-
Läti trip. Turaida – Sigulda – Võnnu
Läti tripi puhul kuidagi välja kujunenud see kuldne kolmnurk Turaida – Sigulda – Võnnu. Ega seegi kord saanud midagi teisiti olla 😀 😀 Valgast üle ja kohe Turaida poole punuma. Iseenesest on muidugi sellel ülalmainitud marsruudil vaadata nii, et anna olla. Vabalt jätkub vaatamist õige mitmeks päevaks. Kellel huvi leiab mu kodukalt kõik vajaliku lihtsalt otsingusõnaga üles. Kui aeg piiratud siis muidugi katsud programmi pigistada ainult suuremad asjad. Enne Turaidat on paras teha väike jalasirutus Stalbes, Ezerini kunstipoe juures. Siin näeb kõikvõimalikke ägedaid kivist ja metallist tegelasi.
Turaidas on parkla vastas väike tiigike kus kasvavad ägedad roosad vesiroosid. Kui need imetletud võtsime suuna lossile. Enne lossi on väike muuseum kus näeb ohtralt kohalikke arheoloogilisi leide. Iseenesest need muidugi väga sarnased meie leidudele, seetõttu tasub silmaringi avardamiseks kindlasti seda muuseumi külastada. Peale muuseumi külastust väike tiir linnusesse. Tornist on ilusad vaated ümbrusele. Tornist näeb ja jõe vastaskaldal asuvat Sigulda linnust. Siin teema suht sarnane nagu meil Narvas, kus vastaskaldal on teine linnus.
Siguldas tuleb väike tiir köisraudteega ka teha 😉 Siin on mõeldud välja uus atraktsioon, peale seda kui vagonett on tuld tõmmanud lastakse sellele järgi väike tiivuline junn. Selle külge tõmmatakse 2 huvilist rihmadega kinni ja lükatakse minema. Sõidad mööda trossi oru kohale välja ja siis tiksud seal niikaua kui vagonett tagasi tuleb ja kogu selle kupatuse üles tagasi lükkab. Iseenesest võib see päris äge olla aga hind päris krõbe. Siinsamas kõrval on ka seikluspark küllaltki põnevate atraktsioonidega. Seekord seal tuuritama ei hakanud, vaatasime üle kepipargi ja tõmbasime tuld Võnnu poole.
Võnnus muidugi see häda, et jõudsime liiga hilja ja linnusesse enam ei saanud. Aga pole hullu, eks seal ole juba käidud ka. Jahutasime veidi purskkaevudes ja turnisime kirikutorni. Peale seda vaatasime üle pargis kohalikud mustad luiged ja tuld kodupoole tagasi.
-
Sillamäe promenaad
Sattusin tööasju ajama Sillamäele, kui juba siin siis tuleb promenaad üle vaadata. Seda enam, et töökaaslased polnud varem seal käinud. Kõigepealt tiba toimetamist põllul, kahjuks midagi põnevat ei leidnud. Ainult üks rästik jäi silma 😉 Sellise sõbrakese käest saad sutsaka ära ka kui plätudega kõrges rohus trambid ettevaatamatult. Kui toimetused tehtud kimasimegi promenaadile. Sillamäel hetkel hullult suured teede ehitusprojektid käsil seetõttu kõvasti ümbersõite. Aga lõpuks kohal, ise käisin siin viimati siis kui rannaäärne promenaad veel valmis ei olnud. Nüüd see ka valmis ja hea varasematest postitustest muutuste osas näpuga järge ajada 😉 Ehituse alguses oli kõik lage, siis hakkas asi vaikselt looma ja nüüd asi valmis.
Päris põnevaid ja ilusaid peenraid näeb siin. Lehtla ees võõrasemadest sini-must-valge peenar, kurja pole nii tumedaid võõrasemasid varem tähele pannudki. Igatahes päris efektne peenar.
Lehtla taga on väike sillake üle Sõtke jõe mereäärsele promenaadile. Kui viimati käisin siis olid purskkaevude kohal ainult tühjad augud aga nüüd täitsa toimivad juba. Siin võib pimedas äge olla kuna purskkaevud on valgustusega. Edasi minnes on siin hulgaliselt dekoratsioone nii pallide kui loomakeste näol, algul vaatasin, et betoonist aga polnudki…. kummikate hoopis. Selline nagu staadionitel. Isegi võrkkiiged ja grillikohad koos grillidega on olemas. Põnevuse otsijatele on tehtud köiest rippsild. Käisin üle, päris äge asi. Igatahes on see teema siin päris tsill ja kindlasti tasub isegi skeptikutel kes arvavad, et idaosariikides midagi ei ole siin jalutamas käia. Tagasiteel kiire Langevoja külastus ka.
-
Võhandu maraton vol.4
Mõned pildid ühest möödunud maratonist enne uut maratoni. Järjekordne maraton on juba sellel laupäeval. Paar aastat on vahele jäänud ja kahjuks ei jõua ka sellel aastal vaatama. Üks palju põnevam üritus mida igapäev ei näe vajab külastust 😉 Hullud vennad kes viitsivad SUPiga püstijalu selle 100 kiltsa maha nühkida. Suvel kui soe peaks selle ise ajaviiteks läbi sõitma. Mitte terve muidugi, vaid selle osa kus on kanjonid.
Mõned head kärestikud on ka kus tasub kindlasti passida kui tahad näha kummuli käivaid aerutajaid 😀 😀 Mulle meeldib kõige paremini Süvahavva. Siin on tavaliselt paar kohvikut sellel ajal, väga hea kaldal tiksuda, kohvi juua ja saiakest nosida. Kusjuures ega mujal sellist head kohta polegi. Tollel korral kui vaatamas sai käidud oli ikka päris sitt ilm, pilves ja jahe, vahepeal sadas isegi lörtsi.
-
Kreenholm ja Joala astang
Nagu ükspäev lubatud sai panen paar pilti sellest kuidas Kreenholmis ikka vett ka on. Enamjaolt on seal ju joastik kuival. Kreenholmist endast ei hakka pikalt kirjutama, sellest varasemalt juba blogis juttu olnud korduvalt. Vett pole just kõige rohkem aga juba siit saab aimu kui võimas on sealne joastik.
Kellatornist ka väike meenutus. Huvitav kas see ogaline mast on piksekaitse või midagi muud 😉
Siin see Joala joastik täies hoos ongi. Piltidel pole muidugi pooltki seda vaadet mis tegelikkuses on. Seda peab ise oma silmaga nägema. Kahjuks ei tea kauaks vett jätkub joastikul, see oleneb kõik kui kaua lüüse lahti hoitakse.
Paar pilti tsehhide sisevaadetest. Siin ikka ruumi nii, et anna olla. Kahju, et põhja lasti kogu see krempel.
Mõned jääpurikad ja paiselehed ka. Kreenholmis on tegelikult hullult igasugu keldreid ja muid ruume kuhu ei lasta kolama. Peab mingi legendi välja mõtlema kuidas saaks neid kohti ka uurida 😉 Kuuldavasti pidavat tehtama paar ruumi veel lahti ekskursioonide jaoks aga eks näis. Vaatame mida uus hooaeg toob.
Koduteel põikasime läbi Purtse kindluselamust. Väike kohv ja kook läks kaubaks 😉
-
Kevad ja uued kohad
Kevad sassis nagu ikka. Vaatan köögi aknast õue, lumest pole haisugi ja õitsevad juba kõikvõimalikud lilled, isegi need mis veel õitsema ei peaks. Vaatan toa aknast õue, seal on talv, lumi kulmudeni ja põldpüüd toimetavad 😀 😀 Mõtlesin, et peaks uuesti minema metsa kevadet otsima. Miski nädalake tagasi sai käidud jugasid vaatamas, siis polnud lilledest eriti veel haisugi. Mõned üksikud sinililled metsa all ja ei ühtki paiselehte 😉 Kuigi need tavaliselt enne sinililli. Sai vaevu mõte arenema hakata kui võluväel helistas sõber ja kurtis kui kuradima igav on. Eestis polevat peaaegu enam neid kohti kus ta käinud pole, aga tahaks minna kohe kuskile. Küsis, äkki ma oskan mõne koha pakkuda…. Noh, eks ikka oskan, puusalt plaan ja minek 😉
Näiteks Kalmistu paljand. Omamoodi huvitav nähtus, üleval serval on toimiv kalmistu aga all on mõned pisikesed koopad. Käpakil saab mõnda isegi sisse 😉 Siinsamas, mitte eriti kaugel on ka Aruküla koopad. Väidetavalt olla need külastatavad läbi luugi aga kellelt selleks luba sebida on selgusetu eks ükspäev uurin välja.
Lonkisime mööda matkarada Piusa kaldal paljandi sees olevate koobasteni. Neid koopaid olevad rasketel aegadel kasutatud pelgupaigana, sellest ka vastav nimi. Siinsamas üle jõe asub ka vana linnusekoht nö. päevapööramise mägi või siis naiste pudrukeetmise mägi. Heal lapsel ikka mitu nime 😉 Tänapäevalgi käivad maausulised seal toimetamas. Siinsamas võib veel hea õnne puhul kohata jäälindu. Meil kahjuks seda õnne ei olnud.
Natuke nautisime ka kevadist Võhandut. Vett on piisavalt, saab maratoni teha küll 😉 Kui juba seal Süvahavva kandis siis tuleb ikka Ukukoobas ka üle vaadata. Huvitav, et sipelgapesad on enamjaolt kõik veel jääs aga üks oli päikse käes ära sulanud ja elu kees täiega 😉 Kokkuvõtvalt oli tsill päev ja üheski meie külastatud kohas polnud mu sõber käinud 😀 😀 Siit loo moraal. Eestis veel kohti nagu putru kus on tal käimata 😀 😀
-
Kolm juga
Ilus kevadine ilm tuleb ikka ära kasutada looduses luusimiseks. Võtsime ette kolm lähestikku asuvat vähetuntud juga. Jägalasse ja Keila-Joale pole mõtet ilusa ilmaga isegi mitte minna, seal rahvast nagu paraadil. Seekorda alustasime Joaveskist. See pole küll enam juba sadakond aastat juga vaid hoopis joastik, miks see nii saate lähemalt lugeda siit. Igatahes joastikul kevadised suurveed ilusti vulisevad ja nii mõnegi põõsa all õitsevad lumikellukesed.
Väike video kevadisest Joaveski joastikust.
Kui joastik uuritud viskasime kiire pilgu varemetes papivabrikule. Siin pole muutunud midagi, ikka laguneb vaikselt üks päris äge hoone. Papivabrikust varasemalt blogis õige mitu korda kirjutanud, otsinguga leiab ilusti üles 😉
Järgmiseks võtsime ette Nõmmeveski, siin ka kevadiselt palju vett. Siin joa ääres juba nurmenukud lehed välja ajanud, veidi veel ja juba õitsebki.
Nõmmeveskist ka väike video 😉
Lõpuks pilk peale ka Vasaristile. Siin talve jooksul üks puu ära murdunud ja vette kukkunud. Siingi kevadiselt palju vett. Suvel siin praktiliselt vett ei ole, vaevu niriseb midagi. Siinsamas kaldapealsel juba hulgaliselt sinililli ka õitsemas. Kolm juga vaadatud ja ei ühtki inimest polnud kuskil 😉 Väga tsillid kohad on praegu suurveega.
-
Lilled
Panen siia kõikidele naistele tänase naistepäeva puhul mõned pildid suvistest lilledest. Ehk vähendab see natukenegi praegu maailmas toimuvast tekkinud muret ja stressi ning toob naeratust näole 😉 😉 Katsume üksteist toetades vastu pidada ja olgem optimistid. Kunagi pole nii sitt, et enam sitemaks minna ei saa.
Ega põllulilled kehvemad pole kui aiakad 😉 Möödunud suvel nägin isegi lisaks punetavatele moonipõldudele paari põldu mis olid paksult rukkililli täis. Mida rohkem lilli, seda rohkem silmailu ja mesimummudel tööd 😉
Paar ilusat liblikat ka.
