-
Kuidas eikuskilt tuli miski….
Tuli üks väike tööots arheoloogidega “sinises”. Maaomanik soovis kaevata vundamendi auku uuele majale. Iseenesest koht selline mittemidagi ütlev ja papiirenite järgi ei tohiks ka seal miskit olla. Mis siis ikka kopp maasse ja koorima… Pealmise kihi all polnud midagi. Kuna juba õhtu käes siis kobisime koju, et järgmisel päeval jätkata juba süvitsi.
Järgmisel hommikul läks kopp maasse, midagi erilist ei tulnud peale paari “matuse” 😀 😀 Keegi oli sea luud ilusti kotiga maha matnud ja üks koera kolju oli kah. Sai õige mitu koormat pinnast ära veetud ja ei midagi.. Pinnas selline täitepinnase moodi… Ja siis peale ühe kopatäie pinnase eemaldamist ilmus maasse auk kust paistsid müürid… Isegi maaomanik ei teadnud, et seal võiks midagi maa sees olla. Egas midagi töö seisma ja uurima mis värk on. Töö seisis paar päeva, seni kuni arheoloogid osa müüri lahti kaevasid tuvastamaks mis müüridega tegu. Midagi tarka ei leitud, ainult mingi hiline potikild ja kogu lugu. Tuvastati, et tegu taluaegse keldriga. Kelder oli natuke omamoodi, müürid ilusti laotud nagu ikka ülevalt kaares aga võlv kokku polnud ehitatud. Võlvi kaared olid pealt kaetud paeplaatidega. Lõpuks kui tuvastatud, et midagi erilist ei ole ja selle keldri võib välja kaevata.
Järgmisel päeval töömehi oodates tegin vähe aega parajaks. Vaatasin lagleparvi põllul, luusisin kiriku juures, uurisin mantelkorstent seest ja väljast. Lõpuks jõudsid töömehed ka kohale, vedasin ennast ka siis objektile.
Objektil läks veel veidi aega ennem kui kaevama sai hakata. Kopp käis planeeris platsi kuhu varem veeti pinnas. Läks mingi uhke tunnike sellega veel. Ma niikaua lonkisin ringi ümbruses lootuses näha peale laglede ehk ka mõnda madu. Maastik selline sobilik nende elutegevuseks. Kolistasin läbi kõik urkad, kivihunnikud, jne ja mitte ühtegi madu 🙁
Lõpuks sai kopp platsi planeeritud ja valmistusime edasi kaevamiseks. Saime kõik kokku ja arutasime mis ja kuidas. Ma veel küsisin maaomanikult, et kas sul siin madusi ka on. Lükkas silmad pealaele ütles, et kõik kohad rästikuid täis kümnete viisi. Ja kopajuht ütles ka, et kui pinnast kooris nägi vähemalt kolme rästikut seal platsil. Ütles, et ma vaatasin sa eriti julgelt käid siin ringi kartmata rästikuid, ma ei julge kopastki välja tulla 😀 😀 Ma ütlesin, et spetsiaalselt kolistasin kõik põõsaalused ja kivihunnikud läbi, et paar pilti teha aga mitte ühtki ei näinud 😀 😀 Egas midagi kopp maasse ja pinnas koos keldriga minema. Piiksutasin põranda veel üle igaks juhuks aga peale mõne lauajupi, pudeli ja naela ei midagi. Läksin luusisin vahepeal veel ringi, lootuses ikkagi mõnda madu näha aga ei midagi. Loodus juba nii mõnusalt roheline ja kohekohe hakkavad piibelehed õitsema 😉
-
Türgi blogi. S prazdnikom!
Täna hommikupoolik oli kuni lõunani töökohustustest vaba. Leppisime kokku, et hommikukohvi teeme väljas ja võtsime suuna Ulusoyle. See on üks äärmiselt mõnusa rohelusse uppuva aia ja paljude varjuliste istumiskohtadega hotell.
Kohe sisenedes vaatas mulle rõõmsa puhkusenäoga onkel otsa ja tervitas kui omainimest – s prazdnikom!
No jaa… s prazdnikom, ikkagi 9. mai ju.
Hommikukohvi kõrvale hakkas mängima N Liidu hümn. Vaatasin huviga ringi, kas mõni puhkajatest püsti ka seisab. Ikkagi hümn ju. Seisis. Ei tea, kas hümni pärast või oli lihtsalt ringi vahtima jäänud. Venelastest Türgis puudust ei ole. Ja neil on täna pidu.
Samal ajal on türklastel Ramadan. Päeva paistel ei söö, ei joo, ei seksi. Neilgi on püha. Elu on imeliselt tasakaalus.
-
Kakerdaja matk
Lõpuks sai ära tehtud ammu planeeritud matk lastele. Kuigi mitte nii nagu algselt planeeritud aga mis teha igakord ei lähe nii nagu soovitakse. Plaanis oli ka rabas ööbimine, kuid kahjuks ei leitud niipalju selleks sobivaid magamiskotte. Aga pole hullu, ööbimise plaan on jõus nagunii ja ükspäev teeme selle teoks. Saime kokku Kakerdaja raba Noku lõkkekoha juures. Ilm oli ilus ja rahvast rabas nagu laulupeol. Otsustasime, et ei roni kohe raba peale vaid alustame Kalajärve matkarajaga. Metsas kevad ikka täies hoos, linnud laulavad nii, et omi mõtteidki ei kuule. Kohekohe on kõik roheline ka. Sinililli ja ülaseid kõik kohad täis. 😀 😀 Kui metsareeglid lastele räägitud alustasime minekut Kalajärve suunas. Seda rada polnud ma juba ammu käinud, vahepeal oli laudteed värskendatud ja üle mudaste kohtade sai ilusti kuiva jalaga.
Lõpuks jõudsime mööda matkarada lõkkekoha juurde. Otsustasime seal teha väikse lõuna. Aga noh mittesuitsetajate värk kellelgi polnud tikke kaasas lõkke süütamiseks 😀 😀 Juba pidasime plaani, et päikselise ilmaga aitab pudel hädast välja aga polnud vaja. Mingi seltskond sõitis lõkkekoha juurde, sain nendelt tikke laenuks 😉 Tegime lõkke üles, lapsed said oma kaasasolnud stafi soojaks teha ja keha kinnitada. Isegi kohalikud linnud tulid uurima mida head me sööme. Kui söödud-joodud lonkisime Noku lõkkekoha poole edasi, et siis seal vaadata jooksvalt edasimineku värki.
Noku lõkkekoha juures oli vahepeal rahvast vähemaks jäänud ja otsustasime, et lähme käime raba peal ka tiiru ära. Raba servas nägime mingit ägedat käru ja lauavirna, eemalt oli kuulda ka hullu kopsimist. Lonkisime mööda värsket laudteed järve poole ja varsti märkasimegi laudtee ehitajaid. Näo järgi oli juba näha, et mitte kohalikud 😀 😀 Küsisin vennikestelt kas laudtee läheb Kiievini välja 😀 Ütlesid, et nii kaugele neil ei kästud ehitada 😀 😀 Jalutasime edasi kuni järveni ja sealt tuldud teed tagasi. Vahepeal leidsime isegi peotäie jõhvikaid. Väga head magusad olid 😉 Lõpuks jõudsime autode juurde tagasi, andsin lastele koju kaasa 5 liitrit kasemahla ja läksime selleks korraks laiali. Vähemalt nüüd on hea teada, et mõneks aastaks on olemas Kakerdajas kuni järveni uus laudtee 😉
-
Lagedi
Ükspäev mõtlesime sõbraga, et lähme uurime mis on saanud Lagedi mõisa saarest kus vanasti olid väga ägedad üritused. Kahjuks olid sillast järgi ainult jäänused aga mööda talasid sai veel üle minna. Saar ise oli hullult võssa kasvanud. Ega eriti kuhugi ei pääsenudki saarel. Kunagisest ilusast saarest kus olid ilusad teerajad, istutatud erinevad puud ja põõsad, külakiik, lava jne polnud järgi midagi. Tegime mõned pildid ja üritasime minna üle kivide teisele kaldale.
Põhimõtteliselt sai kuiva jalaga ilusti üle. Kuna see jõe teine haru on suht vaikne ja inimesi seal ei liigu siis pesitses seal päris palju parte. Nägime päris mitmeid pesakondi ujumas.
-
Kadriorg
Ükspäev oli Kadrioru lossis avatud uste päev. Kasutasin kohe võimalust käia vaatamas mismoodi president asju ajab. Loss nagu loss ikka ei midagi erilist. Ja Lennarti ajast saati polnud eriti midagi muutunud. Lennarti ajal sai seal isegi mõned päevad tööl oldud seoses riigipeade kohtumise turvamisega.
Giidi saatel sai ringi vaadatud erinevates saalides ja kuulatud juttu tegemistest lossis.
Kui loss uuritud suundusime roosiaeda uurima. Ilm oli natuke vihmane aga polnud hullu. Aednik rääkis lugusi roosidest ja aia ajaloost.
Peale presidendilossi ja roosiaia uurimist luusisime vähe mööda parki. Kahjuks eriti ei kannatanud käia, ilm oli jube niru. Kobisin kodu ära.
-
Jaanipäev Naissaarel
Sõbrad kokku ja seekord jaanitulele Naissaarel. Kohale jõudes kolisime kordonisse. Saun küdema ja ise tsillima. Plix niikaua käis kaameraga ümber majade ja pildistas lilli 😀
Luusisime vähe rannas kah, leidsime kinga kujulise kivi 😀 Sai üle kontrollitud ka tuulegeneraator ja radarimast. Turnisime vähe ka vanas piirivalve vaatetornis. Seejärel käisime uurisime kas jaanituld teeme majaka juures või kobime Petka juurde Rähnipessa. Otsustasime siiski majaka juurde jääda, see oli üle õue ja käsitsi pärast kotile minna polnud kaugel 😀 ja saun on ka siinsamas.
Rannas vaated on ikka ülihead….
Päeval sai majaka otsast kontrollitud kas ikka jaanituleks on kõik valmis 😀 Oli küll valmis ja kogunesime vaikselt Kolja juurde teele 😉 Teed tehti ikka traditsiooniliselt samovariga 😀 😀 Lõpuks panime lõkkele kah tule otsa. Maitstud sai kah grillitud lambaliha, kasuka maitset ei olnudki 😀
Pidu läbi ja täiskäik kodu poole
-
Ida-Viru trip
Seekord sattusime sõpradega luusima Ida-Virumaal. Plaan oli vähe SPA mõnusi nautida. Sebisime Sakas omale majutuse, viskasime kola tuppa ja ise ümbruskonnaga tutvuma. Kõigepealt turnisime meretorni ja uurisime kuhupoole minna 😀 :D. Vaated ümbrusele on sealt päris head. Kui tornis turnitud mõtlesime, et kaugele väga minna ei jõua muidu ei jää aega saunades tiksuda. Esimeseks vaatamisväärsuseks võtsime kohe läheduses oleva kohaliku joa.
Joa juurde läksime mitte pankranniku serval olevat rada mööda vaid läbi pargi. Vahepeal sai õitsevast loodusest paar pilti tehtud. Konnalonni poseeris kah võsa vahel 😀
Lõpuks olime kohal Kivisilla joa juures. Kui ei tea, et seal juga on siis marsidki sujuvalt mööda 😀 Üsna hästi varjab loodus seda väikest juga. Turnisime silla kõrvalt alla uurima. Kurrrja sattusid nagu ürgmetsa, sõnajalad üle pea 😀 😀 Altpoolt vaadates oli juga ilusti kogu hiilguses nähtav. Kui juga uuritud ja jäädvustatud otsustasime viuh ära käia ka Valaste joa juures.
Valastel siis veel korralikku hotellindust ei olnud ja registratuur asus haagissuvilas 😀 😀 Juga ise oli suht veevaene seekord ja olemas oli vana vaateplatvorm, kuhu veel sai peale minna. Platvorm suleti mõned aastad peale meie trippi päris pikaka ajaks kui varisemisohtlik. Praeguseks on uus valmis. Siis ei saanud platvormilt alla joa jalamile minna, nüüd uue vaateplatvormi tegemisega see võimaldati. Aga ega sellepärast ei jäänud all käimata, et treppi pole 😀 😀 Natuke hüppamist, rippumist ja all olingi 😀 Kanjonist vaadatuna said joast palju paremat aimu.
Kui ka valaste uuritud panime vutvut tagasi Sakale. Tsillisime SPAs ja kolistasime veel rannas enne kotile kobimist.
