-
Kiluvarastele külla vol.1
Ühel ammusel ajal kui Rix oli veel allameetrimees sai vähe ringi luusitud kohtades kuhu tavaliselt inimesed väga ei satu 😀 Seekord oli plaanis minna külla kiluvarastele. Aga miks otse kui ringiga saab 😀 Kõigepealt ikka väike tiir ümber Vao tornlinnuse ja nagu ikka juhtub, siis sinna järjekordselt sisse ei saanud 😀 Tornlinnus olla ehitatud 14. sajandi teisel poolel kohalikust paekivist. Siit edasi kimasime Kiltsi mõisakooli suunas, siin tegime tiiru ümber koolimaja ja tuld edasi. Järgmise kõrvalpõike tegime Kassinurmele. Krt seal oli miski taaskehastajate kinnine üritus ja läks vähe viginaks, et me seal luusisime. Kuigi kuskil polnud miskit infot, et territoorium suletud ürituseks või midagi sarnast.
Kassinurmelt edasi siirdusime Mooste mõisa, kolasime vähe ringi. Ühes majas oli äge näitus pillidest mis tehtud käepärastest materjalidest 😀 😀 Suuskadest, kanalisatsioonitorudest, veepudelitest ja jumal teab millest veel olid need üllitised valmistatud 😀 Siit edasi Võõpsu surnuaiale, hõimlaste hauad korda ja Räpina laiama.
Räpina aianduskooli park ja aed on luusimiseks väga äge koht, siin näeb kõikvõimalikke kooslusi. Väike ahv nagu puid näeb tahab kohe turnida 😀 😀 ega siingi sellest ei pääsenud, kohe pani viuh puu otsa 😀 😀 Kui piisavalt luusitud kimasime öömaja otsima. Seekord ööbisime Ähijärve ääres RMK telkimiskohal. Mõned korrad varem siin juba ööbitud ka. Väga hea privaatne kohake järve kaldal. Panime telgi püsti ja nagu maa alt ilmus kass asja uurima. Täitsa sõbralik oli teine, kahjuks ei olnud talle midagi pakkuda. Kobisime kotile ära, päris väsitav päev oli.
Hommikul korjasime oma kola kokku ja uurisime mis ümbruses põnevat on. Avastasime, et siin miski metsamoori perepark olemas, mis see täpselt on ei süvenenud kuna suht kiire oli edasiminekuga. Aga ükspäev peaks seda asja uurima kui ta muidugi toimib veel 7 aastat hiljem 😀 😀 Turnisime kiirelt vaatetornis ka ja läksime uurisime vähe uut ja vana Karula kirikut. See kirikuvärk on siin huvitava ajalooga…. Karula Maarja kiriku täpne ehitusaeg pole teada. Teadmata on ka Karula kihelkonna asutamisaeg. Üldiselt on ajalooallikate põhjal arvatud, et see toimus keskajal, hiljemalt 15. sajandil. Eelmise sajandi 30-ndatel aastatel tehtud uurimuste põhjal leiti, et kirik oli Karulas olemas juba 1318. aastal. Ühes nüüdseks hävinud dokumendis, mille saatis kiriku justiitskolleegiumile Dr. Sonntag on öeldud, et Karula kirik on vanim kirik maal (im Lande). Ta olevat esimese koguduse ehitatud ja lähedalasuva Karula mõisa järele “Karrola kerk” nimetatud, ühtlasi ka neitsi Maarjale pühitsetud. Kadumaläinud aktis “Visitatio Livoniarum ecclesiarum facta” (1613) öeldakse, et rahva jutu järele olevat Karula kirik kauge aja eest Saksamaalt tulnud laevameeste poolt ehitatud. Kiriku ehitamise põhjuseks oli tormi ajal antud vanne ja lubadus pääsemise korral kirik ehitada. Karula kirik on sajandite jooksul sõdades väga palju kannatanud. Karulas sündinud kirikuõpetaja, minister ja kirjanik Jaan Lattik kirjutab sellest nõnda: “Läbi Karula on liikunud väga sageli sõjaväed. Venelased tulles Pihkvast ajasid alati oma sõjasihid- ja sarved Karula suunas. See on ka kõige otsem tee Valka. Ei ole midagi imestada või hakata vastu rääkima, et kui kõik need võõrad ei puistanud mitte ainult tolmu oma jalgadelt Karula pinnale vaid jätsid sinna ka veriseid jälgi, jätsid varemeid ja purustusi… Ajalooraamatud võivad sellest jutustada kui palju kordi on näiteks venelased kõndinud mööda Karula teid, mida kõike on nad seal rüüstanud ja purustanud. Kiriku mahapõletamine oli see kõige pisem asi. Üks Põhjasõja veriseid lahinguidki löödi Karula kiriku juures.”
Ega uus kirik ka nirum pole 😀 😀 1997. ehitati vanast mõisa viljaaidast kirik. Kiriku teeb eriliseks 2001. aastal valminud Eesti kunstnik Dolores Hoffmanni vitraaž Püha Õhtusöömaaeg, millel on Karula kuppelmaastiku taustal kujutatud jüngritena kohalikke elanikke.
Karula kiriku uksed on külastajatele avatud pühapäevaste jumalateenistuste ajal. Nõukogude ajal oli sama hoone kasutusel loomalaudana. Vitraaži kinkisid Karula kirikule Saksa mõisnike von Grote’de järeltulijad. -
Türgi trip. Crystal Aura
Siin natuke pilte meie nädalase kodu õuest 😉 Õues sai malet mängida ja basseinis hullata. Hullult igasugu baare ja muid söögikohti. Isegi oma cathouse oli peatänaval 😀 Ja need kassid….. on igalpool 😀 😀
Rannas oli igasugu variante lebotamiseks, siitsamast sai rentida nii kaatrisõitu, parasailingut kui ka jette. Kõik asjad käe-jala juures. Söök saadaval väidetavalt 24/7 aga meie kogesime, et ega ikka ei olnud küll asi päris nii. Nii mõnelgi õhtul olid mitmetunnised augud kus ei saanud süüa kusagilt. Söögikohtade lahtiolekuajad muutusid sujuvalt, kui infolehel ajad kirjas siis see igakord päris nii ei olnud. Oli juhuseid kus vaatad infolehelt, et peaks lahti olema… Marsid kohale aga asi kinni, kohapeal hoopis teine kellaaeg ja need kellaajad muutusid sujuvalt. Ilmselt iga kohvik või söögikoht otsustas ikkagi sujuvalt millal nad lahti on 😀 😀 Isegi see kus oli igapäevaselt hommiku ja õhtusöök tehti öösel uuesti lahti kuidas jumal juhatas ja ükspäev ei tehtudki lahti nt.
Õitses siin igasugu asju. Meie toa juures oli isegi banaanipuu 😉 Polnudki ennem banaanipuud lähedalt näinud. Üldiselt täiesti ok hotell kus ei ole miskit öö läbi toimivat läbu, hiljemalt kell 1 öösel oli laval üritus läbi. Samas isegi kui poleks siis meie tuba oli nagunii sellises kohas kuhu see poleks kostnud kuidagi. Toad siin hotellis enamjaolt oma rõdudega, konditsioneerid toas jne. Külmik oli vett täis aga need olid väiksed klaaspudelid. Kusjuures see klaaspudelis vesi oli palju parem kui plastpudeli oma. Seda plastpudeli vett sai niisama väljas pea igal nurgal asuvatest külmikutest ise võtta. Ja kohviautomaate on ka igal nurgal aga kohv on siin täis saast. Siin hotelli territooriumil ei õnnestunud kordagi saada normaalset kohvi. Ei tea millest seda siin tehti ja piima asemel oli mingi hall ollus mis oli piimast ikka väga kaugel. Kokkuvõtvalt päris ok hotell, tasub elamist küll 😉 Selle hotelliga on ka muidugi üks kummaline asi mis mulle nüüd meenus kui seda jutukest kirjutasin. Mitu kuud tagasi Ziilu ütles, et nägi unes kuidas ma sain 2 piletit Kemerisse Crystal Aurasse…. Ütle veel, et unes asju ei näe ette.
-
Türgi trip. Päeval Kemeris laiamas
Kuna ilm oli vähe tuuline ja merele ei saanud siis tsillisime tiba kohalikus külas. Tegime kiire tiiru keskuses ja mõtlesime sinna mäkke ronida kus ilmatu suur lipp lehvib. Tundub, et kohalikud käivad seal palju tsillimas ja Ziilule meeldib ka seal käia. Kuna eelmine kord seal käia ei jõudnud siis tõmbasime seekord teema üles. Aga kui asjaks läks siis poisid lõid vedelaks 😀 😀 Egas midagi lonkisin siis ise sinna…
Krt tegelt polnud üldse pikk maa aga mäkketõus käsitsi ikka päris väsitav 😉 Aga samas vaated sealt mäelt päris vägevad. Pilti teha muidugi jube s… palavusega sudu üleval ja pildid jäävad udused. Isegi mõnda elukat nägin seal luusimas, üks sisalik ajas omi asju kivide vahel ja raagritsikas poseeris kah tiba. Ühes kivipraos õitses imepisike alpikann. Seal miski putka kah aga mis putka ei saanud aru, miskid vennikesed elasid sees igatahes ju ehk miski hooldemeeskond. Miski antennijunn on seal püsti, kas teleka või mobla tugijaam ilmselt. Ragistasin seal üsna tükk aega ringi nagu ikka on ju vaja igale servale ronida. Ühel kaljuserval nägin isegi kitsi turnimas ainult pildile neid kahjuks ei saanud. Mäelt avaneb vaade nii Kemeri, Camyuva kui ka Kiris asumitele, isegi Ziilu maja paistis 😉 Kõrgust peaks sellel kohakesel olema 318 meetrit merepinnast. Ringi luusides avastasin ühelt seinalt lisaks maandunud ufole mingi suht siili laadse joonistuse…. ei tea kas mingi iroonia või 😀 😀 Miks selle koha nimi seal Idyros on ei ole kuskilt nagu selgust leidnudki, peaks ju tegelikult olema Çalış Tepe…. Aga ilmselt on see üks kunagise Idyros antiiklinna osa mis paiknes Kemeri ja Kirisi vahel. Kui kõik kohad läbi luusitud siin mätta otsas mõtlesin, et siin võib ka öösel päris edev vaade olla.
Lõpuks oli kopp ees ja lonkisin alla tagasi. Siit peaks tegelikult miskit metsarada mööda alla saama otse Atatürki tänavale aga seekord ei viitsinud seiklema hakata. Krt vesi oli ka otsa saanud, sebisin esimesest ettejuhtuvast äärelinna putkast uue vee. Väga ok hind oli, kui linnas kipub olema 0,5l pudel eurtsi tuuris siis siin maksis 1,5l pudel 3 kohalikku. Lonkisin edasi Qualista ranna poole, et tiba jalga puhata ja üks kohv manustada. Teel lonkisin mööda mingitest varemetest aia sees, nendest on Ziilu siin ühes varasemas jutus ka kirjutanud põgusalt. Ma nüüd tsekkasin välja, et see ongi see antiikne Idyros mida välja kaevatakse. Idyros leiti Kemeris väljakaevamiste käigus aastatel 1976–1977. Uuringud jätkuvad siiani, sealt on leitud nii majade kui kiriku varemeid. Kiriku varemed olla eriti ägedad, selle põrand on kaetud erivärvilistest kividest mosaiikidega. Leiumaterjali põhjal dateeriti asum 4-6 sajandisse. Kui väike kohv tehtud lonkisin hotelli sööma ja kotile. Üks vahva kiisu jäi ka pildile vahepeal 😉 Päris huvitava koduka leidsin surfates, seal on olemas GPS jaoks KLM failid. Laed kepsu ja ongi olemas kas matkarada või rattatee. Igatahes Sinna mäkke tasub küll ronida.
-
Õppe- ja kogemusreis Romantilisele Rannateele
Eelmine aasta oli Pärnumaa Maitsete aasta. See meelitas kohale tuhandeid külastajaid nii Eestist kui väljastpoolt ja andis kohalikele tegijatele veelgi enam innustust uute toodete ja lahenduste leidmisel. Reisi käigus külastasime neist nii mõndagi ja saime kohalikest maitsetest aimu.
Ühtseks piirkonnaks koondunud Romantilisel Rannateel toimub palju põnevaid üritusi – Võilillefestival Kihlepa külamajas, Maria talu ratsakeskuses rahvusvahelised rakendispordivõistlused, Kabli Päikeseloojangu Festival, rannakülafestival Meie Küla Pidu Lindil,
Tahkuranna kurgifestival jne. Käisime ise ka sellele värgendusele silma peale viskamas terve bussitäie rahvaga.Esimene peatus oli Kabli pagarikoja juures kus sai proovida värskeid saiu ja kohvi peale rüübata. Isegi mina kes olen igasugu pagaritoodete osas suht pirts pean konstanteerima, et saiad olid maitsvad 😉 Siin sai natuke kuulatud pagarikoja edulugu ja edasi kimasime juba Tuisuliiva puhkemaja juurde. Siin korraldatakse päikeseloojangu festivali. Äge laste mängumaja oli seal 😉 ja merekaldal lahe tornike
Edasi kimasime Tahku Tare külakeskuse juurde. Seal jäi silma päris põneva kujuga katusealune. Hiljem muidugi nägin neid veel nii mõneski kohas. Siin korraldatakse väikestviisi kurgifestivali. Külakeskus oli iseenesest päris põnev ja igasugustele võimalustele avatud. Täitsa saviringi sai teha ja mis eriti äge, et ühes toas oli päris hulga kangastelgesi ja mitte tänapäevaseid moodsaid vaid ikka neid vanu. Siin oli meil ka väike lõuna. Peale lõunat trippisime edasi Jõulumäe tervisespordikeskusesse. Polnud ise seal varem käinudki ja selle suurusest polnud aimugi. Meile tehti seal väike ringkäik ja selgus, et seal saab harjutada igasugu talispordialasi ning ka rahvusvahelise tasemega võistluseid korraldada. Silma jäi ka maakera suurune discolfi korv 😉 Ühesõnaga päris kõva teema seal püsti aetud.
Edasi kimasime Puhke- ja vabaajakeskus Fishing Village kalurikülla. Vot see oli äge koht ja edulugu. See oli midagi mulle 😉 Tahaks omale ka midagi sellist…. Lammastel oli lausa oma saar 😀 😀 kuigi seal olid rohkem kitsed 😀 Clampingu telkidest olin varem kuulnud ja mõnda ka eemalt näinud aga siin sai sisse ka kiigata. Vanasse laevukesse ehitatud saun oli ka väga tsill. Miskid varemed olid kah siin aga ma ei saanudki aru mis see algselt olnud oli. Siit edasi kimasime Tamme tallu.
Tamme talu ürdiaed ja talupood oli ka päris huvitav kohake, sai näha ja katsuda perenaise taimeaeda, uudistada talupoes ja maitsta ürditeed. Aga kus neid ürte kilode viisi kasvatatakse ei näinudki 😉 Lõpuks oli õhtu käes ja sõitsime majutuskohta. Selleks oli Ojako puhkekeskus. Kogu keskus oli meile bronnitud. Ja siin toimis väga hästi reegel (tark ei torma) tänu sellele, et selg pani jälle näkku ei tormanud ma kuskile, esimesed haarasid kohe toad ära 😀 😀 Ma viimane pesakonna ja hõimlastega, meile muud ei jagunud kui omaette privaatne maja koos sauna ja muu värgiga. Krt suur tuba rõduga ja milline merevaade…… ehhhhhh. Peale majutust oli väike kohtumine Lindi küla „tegijatega“ . Meie küla pidu tutvustus, kaluriküla koduõue kontserdid jne. Kui see edulugu ka kuulatud oli õhtusöök ja saun… Peale sauna panin kella helisema, et päikesetõusu rõdult nautida…. Super äge oli, ainult kohv ja kook oli veel puudu.
Hommikul peale hommikusööki kimasime edasi jõuluvana elamist vaatama. Teel tegime väikse kõrvalpõike ka kalakuningate juurde, soovijad said kaasa osta värsket või siis just suitsuahjust võetud kuuma kala. Lõpuks jõudsimegi jõuluvana juurde. Päris äge vana maja oli ja päris põnev edulugu ka. Samas kõrval vaatasime ka natuke moodsamat asja Maria talu. See jõuluvana ja Maria talu kompleks oli ka päris vägev asi, vähemalt mulle meeldis.
Edasi kimasime Pootsi mõisa. Mõisa tiigi ääres nägin Eestis esimest korda täitsa rohelist konna. Pootsi mõis on asutatud 16.sajandi lõpus poola ajal. Algselt kuulus mõis von Pahlenitele. 19. sajandi algul omandasid mõisa von Lilienfeldid. 1856. aastal said omanikeks von Maydellid, kelle valdusse ta jäi kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Mõisasüda oli von Maydellide omanduses aga kuni baltisakslaste ümberasumiseni 1939. aastal. Mida kõike selles mõisas olnud pole…. Teise maailmasõja järgselt asus mõisahoonesse kool, mis tegutses seal 1990 aastate keskpaigani. 1962. aastal ehitati hoone kooli tarbeks kahekorruseliseks, muutes muuhulgas ka algsete akende kuju. Tänapäeval käib seal erakätes olevas mõisas usin veinitegu. Saime proovida ikka õige mitmeid ja mitmeid veine aga mulle ei sümpatiseerinud ükski neist, eks see ole maitse asi ka. Ju mul siis sitt maitse 😀 😀 Edasi külastasime samas läheduses olevat Sillametsa talu ja taimeaeda. Tegime taimeaias väikse lõuna ja oligi kodutee aeg. Kokkuvõtvalt oli päris lahe üritus.
-
Iisaku – Toila
Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.
Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉
Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit
Toilast edasi kimasime korra Valastele, teel põikasime sisse päris huvitavasse kohakesse… Kuldkaru mõis. Polnud sellest varem midagi kuulnudki. Sees muidugi ei käinud aga juba väljast paistis äge. Lõpuks kiire põige ka Valastele. Seal valmis uus vaateplatvorm, nüüd saab sedamööda alla orgu minna ja sealt mere äärde jalutama. Päris vägev, tasub samuti tudeerimist. Huvitav, et vaatamata vihmastele ilmadele polnud seal tilkagi vett. Tagasiteel põikasin korra metsa pissile ja mida ma näen…. pohlad juba täitsa valmis 😉
-
Võhandu maraton vol.1
Miljon aastat tagasi kauples sõber, et tuleks Võhandu maratonil talle supordiks. Tükk aega mõtlesin kas ma ikka viitsin aga lõpuks mõtlesin, et mis siin muud ikka teha…. teeme ära. Kimasime õhtul juba kohale, sättisime ujuvvahendid Tamula kaldale valmis ja kobisime ööbimiskohta Kassile. Hommikul kell 6 äratus, et kohale jõuda. Hommikul hull trügimine… lõpuks sai vette kah. Muidugi suure hilinemisega aga sai 😀 Ilm oli vastikult külm, kobisime ära autosse ja kimasime Kirumpää sillale.
Passisime seal vähe ja tiksusime edasi Paidra veskitammi juurde. Seal pidime ära ootama oma võistlejad ja kajakid üle tassima. Veski siin kahjuks enam ei tööta aga omanik on sinna veski asemele aretanud hüdroelektrijaama ja toodab oma majapidamise jaoks “volti” 😉 “Omamehi” oodates nägi seal ikka igasugu sulelisi ja karvaseid aerutamas. Lõpuks oli meie sulelised kah kohal. Tassisime üle, venitasime kummi ja tiksusime edasi järgmise tammi juurde.
Et siis Leevi… siin on hullult aega enne kui meie sulelised jõuavad. Töllerdasime niisama ringi ja tegime aega parajaks. Siin nägi juba mõnes kohas isegi lilli õitsemas. Vahepeal sai isegi poes käidud aega parajaks tegemas. Väikestes külapoodides on äge käia, igasugu huvitavaid asju näeb müügil 😉 Ega siin väga tänapäeval midagi vaadata ei ole, kunagi on siinkandis olnud lausa 3 mõisa. Neist tänapäeval järgi ainult mõned kõrvalhooned. Küla iseenesest on vana ja märgitud juba 1582 Poola revisjonis (ilmselt mingi Taani hindamisraamatu analoog) II MS ajal peeti sealsetes metsades kõvasti lahinguid ja peale sõda oli sealkandis metsavendluse teema päris aktuaalne. Väidetavalt pidas 1978 aastal sealkandis oma viimase lahingu NKVD meestega tuntud metsavend August Sabbe. Lõpuks olid meie sulelised kah kohal, tassisime üle venitasime kummi. Seal pudrupeatus kah võistlejatele. Lõpuks lükkasime omad vette ja kimasime edasi Süvahavva poole.
Süvahavval on päris vägev kanjon, ülevalt on hea vaadata jõel liikuvaid aluseid. Mõned sinililled olid kah sealkandis õitsemas. Siin vaatasime vähe ringi kohalikus villavabrikus, siin saab näha kuidas villast lõng saab ja ühtteist ka kaasa osta. Kohvikus sai kohvi ja kooki kah 😉 Kui meie omad olid siit läbi läinud kimasime edasi Leevakule. Siin oli jälle see koht kus tuleb alused üle tammi tassida. 1835 aastal ehitati siia vesiveski, hiljem ka jahu- ja saeveski ning villavabrik. Tsaari ajal tehti siin isegi tekke ja sineliriiet vene sõjaväele. 1910 aastal hakati siin elektrit tootma oma tööstuse tarbeks, hiljem hakati elektrit ka ümberkaudsetele taludele müüma. II MS ajal elektrijaam hävis kuid peale sõda taastati Võruma komnoorte poolt lööktööna. Juhan Smuul oma poeemiga “Järvesuu poiste brigaad” tegi selle lööktööehituse kuulsaks. Paarikümne aasta pärast elektrijaam suleti. Elektrijaam taastati ja avati taas 1993. aastal. Suvekuudel on elektrijaamas avatud muuseum. Tutvuda saab nii jaama enda, Leevaku ajalugu tutvustavate stendide kui nõukogudeaegsete elektrimõõdikutega. Lõpuks jõudsid kohale ka meie sulelised puruväsinuna. Seekord lõppes meie suleliste maraton siin ära, kola kokku ja kodupoole tuld.
-
Sihitu trip
Sõbraga tuli mõte, et võiks nädalavahetusel kuskil trippida ja paar pilti teha. Sihti paika ei pannud peale selle, et õhtul võiks Annimatsil sauna teha. Algul pidime kolmekesi minema aga ühel kambajõmmil viskas öösel enne starti junnilõikajal rihma maha ja ei saanud kuidagi peale tagasi 😀 😀 Hommikul panime minema ja mõtlesime, et teeme Järva-Jaani Olerexis väikse hommikukohvi ja seal siis juba mõtleme kuhupoole keerame. Tiksusime tuima näoga läbi Järva-Jaani kui silmanurgast märkasin poe platsil tervet parve tuletõrjeautosi. Mõtlesime toho till ae midagi põleb või 😀 😀 ots ringi ja vaatama. Parkisime auto tänavanurgale ja uurima mis värk on. Tuli välja, et toimus kohaliku tuletõrje 120 sünnipäeva tähistamine. Plats ja tänavad olid tihedalt igas vanuses tuletõrjemasinaid täis. Tundus, et kogu Eesti masinad olid seal kohal 😉 Vaatamist jätkus meile kohe tükiks ajaks.
Kohal oli ka õige mitmeid saunamasinaid. Kurja ei teadnudki, et neid niipalju on liikumas. Osad olid isegi küdema pandud. Tuli välja, et isegi Hiiumaal on selline värgendus olemas ja täitsa nõutud kah veel 😉 Ja 2 in 1 varianti nägin esimest korda… oleneb kummalt poolt kütad 😀 😀 vastavalt sellele on kas tavaline või suitsusaun.
Masinaid oli pea igast komandost vist ja nägi nii muuseumieksponaate kui tänapäevast tipptehnikat
Platsi servas oli üks redelauto oma redeli tiba püsti ajanud, mul ju kohe vaja sebida ennast sinna üles 😀 valutava jala ja seljaga. Aga lohutasin end sellega, kui alla ei saa siis siin spetsialiste küll kes tahavad oma osavust näidata päästmisel 😀 Õnneks muidugi seda vaja ei olnud. Redeli otsast sai vähe aimu kui palju neid masinaid siin platsil koos oli. Oleks muidugi tahtnud veel kõrgemalt vaadata aga abiks seegi 😉
Platsil tutvustati ka mõnda huvitavamat sõiduriista lähemalt, nagu näiteks tuletõrjejalgratas 😀 Päris stiilne nägi välja. Tünnist sai kalja kah plasttopsiga. Vanasti käis ikka klaasi, kõik jõid samast klaasist ja elus siiani. Vaatasin ühe auto varustust, kõik oli Homelite, tänapäeval pole sellest firmast enamus midagi kuulnudki. Vaatamist ja näppimist jätkus siin küllaga aga kopp sai ette ja kimasime tanklasse kohvile. Pärast pidi veel paraad kah olema aga otsustasime selle vahele jätta.
Kui kohv ja saiake manustatud tiksusime vaikselt edasi Tartu poole. Teel põikasime sisse Äksi kiriku juurde. Selle nimetusega on seoses haldusreformiga palju segadust, nüüd see nagu vist Voldi küla… miks Äksi ei sobinud ei tea keegi. Samas asukohas on olnud mitu puust kirikut, mis on aga erinevates sõdades hävinud. Praegune kirikuhoone on tõenäoliselt ehitatud 1770. aastal. Kui kirik inspekteeritud tegime väikse tiiru kirikuaias. Seal on vahva 15 erineva kiigega looduslikult kaunis paik, mis on aastaringselt sobilik ja mõnus ajaveetmise paik looduse nautimiseks. Kiigepark sobib piknikupaigaks ning selle kasutamine on tasuta.
Kiikumine moodustab Eesti muistse loodususundi riitustest ja kommetest ühe osa, olles maagilise tähendusega ning seotud kevade saabumisega. Tänasel päeval on kiiged meelelahutuse pakkujaks nii suurtele kui väikestele. Siinsamas pargi servas oli luigepere oma lapsed tuulduma toonud 😉Kui kirikuvärk uuritud tiksusime vaikselt edasi. Lähtel tegime väikse poepeatuse, et veevaru täiendada. Samas sai lõpuks ka see trakats jäädvustatud 😀 😀 muidu kimame koguaeg mööda peatuda ei viitsi. Siin tuli uitmõte, et paneks hoopis vasakule Võru peale ja Tartu ei lähekski 😀
Võrus parkisime auto kohe keskväljaku serva ja läksime uurima seda ägedat peaväljaku installatsiooni. Päris stiilne värk, seda peab lausa oma silmaga nägema. Huvitav kust selle disainimiseks inspiratsiooni saadi….
Tudeerisime kohalikku Katarina kirikut kah. Kirik on pühendatud Võru linna ja Vana-Võromaa kreisi asutaja Vene keisrinna Katariina II nimepühakule Katariinale Aleksandriast. Kiriku juurest läheb Katariina allee Tamula järve promenaadile. Kiriku kohta saab palju põnevat lugeda siit. Kirikus üks tore tädi näitas meile ka nurgataguseid. See kirik on huvitav selle poolest, et kooriruum asub altari kohal, altari kohal on silm ja kantslis saab jutlustaja pingil istuda. Tagaruumis on säilitatud algsel kujul ka esialgne kemps.
Kirikust edasi läksime mööda alleed järve poole, vaatasime Katarina II kuju, imetavat emist jne. Alleel oli isegi üks teretulnud nähtus, mida enam eriti kuskil ei näe…. kaev kust sai joogivett võtta.
Tamula äärsel promenaadil kees elu. Ehitati liivakuju, lasti vibu, viikingid võitlesid, põletati savi lõkkel jne jne. Kuna meil hakkas aeg natuke jalaga tuhara piirkonda taguma siis tiksusime vaikselt keskväljaku poole tagasi.
Käisime tegime veel kiire omleti Mõisa aidas. Krt kolka kohta olid ikka üsna krõbedad hinnad, nagu Tallinnas juba. Ei tea kas see nii ainult festivali päeval või aastaringi 😀 Kui nälg kustutatud kimasime Nõo poole, sõber pani vanematele paar küünalt ja siis viuh Annimatsile sauna.
Niikaua kui saun soojaks läks tegin õues paar pilti kah. Peale sauna kimasime kodupoole, korra oli küll mõte, et ööbime seal aga…..
Kokkuvõtvalt täiesti tühjalt kohalt ilma eelmängu ja plaanita õnnestus näha päris palju põnevat 😉
