-
Põltsamaa roosiaed
Mõnda aega tagasi sai just Põltsamaal asjatatud aga see kuulus roosiaed jäi vaatamata. Nüüd siis see asi ka tehtud. Põltsamaa roosiaed olla oma kollektsiooni poolest üks Baltikumi suuremaid ning pidavat ühtlasi kuuluma Euroopa top10 rosaariumi hulka. Siin kasvab üle 5000 roosiistiku ning ligi 800 erinevat roosisorti. Rooside õitsemisaeg on enamasti juuni keskpaigast septembri keskpaigani, sõltuvalt ilmastikust. Huvilised saavad siit ka istikuid osta. Iseenesest muidugi sattusime meie siia siis kui enamus roose juba õitsenud aga pole hullu. Igatahes väga äge kohake ja mis mulle eriti meeldib, et nii mõnigi sort siiski lõhnab ka, nii nagu vanasti asjad olid. Mitte nii nagu tänapäeval on lilledega…. üks lõhnatu…. Ah jaa Anett sai ka üle vaadatud 😉 See siis meie kuulsa tennisisti auks aretatud roosisort.
-
Põltsamaal
Vahepeal Põltsamaal toimetamas käinud küll ja küll aga kohalike vaatamisväärsustega pole olnud mahti tutvuda. Seekord planeerisime asja nii, et jäi tsillimiseks ka aega 😉 Kõigepealt tuli muidugi üle vaadata mida uut on linnuses toimumas. Tundub, et lõpuks ometi saab valmis lossi varemete tornitippu vaateplatvorm. Linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale Mõhu kihelkonna keskusse ilmselt kuskil 1272 aasta paiku ordumeister Otto von Rodensteini juhatusel. Saksa ordu vajas siia kaitseehitist, kuna Põltsamaast oli saanud uue foogtkonna keskus ja oluline liiklussõlm. Siit pääses nii Paidesse, Tallinnasse, Viljandisse, Peipsi äärde kui ka Tartusse, kusjuures Tartusse sai siit ka mööda jõge.
Esialgu rajatud ringmüürkastell oli algselt madalam, pakutakse, et vaid kolmandik praegusest müürikõrgusest, ning nii sees- kui ka väljaspool müüri olevat olnud puust kaitsekäigud. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. Täiendavat kaitset pakkus rajatisele jõe veega täidetud vallikraav. 14 sajandil ehitati müüri idanurka konvendihoone, mille sisehoovi ümbritses sammastele toetuv ristikäik; teisel korrusel asusid pikad ühelöövilised saalruumid: kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Praeguseni on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Muuseum on siin pisike, praktiliselt ühte ruumi on ära mahutatud nii vikuaeg kui II MS. Siin on veel paar eraldi muuseumi aga need jäid teiseks korraks.
Kui loss tudeeritud kolasime kohalikus huvitava nimega pargis 😀 Siinses Kördiööbiku pargis näeb põnevaid vidinaid ja päris suurt valikut erinevaid roose, mõned isegi lõhnavad. Kusjuures Põltsamaal on ka kuulus roosiaed, selle külastan ka ükspäev ära.
Tutvusime kohalike toitlustusasutustega kah. Siin neid jätkub, seekord valisime Hullava Naise pubi. Söök siin päris maitsev ja mõistliku hinnaga aga ooteaeg päris pikk, ju on väike köök. Ah jaa Kohviautomaat on ka keset tänavat nii nagu Narvas. Kahjuks ei näidanud aparaat elumärke muidu oleks ära proovinud. Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, kui tahtmist siis Põltsamaal tegevust jätkub.
Koduteel vaatasime üle ka kunagise Eestimaa ja Liivimaa piiri
-
Salajane raadiojaam
Nõva kandis luusides tuleb ikka vähemalt paari asja tudeerida. Seekord võtsime ette laulvad liivad ja Tsaariarmee salajase raadiojaama. Alustaks sellest esimesest, ei mina uskunud, et meil on laulvad liivad enne kui oma kõrvaga kuulsin. Laulab jah teine, kui ei usu käige kohal kuulamas 😉 Raadiojaama juurde viib munakivitee mis ehitati spetsiaalselt selleks otstarbeks. 1915-17 asus siin Vene impeeriumi eriti salajane Balti merelaevastiku raadioluure vastuvõtu- ja dešifreerimisjaam koos suurte antennidega. Tänapäeval võib siin näha ainult antennide aluseid ja hoonete vundamente.
Siinsamas järves näeb veel hulgaliselt õitsevaid vesiroose ja kunagisi sillaposte mis kenasti omale murumütsid pähe kasvatanud 😉
-
Tamsalu lubjapark
Vot sulle säh, polnud varem Tamsalu lubjapargist miskit kuulnudki. Vahel tasub ikka sõita mingeid suva teid, näeb jälle midagi uut. Varasemalt teadsin, et Porkunis paemuuseum ja Kundas vanad lubjapõletusahjud aga, et Tamsalus ka päris äge teema…. mida kõike vanas eas teada ei saa 😀 😀 Tuleb välja, et omalajal oli siin kõva teema. Tööstuslikult hakati siin lupja põletama maaahjudes juba 1880 aastal. 1898 aastal lisandusid ringahjud. 1980-ndatel jäid ringahjud seisma ja lagunesid. Viimased šahtahjud jäid seisma 1994. Lubjapargi kui tööstuspärandi loomisega tehti algust 2002 aastal.
Ringahjud on siin tõesti vägevad, saab sees kõndida nagu mõnes lossikeldris 😉 Igatahes väärib see kohake avastamist.
-
Läti trip. Turaida – Sigulda – Võnnu
Läti tripi puhul kuidagi välja kujunenud see kuldne kolmnurk Turaida – Sigulda – Võnnu. Ega seegi kord saanud midagi teisiti olla 😀 😀 Valgast üle ja kohe Turaida poole punuma. Iseenesest on muidugi sellel ülalmainitud marsruudil vaadata nii, et anna olla. Vabalt jätkub vaatamist õige mitmeks päevaks. Kellel huvi leiab mu kodukalt kõik vajaliku lihtsalt otsingusõnaga üles. Kui aeg piiratud siis muidugi katsud programmi pigistada ainult suuremad asjad. Enne Turaidat on paras teha väike jalasirutus Stalbes, Ezerini kunstipoe juures. Siin näeb kõikvõimalikke ägedaid kivist ja metallist tegelasi.
Turaidas on parkla vastas väike tiigike kus kasvavad ägedad roosad vesiroosid. Kui need imetletud võtsime suuna lossile. Enne lossi on väike muuseum kus näeb ohtralt kohalikke arheoloogilisi leide. Iseenesest need muidugi väga sarnased meie leidudele, seetõttu tasub silmaringi avardamiseks kindlasti seda muuseumi külastada. Peale muuseumi külastust väike tiir linnusesse. Tornist on ilusad vaated ümbrusele. Tornist näeb ja jõe vastaskaldal asuvat Sigulda linnust. Siin teema suht sarnane nagu meil Narvas, kus vastaskaldal on teine linnus.
Siguldas tuleb väike tiir köisraudteega ka teha 😉 Siin on mõeldud välja uus atraktsioon, peale seda kui vagonett on tuld tõmmanud lastakse sellele järgi väike tiivuline junn. Selle külge tõmmatakse 2 huvilist rihmadega kinni ja lükatakse minema. Sõidad mööda trossi oru kohale välja ja siis tiksud seal niikaua kui vagonett tagasi tuleb ja kogu selle kupatuse üles tagasi lükkab. Iseenesest võib see päris äge olla aga hind päris krõbe. Siinsamas kõrval on ka seikluspark küllaltki põnevate atraktsioonidega. Seekord seal tuuritama ei hakanud, vaatasime üle kepipargi ja tõmbasime tuld Võnnu poole.
Võnnus muidugi see häda, et jõudsime liiga hilja ja linnusesse enam ei saanud. Aga pole hullu, eks seal ole juba käidud ka. Jahutasime veidi purskkaevudes ja turnisime kirikutorni. Peale seda vaatasime üle pargis kohalikud mustad luiged ja tuld kodupoole tagasi.
-
Sillamäe promenaad
Sattusin tööasju ajama Sillamäele, kui juba siin siis tuleb promenaad üle vaadata. Seda enam, et töökaaslased polnud varem seal käinud. Kõigepealt tiba toimetamist põllul, kahjuks midagi põnevat ei leidnud. Ainult üks rästik jäi silma 😉 Sellise sõbrakese käest saad sutsaka ära ka kui plätudega kõrges rohus trambid ettevaatamatult. Kui toimetused tehtud kimasimegi promenaadile. Sillamäel hetkel hullult suured teede ehitusprojektid käsil seetõttu kõvasti ümbersõite. Aga lõpuks kohal, ise käisin siin viimati siis kui rannaäärne promenaad veel valmis ei olnud. Nüüd see ka valmis ja hea varasematest postitustest muutuste osas näpuga järge ajada 😉 Ehituse alguses oli kõik lage, siis hakkas asi vaikselt looma ja nüüd asi valmis.
Päris põnevaid ja ilusaid peenraid näeb siin. Lehtla ees võõrasemadest sini-must-valge peenar, kurja pole nii tumedaid võõrasemasid varem tähele pannudki. Igatahes päris efektne peenar.
Lehtla taga on väike sillake üle Sõtke jõe mereäärsele promenaadile. Kui viimati käisin siis olid purskkaevude kohal ainult tühjad augud aga nüüd täitsa toimivad juba. Siin võib pimedas äge olla kuna purskkaevud on valgustusega. Edasi minnes on siin hulgaliselt dekoratsioone nii pallide kui loomakeste näol, algul vaatasin, et betoonist aga polnudki…. kummikate hoopis. Selline nagu staadionitel. Isegi võrkkiiged ja grillikohad koos grillidega on olemas. Põnevuse otsijatele on tehtud köiest rippsild. Käisin üle, päris äge asi. Igatahes on see teema siin päris tsill ja kindlasti tasub isegi skeptikutel kes arvavad, et idaosariikides midagi ei ole siin jalutamas käia. Tagasiteel kiire Langevoja külastus ka.
-
Võhandu maraton vol.4
Mõned pildid ühest möödunud maratonist enne uut maratoni. Järjekordne maraton on juba sellel laupäeval. Paar aastat on vahele jäänud ja kahjuks ei jõua ka sellel aastal vaatama. Üks palju põnevam üritus mida igapäev ei näe vajab külastust 😉 Hullud vennad kes viitsivad SUPiga püstijalu selle 100 kiltsa maha nühkida. Suvel kui soe peaks selle ise ajaviiteks läbi sõitma. Mitte terve muidugi, vaid selle osa kus on kanjonid.
Mõned head kärestikud on ka kus tasub kindlasti passida kui tahad näha kummuli käivaid aerutajaid 😀 😀 Mulle meeldib kõige paremini Süvahavva. Siin on tavaliselt paar kohvikut sellel ajal, väga hea kaldal tiksuda, kohvi juua ja saiakest nosida. Kusjuures ega mujal sellist head kohta polegi. Tollel korral kui vaatamas sai käidud oli ikka päris sitt ilm, pilves ja jahe, vahepeal sadas isegi lörtsi.
