ehitas hooneid juurde ja tegutses saarel lesta, räime ning kilu suitsutamisega. Siinsamas tehti ka sprotte. Tööstus toimis kuni 1932 aasta majanduskriisini. Siin olla olnud enne II MS isegi püsiasustus ja Tallinna baltisakslaste seas tuntud populaarne suvituskoht.
Suvitajatele ehitati puidust suvemajakesed ning kahekorruseline pansionaat. Mandrilt saarele sai puitsilla kaudu. 1954 aastal ehitati majakas seoses sõjasadama ehitusega kardinaalselt ringi. Saare püsiasustus likvideeriti Nõukogude mereväe ja piirivalve poolt. Saar moodustas koos rannikul ja lahel asuva mereväebaasi polügooni osade ning mereväe- ja piirivalvelinnakuga kinnise tsooni. Täna on siin vägevast omaaegsest hiilgusest järgi ainult varemed ja piirivalve vaatetorn. Muidugi tuli ikka torni vaateid nautima ka turnida. Ka siin on jõudnud mahajäetud sõjaväeosade vennikesed sodimas käia. Nu krt ei saa aru mis kummaline komme on igale poole jäädvustada oma siinviibimine. Igatahes nüüd on sellel saarekesel ka käidud ja uudishimu rahuldatud. Täiesti tsill koht ja tasub käia küll.
Tagasiteel põikasime läbi sadama varemete juurest ka. Huvitav mis imenipiga oli üks väike kalake ennast sebinud jää peale ujuma…
-
Laitse-Ruila-Kernu-Varbola pilvepiirilt
Sai natuke veel drooniga kätt harjutatud enne kui soojale maale laiama läheme 😉 Pidin minema Pärnu asjatama ning ühendasin meeldiva kasulikuga, varusin paar tunnikest lisaaega, et jõuaks mõnest kohast läbi põigata. Kõigepealt Laitse loss linnulennult. Mõnda aega tagasi sai öösel nii siin kui Ruilas drooni katsetatud, proovime nüüd päeval ka 😉 Tuhande tuti mäe labürindi skeem sai ka jäädvustatud 😉
Laitsest edasi Ruila mõisa juurde. Siin sai sügisel vahetult enne uue staadioni avamist drooni katsetatud ja ilusad värvilised pildid tehtud. Ööpildid siin ka juba tehtud, proovime nüüd talvepilte 😉 Kui mõis pildistatud vaatasime üle kohaliku Ruila järve. Hmm, pilvepiirilt on hästi näha kui väikseks on see veesilm jäänud. Ilmselt kui siin midagi ette ei võeta siis tabab seda järve Kernu järve saatus.
Järgmine peatus oligi Kernu järve juures. See oli praktiliselt juba kinni kasvanud, aga õnneks tuldi siin maa peale tagasi. Peale aastaid kestnud bürokraatlikke ametkondadevahelisi kemplusi jõuti arusaamale, et järv tuleks siiski soostumisest päästa. Tänaseks päevaks ongi järv veest tühjaks lastud ja puhastus käib. Mõned lombikesed siiski on kus pardid saavad talvituda. Paar pildikest ka kohalikust mõisast. Imekombel õnnestus taevast ära näha ka siinne harv nähtus… labürint, kiviring või hoopis esimese lume ring 😀 😀 Ei teagi kohe kuidas seda nüüd õigem nimetada oleks 😉 Aga igatahes on see siin üliharva esinev nähtus ja selle nägemiseks peab õnne olema. Mul vedas, sain pildile 😉 Ah jaa siinse mõisa keldris varjab ennast väike ja hubane baltisaksa sugemetega kellerspa. Väga mõnus privaatne kohake, huvilistel soovitan kindlasti käia 😉
Möödaminnes sai veel sisse põigatud Varbola linnuse juurde. Taevast on ilusti näha väravakoht ja kiviheitemasin. Rohkemaks seekord aega polnud ja tuli kimada otsejoones asju ajama.
-
Uued tootearendused. Söögimaja lindudele
Kunagi sai sõprade palvel tehtud mõned valmis pesakastid lindudele. Siis tekkis juba huvilisi kes soovisid meie töötoas neid ise kokku panna. Nii see värk vaikselt arenes. Juba mõnda aega saab lisaks töötoas meisterdamisele pesakaste ka meie e-poest, nii valmis kujul kui ka detailide komplektina. Muidugi igakord talve saabumisega on aktuaalseks muutunud lindude söötmine ja korduvalt on küsitud kas meil ka söögimaju on. Siiani ei olnud, aga nüüd on. Kuna söögimaja on suhteliselt hooajaline asjandus ja tavaliselt on need poes müüdavad mingid plastmassikärakad mis peale hooaega leiavad tee prügisse. Tükk aega mõtlesin millist teha või kas üldse teha. Lõpuks tuli idee teha 2in1. Otsisin oma lauajupid ja tööriistad välja ning läks tootearenduseks 😉
Veidi pusimist ja valmis ta saigi. Võtad riputad üles, paned toidu sisse ja saadki asuda nautima linnukeste toimetamisi. Kevadel kui lindude toitmise hooaeg läbi keerad esipaneeli ringi ja voilaa… pesakast. Järgmisel talvel keerad esipaneeli uuesti ringi ja ongi jälle söögimaja. Nüüd on meilt võimalik saada universaalseid lindude söögimaju kas valmis tükina või detailidena. Niisiis, papad – mammad meie e-poest saab vajalikud detailid lastega meisterdades kvaliteetaja veetmiseks. Meisterdamist saab tellida ka töötoana. Komplekt sisaldab kõiki vajalikke detaile, omal peab olema ainult kas haamer või akutrell. Kokkupaneku täpset juhist ei ole meelega, et meisterdades saaks rakendada ka ajupotensiaali 😉
-
Paldiski
Sai üle hulga aja Paldiskis luusitud. Alustasime külastust mereäärsetest varemetest. Siit päris hea vaade merele, huvitaval kombel oli siin merevaadet nautimas ka terve parv põldpüüsid. Polegi siin varem neid kohanud. Lõpuks on valmis saanud ka kauaoodatud keskväljaku uus kujundus, iseenesest pole paha. Aga nagu meil juba kombeks saanud, siis ühelgi ilusal asjal ei tohi puududa oma “tilk tõrva meepotis” Läbi kaevuklaasi nüüd küll midagi ei näe kondensaadi tõttu.
Käisime vaatasime üle lisaks keskväljakule ka kohaliku joa. Ega see siin päris ei ole, nii nagu Valastegi, vaid lihtsalt kuivenduskraav. Samas vahet pole peaasi, et vett oleks. Külmaga on see juga üsnagi äge oma jääskulptuuridega. Huvitav, et keset novembrit on pajuurvad, need peaks ju ikkagi kevadel olema. Muidugi lisaks pajuurbadele lisas halli sügisilma värvi ilus kärts puuseen.
Üle pika aja õnnestus sisse kiigata ka Pakri tuletorni. Viimati sai siin üleval käidud aastat 15 tagasi. Vahepeal siin väike uuenduskuur tehtud, mõnes kohas näeb seintel isegi vana värvi. Ülevalt avaneb ümbrusele muidugi päris äge vaade, võimalusel soovitan kindlasti siia üles turnida juba ainult selle vaate pärast. Kui tuletornis käidud viskasime kiire pilgu vanale tuletornile kah, ega seda ilmselt enam kauaks ei ole, loodus võtab oma. Veel mõned varingud ja läinud ta igavikku ongi.
-
Läti trip. Turaida – Sigulda – Võnnu
Läti tripi puhul kuidagi välja kujunenud see kuldne kolmnurk Turaida – Sigulda – Võnnu. Ega seegi kord saanud midagi teisiti olla 😀 😀 Valgast üle ja kohe Turaida poole punuma. Iseenesest on muidugi sellel ülalmainitud marsruudil vaadata nii, et anna olla. Vabalt jätkub vaatamist õige mitmeks päevaks. Kellel huvi leiab mu kodukalt kõik vajaliku lihtsalt otsingusõnaga üles. Kui aeg piiratud siis muidugi katsud programmi pigistada ainult suuremad asjad. Enne Turaidat on paras teha väike jalasirutus Stalbes, Ezerini kunstipoe juures. Siin näeb kõikvõimalikke ägedaid kivist ja metallist tegelasi.
Turaidas on parkla vastas väike tiigike kus kasvavad ägedad roosad vesiroosid. Kui need imetletud võtsime suuna lossile. Enne lossi on väike muuseum kus näeb ohtralt kohalikke arheoloogilisi leide. Iseenesest need muidugi väga sarnased meie leidudele, seetõttu tasub silmaringi avardamiseks kindlasti seda muuseumi külastada. Peale muuseumi külastust väike tiir linnusesse. Tornist on ilusad vaated ümbrusele. Tornist näeb ja jõe vastaskaldal asuvat Sigulda linnust. Siin teema suht sarnane nagu meil Narvas, kus vastaskaldal on teine linnus.
Siguldas tuleb väike tiir köisraudteega ka teha 😉 Siin on mõeldud välja uus atraktsioon, peale seda kui vagonett on tuld tõmmanud lastakse sellele järgi väike tiivuline junn. Selle külge tõmmatakse 2 huvilist rihmadega kinni ja lükatakse minema. Sõidad mööda trossi oru kohale välja ja siis tiksud seal niikaua kui vagonett tagasi tuleb ja kogu selle kupatuse üles tagasi lükkab. Iseenesest võib see päris äge olla aga hind päris krõbe. Siinsamas kõrval on ka seikluspark küllaltki põnevate atraktsioonidega. Seekord seal tuuritama ei hakanud, vaatasime üle kepipargi ja tõmbasime tuld Võnnu poole.
Võnnus muidugi see häda, et jõudsime liiga hilja ja linnusesse enam ei saanud. Aga pole hullu, eks seal ole juba käidud ka. Jahutasime veidi purskkaevudes ja turnisime kirikutorni. Peale seda vaatasime üle pargis kohalikud mustad luiged ja tuld kodupoole tagasi.
-
Tuvitorn
Mõnda aega tagasi sai luusitud mööda nurgataguseid ja nagu ikka leidub seal asju millest pole kuulnudki 😀 😀 Puht juhuslikult sattusime miski tornikese juurde, algul ei saanud pihta mis torn see selline suva kohas on. Natuke interneedumis surfamist ja ennäe imet… Tuleb välja, et pesuehtne tuvitorn. 1869 aastal ehitatud tornike kuulus Kavastu mõisa kompleksi. Varasemalt teadsin, et neid on mujal maailmas nagu näiteks Egiptuses. Seal käies jäi mõni silma. Aga Eesti oma nägin esimest korda, polnud varem isegi kuulnud midagi kohalikest tuvitornidest. Kahju, et interneedumis praktiliselt info puudub Eesti tuvitornide kohta. Isegi selle Kavastu torni kohta on ainult paar mitte midagi ütlevat lauset. Igatahes jälle midagi uut ja põnevat mida tasus vaadata.
Veel jäi silma üks huvitav muuseum 😉 Sinna katsun ka ükspäev sisse astuda.
-
Kevad ja uued kohad
Kevad sassis nagu ikka. Vaatan köögi aknast õue, lumest pole haisugi ja õitsevad juba kõikvõimalikud lilled, isegi need mis veel õitsema ei peaks. Vaatan toa aknast õue, seal on talv, lumi kulmudeni ja põldpüüd toimetavad 😀 😀 Mõtlesin, et peaks uuesti minema metsa kevadet otsima. Miski nädalake tagasi sai käidud jugasid vaatamas, siis polnud lilledest eriti veel haisugi. Mõned üksikud sinililled metsa all ja ei ühtki paiselehte 😉 Kuigi need tavaliselt enne sinililli. Sai vaevu mõte arenema hakata kui võluväel helistas sõber ja kurtis kui kuradima igav on. Eestis polevat peaaegu enam neid kohti kus ta käinud pole, aga tahaks minna kohe kuskile. Küsis, äkki ma oskan mõne koha pakkuda…. Noh, eks ikka oskan, puusalt plaan ja minek 😉
Näiteks Kalmistu paljand. Omamoodi huvitav nähtus, üleval serval on toimiv kalmistu aga all on mõned pisikesed koopad. Käpakil saab mõnda isegi sisse 😉 Siinsamas, mitte eriti kaugel on ka Aruküla koopad. Väidetavalt olla need külastatavad läbi luugi aga kellelt selleks luba sebida on selgusetu eks ükspäev uurin välja.
Lonkisime mööda matkarada Piusa kaldal paljandi sees olevate koobasteni. Neid koopaid olevad rasketel aegadel kasutatud pelgupaigana, sellest ka vastav nimi. Siinsamas üle jõe asub ka vana linnusekoht nö. päevapööramise mägi või siis naiste pudrukeetmise mägi. Heal lapsel ikka mitu nime 😉 Tänapäevalgi käivad maausulised seal toimetamas. Siinsamas võib veel hea õnne puhul kohata jäälindu. Meil kahjuks seda õnne ei olnud.
Natuke nautisime ka kevadist Võhandut. Vett on piisavalt, saab maratoni teha küll 😉 Kui juba seal Süvahavva kandis siis tuleb ikka Ukukoobas ka üle vaadata. Huvitav, et sipelgapesad on enamjaolt kõik veel jääs aga üks oli päikse käes ära sulanud ja elu kees täiega 😉 Kokkuvõtvalt oli tsill päev ja üheski meie külastatud kohas polnud mu sõber käinud 😀 😀 Siit loo moraal. Eestis veel kohti nagu putru kus on tal käimata 😀 😀
